Hageja/vastustaja: Vändra vald (vallavalitsuse kaudu) (registrikood: 75010890), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Kostja/apellant: PR (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar
Istungi toimumise aeg
11.10.2017
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 08.05.2017 otsus tühistada osaliselt hagi rahuldamises üle 30 509,56 euro, menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muutmata jätta otsus 30 509,56 euro väljamõistmise kohta.
3.1.Rahuldada Vändra valla hagi PR vastu osaliselt.
1(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285
3.2.Välja mõista PR-lt Vändra valla kasuks 30 509,56 eurot.
3.3.Praeguse apellatsioonimenetluse kulud jätta PR kanda. Vändra vald menetluskulude hüvitamist ei soovi.
3.4.Ülejäänud menetluskuludest jätta 30,34% Vändra valla ja 69,66% PR kanda.
3.5.Välja mõista PR-lt Vändra valla kasuks menetluskulud 1505,91 eurot. Alates menetluskulude suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb PR-l tasuda Vändra vallale hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Nõue ja senine menetluse käik
1.18.02.2014 esitas Vändra vald (hageja) hagi PR ja AL vastu kahju hüvitamiseks ja alternatiivselt alusetust rikastumisest tulenevalt summas 43 796,54 eurot. 13.10.2014 eelistungil loobus hageja nõudest AL vastu ja selles osas on menetlus lõpetatud.
2.20.05.2015 vaheotsusega jättis maakohus aegumise tõttu rahuldamata Vändra valla hagi PR vastu alusetult saadud (TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 järgi) 43 796,54 euro nõudes. Maakohus jättis rahuldamata kostja PR taotluse aegumise kohaldamiseks Vändra valla hagis PR vastu kahju (TsÜS § 150 lg 2 järgi) 43 796,54 eurot hüvitamise nõudes ja jätkas selles osas menetlust.
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.12.2015 otsusega Pärnu Maakohtu 20.05.2015 vaheotsuse muutmata. Riigikohus jättis 28.03.2016 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Nõude aluseks olevad asjaolud
4.Kostja oli Vändra vallavanem 05.11.2002 kuni 01.11.2005, 01.11.2005 kuni 06.11.2009 ja 06.11.2009 kuni 04.12.2013. Vallavanemana töötamise ajal 13.01.2005 kuni 05.12.2009 põhjustas kostja hagejale ebaseaduslike tehingutega kahju 43 796,54 eurot. Samadel asjaoludel kui käesolevas tsiviilhagis on kostja kriminaalasjas nr 1-137409 tehtud otsusega süüdi mõistetud. Kriminaalasjas pannakse kostjale süüks, et ta pikema aja jooksul lõi olukorra ja kasutas skeeme, mille tulemusena ebaseaduslike haldusaktide abil omastas ta hagejalt vahendeid, millega maksti kinni kostja liisitud 2(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 autode (maasturite) liisingumaksed. Vajadust kostja liisitud autode kasutamiseks hagejal ei olnud, kuna vallavanema kasutuses oli sõiduauto VW Bora ja hiljem VW Passat. Tegemist ei olnud vajalike kuludega. Kostja oli teadlik, kuidas on autode olukord vallas ja millised on seaduslikud protseduurid autode soetamiseks ja kasutamiseks. Kasutades ära volikogu vähest teadlikkust, pani kostja volikogu tegema küsitava õigusliku jõuga otsuseid, mille alusel vald maksaks kinni vallavanema eraomandisse läbi liisingu soetatavad sõiduautod. Valla poolt kostja kontole makstud summad kanti pearaamatupidaja poolt lihtsalt majanduskulusse, ehkki selleks seaduslik alus puudus. Kostja sai tulu, kuid makse ei maksnud. Poolte vahel sõlmitud kasutuslepingud on tühised, neid ei ole hageja poolt heaks kiidetud, muud õigussuhet poolte vahel ei olnud, mistõttu oli hagejale kahju tekitatud ning kostja oli hageja arvel rikastunud.
5.Kostja kriminaalmenetluses tuvastatud õigusvastase ning süülise käitumisega põhjustas hageja kahju, olles hageja arvel rikastunud. Sellisel juhul peab VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama. Kostja on käitunud õigusvastaselt ja on kahju tekkimises süüdi. Hagejale on tekkinud kahju ning kahju tekitaja (kostja) on kannatanu (hageja) arvel rikastunud. Kostja vastuväited
6.Kostja leidis, et hagi rahuldamiseks tuleb maakohtul tuvastada TsÜS § 150 lg 2 sätestatud eeldused: 1) kas kohustatud isik on käitunud õigusvastaselt ja on selles süüdi; 2) kas kannatanule on tekkinud kahju; 3) kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud.
7.Vastuseks hageja väitele, et kostja ei esitanud tasaarvestamise avaldust ega tõendanud kulusid, mis peaks olema aktsepteeritavad hageja kuludena, teatas kostja, et alates 25.03.2014 on ta nendele kuludele osundanud kui kasule, mida tuleks kahju summast maha arvata VÕS § 127 lg 5 alusel.
8.Hageja põhiliseks seisukohaks hagis oli asjaolu, et vallal ei olnud kostja maastureid vaja, sest vallal oli sõiduk VW Bora ja hiljem VW Passat, mis olid mõeldud vallavanema ametisõitudeks. Kostja selgitas, et eeltoodud autod olid ette nähtud kõigi valla ametnike poolt kasutamiseks, mistõttu ei olnud need piisavad. Kuni 2005. aasta alguseni oli vallavanem (kostja) kasutanud ametisõitudeks oma isiklikku autot Audi A6, mille eest alates 2002 maksis hageja kostjale hüvitise 5 000 krooni kuus. Seda tõendab Vändra Vallavolikogu 18.11.2002 otsus nr 34 ja valla arengu- ja eelarvekomisjoni istungi 12.01.2005 protokoll, milles on fikseeritud finantsjuht Kaie Rätsepa selgitus nimetatud hüvitise maksmise kohta. VW Bora liisiti valla poolt 29.09.2004, kuid hüvitist maksti edasi kuni 2005 alguseni, kuna vallavanem jätkas isikliku sõiduki kasutamist.
9.2005. aasta jaanuaris otsustas volikogu võtta kasutusse kostja liisitud uue sõiduki (VW Touareg), kuid käsitleda seda raamatupidamislikus mõttes enda omandina, et vähendada riigile makstavaid makse. VW Bora ei olnud soetatud vallavanema ametisõitudeks, vaid vallavalitsuse teiste ametnike ja töötajate tarvis. Samal eesmärgil liisiti 07.03.2008 VW Passat. Kui jaanuaris 2010 lõpetati valla poolt kostjaga sõlmitud 3(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 kasutusleping kostja Audi Q7 osas, jätkas kostja ametisõite VW Passati ja oma isikliku sõidukiga, mille eest vald samuti maksis kostjale hüvitist. See asjaolu tõendab vallavanemale sõiduki kasutusse võtmise vajaduse, mis realiseerus 14.03.2013, kui hageja liisis sõiduki Hyundai i40, registreerimismärk XXXXXX, millega praegune vallavanem sõidab tänaseni. Et vallavanemad kasutavad oma ülesannete täitmiseks oma isiklikku sõidukit, on tavapärane ning hageja väide, et vallal polnud kostja sõidukit vaja, on kohtumenetluse lõppstaadiumis välja otsitud asjakohatu argument. Hageja tahe võtta kasutusse kostja liisitud sõiduk oli selgelt väljendatud vallavolikogu 18.01.2005 otsuses nr 1 (18.02.2014 hagi lisa 14, kostja 26.05.2016 lisa 3). Istungi protokolli järgi ettekande sel teemal tegi volikogu esimees IT ning selgitusi andis kostja. Meelevaldne on teha järeldus, et kostja oma selgitustega mõjutas talle sobiva otsuse tegemist. Otsuse tegemisel oli volikogu liikmetel teada ka valla arengu- ja eelarvekomisjoni seisukoht. Sama otsusega volitati vallavalitsust vormistama vajalikud lepingud. Kui volikogu oleks soovinud täpsemalt kehtestada kasutusse võtmise tingimusi, oleks volikogu seda oma otsuses märkinud. Volikogu otsus kehtis kuni 2010. aasta jaanuarini. Seega ei olnud õige hageja seisukoht, et nimetatud volikogu otsusega ei loodud õiguslikku alust kostja sõiduauto kasutusse võtmiseks. Kuna volikogu volitas vallavalitsust sõiduki kasutusse võtmisega tegelema, ja olukord oli sama ka 2008. aastal, otsustas vallavalitsus ise 2008 kostja uue liisitud sõiduki kasutusse vormistada. Vallavalitsuse korraldus kehtis samuti kuni 2010. Hageja tahe kasutada kostja sõidukeid ajavahemikul 2005–2009 väljendus iga aasta valla aruannete kinnitamisel, milles olid kostja sõidukitega seotud kulud lahti kirjutatud. Hageja vastuväited kostja sõidukite kasutusse võtmisele esitati alles 2014.
