Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

territooriumil ajal, mil lapsed olid lasteaia hoole all, kahjujuhtum. S. H viskas hageja ja T. K tütart H. K-d (tütar) kiviga näkku, millega tekitati tütrele püsiv tervisekahjustus - lapse esimesed kaks ülemist jäävhammast said tugevalt kahjustada. Hammaste raviks pöörduti Tartu Ülikooli Kliinikumi lastestomatoloogia osakonda, kust laps saadeti hambaravikliinikusse AS Maxilla. Juhtunu tagajärjel on hagejal tekkinud nii mittevaraline kui ka varaline kahju. Usaldades lapse lasteaeda, oli hagejal suur šokk teada saada, et last on vigastatud. Lapse tervise kahjustamine viisil, milles saavad kahjustada jäävhambad, toob kaasa hingelise valu terveks eluks nii lapsele kui ka vanematele. Kuna tegemist on lapse välimust moonutava vigastusega ning laste vigastuste puhul üleüldiselt kaasnevad vanematele, eelkõige emale, kannatused ja hirm, on intsident mõjunud hagejale väga traumeerivalt. Hageja on pidanud pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Samuti võivad lapse vigastused sattuda teiste laste negatiivse tähelepanu alla ning mõjuda lapse enesekindlusele ja põhjustada hingelisi kannatusi. Hageja leidis, et tekkinud kahju eest vastutab Põltsamaa linn. Hageja sõlmis 1. septembril 2011 Põltsamaa linnaga kohustuste täitmise lepingu, mis vastab olemuselt käsunduslepingule. Lepingu järgi on Põltsamaa linnal ja linnale kuuluval Tõrukese lasteaial kohustus tagada lasteaia territooriumil ning ajal, mil laps on lasteaias, laste turvalisus ja tervise kaitse. Lisaks sätestab linnale kuuluva Tõrukese lasteaia kodukord, et lasteaia personal vastutab laste elu ja tervise ning turvalisuse eest lasteaias viibimise ajal. Kostja on rikkunud hoolsuskohustust, sest ta ei ole käsundisaajana olnud keskmiselt hoolas ega taganud hageja tütre turvalisust ja tervise kaitset lasteaias. Lisapõhjus, miks kahju võis tekkida, on see, et lasteaiarühmas on rohkem lapsi, kui lubab koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 7 lg 1 p 3 (18 lapse asemel 21 last). Seega ei olnud laste tegevuse üle tagatud piisav järelevalve. Kahju tekkimine pidi olema Põltsamaa linnale võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 3 mõttes ettenähtav. Põltsamaa linn on sisuliselt ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tunnistanud ja oli nõus hageja perekonnale üleelamiste ja ebameeldivuste leevendamiseks maksma ühekordset valuraha. Kahjuhüvitise suuruses pooled kokkuleppele ei jõudnud.

Lapsi jälgisid ja saatsid koju kaks õpetajat. Ebaõige on hageja väide, et mittevaralise kahju tekkimine pidi olema kostjale VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtav. Ilmselgeks ei saa pidada seda, et kui lasteaias käivad eelkooliealised lapsed, kaasneb sellega suur oht mittevaralise kahju tekkimiseks. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja ei ole tõendanud ega sisustanud, et lepingulise kohustuse eesmärk oli kaitsta hagejat füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste eest. Kostja pole rikkunud lepingulist kohustust luua lastele tervislik kasvu- ja õpikeskkond ning kostja jaoks ei olnud ettenähtav ega pidanud ettenähtav olema, et lasteaialaste omavahelise mängu käigus võib juhtuda seesuguste tagajärgedega õnnetusjuhtum, mis võib lapse emale ehk hagejale tekitada mittevaralist kahju füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste näol. Kostja ei ole tunnistanud oma süüd õnnetuses, kuid oli hea tahte märgina valmis maksma valuraha 1000 eurot. Lisaks tegi kostja ettepaneku tasuda psühholoogi lepitusteenuse eest, et hageja perekonna ja lasteaia suhteid parandada. Kuivõrd hageja väljendas usalduse kaotust Tõrukese lasteaia vastu, tegi kostja ka ettepaneku, et hageja lapsed jätkaksid alushariduse omandamist mõnes teises lasteasutuses. Hageja perekond on kostja ettepanekutest keeldunud. Kostjale jäi arusaamatuks, miks pidi hageja pöörduma advokaadibüroo poole õigusabi saamiseks. Õigusabi kasutamine, arvestades kostja koostöövalmidust, oli ebamõistlik ja tarbetu ning suurendas üksnes hageja kulutusi. Kahjuhüvitist tuleks VÕS § 139 alusel vähendada. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu ja tõendamata.

kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav. Kostja kohustuste rikkumise tuvastamiseks tuleb esmalt teha kindlaks, millised olid kostja lepingulised kohustused. Arvestades hageja nõuet, peab kohus välja selgitama, millised olid kostja kohustused lapse tervise ja ohutuse tagamisel lasteasutuses. Pooled olid sõlminud 1. septembril 2011 kohustuste täitmise lepingu, milles on kokku lepitud hagejale kostja lasteaias lapse hoiu teenuse osutamise tingimused. Pooled ei vaielnud selle üle, et nende sõlmitud leping vastab VÕS § 619 järgi käsunduslepingu tunnustele. Lepingust (p 7.1), lepingu järgi poolte võlasuhtele kohalduvatest õigusaktidest (lepingu p 3: KELS, lasteaia põhimäärus ja kodukord) ning VÕS §-des 619-620 käsunduslepingu kohta sätestatust saab järeldada, et kostjal oli kohustus tagada hageja lapsele tervislik ja ohutu keskkond lasteasutuses. Lapse turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuste ennetamiseks tuli hagejal tagada, et rühmas ei oleks rohkem lapsi, kui seaduse järgi on lubatud. Lisaks tuli kostjal kindlustada lasteaia maa-ala, hoonete, ruumide, sisustuse ja sisekliima korrashoid Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 2011. a määrusega nr 131 kehtestatud tervisekaitsenõuete järgi. Käsundisaajana pidi kostja täitma vastavaid kohustusi käsundi laadist (koolieelses lasteasutuses lapsehoiuteenus) tuleneva vajaliku hoolsusega ning toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Eeltoodu ei määra aga kindlaks konkreetseid ülesandeid, mida lasteasutusel lapse turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuste ennetamiseks tuleb teha. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli liitrühma, kus hageja laps käis, registreeritud 21 last, kuid rühmas kohal olnud laste registreerimisleht tõendab, et 2014. a oktoobris ei ületanud rühmas olnud laste arv seaduses lubatud piirmäära. 2. oktoobril 2014 oli rühmas 18 last. Õpetajate seletuskirjadest nähtub, et ajal, kui hageja lapsega toimus kahjujuhtum, olid kaks õpetajat kahe rühma lastega, keda oli hinnanguliselt kohal 14-16. Alates 1. septembrist 2015 kehtiv KELS § 20 lg 6 näeb ette, et kogu rühma tööaja jooksul on õppe- ja kasvatusalal töötav isik või õpetajat abistav töötaja liitrühmas kuni üheksa lapse kohta. Seega oli kostja taganud lasteaias õpetajate arvu, mida seadusandja peab laste turvalise kasvukeskkonna tagamiseks piisavaks. Maakohus märkis, et seaduses laste ja personali piirarvu kehtestamise mõte on tagada eeldused laste arendamiseks, õppekavast kinnipidamiseks ja laste üle järelevalve tegemiseks, sh viia laste tervise ja muude hüvede kahjustamise oht lasteasutuses miinimumini. Õpetajate seletuskirjadest saab järeldada,

