Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

võlgnevus korteriühistu ees 1345,77 eurot. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest nõudis hageja kostjalt viivist 0,07% päevas alates 29.12.2016 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hageja nõudele vastu, leides, et hagi on alusetu. Kostja märkis, et küttesüsteem on ümberpaigaldatud ja eemaldatud radiaatorite ning hooldamata küttesüsteemi pärast tasakaalust väljas, mille tulemusena on korter külm (max temp. 12 kraadi). Samuti on eemaldatud radiaatorid korteri all asuvast pesuruumist. Ühistu ei ole kaebustele vaatamata mitte midagi teinud, et seda parandada ja kostja seda teha ei saa. Samuti on korterist eemaldatud (välja keevitatud) pooled radiaatoritest. Ühistu juhtkond on sellest teadlik. Kostja selgitas, et ostis korteri 02.02.2014, seega on hagejal aega olnud parandustöid teha kahe kütteperioodi järel. Kostja on korteri ostmisest saadik küsinud, mis kuulub hooldustasu alla, kuid vastuseks on, et ei tea ja pole tema asi. Kahtlustused, et midagi on raamatupidamises valesti, algasid sellest, et raamatupidaja küsis kostja käest raamatupidamise tarvis ostutšekke. Seejärel hakkas kostja uurima, kuhu hooldustasu rahad lähevad. Vastust sellele ei anna ei raamatupidaja, ühistu esimees, üürikviitungid ega ka kvartaliaruanne. Maakohtu otsus 13.04.2017 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla perioodi 04.02.2015-28.12.2016 eest summas 1345,77 eurot ja viivise arvestatuna võla põhiosalt alates 29.12.2016 kuni põhinõude (1345,77 eurot) täitmiseni KÜS § 7 lg-s 4 sätestatud määras (0,07% päevas). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 775 eurot ning märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 ja 405 lahendas maakohus asja kirjalikus menetluses lihtsustatud korras. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus, et kostjale kuulub omandiõiguse alusel korteriomand Xxxxxxxx x-x, Tootsi alevis, Pärnumaal. Hageja nõuab kostjalt kommunaalkulude tasumist vastavalt hageja esitatud arvetele ajaperioodi eest 04.02.2015-28.12.2016 summas 1345,77 eurot. Antud asjas on tegemist võlgnevuse väljanõudmise vaidlusega, mis tuleb lahendada korteriühistuseaduse (KÜS) sätete alusel. Tulenevalt KÜS § 2 lg-st 1 on korteriühistu eesmärk korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude (KÜS § 151) kandmise kohta on KÜS § 13 lg 4 järgi kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. KÜS § 151 lg 1 kohaselt majandamiskulud käesoleva seaduse tähenduses on korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 alusel eluruumi hoolduseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse töid, millega hoitakse elamu kasutuskõlblikus seisukorras ja tagatakse elamu ümbruse korrashoid. Eluruumi remondiks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ehituskonstruktsioonide, tehnosüsteemide või nende osade paigaldamist, eemaldamist, asendamist või ennistamist. Remondi käigus võib tõsta elamu heakorrataset ning paigaldada täiendavaid seadmeid.

