Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.E.K. (hageja) esitas 06.07.2015 maakohtule Põltsamaa linna (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 2293,80 eurot, millest 1000 eurot moodustab mittevaralise kahju hüvitis ja 1293,80 eurot varalise kahju hüvitis, sh kohtueelsed õigusabikulud 720 eurot, sõidukulud seoses lapse hambaravi, psühholoogi ja õigusabi osutaja juures käimisega 548,80 eurot ning psühholoogi teenustasu 25 eurot. Hagiavalduse kohaselt toimus 02.10.2014 Põltsamaa linnale kuuluva lasteaia X territooriumil ja ajal, mil lapsed olid lasteaia hoole all, kahjujuhtum. S.H. viskas hageja ja T.K. tütart H.K. kiviga näkku, millega tekitati H.K. püsiv tervisekahjustus – lapse esimesed kaks ülemist jäävhammast said tugevalt kahjustada. Hammaste raviks pöörduti Tartu Ülikooli Kliinikumi lastestomatoloogia osakonda, kust laps suunati hambaravikliinikusse AS Maxilla. Seoses juhtunuga on hagejal tekkinud nii mittevaraline kui ka varaline kahju. Usaldades lapse lasteaeda, oli hagejal suur šokk teada saada, et last on vigastatud. Lapse tervise kahjustamine viisil, milles saavad kahjustada jäävhambad, toob kaasa hingelise valu terveks eluks nii lapsele kui vanematele. Kuna tegemist on lapse välimust moonutava vigastusega ning laste vigastuste puhul üleüldiselt kaasnevad vanematele, eelkõige emale, kannatused ja hirm, on intsident hagejale väga traumeerivalt mõjunud. Hageja on pidanud pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Samuti võivad lapse vigastused sattuda teiste laste negatiivse tähelepanu alla ning mõjuda lapse enesekindlusele ja põhjustada hingelisi kannatusi. Hageja leidis, et tekkinud kahju eest vastutab Põltsamaa linn. Hageja on 01.09.2011 sõlminud Põltsamaa linnaga kohustuste täitmise lepingu, mis vastab olemuselt käsunduslepingule. Kostja käsundisaajana ei ole olnud piisavalt hoolas ning ei ole taganud hageja lapse H.K. lasteaiarühmas on rohkem lapsi kui lubab koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 7 lg 1 p 3 (18 lapse asemel 21 last). Seega ei olnud laste tegevuse üle tagatud piisav järelevalve.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tegemist on laste mänguhoos aset leidnud õnnetusjuhtumiga, mille eest kostja ei vastuta, kuna ta ei oleks saanud seda mingil viisil ära hoida. Kostja on teinud kõik mõistliku ja olnud hoolas üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel selleks, et vältida kahju tekkimist. Kostja on hoolitsenud selle eest, et õueala oleks turvaline. Õpetajad jälgisid kõiki õuealal viibivaid lapsi. Õnnetuse toimumise hommikul oli rühmas 18 last, nagu see KELS § 7 lg 1 järgi on lubatud, ning õnnetuse toimumise ajal 8 last. Lapsi, kes sel hetkel koos mängisid, oli õpetajate hinnangul 5-7, lähedal olevas ronimislinnakus umbes sama palju. Lapsi jälgisid ja saatsid koju kaks õpetajat. Hageja ei ole tõendanud ega sisustanud väidet, et lepingulise kohustuse eesmärk oli kaitsta hagejat füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste eest. Kostja ei ole tunnistanud oma süüd õnnetuses, kuid oli hea tahte märgina valmis maksma valuraha 1000 eurot. Lisaks tegi kostja ettepaneku tasuda psühholoogi lepitusteenuse eest, et hageja perekonna ja
lasteaia suhteid parandada. Kuivõrd hageja väljendas usalduse kaotust lasteaia X vastu, tegi kostja ka ettepaneku, et hageja lapsed jätkaksid alushariduse omandamist mõnes teises lasteasutuses. Hageja perekond on kostja ettepanekutest keeldunud. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 30. detsembri 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooled 01.09.2011 sõlminud kohustuste täitmise lepingu, milles on kokku lepitud hagejale kostja lasteaias lapse hoiu teenuse osutamise tingimused. Lepingust, lepingu järgi poolte võlasuhtele kohalduvatest õigusaktidest (KELS, lasteaia põhimäärus ja kodukord) ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 619-620 käsunduslepingu kohta sätestatust saab järeldada, et kostja kohustus oli tagada hageja lapsele tervislik ja ohutu keskkond lasteasutuses. Lapse turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuste ennetamiseks tuli tagada, et rühmas ei oleks rohkem lapsi, kui seaduse järgi on lubatud. Lisaks tuli kostjal kindlustada lasteaia maa-ala, hooned, ruumid, sisustus, sisekliima ja korrashoid vastavalt Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määrusega nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Kostja pidi täitma vastavaid kohustusi käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega ning toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Kostja ei ole kohustuste rikkumist kohtumenetluses omaks võtnud ega enda süüd juhtunus tunnistanud. Kostja ettepanekut maksta hagejale hüvitist 1000 eurot ei saa käsitada kohustuste rikkumise fakti tunnistamise ja nõude osalise omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 kohaselt. Kostjapoolse rikkumise fakti omaksvõtuna ei saa käsitada ka lasteaia direktori 22.10.2014 vastust, kus on lubatud hüvitada hageja pere põhjendatud kahju hüvitamise nõue. Kostja väitel ei olnud lasteaia direktoril volitust teha kostja nimel kahju hüvitamist puudutavaid otsuseid. Liitrühma, kus hageja laps käis, oli registreeritud 21 last, mis on rohkem kui KELS § 7 lg 1 p 3 järgi lubatud. Rühmas kohal olnud laste registreerimisleht 2014. a oktoobrikuu kohta tõendab aga, et 2014. a oktoobris ei ületanud rühmas olnud laste arv seaduses lubatud piirmäära. 