10.Hageja väited olid paljasõnalised ja tõendamata. Kostja arvates olukorras, kus kostja sõidukite reaalne kasutamine hageja huvides on toimunud, ei saa rääkida kahju tekitamisest ega kahju ulatusest hagetavas summas. Juhul kui kohus leiab, et hagejale on kostja tegevusega kahju tekitatud, tuleb võimalikust kahjusummast maha arvata kasu, mida hageja sai ja hageja poolt säästetud kulud.
11.Kuni 2005. aastani kasutas hageja kostja sõidukit ja maksis kostjale kokkuleppel 5 000 krooni (319,56 eurot) kuus. Kui hageja oleks jätkanud hüvitise maksmisega samas ulatuses, siis oleks hageja pidanud kostjale maksma vaidlusaluse perioodi, s.t 58 kuu eest kokku 18 534,38 eurot. Samas ei saa eeldada, et hüvitise suurus oleks muutumatu 5 aasta jooksul (kallines kütus, hooldus).
12.Kostja leidis, et võimalikust kahjusummast tuleks 100% maha arvata kütuse kulu (+ kütusekaardi hooldustasu) kogu perioodi eest summas 191 609,86 krooni (12 246,10 eurot). Kostja sõidud olid tehtud hageja huvides. Hageja ei tõendanud, et vallavanema ülesannete täitmisel kasutatud valla muu sõiduki puhul kütusekulu oleks väiksem. Samuti tuleks 100% maha arvata hooldus- ja remondikulud (varuosad, materjalid, autopesu ja muu korrashoid) kogu perioodi eest summas 101 235,34 krooni (6 470,11 eurot, võrreldes VW Bora ja VW Passati kogu kuluga 75 981 krooni/4 856 eurot on vaid ca 25% suurem). Valla ülesannete täitmiseks sõiduki korrashoid oli vajalik. Maha arvamisele kuuluvad ka kohustusliku liikluskindlustusmaksed kogu perioodi eest 5 146 krooni (328,89 eurot), sest ilma liikluskindlustuseta ei ole võimalik sõita ja vallavanema ülesandeid täita. Lisaks tuleks maha arvata 100% kostja poolt hagejale 4(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 makstud hüvitis valla sõiduki kasutamise eest isiklikeks sõitudeks kogu perioodi eest summas 109 844 krooni (7 020 eurot). Kui hageja võttis kasutusse kostja sõiduki, siis peab vaid hageja kostjale maksma, mitte vastupidi. Võimalikust kahjusummast tuleks maha arvata valla poolt liisinguandjale topelt makstud arve (Suve Auto AS 14.08.2007 arve nr 264005664) summas 2 252 krooni (143,93 eurot), kuna nimetatud summa tagastas kostja hagejale 21.12.2011. Kokku tuleks võimalikust kahjusummast maha arvata 27 109,03 eurot. Kahju hüvitamise eesmärgiks ja tagajärjeks ei saa olla kannatanu rikastumine.
13.Kostja esitas kahju hüvitamise vähendamise taotluse VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Vallavolikogu kinnitas igal aastal ajavahemikul 2005–2009 valla majandusaasta aruandeid, millega kiitis heaks kostja sõidukite kasutamise kulutusi ja sõidukite kasutamise jätkamist. Aastaaruandeid olid enne kinnitamist volikogus volikogu liikmetele tutvustatud. Nimetatud otsustest nähtub, et enne volikogu liikmeid tutvus aastaaruannetega volikogu revisjonikomisjon ja samuti kiitis need heaks, vastasel juhul ei oleks volikogu neid aruandeid kinnitanud. See tähendab, et volikogu liikmete võimuses oli kahju tekkimist peatada ja vältida. Volikogu liikmetel on õigus tutvuda vallavalitsuse dokumentidega ja esitada volikogu istungile päevakorra küsimused, mh seoses ka sõidukite kasutamisega. Volikogu liikmed ei ole seda ajavahemikul 2005– 2009 teinud ja lasksid väidetaval kahjul suureneda, kinnitades aastaaruandeid ja eelarveid, mis sisaldasid kulutusi kostja sõidukitele. Sellest tulenevalt taotles kostja võimaliku kahjuhüvitise vähendamist kuni 0 euroni.
14.Kahju tekitaja ei pea hüvitama kahju ulatuses, milles kannatanu on oma kulusid säästnud. Valla arengu- ja eelarve komisjoni 12.01.2005 koosolekul põhjendas vallavalitsuse finantsjuht KR kostja sõiduki kasutusse võtmist riiklike maksude vähendamisega, mis oleks vallale olnud kasulik. Vähenenud erisoodustusmaksu arvel säästis hageja oma kulusid kokku vähemalt 97 962 krooni (6 260,91 eurot, 2005. aasta maksude järgi 3 189 – 1 500 = 1 689 x 58 kuud). Kostja taotles hageja poolt säästetud kulude võrra võimalikku kahjuhüvitist vähendada või hüvitisest maha arvata.
15.Kostja esitas taotluse kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaks määramiseks. Kostja töötasu on praegu 504,43 eurot ning tal on võimalik maksta 300 eurot igal kuul. Esimese astme kohtu otsus
16.Pärnu Maakohus rahuldas 08.05.2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja 31 732,61 eurot. Maakohus jättis 27,55% hageja menetluskuludest hageja enda kanda ja 72,45% kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 796,43 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
17.Kostja oli lepingute sõlmimise ajal (13.01.2005 ja 24.03.2008) Vändra vallavanem. Vallavanemana oli ta samal ajal ka ametiisik vastavalt korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 2 p-le 15. Lepingud sõlmisid kostja eraisikuna ja TH Vändra Vallavalitsuse esindajana kui vallavanema asendaja. KVS § 24 lg 1 kohaselt ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Samuti ei või ta volitada oma alluvaid tegema vastavaid tehinguid tema asemel. TH oli 25.08.2003 jõustunud vallavolikogu otsusega 5(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 kinnitatud vallavanema asetäitjaks, kellel Vändra vallavanema statuudi p 12 alusel oli õigus asendada vallavanemat tema äraolekul. Kuna vallavanem ei olnud lepingute sõlmimiste ajal ära ehk tema asendamise alus tehingu sõlmimisel asetäitja poolt puudus, sai asetäitja vallavalitsuse nimel lepinguid sõlmida vaid vallavanema volituse alusel. Seega TH ei saanud olla lepingute sõlmimise ajal vallavanema asendaja.
18.KVS § 6 lg 3 järgi ametiisik, kellel on korruptsiooniohtlikke suhteid, peab informeerima sellest asutuse juhti või ametikohale valimise õigusega organit, taotledes vastavate otsuste vastuvõtmise ja tehingute sõlmimise õiguse andmist teisele ametiisikule. Seega oleks pidanud PR informeerima keelatud tehingu tegemise vajadusest Vändra Vallavolikogu, kes oleks saanud määrata PR-le ühekordse tehingu tegemiseks asendaja. PR Vändra Vallavolikogu keelatud tehingu tegemise vajadusest KVS mõttes ei informeerinud, kuna nimetatu ei nähtu kohtule esitatud volikogu otsustest.
19.Tehingute tegemise ajal kehtinud redaktsioonis KVS § 24 lg 4 järgi on KVS § 24 lg 1 sätestatud keeldu rikkudes tehtud tehing tühine. Maakohus leidis, et 13.01.2005 PR ja valla vahel sõlmitud sõiduauto kasutusvalduse leping ja 24.03.2008 sõlmitud vara kasutamise leping on tühised tehingud KVS § 24 lg 4 järgi.
20.Volikogu ei andnud TH-le tehingute sõlmimiseks õigust. Sellised volikogu otsused puuduvad mõlema tehingu puhul. Vändra Vallavolikogu 18.01.2005 otsus nr.1 ei anna TH-le õigust tehingu sõlmimiseks. Samuti on tegemist hilisema kuupäevaga otsusega s.t. tehing oli eelnevalt juba tehtud. Otsusest ei nähtu kellele kuuluva ja millise sõiduki kasutusvaldusse võtmisega nõustuti ja millistel tingimustel ning mis väärtuses kohustusi vallale võeti. Tegemist ei olnud PR-le kuuluva isikliku sõiduautoga, kuna isikliku sõiduki pealt ei kuuluks tasumisele liisingumaksed. Samuti ei saanud 18.01.2005 otsus olla aluseks 24.03.2008 lepingu sõlmimiseks, kuna selle lepingu asjaolusid volikogule otsustamiseks ei esitatud. Vald ei saanud etteulatuvalt otsustada sõlmitavat tehingut, mille kohta 2005. aastal andmed puudusid.
