nr 2-17-103830 Lindorff Eesti AS hagi Ave Miku (Mikk) vastu 21.05.2013 sõlmitud väikelaenulepingust nr 13-033192-VV tuleneva põhivõlgnevuse 2579,83 euro, intressi 274,51 euro, sissenõutavaks muutunud viiviste 2081,47 euro ja alates 17.05.2017 jooksva viivise 0,06% tasumata põhinõudelt päevas väljamõistmiseks kirjalik menetlus 5529,17 eurot
Kohtunik
Kadi Aavik
Hageja
Lindorff Eesti AS (registrikood 10231048; asukoht Sakala 10/ Kentmanni 4, 10141, Tallinn)
Ave Mikk (isikukood xxxxxxxxxx, aadress xxxxx xx xx-xx, xxxxxxxx xxxx; e-posti aadress: )
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Lindorff Eesti AS hagi Ave Miku vastu osaliselt.
2.Välja mõista Ave Mikult Lindorff Eesti AS kasuks põhivõlgnevus summas 2579,83 eurot, intress 270,16 eurot ja kuni 15.11.2017 sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt (2579,83 €) summas 2380,59 eurot ning alates 16.11.2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis 0,06% põhinõudelt päevas. Lõpetada viivise arvestus, kui see võrdsustub väljamõistetud põhinõudega. Jätta hagi kostja vastu intressisummas 4,35 eurot rahuldamata.
3.Jaotada menetluskulud ning jätta need 99 % ulatuses Ave Miku ning 1 % osas Lindorff Eesti AS kanda.
Välja mõista Ave Mikult Lindorff Eesti AS kasuks hageja menetluskulud 420,75 eurot.
5.Välja mõista Ave Mikult Lindorff Eesti AS kasuks viivis hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt (420,75 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, tingimusel, et viivis ei ületa menetluskulude põhisummat.
6.Toimetada kohtuotsuse koopia kätte menetlusosalistele ja nende esindajatele. Edasikaebamise kord Otsusele on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme lk 1 / (6)
kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kohtu selgitus Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Hageja on 16.05.2017 esitanud hagiavalduse Ave Miku (kostja) vastu (tl 5-9) tulenevalt kostja ja AS Swedbank vahel 21.05.2013 sõlmitud väikelaenulepingust nr 13-033192-VV, mille alusel andis pank kostjale krediiti summas 3095,75 eurot. Kostja jättis oma lepingust tulenevad kohustused panga ees täitmata. Pank loovutas 07.05.2014 talle kuuluva nõude kostja vastu Lindorff Eesti AS-le (tl 14). Hagiavalduse esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud võlgnevus kokku 2854,34 eurot.
2.Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, VÕS § 82 lg-le 1, VÕS §-le 100, VÕS § 101 lg-le 1, VÕS §-le 108 lg-le 1 ja VÕS § 113 lg-le 1 ning nõuab kostjalt põhivõlgnevuse 2579,83 euro, sissenõutavaks muutunud lepingujärgsete viiviste 2081,47 euro, tasumata intresside 274,51 euro ja sissenõutavaks muutumata viiviste (0,06 % põhinõudelt päevas) väljamõistmist.
3.Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja on esitanud 26.07.2017 vastuses hagiavaldusele omapoolse seisukoha (tl 32-33) ja selgitanud, et 21.05.2013 vormistati tema varasem laenuleping ümber väiksemate osamaksetega lepinguks summas 3095,75 eurot. Ta ei ole kunagi eitanud Swedbanga ees võlgnevuse tekkimist ja on üritanud võlgnevust tasuda võimaluste piires, pank andis nõude üle hagejale, misjärel asus kostja tasuma hagejale makseid. Palub kohtul arvesse võtta asjaolusid, et hageja esindaja-poolsed nn maksekokkulepped (graafikutasud, lepingutasud jms.), on võlgnikule ebasoodsad ja kostjale ärilist kasu ja lisasissetulekut võimaldavad, inkassofirma tingimused ja lepped on ühepoolselt kasulikud ja võlgnikku majanduslikult veel rohkem kahjustavad.