02.10.2014 oli rühmas 18 last. Õpetajate K.A. ja H.L. seletuskirjadest nähtub, et õhtul, ajal kui hageja lapsega toimus kahjujuhtum, olid kaks õpetajat kahe rühma lastega, keda oli hinnanguliselt kohal 14–16 ehk siis ühe õpetaja kohta oli kuni 8 last. Alates 01.09.2015 kehtiv KELS § 20 lg 6 näeb ette, et kogu rühma tööaja jooksul on õppe- ja kasvatusalal töötav isik või õpetajat abistav töötaja liitrühmas kuni üheksa lapse kohta. Seega oli kostja taganud lasteaias õpetajate arvu, mida seadusandja peab laste turvalise kasvukeskkonna tagamiseks piisavaks. Õpetajate K. A ja H. L seletuskirjadest saab järeldada, et laste üle teostati järelevalvet viisil, mis vastab nõutavale hoolsusstandardile. Aga isegi juhul, kui rühmas on tagatud laste piirarv ja vajalikul arvul personali, ei ole võimalik kahju tekkimist täielikult välistada. Mõistlikult võttes ei saa eeldada, et õpetaja saab üheaegselt jälgida kõiki lapsi näost-näkku. Ikkagi võib tekkida nn juhuslik kahju, mida ei ole võimalik kohustuste nõuetekohase täitmisega ära hoida. Hageja on toonud välja ka asjaolu, et kostja ei olnud taganud lasteaia territooriumil lastele turvalist keskkonda. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudmisel peab rikkumine aga olema tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Hageja ei ole esitanud tõendeid ega viiteid, millest saaks järeldada, et ta peab kivi, millega last löödi, hoone fassaadilt pudenenud kiviks. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole tõendatud, et kostja on rikkunud kohustusi, mis on seotud hagejal tekkinud kahjuga. Seega ei esine lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise esmast eeldust VÕS § 115 lg 1 järgi ja hageja nõue sel alusel ei ole põhjendatud.
Alternatiivselt käsitles kohus deliktist tulenevat kostja vastutust hagejal tekkinud kahju eest. Õigusvastase teona saab käsitada 02.10.2014 teise lapse S.H. poolt hageja lapse H.K. kiviga löömist. Kuna kahju tekitati kostja hoolduse alla antud alla 14-aastase lapse poolt, siis tuleb kostja vastutuse alusena kõne alla VÕS § 1053. Sellise vastutuse eelduseks on kahju tekitaja õigusvastane ja süüline tegu. Kohus leidis, et kui kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine on õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tagajärjest tulenevalt, siis süülisus eeldab kahju tekitanud teo toime pannud isiku võimet saada aru oma teo õigusvastasusest. Lasteaiaealise lapse puhul puudub tegevuse süülisus ehk vastutust tekitava kausaalsuse tasandil puudub süü. Esiletoodud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et tegemist oli selle konkreetse lapse puhul kindlalt ette nähtava teoga. Tegemist oli süüvõimetu lapse poolt juhuslikult toime pandud teoga, mis ei anna alust rakendada VÕS § 1053 lg 3 vastutust tema üle lepingulise järelevalvaja suhtes. Kohus märkis, et seadus ei näe ette isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral teise isiku õigust nõuda talle sama juhtumiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tulenevalt VÕS § 130 lg-st 1 ja § 134 lg-st 2 on kahju nõudmise õigus üksnes kannatanul endal. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIASTMES
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2293,80 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellant (hageja) ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole tõendatud kostja poolne lepingu rikkumine, mis oleks seotud hagejale tekkinud kahjuga. Hageja jääb oma 06.07.2015 hagiavalduses toodud nõude ja põhjenduste juurde leides, et kostja ei ole suutnud luua poolte vahel sõlmitud lepingule vastavat tervislikku kasvu- ja õpikeskkonda lapsele, millest tulenevalt on tekkinud hagejal kahju kokku summas 2293,80 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et nende vahel on sõlmitud „kohustuste täitmise leping nr 28“, mis oma olemuselt vastab käsunduslepingu tunnustele. Lisaks kuuluvad kohaldamisele muud õigusaktid. Kostja on rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 7.1 ning Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määruse nr 131 § 3 lg-st 1 ja § 11 lg-st 1 tulenevat kohustust luua lastele turvaline keskkond, millest järeldub, et kostja ei täitnud käsundit vajaliku hoolsusega. Teekate laste mänguväljakul oli kaetud kividega ja lasteaia maja fassaadilt oli langenud kiviseid krohvitükke. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et kuna hageja pole täitnud tõendamiskoormust kivi päritolu kindlakstegemisel, puudub põhjuslik seos kahju ja kostja rikkumise vahel. Kohus ei saa tulenevalt TsMS § 436 lg-st 4 jätta hagi rahuldamata sellisel asjaolul, mida kumbki pool ei ole väite või vastuväitena kasutanud. Kumbki pool ei ole nimetatud asjaolule tuginenud. Samas on kostja rikkumine ja põhjuslik seos kahjuga olemas ka juhul, kui kivi oli pärit teekattest. Lasteaia hoolekogu 27.01.2015 koosolekul on toodud välja lasteaia turvalisuse probleemid, sh nii mõranev ja eluohtlik fassaad kui ka lahtised kivid lasteaia hoovis. Samuti on kostja rikkunud lasteaia kodukorrast ja KELS § 22 lg-st 2 tulenevat personali kohustust tagada laste turvalisus. Kuna lasteaia personal ei suutnud ära hoida hageja lapsele tervisekahjustuse tekkimist, on tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega käsundi täitmisel. Kostja rikkus kodukorras toodud teavitamiskohustust päeva jooksul avastatud haigest lapsest. H. K läks 02.10.2014 lasteaeda järgi vanaema ja lasteaia poolset vanemate teavitamist ei toimunud. Lasteaia poolne õigeaegne teavitamine vigastusest oleks saanud vähendada šokki, mis tekkis emal õhtul ootamatult vigastusest teadasaamisel.