21.Vändra Vallavalitsus 24.03.2008 korraldusega nr.82 otsustas võtta valla valdusse ja kasutusse maastur Audi Q7 reg.märgiga XXXXXX ning sõlmida vara tasuta kasutamise leping ja kinnitada Vändra Vallavalitsuse kommunaalasutuse juhataja TH valla esindajaks lepingu sõlmimisel. Korralduse on allkirjastanud TH ja vallasekretär AL (IV toimik lk 22). TH-l puudus pädevus allkirjastada vallavalitsuse korraldust vallavanema asemel, kuna vallavanem ei olnud ära ja vallavolikogu ei olnud tehingu tegemist otsustanud. Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 3 järgi haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev organ. HMS § 63 lg 1 järgi tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. See, et TH oli 19.08.2003 vallavolikogu otsusega kinnitatud vallavanema asetäitjaks, kellel Vändra vallavanema statuudi p 12 alusel oli õigus asendada vallavanemat tema äraolekul, ei andnud talle õigust vallavanemaga eelpoolnimetatud lepingute sõlmimisek. Vallavanem ei olnud tehingute sõlmimise ajal ära ja täitis ise vallavanemana oma tööülesandeid. 2008. aastal kehtinud Vändra Vallavolikogu 21.03.2006 määrus nr.5 Vändra valla põhimääruse § 8 järgi lepingute sõlmimisel esindab valda vallavanem või tema asendaja. Põhimääruse § 23 lg 4 järgi vallavanemat asendab tema äraolekul vallavalitsuse liige, kelle nimetab iga kord asendajaks vallavanem oma käskkirjaga (I toimik lk 47–51). Kostjal vallavanemana 6(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 puudus õigus volitada TH vastavat lepingut endaga sõlmima. Sellist volitust ei ole andnud ka Vändra Vallavolikogu. Sellise lepingu sõlmimisele ei kohaldunud TH-le Vändra Vallavolikogu 19.08.2003 otsusega antud volitus, mille kohaselt TH määrati PR asetäitjaks.
22.13.01.2005 ja 24.03.2008 sõlmitud lepingud on tühised TsÜS § 129 lg 1 alusel, kuna TH-l puudusid volitused lepingute sõlmimiseks vallavalitsuse nimel. Vaidlusaluste tehingute sõlmimise sai otsustada vallavalikogu, kuid mõlema tehingu puhul vastavad volikogu otsused puuduvad. TsÜS § 129 lg 1 järgi teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, v.a. juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Esindusõiguseta esindaja on isik, kes teeb tehingu teise isiku nimel ega oma kas üldse esindusõigust või ületab tehingu tegemisel esindusõiguse piire.
23.Kui kohus asub seisukohale, et sõidukite kasutuslepingud on tühised, tuleb tuvastada, kas tehing vastas mõne teise tehingu tunnustele. Kostja arvates vastasid 13.01.2005 ja 24.03.2008 sõlmitud sõiduki kasutusvalduse leping ja tasuta kasutamise leping tavalise asja kasutuslepingu tunnustele. Maakohus leidis, et vaidlusalused lepingud ei vasta mõne muu lepingu tunnustele, mis ei oleks tühised. Sõlmitud lepingud on igal juhul tühised nii KVS § 24 lg 4 kui ka TsÜS § 129 lg 1 järgi.
24.TsÜS § 129 lg 3 kohaselt, kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata või esindusõigust ületades, võib tehingu teine pool teha isikule, kelle nimel tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale. Kriminaalasjas 1-13-7408 10.04.2014 tehtud jõustunud otsusega ei leidnud tuvastamist, et volikogu oleks tagant järele 13.01.2005 ja 24.03.2008 sõlmitud lepingud heaks kiitnud. Heakskiiduna ei saa käsitleda Vändra Vallavolikogu 18.01.2005 otsust nr.1, kuna otsusest ei nähtu, kellele kuuluva ja millise sõiduki kasutusvaldusse võtmisega nõustuti ja millistel tingimusetel. Maakohus kuulas kriminaalasjas tunnistajana üle vallavolikogu liikmed, kes kinnitasid, et arutati vallavanemale isikliku sõiduauto kasutamise eest kompensatsiooni maksmise küsimust, mitte aga juba sõlmitud lepingut. Kohtus tunnistusi andnud vallavalikogu liikmed tõendasid, et arutelu oli üldsõnaline, mingeid arvestusi nemad ei näinud ja nad arvasid, et jutt on kütusekulu kompenseerimisest. Enamjaolt tunnistajad kinnitasid, et jutt oli vallavanemale kompensatsiooni maksmisest isikliku autoga töösõitude tegemise eest 2 000 krooni kuus ja nad said aru, et auto omanik on PR. Seega maakohus leidis, et PR ütlused, et volikogu otsustas hüvitada liisinguga seotud kulutused, olid teiste tõenditega ümber lükatud. Samuti kriminaalasjas leidis kohtus tõendamist, et vallavolikogu liikmeid ei informeeritud vallavanema autole tehtavate kulutuste osas. Kuna kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et volikogule ei esitatud otsustamiseks kõiki vajalikke andmeid lepingute kohta siis ei saa lugeda, et volikogu on lepingud heaks kiitnud 15.02.2005 otsusega nr 3, millega kinnitati valla 2005. aasta eelarve (IV toimik lk 31–36) või volikogu 21.03.2006 määrusega nr 3, millega otsustati kinnitada Vändra valla 2006. aasta eelarve (IV toimik lk 4) või volikogu 20.02.2007 määrusega nr 5, millega kinnitati Vändra valla 2007. aasta eelarve (IV toimik lk 43) või 19.05.2008. määrusega nr 12, millega otsustati kinnitada Vändra valla 2008. aasta eelarve. Eelarvest ei nähtu, mis liiki kulud konkreetselt kinnitati. 7(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 Samuti Vändra valla 2008. aasta eelarve võeti vastu 19.02.2008 s.o. ajal, mil kostja Audi Q7 ei olnud veel liisinud (IV toimik lk 48–51).
25.TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus tuvastas jõustunud vaheotsusega 20.05.2015, et Vändra valla nõue PR vastu on aegunud TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 järgi (alusetu rikastumine) ja aegunud ei ole kahju hüvitamise nõue TsÜS § 150 lg 2 alusel. Muul alusel kahju nõue on aegunud.
26.TsÜS § 150 lg 2 järgi, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul seoses kahju tekitamisega rikastunud, on ta pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju hüvitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega s.t. kohustatud isik peab (erinevalt alusetust rikastumisest tulenevatest nõuetest) üldjuhul olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju (VÕS § 1043). Seega tuleb esmalt nõue kindlaks teha üldiste deliktiõiguslike sätete järgi. Muu hulgas tuleb kindlaks teha, kas kannatanu on saanud kahju. Lisaks tuleb tuvastada VÕS §-de 1037–1039 järgi, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud.
27.VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitamata, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 järgi õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati muu hulgas 1) kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega; 2) seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega; 3) heade kommete vastase tahtliku käitumisega.
28.Aastatel 2005 kuni 2009 tehti kostja poolt Vändra vallavalitsusele esitatud arvetega seoses kostja isiklikule arveldusarvele nr 1107337905 Vändra Vallavalitsuse arveldusarvelt nr 10902015352006 kokku 117 väljamakset kogusummas 675 667,47 krooni (43 183,02 eurot, II toimik lk 31–156). Samuti on kostja kasutanud Vändra Vallavalitsuse krediitkaarte nr 4277243605876659 ja nr 4277243607577412 talle esitatud arvete tasumiseks perioodil 24.09.2008 – 14.10.2009 kokku summas 9 599,40 krooni (613,51 eurot, II toimik lk 38, 166–170, 178–179). Antud tsiviilasjas esitas hageja nõude kostja vastu kokku summas 685 266,87 krooni (43 796,54 eurot). Kõik maksed, mida PR sai tema poolt vallavalitsusele esitatud dokumentide alusel, olid saadud ebaseaduslikult ja olid tema poolt omastatud. Kriminaalasjas leidis maakohus, et kostja pani kuriteo toime otsese tahtlusega.