Hageja põhikirja punkt p.3.2.1 sätestab, et korteriühistu liige on kohustatud täitma ühistu põhikirja ja ühistu juht- ja kontrollorgani otsuseid. Korteriühistu põhikirja p.3.2.4 kohaselt on korteriühistu liige muu hulgas kohustatud tasuma tähtaegselt sihtotstarbelisi makseid ja makseid teenuste eest. Makse suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse proportsionaalselt liikme kasutuses olevate ruumide üldpinnast, välja arvatud elanike kohta arvestatud sihtotstarbelised maksed. Maksete mittetähtaegsel tasumisel tasub liige iga viivitatud päeva eest viivist. Korteriühistus on kehtestatud hooldustasu ja küttekulud, lähtudes korteri ruutmeetrist, vee- ja kanalisatsioonikulud vastavalt tarbimisele ja prügiveokulud vastavalt elanike arvule. Hageja poolt esitatud kommunaalteenuste arvetest nähtuvalt on kostja võlgnevus hageja ees 28.12.2016 seisuga 1345,77 eurot. Vastavalt hageja poolt esitatud arvetes märgitule tuleb kommunaalteenuste arved tasuda hiljemalt kuu lõpuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-le 7 tuginedes leidis kohus, et kuivõrd hageja on kostjale arveid esitanud, milles on märgitud kohustuse täitmise tähtaeg, on nõue sissenõutavaks muutunud. Kostja on esitanud vastuväite, et küttesüsteem on ümberpaigaldatud ja eemaldatud radiaatorite ning hooldamata küttesüsteemi pärast tasakaalust väljas, mille tulemusena on korter külm. Samuti on eemaldatud radiaatorid korteri all asuvast pesuruumist ning pooled radiaatorid kostja korterist. Kohus nõustus hagejaga, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 lg 1 alusel võib kaasomandis oleva asja võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel (vt ka Riigikohtu 18.01.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-21-151-10, p 10). Korteri eraldamine elamu üldisest küttesüsteemist on ühtlasi ühise asja oluline muutmine, seega küsimus, mida tuleb lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel. Selle kokkuleppega on võrdsustatav korteriühistu üldkoosoleku otsus, mille poolt on hääletanud kõik korteriomanikud. Kõigi korteriomanike nõusolek on nõutav, kui majas on üks ühine küttesüsteem. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-50-11. Kuna kütteseadme paigaldamine on ehitusseaduse järgi ehitise tehnosüsteemide muutmine, siis lisaks kõigi kaasomanike kirjalikule nõusolekule tuleb vastavalt ehitusseaduse § 16 lg 1 punktile 2 kohalikust omavalitsusest taotleda kirjaliku nõusolekut (kohaliku omavalitsuse nõudel peab esitama ka ehitusprojekti). Kostjal aga see kõik puudub. Seega kostja peab taastama enda korteris keskkütte. Seega kostja kui elamu korteriomanik (ja kaasomanik) ja KÜS § 5 lg 1 ja 2 järgi kui korteriühistu liige peab nii seaduse kui ka korteriühistu põhikirja järgi osalema elamu majandamise ühiste kulude kandmisel vastavalt oma kaasomandiosa suurusele. See tuleneb nii korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 esimesest lausest ja lg-st 2 kui kaasomandi kohta üldiselt ka AÕS § 75 lg-st 1. Samale seisukohale asus ka Riigikohus lahendis 3-2-1-61-14 (p 15). Samas lahendis asus Riigikohus seisukohale, et korteriomanik ei vabane kaasomanike kokkuleppe puudumisel elamu küttekulude kandmise kohustusest ainuüksi põhjusel, et kulutusi nõutakse aja eest, kui korteril puudus soojustatud katus või kui korter oli keskküttesüsteemist välja lülitatud. Kostja on ise kohtueelistungil selgitanud, et ostis korteri, mis oli juba elamu üldisest küttesüsteemist (omavoliliselt) eraldatud – seega saab nõudeid elamiskõlbmatu korteri osas esitada üksnes müüjale ja korteriühistu selle eest vastutada ei saa. KOS § 13 lg 1 teise lause järgi peab proportsionaalsest kulujaotusest kõrvalekaldumiseks olema kaasomanike kokkulepe, mida tegelikult ei ole. Seega ei ole kostjal ühtegi seaduslikku alust majandamiskulude, sh küttekulude, tasumata jätmiseks. Kohtu hinnangul on hageja kostja võla kujunemist piisavalt selgitanud ning esitanud selle tõendamiseks kommunaalteenuste arved (I kd tl 90-96 ja 166-167). Kostja ei ole oma arvetel märgitud tarbitud vee, elektri ja prügi osas vastuväiteid esitanud, kohtueelistungil on ta nendega nõustunud. Hooldustasu mittesihtotstarbelise kasutamise osas on kostjal teised õiguskaitsevahendid, nagu nt ühistu koosolekute otsuste vaidlustamine, samuti on kostjal