Laste arv rühmas oli liiga suur, kuna rühmas oli 18 lapse asemel 21 last. Et laste arv rühmas ületas normi, ei olnud tagatud piisav järelevalve laste tegevuse üle. Komplekteerides teadlikult KELS § 7 lg 1 p 3 normist suurema laste arvuga rühma, on kostja rikkunud hoolsuskohustust. Pedagoogide seletuskirjadest ilmneb, et nad ei näinud H. K toimunut pealt ega kuulnud isegi lapse nuttu, toimunust teavitas neid teine laps. Ka sellest järeldub, et pedagoogid pidid tegelema korraga liiga paljude lastega. Töö lasteaias oli korraldatud viisil, mis ei taganud laste turvalisust. Pedagoogide seletuskirjadest ilmneb, et töökorraldus on selline, et kui lapsed on enne kojuminekut õues, siis valvab neid vaid üks rühma pedagoogidest. Juhuslikult, mängimisel teiste rühmade lastega, võivad lapsed sattuda ka teiste pedagoogide vaatevälja. Seega jälgib õuesoleku ajal lapsi tavapärasest vähem õpetajaid. Samaaegselt õues mängimisega tulevad vanemad lapsi koju viima ja pedagoogid suhtlevad ka vanematega. On vägagi reaalne, et samal ajal ei jälgi lapsi otseselt keegi. Sellist töökorraldust ei saa käsitada käibes vajaliku hoole järgimisena. Praegusel juhul esinevad VÕS § 134 lg 3 kohased erandlikud asjaolud, mille esinemisel võivad ka kahjustatud isiku lähedased nõuda mittevaralise kahju hüvitist. Hagejale oli ootamatu õhtul avastada, et lapsega, kelle ta oli usaldanud lasteaia hoole alla, oli juhtunud õnnetus. Samuti tekitas hagejale raske psüühilise seisundi lapse vigastuste ja kannatuste nägemine ning teadmine, et tegemist on tervisekahjustusega, mis hakkab mõjutama lapse elukvaliteeti kogu järgneva elu jooksul. Hageja kannatusi tõendab psühholoogi nõustamisteenuse kasutamine vahetult pärast sündmust. Kahjuhüvitise suurus 1000 eurot on kooskõlas kohtupraktikaga. VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kostja on käitunud vastuoluliselt. Hüvitise pakkumisega on kostja tunnistanud enda vastutust kahju tekkimise eest ning samuti mittevaralise kahju tekkimist, kuna valuraha on suunatud „üleelamiste“ leevendamiseks. VÕS § 1053 eesmärgiks on sätestada ea tõttu deliktivõimetu isiku õigusvastaste tegude eest vastutamise eeldused, mistõttu on asjakohatu kohtu analüüs S. H teo süülisusest.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt olid õnnetusjuhtumi toimumise päeval ja ajal lasteaias täidetud kõik Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määrusest nr 131 tulenevad nõuded. Kindlasti ei eelda see, et tagamaks lasteaia turvalisust, peavad lasteaia territooriumilt olema eemaldatud kõik kivikesed, liiv, oksad ja muud kõvad esemed. See, et S H.-d kiviga viskas, ei ole tõendatud, sest keegi täiskasvanutest ei näinud seda ning arvamus tekkis ühe lapse ütlemise järgi. Samuti pole võimalik tuvastada, kas juhul, kui tegemist oli kiviga, pärines see fassaadilt, teekattelt, lasteaia kõrval asuvalt teelt või liivakasti liivast. Lasteaia personal ja hoolekogu hindavad lasteaia keskkonda turvaliseks. Ainuüksi fakt, et kahe lasteaialapse vahel toimunud sündmuse tõttu said ühe lapse hambad kahjustada, ei tähenda automaatselt, et kostja on hoolsuskohustust rikkunud. Kõiki õnnetusi ei ole võimalik ära hoida. Lapsed olid õpetajate vahetus läheduses ja nägemisulatuses. Õnnetus ei ilmutanud eelnevaid ohumärke, näiteks laste kehakeelest või hääletoonist lähtuvalt tüli tõusmist. Õpetajate hoolsuskohustus seisnebki selles, et õhtul viibivad õpetajad koos lastega õues ja jälgivad lapsi, kuid samas lasevad neil iseseisvalt ja ka teiste rühmade lastega mängida. Õnnetus juhtus ajal, mil tavaliselt H vanemad järele tulevad, mistõttu otsustas õpetaja vanemad ära oodata. Lapsele tuli aga järgi vanaema. Seega rääkis õpetaja juhtunust vanaemale ja vanaema lubas kõigest vanematega rääkida. Hageja moraalse kahju suurus ei saa sõltuda sellest, kas lasteaed teavitas neid õnnetusest otse või tegi seda lapsele järele tulnud vanaemale.