29.Kostja pani toime õigusvastase teo kriminaalkorras karistatava teo, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju 43 183,02 eurot ja kostja on kahju tekitamises süüdi. Tegemist on nii seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega kui ka heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Ilma õigusliku aluseta hageja rahaliste vahendite omastamisega on hagejale tekkinud kahju ja kostja väited, et kahju ei ole tekkinud, ei olnud millegagi põhjendatud. 8(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285
30.Kostja õigusvastase tegevuse tulemusel andis ta valla kasutusse ilma hageja nõusolekuta sõidukid ning hageja hüvitas kostjale kõik sõidukite kulutused. Tehingute tühisuse tuvastamisel käsitles maakohus hageja nõusolekute puudumist. Kostja omand suurenes hageja poolt tehtud rahalistest ülekannetest ja hageja rahaliste vahendite kasutamisest (krediitkaartide kasutamine). Kostja sai ilma õigusliku aluseta enda kasutusse kostja rahalisi vahendeid kokku summas 43 796,54 eurot. See, et hagejal saadud rahalised vahendid ei ole alles või et ta need ära kulutas, ei tähenda, et kostja ei oleks alusetult rikastunud. Seega maakohus leidis, et kostja oli hagejale kahju tekitanud ja samaaegselt alusetult rikastunud.
31.Kostja väitel tuli kahjusummast maha arvata järgmine kasu, mida hageja sai: kuni 2005. aastani kasutas hageja kostja sõidukit ja maksis kostjale kokkuleppel 5 000 krooni (319,56 eurot) kuus. Kui hageja oleks jätkanud hüvitise maksmisega siis oleks ta pidanud vaidlusaluse perioodi eest kostjale tasuma 18 534,38 eurot. Võrreldes hageja kasutuses olevate sõidukite VW Bora ja VW Passat kasutustasu ja kostja sõidukite VW Touareg ja Audi Q7 kasutustasu, on vahe 17%. Alates 2013. aastast on hageja poolt vallavanemale liisitud sõiduki Hyundai i40 liisingumakseteks 2 814 eurot aastas, mis oleks teinud 58 kuu eest kokku 13 601 eurot, mis on vaid 3 300 eurot kostja sõiduki kasutamisest soodsam. Seega võib lugeda mõistlikuks kasutustasuks valla sõidukite kasutustasu. 100% kütusekulu + kütusekaardi hooldustasu kogu perioodi eest kokku 191 609,86 krooni (12 246,10 eurot). Kostja sõidud olid tehtud hageja huvides ja kütust kulus nii palju kui vaja oli. 100% hooldus ja remondikulud kogu perioodi eest summas 101 235,34 krooni (6 470,11 eurot). Valla ülesannete täitmiseks sõiduki korrashoid oli vajalik ja hageja ei tõendanud, milliseid kulutusi ta vajalikuks ei lugenud. 100% liikluskindlustusmakse kogu perioodi eest summas 5 146 krooni (328,89 eurot), sest ilma liikluskindlustuseta ei ole võimalik sõita ja vallavanema ülesandeid täita. 100% hagejale tasutud hüvitis valla sõiduki kasutamise eest isiklikeks sõitudeks kogu perioodi eest summas 109 844 krooni (7 020 eurot). valla poolt liisinguandjale topelt makstud arve ( Suve Auto AS 14.08.2007 arve nr 264005664) summas 2 252 krooni (143,93 eurot).
32.Maakohus leidis, et kahjuhüvitisest ei saa kasuna maha arvata hüvitist, mida hageja maksis kostjale kokkuleppel kuni aastani 2005 kostja sõiduki kasutamise eest. Aastatel 2005–2009 vastavat kasutust poolte vahel kokku ei lepitud. Kostja väited, et vallale oli vajalik veel üks sõiduk, mille oleks pidanud liisima, olid paljasõnalised ja ei olnud millegagi tõendatud. Valla kasutuses olid sõidukid Volkswagen Bora ja Volkswagen Passat. Samuti kahjusummast ei ole põhjendatud maha arvata sõidukite Volkswagen Touareg ja Audi Q7 liikluskindlustusmakset ja hooldust ning remondikulude makseid, kuna hageja ei pea õigusliku aluseta hüvitama kostja poolt endale liisitud sõidukite makseid. Kostja ise kasutas liisitud sõidukeid, s.h. isiklikeks sõitudeks.
33.Kostja esindaja võttis kohtuistungil õigeks, et kahjust tuleb maha arvata kostjale topelt makstud Suve Auto AS arve nr 264005664. summas 2 252 krooni, mille kostja Vändra
9(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 vallale 21.12.2011 tagasi maksis (II toimik lk 34, IV toimik lk 119–121, 134). Seega 143,93 eurot tuli kahjuhüvitisest maha arvata.
34.Kahjusummast tuleb maha arvata kostja poolt hagejale tasutud hüvitis sõidukite kasutamise eest kokku summas 16 500 + 18 000 + 18 000 + 23 000 + 34 344 = 109 844 krooni (7 020 eurot, IV toimik lk 26,27). Maakohus võttis arvesse kostja poolt esitatud tõendid, s.o. valla finantsjuhi koostatud tabel 1 tagasimaksete kohta ja Vändra valla 2009. aasta majandusaasta aruande (III toimik lk 162, IV toimik lk. 26). Kuna 13.01.2005 ja 24.03.2008 sõlmitud lepingud on tühised ja hageja nõusolek sõidukite kasutusse võtmiseks puudus, siis puudus alus ka vallal saada makseid PR-lt sõidukite isiklikeks sõitudeks kasutamise eest ja vald sai nimetatud maksetega alusetult kasu.
35.Kostja poolt liisitud sõidukitega teostas kostja osaliselt töösõite hageja huvides, kuid täpset arvestust selle üle ei peetud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et kütust on kasutatud nii hageja sõitudeks kui ka kostja erasõitudeks, kuid hageja ei osanud öelda mis ulatuses (IV toimik lk 134). Kohtuistungil leidis kostja, et kütusekulu, mis jääb tema kanda võiks olla 28%, kuna nädalas on 5 tööpäeva ja 2 puhkepäeva. Kuna mõlemad pooled kinnitasid, et hageja poolt kostjale tasutud kütust kasutati nii hageja sõitudeks kui ka kostja sõitudeks, siis kahjuhüvitisest tuli kasuna osaliselt maha arvata kütusekulu. Tegemist on hageja poolt kütusele säästetud kuludega. Maakohus arvestas, et nädalas on 5 tööpäeva x 8 tundi ja 2 puhkepäeva. Seega nädala sees oli võimalik sõidukit kasutada hageja huvides 2/3 ulatuses ja 1/3 väljaspool tööaega kostja huvides ning nädalavahetusel 100% kostja sõitudeks. Tõenäoliselt iga päev ei olnud vajalik teha sõite ja kasutada selleks kütust hageja huvides. 1 kuu aastas oli kostjal puhkus, mil ta tööl ei käinud ning aastas on ka riigipühad, mil on puhkepäev. Sõidukite kasutamine toimus perioodil märts 2005 – detsember 2009 s.o. 58 kuud – 5 kuud (5 aasta puhkus) = 53 kuud. Maakohus hindas kahjust võimalikku mahaarvatavat kasu siseveendumuse järgi ja analoogia alusel TsMS § 233 lg-ga 1 ja VÕS § 127 lg-ga 6 ning leidis, et kahjuhüvitisest tuli hageja kasuna maha arvata ca 40% kütusekulu + kütusekaardi hooldustasust (12 246,10 eurot, millest 40% on 4 898,44 eurot) kokku ümardatuna 4 900 eurot (92,45 eurot kuus).
36.VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi kahjuhüvitise vähendamiseks puudus alus. Kahju tekkis kostja enda õigusvastase tegevuse tulemusel. See, et volikogu kinnitas perioodil 2005– 2009 majandusaasta aruanded, ei tähenda, et kahju tekkis hagejast tulenevatel põhjustel. Vändra Vallavolikogu revisjonikomisjon arutas 12.01.2010 koosolekul Vändra Vallavolikogu 18.01.2005 otsuse „Isikliku sõiduauto kasutusvaldusesse võtmine“ kehtetuks tunnistamist ja sellega seonduvat (III toimik lk 110). Komisjoni istungil Andres Sõnajalg avaldas oma seisukoha, et vallavolikogu 18.01.2005 otsus ja eelpoolnimetatud otsuste alusel sõlmitud lepingud on tühised. Vändra Vallavolikogu revisjonikomisjon otsustas pöörduda hinnangu saamiseks eksperdi poole (III toimik lk 110).
37.Kostja leidis, et kahju tekitaja ei pea hüvitama kahju ulatuses, milles kannatanu on oma kulusid säästnud. Maakohtu arvates ei ole kostja tõendanud, et erisoodustusmaks oleks vähenenud. Sõidukeid ei saanud vormistada „valla omandisse“. Vaidlusaluste sõidukite omanik ei olnud kostja. Valla maksude vähendamine kostja ebaseadusliku 10(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 tegevuse (tühiste tehingute sõlmimine) tulemusel ei ole põhjendatud, seadusega kooskõlas ega kooskõlas ka seaduses sätestatud kahjuhüvitise vähendamise põhimõttega.