et hageja lapse järele valvati viisil, mis vastab nõutavale hoolsusstandardile. Isegi juhul, kui rühmas on tagatud laste piirarv ja vajalikul arvul personal, ei ole võimalik kahju tekkimist täielikult välistada. Maakohus rõhutas, et paljude laste koosolemine ühises rühmas tähendab, et koos on mitmeid erineva temperamenditüübi ja taustaga lapsi, misjuures ei saa lasteaiaealistelt lastelt eeldada kehtivate käitumiseeskirjade ja käitumistavade täielikku tundmist, nendest arusaamist ja oskust oma käitumist vastavalt neile eeskirjadele kujundada. Mõistlikult võttes ei saa eeldada, et õpetaja saab korraga jälgida kõiki lapsi näost näkku. Kui see oleks ka teostatav, võib ikkagi tekkida juhuslik kahju, mida ei oleks võimalik kohustuste nõuetekohase täitmisega ära hoida. Nõudes kahju hüvitamist lepingu rikkumise tõttu, peab rikkumine olema põhjustanud kahju tekkimise. On tõendamata, et kostja on rikkunud kohustusi, mis on hagejale tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Hageja heitis mh kostjale ette, et kostja ei taganud lasteaia territooriumil lastele turvalist keskkonda. Hageja ei tõendanud, et tema lapsel kiviga viskamise tagajärjel tekkinud tervisekahju oli seotud hoone tervisekaitsenõuetele mittevastava fassaadiga. Hageja ei väitnud ega esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kivi pärines hoone fassaadilt. Alternatiivselt käsitles maakohus kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat kostja vastutust ja leidis, et kõne alla tuleb alla 14-aastase lapse järele valvaja vastutus VÕS § 1053 alusel, mis eeldab kahju tekitaja õigusvastast ja süülist tegu. Maakohus tuvastas, et õigusvastase teona saab käsitada seda, kui teine laps viskas 2. oktoobril 2014 hageja last kiviga. Kiviga hageja last visanud lapse tegu oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes, sest hageja tütrele tekkis kehavigastus. Süülisus eeldab kahju tekitanud teo toime pannud isiku võimet saada aru oma teo õigusvastasusest. Lasteaiaealise lapse tegu ei ole vastutust tekitava kausaalsuse tasandil süüline. Asjaoludest ei saa ka järeldada, et hageja tütart kiviga visanud lapse tegu oli konkreetset last arvestades kindlalt ettenähtav. Süüvõimetu laps pani teo toime juhuslikult, mistõttu ei ole VÕS § 1053 lg-s 3 sätestatud lepingulise järelevalvaja vastutuse eeldused täidetud. Maakohus lisas, et seadus ei anna isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral teisele isikule õigust nõuda talle juhtumiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 130 lg 1 ja § 134 lg 2 järgi on kahjuhüvitise nõudmise õigus üksnes kannatanul endal. TsMS § 162 lg 1 järgi jäid menetluskulud hageja kanda, sest hagi jäi rahuldamata.

hüvitamiseks. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude jättis ringkonnakohus rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus märkis, et maakohus tuvastas õigesti lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused, kuid ekslik on maakohtu seisukoht, et leping ega selle p-s 3 märgitud õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, mida lasteasutus peab turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuse ennetamiseks tegema. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et pooltevahelise lepingu p-s 7.1, KELS § 3 lg-s 2, §s 17, § 22 lg-s 2 ning Tõrukese lasteaia kodukorras sätestatust tuleneb lasteasutusele ja tema õpetajatele konkreetne kohustus hoolitseda selle eest, et lasteaias viibimise ajal oleks tagatud lapse elu, tervis ja turvaline keskkond. Lasteaia personal seda ei taganud ning rikkus käsundi täitmisel vajalikku hoolsuskohustust, mille tõttu sai võimalikuks hageja lapse tervise kahjustamine. Ekslik on maakohtu järeldus, et tegemist oli juhusliku kahjuga, mida ei olnud võimalik kohustuste nõuetekohase täitmisega ära hoida. Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et tegemist ei olnud paratamatu õnnetusega, sest vajaliku hoolsuse järgimisel oleks lapse tervise kahjustamine olnud välditav. Kuivõrd vastutust välistavaid asjaolusid VÕS § 103 tähenduses ei ole, vastutab kostja tekkinud kahju eest. Ringkonnakohus viitas, et kuigi kostja vastutab üldiselt lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, ei tähenda see, et kostja peaks hüvitama kolmandale isikule põhjustatud kahju, arvestades VÕS § 127 lg-t 2, mille järgi ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ja põhjendas seda sellega, et lapse tervise kahjustamine tõi talle kaasa kogu eluks hingelisi kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamise erisused on reguleeritud VÕS §-s 134, mille lg 3 järgi saab raske kehavigastuse või tervisekahju tekitamise korral kahju hüvitamist nõuda ka kahjustatud isiku lähedane. Riigikohus on 9. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 asunud seisukohale, et VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud „erandlikuks asjaoluks" ei saa olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peavad kaasnema ka täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, mis õigustaksid mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Hageja lapse hammaste kahjustusest tulenevad üleelamised ei ole VÕS § 134 lg 3 tähenduses erandlikud asjaolud. Ka psühholoogi teatisest ei nähtu, et lasteaias lapsega toimunud juhtum oleks mõjutanud oluliselt hageja psüühikat ja põhjustaks talle hingelisi kannatusi terveks eluks. Hageja 1000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitas kostja vastu ka 1293 euro 80 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise nõude (psühholoogi teenustasu 25 eurot, kohtueelne õigusabi 720 eurot, sõidukulud psühholoogi, advokaadi ja laste hambaarsti juurde 548 eurot 80 senti). Ringkonnakohus leidis, et hageja varaline kahju on