Puudub põhjuslik seoses laste rühma nimestikulise arvu ja S. H poolt H. K eelduslikult kiviga viskamise vahel. Hageja puhul puuduvad VÕS § 134 lg-s 3 toodud erandlikud asjaolud. Hambakahjustust ei saa pidada raskeks vigastuseks, mis tekitaks lähedasel isikul raske psüühilise seisundi. Hageja tõi õnnetusele järgneva päeva hommikul lapse lasteaeda samade õpetajate hoole alla. Asjaolu, et hageja on ühel korral külastanud psühholoogi, ei anna alust pidada üleelamisi erakordseks. Kostja ja lasteaed on üritanud perekonna ja lasteaia suhteid normaliseerida, mistõttu tehti ettepanek psühholoogi lepitusteenuseks, lasteaia vahetuseks ning pakuti ühekordse maksena 1000 eurot. Tegemist oli hea tahte väljendusega, mitte süü omaksvõtmisega. Kostja ja lasteaed on kõikidele hageja pöördumistele vastanud. Hageja 12.10.2014 pöördumisele vastas lasteaia direktor 22.10.2014 kirjaga, mille sisust oli teadlik linna haridus- ja kultuurinõunik. Hageja on esitanud sõidukulude tõendamiseks kaks bensiinitšekki kogusummas 45,41 eurot. Ülejäänud sõidukulusid pole hageja tõendanud ning taotletud sõidukulud on ebamõistlikult suured. Hageja kohtueelsed õigusabikulud on ebamõistlikud ja ebavajalikud. Väide, et hageja pöördumisele vastati alles pärast advokaadibüroo poole pöördumist, ei vasta tõele.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Ringkonnakohus tühistas 27.05.2016 otsusega maakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 480,28 eurot varalise kahju hüvitamiseks. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude jättis ringkonnakohus rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, mis õigustaksid mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Hageja lapse hammaste kahjustusest tulenevad üleelamised ei ole VÕS § 134 lg 3 tähenduses erandlikud asjaolud ning hageja 1000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et pooltevahelise lepingu p-s 7.1, KELS § 3 lg-s 2, §-s 17, § 22 lg-s 2 ning X lasteaia kodukorras sätestatust tuleneb lasteasutusele ja tema õpetajatele konkreetne kohustus hoolitseda selle eest, et lasteaias viibimise ajal oleks tagatud lapse elu, tervis ja turvaline keskkond. Lasteaia personal seda ei taganud ning rikkus käsundi täitmisel vajalikku hoolsuskohustust, mille tõttu sai võimalikuks hageja lapse tervise kahjustamine. Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et tegemist ei olnud paratamatu õnnetusega, sest vajaliku hoolsuse järgimisel oleks lapse tervise kahjustamine olnud välditav. Ringkonnakohus leidis, et hageja varaline kahju on põhjuslikus seoses kostja lepinguliste kohustuste rikkumisega ning on põhjendatud osaliselt. Psühholoogi teenustasu 25 eurot on tõendatud arvega nr 57 (I kd tl 12) ning see tuleb kostjalt välja mõista. Kohtueelsed õigusabikulud on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et nõude maksmapanekuks on kohtueelsete õigusabikuludena põhjendatud ja vajalikud 100-eurost tunnimäära arvestades 360 eurot. Hageja 548,80 euro suurustest sõidukuludest on põhjendatud sõidukulu 95,28 eurot (1148×0,083), pidades põhjendatud sõidukilomeetrite arvuks 1148 km (1568-2×210) ning arvestades, et kütusekulu kilomeetri kohta on 0,083 eurot. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 480,28 eurot (25+360+95,28) ja jättis muus osas varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
7.Riigikohus tühistas 5. aprilli 2017. a otsusega nr 3-2-1-128-16 Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2016. a otsuse varalise kahju hüvitamise nõude osas ja saatis asja selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus märkis, et Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2016 otsus on jõustunud osas, millega hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata.