38.Kokkuvõtvalt tuleb kahjusummast maha arvata järgnev kasu 143,93 + 7 020 + 4 900 = 12 063,93 eurot. Seega oli kahjunõue põhjendatud (43 796,54 – 12 063,93) summas 31 732,61 eurot.
39.Otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramine kostja poolt taotletud kujul ei olnud põhjendatud. Olenemata kostja sissetulekute suurusest on kostjal piisavalt vara, et kohtuotsust kohe täita. Vastavalt kinnistusraamatu andmebaasile kuulub kostjale 8 kinnistut. Arvestades kahjuhüvitise suurust toimuks tasumine 500 eurot kuus ebamõistlikult pika aja jooksul, mis on hagejale ülemäära koormav.
40.Maakohus jättis menetluskulud 27,55% hageja kanda ja 72,45% kostja kanda.
41.Hageja palus menetluskulude nimekirja kohaselt välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud koos käibemaksuga summas 6 630,30 eurot, millest õigusabikulud moodustavad 5 730,30 eurot ja riigilõivud 900 eurot.
42.Põhjendatud ajakulu materjalidega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja hagiavalduse koostamiseks ning kliendile tutvumiseks saatmiseks ja kohtule esitamiseks oli 7 tundi ja hagiavalduse projekti täiendamine hagi tagamise taotlusega (2,5 lehel) 1 tund 30 minutit. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hagi lisade paberkandjal kohtule esitamiseks kulunud aega. Nimetatud toiming ei nõua juriidilisi teadmisi ja toimingu saaks teha hageja ise. Samuti ei võta toiming aega 25 minutit. Maakohtule ei olnud arusaadav, mida tähendas kohtule selgituste andmine tagatise osas ja selles osas ei olnud õigusabikulu põhjendatud. Kohtumääruse kättesaamine, määrusega tutvumine (hagi tagamise määrus 2,5 lehel) ja kliendile info edastamine oli maakohtu hinnangul põhjendatud kokku 30 minuti ulatuses. Põhjendatud ajakulu haginõude täiendavaks analüüsiks ja kliendiga nõupidamiseks ning ringkonnakohtu kriminaalasja otsuse kohtule saatmiseks oli 1 tund, istungiks ettevalmistuseks 1 tund, kohtu korraldaval eelistungil osalemiseks 1 tund ja 30 minutit. 03.11.2014 esitas hageja kohtule hagi täpsustatud teksti koos lisadega, kuna kohus tegi eelistungil hagejale ettepaneku esitada täpsustatud hagi koos kahju arvestusega. Hagi täpsustuse põhjendatud aja kuluks luges maakohus 2 tundi ja 45 minutit. Kohtuotsusega tutvumisele haldusasjas 3-14-50833 kulunud aeg ei ole kantud seoses käesoleva kohtuasjaga vaid vallasekretäri kaebuse kohtuasjaga. Käesolevas asjas ei ole 08.02.2016 hageja kaebust ringkonnakohtule esitanud, seega ei ole tegemist põhjendatud kuluga. Maakohus leidis, et põhjendatud ajakulu kostja 26.05.2016 menetlusdokumendiga tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja hageja seisukoha koostamiseks kokku oli 2 tundi. 29.05.2016 kostja taotlusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks luges maakohus põhjendatud ajaks 1 tund ja 10 minutit. Esitatud hagiavalduse tervikteksti (sisuliselt 4,5 lehel) koostamise kulu oli põhjendatud 3 tundi. Arves nr 0227-0045 näidatud ajakulu 1 tund ja 15 minutit oli põhjendatud. Arves nr 0321-0059 luges maakohus põhjendatuks ajakulu istungiks ettevalmistamiseks 35 minutit ja kohtuistungil osalemiseks 2 tundi ning transpordikulu kohtuistungile – 280 km x 0,3 + käibemaks = 100,80 eurot. Põhjendatud oli arvestada transpordikulu 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. 11(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285
43.Maakohus luges hageja vajalikeks ja põhjendatud kuludeks kokku riigilõivud 900 eurot + õigusabikulud 1 275 + 75+ 937,50 + 475 + 396 + 165+ 341 = 3 664,50 eurot + esindaja transpordikulu 100,80 eurot = 4 665,30 eurot.
44.Kostja palus menetluskulude nimekirja kohaselt välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas 7 260 eurot (õigusabikulud 6 372 eurot ja riigilõiv 600 eurot).
45.Maakohus leidis, et arves 108 on põhjendatud kulu kokku 10 tunni ulatuses 1 440 eurot (koos käibemaksuga). Arvestades esitatud hagi, selle täiendust ja dokumentaalseid tõendeid ning kostja poolt esitatud vastuseid, siis täpsustatud hagiga tutvumise ja täiendava vastuse ning vaheotuse taotlemise kulu kokku 2 tunni ulatuses ei olnud põhjendatud. Arves nr 044 ei olnud põhjendatud ajakulu hageja vastuse ja tõenditega tutvumisele ja analüüsimisele 1 tunni ulatuses ning 11 03.2015 seisukoha koostamisele 0,5 tunni ulatuses. Põhjendatud ja vajalik kulu oli kokku 5,5 tundi. Piisav aeg vaheotsusega tutvumiseks ja analüüsimiseks oli 1 tund ning apellatsioonkaebuse koostamiseks (sisuliselt 4 lk) 3 tundi. Seega oli põhjendatud ja vajalik ajakulu arve nr 045 alusel 4 tundi. Arvestades Tallinna Ringkonnakohtu otsuse pikkust ja kassatsioonkaebuse pikkust (sisuliselt 3 lk), oli arve nr 006 põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 3,5 tundi. Arvestades kostja 26.05.2016 seisukoha pikkust, oli arves nr 061 näidatud ajakulust põhjendatud 5 tundi. Arves nr 020 oli põhjendatud ja vajalik ajakulu hagiavalduse terviktekstiga tutvumiseks (pikkus 4,5 lk) ja vastuse koostamiseks ning seisukoha esitamiseks 4 tundi, kompromissettepaneku koostamiseks 0,75 tundi, kokku 4,75 tundi. Arves nr 032 oli tegemist vajaliku ja põhjendatud kuluga, arvestades kohtuistungi kestust 2 tundi ja 20 minutit. Seega põhjendatud ajakulu istungiks ettevalmistuseks ja kohtuistungil osalemiseks oli 3 tundi.
46.Maakohus luges kostja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks kokku riigilõiv 600 eurot + õigusabikulud 5 148 eurot (1 440 + 792 + 576 + 504 + 720 + 684 + 432) = 5 748 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
47.07.06.2017 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Pärnu Maakohtu 08.05.2017 otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt summas 31 732,61 eurot ja menetluskulude jaotuse ning rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.
48.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, eelkõige tehingute tühisuse tuvastamise osas. Maakohus rikkus menetlusõigusnormi kogutud tõendite hindamisel ning üllatusliku järelduse tegemisel. Maakohtu otsuses on eelistatud kostjat süüdimõistvat kohtuotsust kriminaalasjas teistele tõenditele.
49.Maakohus leidis oma otsuses, et 13.01.2005 kostja ja hageja vahel sõlmitud sõiduauto kasutusvalduse leping ja 24.03.2008 sõlmitud vara kasutamise lepingud on tühised tehingud KVS § 24 lg 4 järgi. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg 3, kui tugines lepingute tühisuse tuvastamisel eelkõige kohtuotsusele kriminaalasjas 1-13-7408, kuigi istungitel ei arutatud lepingute tühisust.