põhjuslikus seoses kostja lepinguliste kohustuste rikkumisega ning on põhjendatud osaliselt. Psühholoogi teenustasu 25 eurot on tõendatud arvega nr 57 (tl 12) ning see tuleb kostjalt välja mõista. Kohtueelsed õigusabikulud on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Hageja soovis kohtueelsete õigusabikuludena saada 720 eurot 6 tunni eest (arve nr 2014781, tl 12). Ringkonnakohus viitas, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1913). Ringkonnakohus leidis, et kohtueelses menetluses oli mõistlik kasutada professionaalset õigusabi ning õige ei ole kostja seisukoht, et kohtueelne õigusabikulu on täies ulatuses tarbetu. Ringkonnakohus leidis, et nõude maksmapanekuks on kohtueelsete õigusabikuludena põhjendatud ja vajalikud 100-eurost tunnimäära arvestades 360 eurot (3 × 100 × 20%). Ringkonnakohtu arvates oli põhjendatud ajakulu hagejaga kohtumiseks ja kahju hüvitamise ettepaneku tegemiseks 23. detsembril 2014 kolm tundi (tl 32-33). Kostjale täiendava seisukoha (tl 43) saatmise kulu 240 eurot ei olnud põhjendatud, sest kostja vastas ettepanekule 23. detsembril 2014 (tl 35-36) ja kinnitas, et ei nõustu märgitud ettepanekutega, ning täiendavast seisukohast ei sõltunud hageja nõude maksmapanek. Õige on kostja seisukoht, et täiendava seisukohaga seotud kulud on vastuolus VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustusega. Ringkonnakohus leidis, et hageja 548 euro 80 sendi suurustest sõidukuludest on põhjendatud sõidukulu 95 eurot 28 senti (1148 × 0,083), pidades põhjendatud sõidukilomeetrite arvuks 1148 km (1568 - 2 × 210) ning arvestades, et kütusekulu kilomeetri kohta on 0,083 eurot. Ringkonnakohus nõustus hagejaga (tl 16), et kilomeetri autosõidu kütusekulu maksumus on 0,083 eurot. Selline kulu vastab eelduslikule tegelikule kulule, mis tekkis sõiduauto kasutamisel sõitmiseks Põltsamaalt Tartusse ja tagasi ning Põltsamaalt Rakverre ja tagasi (tl 4-5). Muu sõiduauto kasutamise kulu, s.o kilomeetri rahaline kulu ilma kütuseta 0,267 eurot (tl 16), on tõendamata ja tuleb jätta välja mõistmata. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ja vajalikud on hageja sõidukulud Tartusse psühholoogi juurde, kuuel korral Tartusse Tartu Ülikooli Stomatoloogiakliinikusse ja Maxilla hambakliinikusse ja Rakverre, et kohtuda lepingulise esindajaga (23. detsembril 2014, ettepaneku tegemine). Ringkonnakohus leidis, et sõidukulu lepingulise esindaja juurde täiendava seisukoha kujundamiseks (4. veebruar 2015) ei olnud põhjendatud, tõenditest ei nähtu, miks hageja 7. mail 2015 Rakverre sõitis. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 480 eurot 28 senti (25 + 360 + 95,28) ja jättis muus osas varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