8.Riigikohus leidis, et munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel tekivad teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted, kuivõrd lasteaiateenuse osutamisega ei kaasne riigivõimu volitusi. Seega vastab hageja ja kostja vahel 01.09.2011 sõlmitud kohustuste täitmise leping VÕS § 619 mõttes käsunduslepingu tunnustele ning kõne alla tuleb kostja lepinguline vastutus teenuse osutamisel. Riigikohus märkis, et käsunduslepingust tulenevate otseste kohustuste kõrval on pooltel ka lepingulised kõrvalkohustused. Sealjuures võivad lisaks sellistele kohustustele, mis on kirjas lepingus endas või mõnes üldkohustuslikus õigusaktis, olla kõrvalkohustuseks ka kohustused, mis tulenevad tavast (sh lepingupoole kutsetavast) ja hea usu põhimõttest. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus esmalt hindama, kas ja millist lepingulist kohustust on kostja rikkunud ning kas rikkumise ja selle tagajärje vahel on põhjuslik seos. Samuti tuleb hinnata, kas kostja on järginud VÕS §-st 620 tulenevat hoolsuskohustust (vt ka Riigikohtu otsuse p 14). Hooletus saab seisneda konkreetses teos või tegemata jätmises ning see ei võiks kostjale selguda üllatuslikult alles kohtuotsuses. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka kahju hüvitamise nõude ulatuse kohta, arvestades kompromissiläbirääkimiste kestvust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest ei tulene alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Lähtudes Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-128-16 leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu 30. detsembri 2015. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki maakohtu otsuse põhjendusi. Tulenevalt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsusest nr 3-2-1-128-16 on asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu menetluses üksnes varalise kahju hüvitise nõue kokku 875,44 eurot, sh kohtueelsed õigusabikulud (360 + 360 eurot), sõidukulud (95,28 + 35,16 eurot) ja psühholoogi külastuse kulu 25 eurot.
10.Vastavalt Riigikohtu otsusele käesolevas tsiviilasjas ei ole hoolsuskohustuse rikkumise kindlakstegemiseks piisav tõdemus, et kostja ei suutnud ära hoida ühe tema lepingulise järelevalve all olnud lapse poolt teisele lepingulise järelevalve all olevale lapsele kiviga näkku viskamist, mille tagajärjel said kahjustada lapse hambad. Kohtul tuleb käsitleda seda, milline tegu või tegevusetus on kostjale konkreetselt ette heidetav nii lepingu rikkumisena kui ka hoolsuskohustuse rikkumisena. Vaidlust ei ole selle üle, et pooltevahelise käsunduslepingu kohaselt oli kostjal kohustus muuhulgas tagada lastele igakülgselt tervislik ja turvaline kasvu- ja õpikeskkond ja hoida ära laste tervisele kahju tekkimine. Kirjalikus lepingudokumendis (I kd tl 7p-8) on lasteasutuse kohustusena punktis 7.1 märgitud kohustus luua lapsele tervislik kasvu- ja õpikeskkond lähtuvalt tema ealistest, soolistest ja individuaalsetest iseärasustest. Sellele lisaks laienesid pooltevahelisele suhtele ka muud õigusaktid. Lasteaia kodukorra kohaselt vastutas lasteaia personal laste elu ja tervise ning
turvalisuse eest nende lasteaias viibimise ajal (kodukorras märgitut saab ringkonnakohtu arvates lugeda lepingulise suhte osaks, n-ö tüüptingimusteks). Samuti kehtivad koolieelsete lasteasutuste tegevust reguleerivad üldised normid (koolieelse lasteasutuse seadus koos rakendusaktidega jm).
11.Ringkonnakohtu arvates taandub praeguse vaidluse lahendamine sellele, kas kostja on oma lepingujärgsete kohustuste täitmisel järginud hoolsuskohustust. Käsundisaaja põhikohustuseks on osutada kokkulepitud teenust, tehes selle teenuse osutamiseks vajalikke toiminguid. Lähtudes VÕS § 24 lõikest 2 on käsundisaajal kohustus teha tulemuse saavutamiseks, s.o teenuse osutamiseks, kõik mõistlikult võimalik. Ta peab tegema selliseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Otsustamine selle üle, kas käsundisaaja (kostja) on teinud oma kohustuse täitmisel kõik mõistlikult võimaliku, on ringkonnakohtu arvates lahutamatult seotud hoolsuskohustuse ulatuse määratlemisega. Kostjat saab lasteaia teenuse osutamise kontekstis pidada professionaalseks käsundisaajaks, s.o kostjal tuli tegutseda ja olla hoolas üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 620 lg 2 teise lause kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks üldisele hoolsuskohustusele tegutsema ka üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel ega saa end vabandada üle jõu käivate nõudmistega (objektiivne hoolsusstandard). Seega tuleb kostjal tõendada, et ta on järginud VÕS §-s 620 sätestatud hoolsuskohustust.
12.Kostja kui professonaalse käsundisaaja objektiivsest hoolsusstandardist ei ole siiski automaatselt tuletatav see, et igasuguse kahjuliku tagajärje korral tuleks kostja lugeda oma hoolsuskohustust rikkunuks. Ka objektiivse hoolsusstandardi puhul tuleb analüüsida seda, missugune oli üldine kutseoskuste tase, millele kostja osutatav teenus pidi vastama. Ringkonnakohus ei käsitle siinkohal küsimust, kas koolieelsele lasteasutusele laienev objektiivne hoolsusstandard on samastatav lapsevanema hoolsusstandardiga, mille kohaselt ka vanemal tuleb tagada, et tema laps ei tekitaks kahju teiste isikute tervisele või varale. Selline lapsevanema kohustus on osa vanema hooldusõigusest ning sellega kaasnevast vastutusest. Laste lasteaias viibimise ajaks annavad vanemad lepingu alusel selle osa oma hooldusõigusest ja –kohustustest üle lasteasutuse pidajale.