50.Maakohtu järeldus, et vaidlusaluste tehingute sõlmimise sai otsustada vallavolikogu, kuid mõlema tehingu puhul vastavad volikogu otsused puuduvad, on ebaõige. Maakohus andis kuni jaanuarini 2010 kehtinud volikogu 18.01.2005 otsusele ebaõige 12(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 hinnangu. Kostja vallavanemana informeeris vallavolikogu 18.01.2005 istungil tehingu tegemise vajadusest ning volikogu otsustas, et kostja sõiduk tuleb kasutusvaldusesse võtta ja otsuse p-s 2 volitas vallavalitsust vormistama lepingud. Maakohus märkis, et vallavolikogu 18.01.2005 otsus on tehtud hilisema kuupäevaga, kui sõlmiti esimene leping, kuid ei põhjendanud, kuidas see asjaolu teeb tehingu tühiseks. Kuna maakohus ei arutanud tühisuse küsimusi menetluseosalistega, ei saanud kostja selgitada, et lepingule märgitud kuupäev 13.01.2005 ei ole sõlmimise vaid koostamise kuupäev ja hilisema kuupäevaga volikogu otsusega kiideti tehing heaks. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 nõudeid, kui ei arvestanud otsust tehes asjaoluga, et 13.01.2005 sõlmitud leping hakkas faktiliselt kehtima valla suhtes 05.03.2005, kui esitati esimene arve vallale. Selleks ajaks oli volikogu poolt vastu võetud 2005. aasta eelarve, milles oli kostja sõidukile tehtavate kuludega arvestatud ja neid planeeritud. Maakohus oleks volikogu otsust pidanud hindama kogumis teiste tõenditega, eelkõige koos valla arengu- ja eelarvekomisjoni 12.01.2005 istungi protokolliga. Istungil kaalus komisjon sõiduki kasutusse võtmist selle tõttu, et uue kostja poolt liisitava auto kasutamise tingimused, s.t kõikide maksude maksmine (sh liisingumaksed) valla poolt oli vallale kasulikum. Komisjoni protokollis märgitud planeeritavate kulude summa 93 634 krooni aastas sisaldas liisingu-, kindlustus-, kütuse ja muid makseid. Komisjoni otsusele on viidatud ka volikogu 18.01.2005 otsuses. Kuna kulutuste prognoositav summa oli teada, siis on ebaõige maakohtu järeldus, et volikogul ei olnud varalise kohustuse suurust teada.
51.Apellant ei nõustu maakohtuga, et TH-l puudus õigus allkirjastada 24.03.2008 korraldus nr 82, millega otsustati võtta kasutusele kostja auto. Maakohus ei hinnanud kostja väidet, et korraldust nr 82 ei võtnud vastu TH, vaid otsus võeti vastu kolme vallavalitsuse liikme poolt (MH, KR ja TH). TH vaid vormistas otsuse kirjalikult. Korraldus nr 82 kehtis kuni selle kehtetuks tunnistamiseni 19.01.2010. Kehtetuks tunnistamine ei toimunud tagasiulatuvalt. Korralduse nr 82-ga 3 kinnitati TH valla esindajaks lepingu sõlmimisel. Kuna korraldus oli kehtiv haldusakt, siis TH-l oli õigus 24.03.2008 kasutuslepingule alla kirjutada.
52.Maakohus rikkus TsMS § 232 lg 2, mille järgi ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu. Maakohus tugines tühisuse küsimuses Pärnu Maakohtu 10.04.2015 otsusele kriminaalasjas ning jättis tähelepanuta ja hindamata käesolevas tsiviilasjas kostja argumendid.
53.Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et eelarvete kinnitamisega ei antud tehingutele heakskiitu. 13.01.2005 leping kiideti TsÜS § 129 lg 1 järgi heaks Vändra vallavolikogu 18.01.2005 otsusega nr 1, millega otsustati võtta kostjalt sõiduk kasutusse ja 15.02.2005 otsusega nr 3, millega otsustati kinnitada 2005. aasta valla eelarve (milles olid mh ette nähtud summad kostja sõiduki kasutamisega seotud kulude katmiseks). Sellele eelnes vallavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni 12.01.2005 otsus, kus määrati, millised sõiduki kasutamisega seotud kulud valla eelarvest kaetakse. Tegelikult tehtud kulutuste ehk kasutuslepingu kehtimise heakskiit toimus iga majandusaasta aruande kinnitamisel.
54.24.03.2008 leping kiideti heaks Vändra vallavolikogu 19.02.2008 määrusega nr 2 (hagiavalduse lisa 17), millega otsustati kinnitada 2008. aasta valla eelarve, milles olid 13(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 mh ette nähtud summad kostja sõiduki kasutamisega seotud kulude katmiseks, ning volikogu 19.05.2009 määrusega nr 12, millega kinnitati valla 2008. majandusaasta aruanne, sh ka kostja sõidukile (osaliselt ka eelmisele sõidukile) tehtud kulutused. Tegelikult tehtud kulutuste ehk kasutuslepingu kehtimise heakskiit toimus 2008. ja 2009. majandusaasta aruande kinnitamisel.
55.Volikogu otsustes tugineti ka revisjonikomisjoni järeldustele. Enne aastaaruannete kinnitamist volikogus tutvustati neid volikogu liikmetele ja revisjonikomisjon kiitis aruanded heaks. Vallavolikogu tegevus seoses kostja sõidukite kasutusse võtmisega oli järjekindel: esialgu arutelu vastavas volikogu komisjonis, seejärel volikogu otsus sõiduki kasutusse võtmise kohta, volikogu otsused vastavate kulutuste planeerimise kohta majandusaasta alguses ja tehtud kulutuste kinnitamine (arvestades ka revisjonikomisjoni arvamust) majandusaasta lõppedes ning aruannete esitamine rahandusministeeriumile. Vallavolikogu käitumisest nähtub selgelt, et volikogu oli kostjale tehtud väljamaksetega nõus ja mõlemad lepingud muutusid kehtivaks heakskiiduga. Maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, et heakskiit toimus kord aastas valla majandusaasta aruande kinnitamisega.
56.Maakohus ei tohtinud tugineda kriminaalasjas tehtud otsuses sisalduvatele õiguslikele hinnangutele ega tugineda kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajate ütlustele, kuna nende ütlusi ei ole tsiviilasja arutamisel uuritud. Hageja soovis nimetatud kohtulahendi esitamisega käesolevas tsiviilasjas tõendada vaid kostja õigusvastast käitumist (mõisteti süüdi) ja kahjusummat (omastamise summa). Hageja ei ole tunnistajate ütlustele osundanud ega soovinud nendega midagi tõendada. Maakohus on siin väljunud asja arutamise piiridest, asudes ise teises kohtulahendis kogutud tõendeid hindama, pooltega arutamata, millega rikkus TsMS § 436 lg 3 ja 4.
57.Lisaks ei ole maakohus andnud hinnangut kostja väitele, et kui sõiduki kasutuslepingud olid tühised, tuli kohtul tuvastada, kas tühine tehing vastas mõne teise tehingu tunnustele. Maakohus on piirdunud ühe deklareeriva lausega, et vaidlusalused lepingud ei vasta mõne muu lepingu tunnustele, mis ei ole tühised.
58.Maakohus on ebaõigesti jätnud kahjuhüvitisest maha arvamata kokkuhoitud kulutused.
59.Kuni 2005. aasta alguseni oli vallavanem kasutanud ametisõitudeks oma isiklikku autot Audi A6, mille eest alates 2002. aastast maksis hageja kostjale hüvitise 5 000 krooni kuus. Sõiduk Volkswagen Bora liisiti valla poolt 29.09.2004, kuid hüvitist vallavanemale maksti edasi, kuna vallavanem jätkas isikliku sõiduki kasutamist. Vallavolikogu 18.01.2005 otsusega nr 1 otsustati võtta kasutusse kostja liisitud uus sõiduk (Volkswagen Touareg). Volkswagen Bora oli samal ajal olemas. Seega on tõendatud, et sõiduk Volkswagen Bora ei olnud soetatud vallavanema ametisõitudeks, vaid vallavalitsuse teiste ametnike ja töötajate tarvis. Samal eesmärgil liisiti 07.03.2008 Volkswagen Passat, mille sissemakseks anti väljaostetud Volkswagen Bora. Perioodil 2006–2009 oli valla huvides sõiduki kasutamine vallavanema poolt väga aktiivne, sest avanesid erinevad Euroopa Liidu fondid ja tuli ajada asju nii Pärnus kui Tallinnas. Seda ei saanud teha valla autoga, mida oli igapäevaselt vaja ka muude valla ülesannete täitmiseks teiste ametnike poolt. Tegemist ei olnud vallavanema tavapäraste ülesannetega ja asjaajamine vajas sõiduki kasutamist tavalisest suuremas ulatuses. Hageja ei ole nendele faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ning maakohus 14(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 ei saanud neid asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid hinnata teisiti, kui hindas neid kostja. Kuna kostja sõiduki kasutusele võtmine oli vajalik, pidi maakohus otsustama, milline oli sõiduki kasutustasu perioodil 2005–2009 olukorras, kus tasu ei olnud kokku lepitud. Apellant on seisukohal, et kasutustasu suurust tuleb leida teisel viisil, kui arvas maakohus, lähtudes VÕS § 28 lg 2 põhimõtetest (nt mõistlik hind). Maakohus on õigesti siinkohal märkinud, et perioodiks 2005–2009 ei olnud valla ja kostja vahel hüvitise summa kokku lepitud. Samas perioodil 2002-2005 alguseni on hageja kasutanud kostja sõiduki oma huvides ja maksis kostjale kokkuleppel 5 000 krooni, (319,56 eurot) kuus. Kui hageja oleks jätkanud hüvitise maksmisega samas ulatuses, siis oleks hageja pidanud kostjale maksma vaidlusaluse perioodi, st 58 kuu eest kokku 18 534,38 eurot. Samas ei saa eeldada, et hüvitise suurus oleks muutumatu 5 aasta jooksul (kallines kütus, hooldus). Hageja ei vaielnud sellistele kostja väidetele ja arvutustele vastu, hageja ainus seisukoht oli, et kostja sõidukit ei olnud vallale üldse vaja olnud.