jõusse maakohtu otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Alternatiivselt palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas ja saata asi tagasi ringkonnakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. Kostja leidis, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Kostja ei nõustunud ringkonnakohtu järeldustega, et ta rikkus lepingulisi kohustusi ja peaks vastutama rikkumise eest, et lasteaiapersonal ei taganud käsundi täitmist vajaliku hoolsusega ning et tegemist ei olnud õnnetusjuhtumiga. Vaieldakse selle üle, kes peaks vastutama kahju eest, mille on tekitanud üks lasteaialaps teisele lasteaias. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes kostja hoolsuskohustuse rikkumine. Lasteasutuses olid loodud kõik tingimused laste tervislikuks kasvu- ja õpikeskkonnaks. Kostja ei rikkunud mingilgi viisil oma lepingulisi kohustusi, tegi kõik mõistliku ja oli hoolas üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel selleks, et vältida mistahes kahju tekkimist. Ainuüksi asjaolu, et kahe lasteaialapse vahel toimunud sündmuse tõttu said ühe lapse hambad kahjustada, ei tähenda automaatselt, et kostja on käsunduslepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et ekslik on maakohtu järeldus, et tegemist oli juhusliku kahjuga, mida ei olnud võimalik kohustuse nõuetekohase täitmisega ära hoida. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436, sest ta ei viidanud otsuses, milliseid tõendeid hinnates või hindamata jättes jõudis ta teistsugusele järeldusele kui maakohus. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väitele, et Põltsamaa Lasteaed Tõruke oli täitnud kõik Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 2011. a määrusest nr 131 tulenevad nõuded õnnetusjuhtumi toimumise ajal. Ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 5 oma seisukohti põhjendanud ning on rikkunud ka tõendite ümberhindamisel põhjendamiskohustust TsMS § 653 mõttes. Ainuüksi õigusaktide loetelu, mis ei ole toimunud sündmusega seostatud, ei saa lugeda kohtuotsuse sisuliseks põhjendamiseks. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui ringkonnakohus tühistab või muudab mingit maakohtu seisukohta või hindab tõendeid teisiti, tuleb seda ka otsuses põhjendada (Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14; 23. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14; 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15 jt). Asja lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks, sest lahend sisustaks, missugune peab olema lasteaiaõpetaja või õpetajat abistava töötaja käitumine, mis järgiks VÕS § 620 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hoolsusstandardit. Kohalikule omavalitsusele ei saa panna vastutust igasuguse lasteasutuse territooriumil toimunud õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju eest. Eriti kui kohalik omavalitsus ei ole vahetult õnnetuse põhjustamises osalenud. Selline lahendus teeniks pahatahtlike vanemate rahalise kasu saamise eesmärki. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastusena kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ei ole tuvastatud aega, millal hageja lapsele tervisekahjustus tekkis. Õpetajate seletuskirjade järgi oli kahe rühma kohta lapsi 27 ja ühe õpetaja kohta seega rohkem lapsi kui turvalisuse tagamiseks vajalik. Lasteaia töökorraldus ei taganud ohutut keskkonda, hoolekogu on juhtinud puudustele tähelepanu, hageja last kiviga visanud laps oli terve

eelneva nädala olnud vägivaldne, kuid last ei jälgitud eraldi. Ei vaielda selle üle, et lasteaed ei taganud hageja lapse tervist ja et laps sai lasteaias viibimise ajal tervisekahjustuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

hüvitamise nõude rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.

Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel tekivad teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted. Munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenust osutades küll avalikku ülesannet, kuid sellega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu on munitsipaallasteaed olemuslikult samas olukorras, milles võivad olla eraisikud, näiteks eralasteaiad või lastehoiuteenust pakkuvad isikud. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja ja kostja 1. septembril 2011 sõlmitud kohustuste täitmise leping vastab VÕS § 619 mõttes käsunduslepingu tunnustele. Seega tuleb asjas esmalt kõne alla kostja lepinguline vastutus teenuse osutamisel. Kolleegium märgib täiendavalt, et ka siis, kui lastehoiuteenust osutatakse eraõiguslikus vormis, võivad piirangud lepinguvabadusele tuleneda avalikust õigusest. Nii saab olla piiratud käsundisaaja õigus lepingut üles öelda. Samuti tuleks hinnata teenuse osutamisele kehtestatud tingimusi tüüptingimusena VÕS § 35 jj mõttes. Kuivõrd lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse vahel on eraõiguslik suhe, siis ei kohaldu kahju hüvitamisele riigivastutuse seadus (RVastS), sest selle seaduse kohaldamisalast on välja jäetud kahju hüvitamine eraõiguslikus suhtes (RVastS § 1 lg 2; § 1 lg 3 p-d 1 ja 4). II

Maakohus on oma otsuses väidetavaid rikkumisi ka käsitlenud. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, kuid TsMS § 654 lg-s 5 sätestatut rikkudes ei ole maakohtu seisukohtade ümberhindamist põhjendanud. Samuti heitis hageja kostjale ette seda, et kostja ei taganud laste elu ja tervise eest hoolitsemist ja lapse heaolu kaitset lasteasutuses. See üldsõnaline rikkumine, mille koosseisus on ka rikkumise tagajärg tervise kahjustamise näol, oli ringkonnakohtus hagi rahuldamise aluseks. Kuna eelnevast ei selgu, millist tegu või tegevusetust kostjale konkreetselt lepingurikkumisena ette heidetakse, siis ei saa seda pidada kohustuse rikkumiseks.

III

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.