13.Hoolsuskohustuse sisuks on praeguse juhtumi kontekstis ringkonnakohtu arvates see, missugusel viisil ja intensiivsusega pidi lasteaia personal teostama laste üle järelevalvet selleks, et lasteasutust saaks lugeda oma lepingujärgset hoolsuskohustust nõutaval tasemel täitnuks. Hinnata tuleb seda, kuidas peaks olema korraldatud laste mängimine lasteaia õuealal õhtupoolsel ajal enne laste kojuminekut, kus ei toimu rühmade kaupa õpetajate poolt organiseeritud ja läbi viidud õppetööd, vaid lapsed mängivad järelevalve all olles iseseisvalt ning algatavad omapoolseid tegevusi. Püstitada saab muu hulgas järgmised, osaliselt illustratiivset laadi küsimused: kui palju lapsi võib õues viibida ühe õpetaja järelevalve all; kui kaugel (meetrites) võib õpetaja viibida igast tema hoole all olevast lapsest; kui kaugel (meetrites) võivad ühe õpetaja hoole all olevad lapsed viibida üksteisest; kas õpetajal peab olema iga tema hoole all oleva lapsega kogu õues viibimise aja vältel pidev silmside; kas lubatav on eri vanuses laste koos mängimine, millega kaasneb eri õpetajate järelevalvepiirkondade kattumine (segunemine). Ringkonnakohus leiab, et küsimus sellest, kui palju lapsi võib õues viibida ühe õpetaja järelevalve all, on hõlmatud koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 7 lõikes 1 sätestatuga, mille kohaselt võis ja võib lasteaia liitrühma olla registreeritud kuni 18 last; hoolekogu ettepanekul oli võimalik suurendada seda arvu kuni kahe lapse võrra. Kostja on tunnistanud, et liitrühma, kus hageja laps käis, oli registreeritud 21 last ehk lubatust üks laps rohkem, kuid rühmas käis kohal lubatud arv lapsi. 02.10.2014. a oli rühmas 18 last, mis ei ületanud seaduses ettenähtud piirarvu.
14.Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus heita kostjale ette seda, et lapsi oli rühmas õigusaktidega lubatust rohkem. Kahjujuhtumi toimumise päeval ei ületanud kohal olnud laste arv ettenähtud piirarvu ning õhtuseks ajaks oli laste arv veelgi vähenenud, kuna osa lapsi olid juba
koju läinud. Kohal viibinud laste hulk ei saanud iseenesest kaasa tuua hoolsuskohustuse rikkumist. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid täiendavalt (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on muuhulgas viidanud, et alates 01.09.2015. a kehtiva KELS § 20 lg 6 kohaselt tuleb lähtuda sellest, et kogu rühma tööaja jooksul on liitrühmas tagatud üks õppe- ja kasvatustöö alal töötav isik või õpetajat abistav töötaja kuni üheksa lapse kohta. See nõue ei kehtinud siiski veel konkreetse kahjujuhtumi toimumise ajal. Õp. K.A. seletuskirja (I kd tl 27-28) kohaselt oli 02.10.2014 õue mineku hetkel (kella 16:30 paiku) tema rühma lapsi 15 ning õp. H.L. seletuskirja (tl 28p – 31) kohaselt oli õue mineku hetkel lapsi
12.Õnnetuse toimumise ajaks (ca kell 17) oli osa lapsi (peaaegu pooled) lahkunud ning Põltsamaa Linnavalitsuse 10.12.2015. a seisukoha kohaselt oli selleks ajaks lasteaeda kõnealuse kahe rühma lapsi jäänud hinnanguliselt veel 14-16, seega ühe õpetaja kohta 7-8 last. Ringkonnakohus on seisukohal, et 02.10.2014. a õhtul lastega õues viibitud aja jooksul oli kehtinud õigusnorme ja praktikat arvestades lastele tagatud piisavalt turvaline keskkond, kuna tegemist oli tavapärase olukorraga ning puudusid viited erakorralistele ohtudele, mis võinuks tingida vajaduse suurendada laste järele valvavate isikute hulka. Seega ei ole kostja oma hoolsuskohustust rikkunud sellega, et lasteaiarühmas või ühe õpetaja järelevalve all oleks olnud lubatust rohkem lapsi.
15.Ringkonnakohus leiab, et hoolsuskohustuse määr ei ole üheselt defineeritav ega üldistatav, vaid see sõltub igas olukorras konkreetse üksikjuhtumi asjaoludest. Vajaliku hoolsuse määra üle otsustamisel tuleb arvestada nii laste vanust, arengutaset kui iseloomuomadusi, vahetult ümbritsevat keskkonda (nt on võimalikud ohutegurid mõnevõrra erinevad siseruumides ja lasteaia välisterritooriumil); ohtude (kahju tekkimise) tõenäosusastet, kahjustava käitumise ettenähtavust ning ka seda, millisel määral saab järelevalvet teostama kohustatud isikult kõigi laste pidevat jälgimist eeldada. Laste vanusest ja arengutasemest ning asjakohasest hinnangust ümbritsevale keskkonnale sõltub muuhulgas see, kas järelevalve peab olema igasuguste lünkade ja katkestusteta (kohustus jälgida kõik lapsi pidevalt, n-ö pidev silmside) või saab piisavaks pidada ka lühikeste ajavahemike tagant toimuvat regulaarset kontrolli ning veendumist, et kõik lapsed on väljaspool ohtu. On ilmselge, et 2-aastase lapse puhul on pideva järelevalve vajadus suurem kui 6-aastase puhul ning suurem on hoolsuskohustus ka juhul, kui läheduses asub üheselt määratletav ohu allikas (nt veekogu, tänavaliiklus, ohtlikud rasked ja/või teravad esemed, pooleliolevad elektritööd, kõrgelt kukkumisoht vms). Lapse vanuse kasvades suureneb ka tema võime ja vajadus tegutseda iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt. Samas tuleb arvestada ka eri vanuses, erineval arenguastmel ja erinevate iseloomuomadustega laste omavahelisel kokkupuutel tekkida võivate olukordadega. Grupikaupa lasteaia välisterritooriumil viibivate ja mängivate laste puhul võib tekkida täiendavaid ohutegureid (mänguhoos üksteise vigastamine, ühiselt kahjustavate tegevuste väljamõtlemine ilma seejuures kaasnevaid ohtusid mõistmata).