6.Hageja on esitanud 14.08.2017 kohtule oma seisukohad (tl 43-44), milles märgib, et hageja pakkus kostjale võimalust tasuda võlgnevust maksegraafiku alusel, sealjuures esimese osamaksena kohustus kostja tasuma üksnes 5 eurot ning seejärel 40-55 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda, et hageja ei ole kostjale vastu tulnud ning võimaldanud kostjal võlgnevuse likvideerimist, arvestades kostja majanduslikke võimalusi. Siiski ei ole kostja alates detsembrist 2015. a tasunud võlgnevuse katteks ainsatki makset. Eeltoodust tulenevalt ei jäänud hagejal muud üle, kui oma õiguste kaitseks kohustusse pöörduda.
7.Hageja märgib samuti, et arvestades, et kostja ei ole teostanud pea 2 aasta jooksul ainsatki makset, ei saa nõustuda väitega, et ta on üritanud võlgnevust tasuda antud hetkel olnud võimaluste piires. Sellest tulenevalt on hageja seisukohal, et niivõrd pikaajalise makseviivituse tõttu on põhjendatud kostjalt viiviste nõudmine hagiavalduses märgitud ulatuses.
8.Samuti leiab hageja, et lepingus kokkulepitud viivisemäära 23 % ei saa ka laenulepinguga kokkulepitud intressimäära pidada ebamõistlikult kõrgeks (tegemist vähem kui kolmekordselt lk 2 / (6)
seadusjärgset viivisemäära ületava määraga), millest tulenevalt ei saa ka laenulepinguga kokkulepitud intressimäära pidada ebamõistlikult kõrgeks. Hageja esitas kompromissettepaneku (tl 46-47).
KOSTJA SEISUKOHAD KOMPROMISSETTEPANEKULE
10.Kostja esitas kohtule 20.09.2017 oma seisukohad kompromissettepanekule (tl 53-54), milles kostja selgitas, et on nõus tasuma põhinõude 2579,83 eurot ja intressid 274,51 eurot, kuid hageja poolt esitaud kompromissis nõutav viiviste summa 1433,16 eurot on siiski ebamõistlikult suur. Kostja palub kohtul viiviste ja kõrvalkulude olulist vähendamist.
HAGEJA LÕPLIKUD SEISUKOHAD
11.Hageja esitas oma lõplikud seisukohad 31.10.2017 (tl 62-64), milles on esiteks märkinud, et ta ei saa nõustuda kostja väidetega, et hageja pole kostjaga püüdnud leida kohtuvälist kokkulepet. Vastupidi, hageja on enda initsiatiivil pakkunud kostjale korduvaid erinevaid maksegraafikuid ning soodustingimustel võlgnevuse likvideerimise võimalusi.
12.Viiviste vähendamise osas on hageja märkinud, et hageja on esitanud enda viivisenõude vastavalt lepingus kokkulepitud intressimäärale, s.o 23 % aastas. Arvestades, et seadusjärgne viivisemäär käesoleval ajal on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1, s.o 8 % aastas on lepinguga kokkulepitud intressimäär alla kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ning täidab oma kompentsatsioonilist eesmärki kostjat ebamõistlikult kahjustama, millest tulenevalt ei ole käesolevas asjas põhjendatud esitatud viivisenõude vähendamine (hageja viitab Riigikohtu 10.05.2016 lahendi nr 3-2-1-25-16, p-le 13).
13.Menetluskulude osas on hageja märkinud, et hageja on hagiavalduses esitanud üksnes riigilõivunõude. Arvestades, et kostja on keeldunud hageja pakutud kompromissist, pakkumata omapoolset kompromissi ning võtnud esitatud hagi osaliselt õigeks, on hagi rahuldamisel kostjalt hageja kasuks tasutud riigilõivu väljamõistmine igati mõistlik ning kooskõlas kehtiva regulatsiooniga.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus on kontrollinud hagi kohtus menetlemise lubatavust ja hagi 15.06.2017 menetlusse võtnud (tl 22-25).