60.Kohtuotsuse kohaselt tuleb kahju summast hageja kasuna maha arvata ca 40% kütusekulu + kütusekaardi hooldustasust, kokku 12 246,10 krooni (4 900 eurot). Seega luges maakohus kostja kasutatud kütusekuluks 60%. Apellant maakohtuga ei nõustu. Hageja ei ole kostja väidetele seoses kütusekuluga vastuväidet esitanud ei kirjalikult ega kohtuistungil. Seega oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel lähtuma kostja positsioonist ning mitte hindama olukorda omal algatusel. Maakohtu arvestused on üllatuslikud, oluliselt erinevad kostja poolt pakutust, oma arvestusi ei ole maakohus pooltega arutanud. Kohtu arvestustes puudub ka mõistlik loogika. 20.03.2017 kohtuistungil kostja möönis, et mahaarvatav kütusekulu ei pruugi olla 100%, kuna ta on teinud ka isiklikke sõite, ja pakkus, et kostja osa oleks 28% ja hageja kasust mahaarvatav summa oleks 72% kogu kütusekulust, s.o 8 817 eurot. Hageja ei ole kostja proportsioonile vastu vaielnud.
61.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud kahju summast maha arvata kostja tasutud sõidukite liikluskindlustusmakseid ning hooldus-ja remondikulu, kuna ei pea õigusliku aluseta hüvitama kostja poolt endale liisitud sõidukite makseid. Kostja ise kasutas liisitud sõidukeid, sh isiklikeks sõitudeks. Maakohtu järeldus selles osas on eelkõige vastuoluline, sest sõidukite kütusekulu on maakohus hageja ja kostja vahel ära jaganud. Kuna sõidukit kasutati nii valla kui kostja isiklikes huvides, tuli ka kasutamisega seotud kulud jagada samal põhimõttel nagu kütusekulu, ehk hageja kanda jätta 72% kuludest, s.o hooldus-ja remondikulud summas 4 658,48 eurot (6 470,11 x 72%) ja liikluskindlustus summas 236 eurot (328,89 x 72%).
62.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kahju tekkis osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel. Maakohtu arvates tekkis kahju kostja enda õigusvastase tegevuse tulemusel ning asjaolu, et vallavolikogu on igal aastal kinnitanud valla majandusaasta aruandeid, mis sisaldasid sõidukitele tehtud kulutusi, ei tähenda vastupidist. Apellant leiab, et kahju tekitaja õigusvastane tegevus ei välista seda, et kannatanu võis kahju tekitamist oma tegevuse või tegevusetusega soodustada. Volikogu ja revisjonikomisjoni hilisemad (2010. aasta jaanuarikuu) toimingud ei muuda volikogu 2005.–2009. majandusaasta aruandeid ja revisjonikomisjoni heakskiitvaid arvamusi kehtetuks. Volikogu on igal aastal ajavahemikul 2005–2009 valla majandusaasta aruandeid 15(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 kinnitanud ja seega heaks kiitnud ka kostja sõidukite kasutamise kulutused ja sõidukite kasutamise jätkamise. Aastaaruanded olid enne kinnitamist volikogus volikogu liikmetele tutvustatud/väljastatud. Alates 01.01.2006 kehtinud KOKS § 391 lg 2 järgi kinnitab volikogu majandusaasta aruande hiljemalt järgneva aasta 30. juuniks, kuulates ära revisjonikomisjoni arvamuse. See tähendab, et volikogu liikmete võimuses oli kahju tekkimist peatada ja kahju suurenemist vältida. Kui volikogu oleks 2006. aastal 2005. majandusaasta aruannet kinnitades pööranud tähelepanu kostja sõidukile planeeritud ja tehtud kulutustele (sh selgelt märgitud liisingumaksed, kindlustus, kütus), millele ta 2010. aastal hakkas vastu vaidlema, ei oleks 2006–2009 neid kulutusi (39 115 eurot) planeeritud ega kantud. Selletõttu oleks tulnud hageja võimalikku kahju hüvitamist vähendada.
63.Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hüvitist ei saa vähendada kokkuhoitud erisoodustusmaksu võrra. Valla arengu- ja eelarvekomisjoni 12.01.2005 koosolekul põhjendas vallavalitsuse finantsjuht KR vallavanema sõiduki kasutusse võtmist riiklike maksude vähendamisega, mis oleks vallale olnud kasulik. Komisjoni protokollist nähtub järgmine arvestus: kui maksta vallavanemale edasi hüvitist, siis selle pealt oleks maksud 3 189 krooni kuus, kui aga vormistada sõiduk valla „omandisse“ ja vallavanem hakkab maksma vallale, siis oleks erisoodustusmaksu summa 50% väiksem (1 500 krooni). Selline arvestus erisoodustusmaksu osas kehtiski ajavahemikul 2005–2009, mille tõttu hageja vähenenud erisoodustusmaksu arvel on oma kulusid säästnud summas kokku vähemalt 97 962 krooni, ehk 6 260,91 eurot. Hageja ei vaielnud kostja väidetele vastu, seega ei pidanud kostja oma väiteid tõendama ja maakohus pidi lähtuma kostja väidetust. Ebaõige on maakohtu järeldus, et sõidukeid ei saanud „valla omandisse“ vormistada raamatupidamislikult. „Valla omandisse“ väljendi kasutamine valla komisjonis oli jutumärkides, mis tähendas, et omandiõigust sõidukitele vallale üle ei lähe, kuid raamatupidamislikult on võimalik pidada sõidukeid valla omaks ja arvestada maksud, mis seonduvad valla enda sõidukitega, mitte kostjale makstava hüvitise pealt. Kostja väited ei ole tõendamata. Kostja on viidanud volikogu arengu- ja eelarvekomisjoni 12.01.2005 protokollile, milles kõik need arvestused/põhjendused seisnevad. Erisoodustusmaksu maksmine ei olnud seotud tühiste lepingutega, sest sõlmiti kasutus-, mitte omandamislepingud. Hageja ei ole kohtule avaldanud, et selliselt maksud ka maksti. Kostja taotles vähendada kahjuhüvitis säästetud maksude summa, 6 260,91 euro võrra.
64.Apellant ei nõustunud maakohtu menetluskulude rahaliselt kindlaks määratud summadega. Apellant leiab, et kõik hageja menetluskulud ei olnud ajakulu ja töömahu seisukohalt vajalikud ega põhjendatud ning ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja menetluskulusid tuli vähendada. Apellandi arvates olid vastustaja õigusabikulud vajalikud summas 2689,50 eurot ja kostja õigusabikulud 5724 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
65.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu istung 16(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285
66.Ringkonnakohtu 11.10.2017 istungil leppisid pooled kokku, et kütusekulu ja kütusekaardi hooldustasu osas tuleb hüvitatavast kahjust maha arvata 6123,05 eurot, see on 50% vastavast kulust. Ringkonnakohtu seisukoht
67.Ringkonnakohus, ära kuulanud pooled ja tutvunud apellatsioonkaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi väljamõistetava summa suuruse osas seetõttu, et ringkonnakohtu istungil leppisid pooled kokku, et hüvitatavast kahjust tuleb maha arvata maakohtu poolt tuvastatust 1223,05 euro võrra rohkem. Eeltoodu tõttu tuleb tühistada ka menetluskulude jaotus ja väljamõistetavate menetluskulude suurus. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsuses maakohtu otsuse põhjendusi ei korrata.
68.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi osas, milles maakohus hagi rahuldas. Osas, milles hagi rahuldamata jäeti, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
69.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja tuvastanud, et kostja on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju ja on seoses kahju tekitamisega hageja arvel rikastunud. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
70.Apellant on apellatsioonkaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud vastuväiteid hagile, millele maakohus on otsuses põhjalikult vastanud. Kuna kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, siis kolleegium ei pea vajalikuks korduvatele väidetele vastata.