16.Ilmselgelt ei ole eesmärgipärane püüda sätestada konkreetseid norme selle kohta, kui mitme meetri kaugusel üksteisest võiksid viibida lapsed ja nende järele valvav täiskasvanu (õpetaja). Niisugused normatiivid jääksid täiesti eluvõõraks ning oleksid pigem takistuseks laste arengule ning järk-järgult suurema iseseisva vastutusvõime kujunemisele. Õpetajal tuleb seada reeglid, missuguses piirkonnas/maa-alal võivad lapsed viibida, ning endal valida niisugune füüsiline asukoht, mis võimaldab säilitada ülevaate kõigi laste asukohast ja tegevuse ohutusest. See ei tähenda aga, et kõik lapsed peaksid igal ajahetkel olema õpetaja vaateväljas ja temaga n-ö silmsidemes. Ei saa eeldada, et kõik lapsed oleksid igal hetkel õpetaja haardeulatuses (meetri-paari kaugusel), nii et mistahes ohu ilmnemise korral oleks õpetajal võimalik füüsiliselt sekkuda ning
potentsiaalselt ähvardavat ohtu eemale tõrjuda. Lapsed viibisid lasteaia piiratud territooriumil, mis oli nii lastele kui õpetajatele tuttav ning kus puudus alus eeldada laste olulisse ohtu sattumist väliste tegurite mõjul. Asja materjalidest nähtuvalt oli kõnealuste rühmade laste vanus selline (4-6), mille puhul ei tule eeldada õpetajate poolset pidevalt iga lapsega silmsideme või lähikontakti säilitamist. Piisavaks ja mõistlikuks ning eluliselt saavutatavaks ja toimivaks saab pidada suhteliselt sagedast (sh ka mõne minutilise intervalliga) pistelist kontrollimist, kui puudub alus arvata, et hetkelise mujale vaatamise ajal võib toimuda mingi sekkumist vajav intsident. Õpetajate seletuskirjadest nähtub, et õpetajatel oli laste tegevustest pidev ülevaade ning nad olid teadlikud, kus keegi parajasti asub. Samas on õige, et õpetajal on võimalik korraga vaadata ainult ühes suunas, kuid lapsed ei paikne alati selles ühes suunas. Viidatud ei ole sellele, et vaateväljas oleks asunud takistusi (nt suured puud või põõsad, mängurajatised vms), mille tõttu oleks õpetajatele jäänud mõne lapse asukoht või tegevus varjatuks. Hoolsuskohustuse rikkumiseks ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada seda, kui õpetaja, olles veendunud kõigi tema hoole all olevate laste asukohas ja tegevuses, on osa sellises vanuses laste poole mõne hetke vältel seljaga, näiteks suheldes mõnele lapsele järele tulnud vanemaga või lahendades teiste laste vahelist konflikti (liiva viskamine).
17.Ringkonnakohtu arvates ei tulene asja materjalidest ka seda, et õpetajatel oleks tekkinud kõrgendatud järelevalvekohustus hageja last kiviga visanud lapse suhtes. Tegemist oli 4-aastase poisiga, keda ei tule lasteaia kinnisel õuealal viibides pidevalt ja ilma hetkekski pilku kõrvale pööramata jälgida lähidistantsilt. Asja materjalidest ei nähtu, et kivi visanud laps oli eelnevalt käitunud teiste suhtes juba sedavõrd agressiivselt, et teda ei oleks tohtinud lubada teiste lastega koos mängima või et tema suhtes oleks tulnud rakendada erimeetmeid. Õpetajate K. A ja H. L seletuskirjade kohaselt oli S samal päeval teist last ninast hammustanud. Õp. H. L on selgitanud, et S oli esinenud agressiivsust ka paari varasema päeva jooksul (29.09.-02.10.2014), kuna ta on pikkadest päevadest lasteaias väsinud ja laps ei oska väsimust muul moel väljendada. Samas ei ole andmeid, et teiste laste hammustamist oleks algatanud S. Õpetaja seletuse kohaselt hammustasid kolm poissi üksteist vastastikku, kusjuures teine laps hammustas esimesena. Õpetaja on ka selgitanud, et S on iseloomult siiras ja südamlik poiss, kes teistele kogemata haiget tehes püüab lohutada (kallistab ja teeb pai või hakkab ka ise nutma). Puuduvad viited sellele, et ta oleks varem teisi lapsi tahtlikult löönud või muul viisil teistele haiget teinud, v.a vastastikune hammustamine, millele aitas kaasa teiste hammustamises osalenud laste endi käitumine. Eeltoodust järelduvalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostja ei ole hoolsuskohustust rikkunud sellega, et jättis kivi visanud lapse teistest lastest eraldamata ja võimaldas tal teistega koos õuealal mängida ilma, et tema suhtes oleks rakendatud kõrgendatud järelevalvemeetmeid.