15.Pärast menetlusosaliste poolt esitatud kirjalike seisukohtade ja tõendite ning poolte täiendavate seisukohtadega tutvumist, leidis kohus, et asjas on võimalik teha lõplik lahend. Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning põhjendab seda alljärgnevalt.
16.Hageja lõplikuks nõudeks on põhivõlgnevuse 2579,83 euro, sissenõutavaks muutunud lepingujärgsete viiviste 2081,47 euro, tasumata intresside 274,51 euro ja sissenõutavaks muutumata viiviste (0,06 % põhinõudelt päevas) väljamõistmise nõue.
17.Põhinõudesse puutuvalt märgib kohus järgnevat. Asjas on tuvastamist leidnud, et kostja sõlmis 21.05.2013 AS-ga Swedbank väikelaenulepingu, millega sai pangalt laenu 3095,75 eurot (kohustusega see tagasi maksta 13.05.2018) (tl 10). Kostja ei suutnud laenumakseid tasuda, mistõttu pank ütles 13.12.2013 kirjaga kostjaga lepingu üles, lugedes ülesütlemise tähtajaks 28.12.2013 (tl 13) ning loovutas 07.05.2014 talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale (tl 14). Laenu aastane intressimäär oli laenulepingu kohaselt 23 % aastas (tl 10). Kostja ei vaielnud põhinõude ja intresside osas hagile vastu ja võttis hagi põhinõude 2579,83 euro ja intresside 274,51 euro ulatuses õigeks.
lk 3 / (6)
18.Kohus tuvastab, et Kostja ja AS-i Swedbank vahel 21.05.2013 sõlmitud väikelaenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes, millega AS Swedbank andis kostjale laenu ja mille kostja kohustus osamaksetena tagastatama.
19.VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
20.Kohustuse rikkumise mõiste on toodud VÕS §-s 100, mille kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Seega on kostja laenuvõtjana rikkunud oma laenulepingust tulenevat kohustust ning kohustus on muutunud ka sissenõutavaks.
21.VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu (§ 103 lg 2). VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuivõrd kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis viitaksid kohustuse rikkumise vabandatavusele, on kostja rikkumise eest vastutav. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
22.Lähtudes ülaltoodud asjaoludest leiab kohus, et põhinõue on 2579,83 euro ulatuses põhjendatud ja kuulub VÕS § 76 lg 1, VÕS § 100, § 101 lg 1 p-i 1, VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 103 alusel rahuldamisele.
23.Hageja on nõudnud kostjalt ka tasumata intresside 274,51 euro väljamõistmist. Hageja on esitanud kohtule lepingujärgsete tasumata intressi arvestuse, millest nähtub, et tasumata intresside suurus alates 13.06.2013 kuni 30.12.2013 oli kokku 274,51 eurot (tl 45 ja pöördel).
24.Riigikohus on oma 26.11.2012 lahendis nr 3-2-1-141-12 selgitanud, et leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Seega on antud asjas hagejal õigus nõuda kostjalt intressi kuni lepingu ülesütlemiseni. Asjas on tuvastatud, et AS Swedbank on kostjaga 21.05.2013 sõlmitud väikelaenulepingu üles ütelnud 28.12.2013, seega tuli kostjal sama ajavahemiku eest tasuda laenu kasutamise eest ka intressi.
25.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Poolte vahel on 21.05.2013 sõlmitud väikelaenulepingu põhitingimustes kokku lepitud intressimäär 23 % aastas.
26.Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud osaliselt.
27.Kohtule esitatud tõendi kohaselt oli lepingust tulenev intressi suurus 13.12.2017 seisuga 240,03 eurot (laenu põhiosa võlgnevus 18.12.2013 seisuga 2988,83 eurot). Samas on hageja arvestanud intressi kuni 30.12.2013. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja poolt intressi arvutamine kuni lepingu ülesütlemiseni ehk kuni 28.12.2013 võlgnevuselt 2988,83 eurot. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud intressi suuruseks eelmärgitud aja eest 30,13 eurot, mis teeb kokku põhjendatud intressi suuruseks 270,16 eurot (240,03+30,13). Ülejäänud osas, summas 4,35 eurot jääb intressinõue rahuldamata.