71.Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohtu järeldus pooltevaheliste tehingute tühisuse kohta tuli talle üllatusena. Tehingute tühisusele on hageja tuginenud 03.11.2014 esitatud hagiavalduse tekstis (II toimik lk 2-29) ja esitanud ka asjaolud, millest tulenevalt on tehingud tühised. Kostja on hageja väidetele 26.05.2016 menetlusdokumendis (V toimik lk 6-15) vastu vaielnud. Kuna pooled olid oma väited ja vastuväited kirjalikult esitanud, siis ei olnud vajalik maakohtul neid asjaolusid eraldi veel kohtuistungil arutada. Tehingute tühisuse tuvastamisel on maakohus kõiki kostja väiteid nii tehingute kehtivuse kui ka nende hilisema heakskiitmise kohta kohtuotsuses põhjalikult käsitlenud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks apellandi maakohtule esitatud vastuväidetega kattuvaid väiteid enam hinnata. Apellandi väitest puutuvalt hageja vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse nr 82 (I toimik lk 71)
17(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 vastuvõtmisega kollektiivne organi poolt, ei saa teha järeldust, et korraldus oli kehtiv. Korraldusele on alla kirjutanud TH, kellel vastavad volitused puudusid.
72.Väite, et 13.01.2005 leping sõlmiti tegelikult hiljem ja 13.01.2005 on dokumendi koostamise kuupäev, on apellant esmakordselt esitanud apellatsioonkaebuses. Samuti on eksitav väide, et leping hakkas kehtima alles 05.03.2005 esimese arve esitamisega. 13.01.2005 lepingu tekstist kokkulepet, et leping hakkaks hiljem kehtima, ei tulene.
73.Kolleegiumi arvates ei ole maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti, eelistades 10.04.2015 Pärnu Maakohtu otsust kriminaalasjas nr 1-13-7408 (III toimik lk 7-31) teistele tõenditele. TsMS § 272 lg 2 järgi on kohtulahend teises kohtuasjas dokumentaalne tõend. Maakohus on lugenud 10.04.2015 otsusega tõendatuks selle, et 18.01.2005 vallavolikogu otsuse vastuvõtmisel volikogu liikmed ei kiitnud heaks mitte kostja poolt liisitud auto hageja kasutusse võtmist, vaid volikogu liikmed said aru, et otsustati kostjale isikliku auto kasutamise eest kompensatsiooni maksmine. Maakohus ei tuginenud järeldust tehes, mitte kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustele, vaid 10.04.2015 kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele. Maakohus on vaidlustatud otsuses seda hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi koos teiste tõenditega ja kujundanud siseveendumuse kohaselt oma järeldused.
74.Maakohus leidis õigesti, et kostja poolt liisitud autode hageja kasutusse andmiseks sõlmitud tehingud olid tühised ja need ei vastanud mingi muu kehtiva tehingu tunnustele. Kostja on vastavad väited esitanud maakohtule 26.05.2016 menetlusdokumendis, leides, et sõlmitud lepingud võivad vastata tavalise kasutuslepingu ehk siis üüri- või rendilepingu tunnustele (VÕS § 339 või § 271). Kolleegiumi arvates välistaks ka väidetavate üüri- või rendilepingu kehtivuse selle sõlminud isikul esindusõiguse puudumine (TsÜS § 129 lg 1) ja vastuolu KVS § 24 lgga 1.
75.Kostja on küll väitnud, et hageja sõiduautod VW Bora ja VW Passat olid soetatud teiste vallaametnike kasutamiseks, kuid väited on jäänud paljasõnaliseks. Kostja oma väiteid tõendanud ei ole.
76.Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest tehtavad mahaarvamised ja apellatsioonkaebuse väited ei anna ka selles osas alust maakohtu otsust muuta, väljaarvatud kütusekulu ja kütusekaardi teenindustasu osas, milles pooled ringkonnakohtu istungil kokku leppisid. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
77.Apellandi väidetel on hageja säästnud isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni, mida oleks tulnud kostjale maksta, kui ta oleks jätkanud isikliku sõiduauto kasutamist ametisõitudeks viisil, nagu see oli toimunud kuni 2005. aastani. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et pärast hageja poolt VW Bora soetamist septembris 2004 oleks olnud vajadus kostja isikliku sõiduki kasutamiseks tavapäraste tööülesannete täitmisel. See, et vaidlusalusel perioodil toimus vallas mitme objekti ehitamine või remontimine, ei tähenda, et vallavanem isiklikult pidi tegema seoses sellega enam ametisõite. Asjaolust, et kuni 18(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 2004. aasta lõpuni tegelikult maksti kostjale igakuiselt kompensatsiooni 5000 krooni kuus, ei saa teha vastupidist järeldust.
78.Kindlustusmaksete ja hooldus- ning remondikulude summas 6470,11 eurot mahaarvamise osas on maakohus leidnud, et nimetatud kulud on kostja teinud tema enda poolt liisitud autodele, mistõttu pole alust neid kahjuhüvitisest maha arvata. Kohustus neid kulusid teha tulenes kostja ja liisinguandja vahelisest lepingust. Kolleegium leiab, et kostja poolt oma kohustuste täitmiseks tehtud kulusid ei saa maha arvata VÕS § 127 lg 5 järgi kahju hüvitisest, kuna nimetatud kulusid ei ole hageja säästnud.
79.Kuna ringkonnakohtu istungil leppisid pooled kokku, et kostja kantud kütusekulu ja kütusekaardi hooldustasu tuleb 50% ulatuses kahjuhüvitisest maha arvata, siis lähtub kolleegium kokkulepitust ja arvestab lisaks maakohtu poolt mahaarvatud 4900 eurole täiendavalt maha 1223,05 eurot. Kokku tuleb seega kütusekulu ja kütusekaardi hooldustasu osas maha arvata kahjuhüvitisest 6123,05 eurot, s.o 50% 12 246,10 eurost. Arvestades eeltoodut tuleb maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise summa tühistada ja välja mõista 30 509,56 eurot (31 732,61-1223,05).
80.Kolleegiumi arvates on maakohus kohaldanud õigesti VÕS § 139 lg-d 1 ja 2. Kostja poolt esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et kahju oleks tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel. Volikogu poolt majandusaasta aruannete kinnitamine ja revisjonikomisjoni poolt nende heakskiitmine, ei ole asjaoludeks, mis annaksid alust kahjuhüvitist vähendada. Maakohtu sellekohane järeldus on õige ja kolleegium seda ei korda. Samuti ei anna väited väidetavate riiklike maksude kokkuhoidmise kohta alust teha järeldust, et kahjuhüvitist tuleks vähendada. Seadusega vastuolus olevate tehingutega väidetav maksude kokkuhoidmine ei ole kooskõlas kahjuhüvitise vähendamise üldiste põhimõtetega. Lisaks ei ole kostja ka tõendanud, kas tegelikult riiklikke makse kokku hoiti või mitte.
81.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse väljamõistetava hüvitise summa osas ja mõistab välja 30 509,56 eurot, siis kuulub muutmisele ka menetluskulude jaotus. Maakohtu, eelneva ringkonnakohtu ja kassatsioonimenetlusega seostud kuludest tuleb 30,34% jätta hageja ja 69,66% kostja kanda.
82.Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega maakohtu poolt menetluskulude suuruse ebaõige kindlaksmääramise kohta. TsMS § 175 lg 1 järgi kuuluvad hüvitamisele vajalikud ja põhjendatud kulud lepingulisele esindajale. Maakohus ei ole ületanud menetluskulude suuruse määramisel diskretsioonipiire ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuse väidetest ei saa järeldada, et maakohus oleks hinnanud poolte lepinguliste esindajate mõnda konkreetset menetlustoimingut ebaõigesti. Hageja lepingulise esindaja kütusekulu osas nõustub kolleegium maakohtuga, et kulu võib arvestada analoogia alusel riigi õigusabi andmisel arvestatava transpordikuluga.
83.Kuna maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse muutmiseks apellatsioonkaebuse väited alust ei anna, siis määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse, arvestades, et hagejal olid vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 4665,30 eurot ja kostjal 5748 eurot. Hageja peab tasuma kostja menetluskuludest 30,34%, mis on 1743,94 eurot (5748 x 30,34%). Kostja peab tasuma hagejale 69,66%, 19(20)
Tsiviilasi nr: 2-14-7285 mis on 3249,85 eurot (4665,30 x 69,66%). Kolleegium tasaarvestab hüvitamisele kuuluvad menetluskulud ja mõistab välja kostjalt hageja kasuks 1505,91 eurot, millelt tuleb hageja nõudel välja mõista alates lahendi jõustumisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
84.Käesoleva apellatsioonkaebusega seondavad menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldati marginaalses määras ja ainult selle tõttu, et vastustaja nõustus apellandi väidetega osaliselt ja pooled saavutasid ringkonnakohtu istungil osaliselt asjaolude osas kokkuleppe. Vastustaja taotlust menetluskulude hüvitamiseks ei esitanud ja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta ei soovi menetluskulude hüvitamist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.