18.Ringkonnakohus on seisukohal, et hoolsuskohustuse rikkumisena, mis oleks põhjuslikus seoses hageja lapsele tekitatud tervisekahjuga, ei ole käsitatavad ka väited, mille kohaselt oli lasteaia territoorium halvas seisukorras ning sisaldas lastele ohtlikke esemeid. Asja materjalide kohaselt ei õnnestunud kindlaks teha, millise ja kust pärineva kiviga hageja lapse esihambaid kahjustati. On üksnes loogiline eeldada, et kuna kahjujuhtum toimus õuealal viibides, siis võis seal mõni kivi leiduda. Samuti on loogiline eeldada, et lapse hambad ei purune üksnes teise väikelapse rusikalöögist, vaid siiski kokkupuutest kõva esemega (kiviga). Suurema tõenäosusega võib kive leida teekattelt ning sõltuvalt ehitise laadist võib lahtisi tükke eralduda ka hoone küljest (fassaadilt). Samas ei ole välistatud, et laps leidis kivi väljastpoolt lasteaia territooriumi. Lasteaialaste puhul ei ole tavapäratu kivide jm juhuslikult leitud esemete kogumine taskutesse. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust tuvastamaks, et lasteaia territoorium oli lastele ohtlik ega vastanud ohutusnõuetele. Lasteaia välisterritooriumi puhul ei saa eeldada, et seal ei leiduks mistahes lahtisi looduslikku päritolu esemeid (väiksemad kivid, puuoksad, käbid jm).
Välisterritoorium ei saa ega peagi vastama samadele tunnustele, mis kehtivad siseruumides. Objektiivse hoolsustandardi järgimiseks ei tule kostjal seega tõendada, et lasteaia territooriumil ei olnud mitte ühtegi kivi.
19.Ringkonnakohus märgib, et kostja on näidanud juhtunu puhul üles tõsist suhtumist ja valmidust teha edaspidi täiendavaid pingutusi õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks. Lasteaia juhtkond on selgitanud tarvitusele võetavaid ja kavandatavaid meetmeid mh tervisekahju kannatanud lapse vanematele 22.10.2014 adresseeritud kirjas (I kd tl 55 – 58). Asjaolu, et lasteaia direktor pöördus peale juhtunut linnavalitsuse poole ettepanekuga leida vahendid välisfassaadi kiireks remondiks ja teekatte asendamiseks (I kd tl 54) ei väljenda hoolsuskohustuse rikkumise omaksvõttu, vaid soovi teha endast sõltuv ohutegurite minimeerimiseks. Samuti ei ole kostja poolse vastuolulise käitumisega tegemist asjaolu näol, et kostja on juba enne kohtumenetluse algust ja ka menetluse kestel pakkunud valurahana hüvitist summas 1000 eurot. Kostja käitumine on olnud vastavuses hea usu põhimõttega. Asja materjalidest nähtub (lasteaia direktori 22.10.2014 kiri, tl 55 – 58), et kostja on asunud muuhulgas kaaluma kindlustuslepingu sõlmimist, mis hõlmaks endas nii töötajate kui ka lastega seotud õnnetusjuhtumite hüvitamist. Ringkonnakohus märgib, et kindlustuse abil on sarnaste õnnetusjuhtumite puhul tekkiva kahju hüvitamine korraldatud ka mitmetes välisriikides. Nii on Eesti õigusele sarnaneva õiguskorraga Saksamaal seadusandja pidanud vajalikuks välistada lasteasutuse ja laste/lapsevanemate vaheliste vastastikuste kahjunõuete vahetu esitamise, vältimaks õppe- ja kasvatustöös väga olulise usaldus- ja koostöösuhte kahjustamist keerukate kohtuvaidluste tagajärjel. Seda võimaldab kindlustusandja kaasamine.
20.Seega oleks ringkonnakohtu arvates praegusel juhul siiski alust tuvastada kostja poole rikkumine vaid juhul, kui lubatav oleks määratleda kostja kohustused selliselt, et kostja pidi igal juhul ära hoidma ohtliku olukorra (kiviga viskamise) võimalikkuse ning ainuüksi selle olukorra võimalikuks saamine kujutabki endast käsundussuhtest tulenevate kohustuste rikkumist. Selline määratlus tähendaks, et kostja on rikkunud oma hoolsuskohustust igal juhul, kui teisele hoolealusele lapsele tervisekahju tekkimine on üldse võimalikuks saanud ning vastav tagajärg on tekkinud. Sellisele seisukohale asus ringkonnakohus oma varasemas, 27. mai 2016. a otsuses. Kuna ringkonnakohus jõudis asja uue läbivaatamise käigus järeldusele, et kostja poolt hoolsuskohustuse rikkumine ei ole käesolevas asjas kinnitust leidnud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hagi rahuldamiseks puudub alus. Sellest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda lähemalt kahju hüvitise nõude ulatust.
21.Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleks TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta asjas kantud menetluskulud hageja kanda. Kostja on 18.10.2017 ringkonnakohtule esitatud seisukohas avaldanud, et peab mõistlikuks menetluskulude jätmist poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et kulude jätmine poolte endi kanda on kooskõlas TsMS § 162 lõikega 4. Seega jätab ringkonnakohus asjas kantud menetluskulud poolte endi kanda ja ei määra sellest lähtudes kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.