28.Järgnevalt analüüsib kohus pooltevahelist vaidlust viivise nõude osas.
29.Kostja esitas viivise vähendamise taotluse VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kostja leiab, et hageja poolt nõutav viiviste summa (2081,47 eurot) on ebamõistlikult suur ning taotleb kohtult nende vähendamist. Hageja tugineb viivisenõude alusena kostja ja AS Swedbank vahel 21.05.2013 sõlmitud väikelaenulepingust (tl 10) ja lisatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehest (tl 12) tulenevale intressimäärale, milleks on 23 % aastas (0,06 % päevas). lk 4 / (6)
30.Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. Sellele osundab ka asjakohane Riigikohtu praktika (sh RKTKo 08.12.2008 nr 3-2-1-125-08, p 14; RKTKo 15.01.2014 nr 3-2-1-156-13, p 10), mille kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (RKTK 30. oktoober 2013 lahend nr 3-2-1-106-13). Kohtu hinnangul on kohtule esitatud tüüplepingus (tl 10) ja selle lisas (tl 12) sisalduva viivisekokkulepe puhul tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes – see on hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutatav tingimus, mille sisu ei saanud kostja lepingut sõlmides mõjutada. Seega puudus hagejal võimalus selle tingimuse sisu mõjutada.
31.VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.
32.Ka Riigikohus on oma 16.11.2016 lahendis nr 3-2-1-118-16 leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).
33.Asjast nähtuvalt oli kostja kui füüsiline isik lepingut sõlmides tarbija VÕS § 34 mõttes.
34.Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud referentsiintressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8,75% aastas (s.o ca 0,023% päevas). Praeguses asjas kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära alla kolme korra (s.o ca 2,6 korda).
35.Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et väikelaenulepingus kokku lepitud viivise määr ei ole ebamõistlikult kõrge või ebaproportsionaalne ning kostjat kahjustav, mistõttu ei saa lepingutingimust viivise kohta pidada tühiseks.
36.Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist väikelaenulepingus sätestatud määras, s.o 23 % aastas (ehk 0,06 % põhinõudelt päevas) nõustudes ühtlasi hageja poolt hagiavalduses välja toodud viivise arvestusega. Põhjendatud on välja mõista kostjalt hageja kasuks alates 13.09.2013 kuni 15.11.2017 sissenõutavaks muutununa viivis summas 2380,59 eurot (2081,47 + 299,12) (viivise väljaarvutamiseks perioodil 16.05.2017-15.11.2017 kasutas kohus programmi: www.viivisekalkulaator.ee, tl 65) ning alates 16.11.2017 kuni põhivõla tasumiseni viivis 0,06 % põhinõudelt päevas, tingimusel, et viivisenõue ei ületa põhinõuet.
MENETLUSKULUD
37.Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 otsustab kohus kohtuotsuse tegemisel menetluskulude jaotuse ning menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on arvestades hagi rahuldamise ulatust seisukohal, et menetluskuludest 1 % tuleb jätta hageja ning 99 % kostja kanda.
lk 5 / (6)
38.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
39.Hageja on oma menetluskuluna nimetanud TsMS § 138 lg 2 alusel riigilõivu summas 425 eurot, mille hageja palub menetluskuluna enda kasuks kostjalt välja mõista.
40.Kohus on seisukohal, et hageja poolt tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud menetluskuluga, mis vastab hagihinnale. Kohus rahuldab hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrab menetluskuluna kindlaks riigilõivu 425 eurot. Nimetatud summast 99 % ehk 420,75 eurot (99 x 425 : 100) kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
41.Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (420,75 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, tingimusel, et viivis ei ületa menetluskulude põhisummat.
42.Kostja menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ei ole.
43.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadi Aavik kohtunik
lk 6 / (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.