ühistu liikmena õigus nõuda üldkoosolekul dokumente, mis näitaksid, kuidas hooldustasu kasutatakse. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis alates 29.12.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Tulenevalt KÜS § 7 lg-st 4 võib korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult majandamiskulude maksmisega viivitamisel viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kõik hageja nõutavad summad on majandamiskulud KÜS viidatud sätete mõttes. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis arvestatuna võla põhiosalt alates 29.12.2016 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,07% päevas. Seega tuleb hagi rahuldada täies ulatuses. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda. Kohus määras TsMS § 177 lg 1 p-i 1 kohaselt otsuses kindlaks ka hageja menetluskulude rahalise suuruse. Seejuures tugines kohus muu hulgas TsMS § 175 lg-le 1, § 138 lg-tele 1 ja 2 ning §-le 144. Hageja palus menetluskulude nimekirjas kostjalt välja mõista menetluskulud summas 775 eurot, millest 550 eurot õigusabikulud ning 225 eurot riigilõiv. Õigusabikulu on esitatud OÜ Õigusbüroo Jelena Smorodina 29.12.2016 arve nr 67 ja 04.04.2017 arve nr 15 alusel. Kostjale on menetluskulude nimekiri kätte toimetatud ja kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses viidatud kulutus lepingulise esindaja osutatud õigusteenusele summas 550 eurot on põhjendatud ja vajalik. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud õigusabi tunnitasumäära 120 eurot nii koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13), kui ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Samas on Riigikohus 11.04.2014 lahendis asjas nr 3-2-1-11-14 sisuliselt möönnud, arvestades inflatsiooni olemasolu ja hindade tõusu kui üldteada asjaolusid, et alates 2013.a võib mõistlikuks pidada ka advokaadi tunnitasu suurust 140 eurot (lisandub käibemaks). Eeltoodud kohtupraktikat arvestades saab kohtu hinnangul igal juhul põhjendatuks lugeda ka hageja esiletoodud tunnihinda (100 eurot). Kostjalt kuulub ka väljamõistmisele hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 225 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Kohus leidis eeltoodule tuginedes, et kostjalt tuleb välja mõista hageja lepingulisele esindajale tehtud vajalikud ja põhjendatud kulud kogusummas 550 eurot ja riigilõiv 225 eurot, kokku 775 eurot. Summa sisaldab käibemaksu, kuna hageja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märkis kohus hageja avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 22.05.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 13.04.2017 otsuse ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse aluseks on maakohtu poolt selge menetlusnormide rikkumine ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Menetlusnormide rikkumine seisneb tõendite ebaõiges

hindamises ning asjaolude ebaõiges tuvastamises. Lisaks seisneb menetlusnormi rikkumine maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmises. Kostja arvates ei ole maakohus jaganud menetluses ühtegi selgitust, mistõttu on kohtuotsus kostjale äärmiselt üllatav. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole esitanud neid tõendeid, mida kohus nõudis 08.12.2016 eelistungil. Hageja ei ole esitanud 08.12.2016 toimunud istungil kohtu nõudel tõendeid hooldustasude summade arvestamise ja nende kasutamise kohta 2015. aastal. Samuti pole hageja esitanud tõendeid 2016. aasta hooldustasude kasutamise kohta. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud täies ulatuses tähelepanuta ja hindamata tõendid, mis puudutavad võlgnevuse perioodi 31.05.2015-31.03.2016. Hageja pole eeltoodud perioodi kohta oma nõude tõendamiseks esitanud ühtegi asjakohast tõendit. Hageja nõue on täies ulatuses tõendamata. Kohus ei ole hinnanud piisava hoolikkusega ja objektiivselt hageja esitatud tõendeid ning on jätnud täies ulatuses hindamata kostja esitatud tõendid ega ole hindamata jätmist millegagi põhjendanud. Samuti leiab kostja, et kohus on vääralt hinnanud asjas esitatud tõendeid ja seega rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Kohus on ebaõigesti kohaldanud KÜS § 151 lg-eid 1 ja 2, AÕS §-i 15 ja KOS §-i 2, jättes viidatud sätete kohaldamise eeldused analüüsimata. Maakohus on viidanud KÜS § 151 lg-le 2, kuid samas jätnud tähelepanuta, et käesolevas tsiviilasjas ongi vaidlus selles, et hageja pole täitnud tehnosüsteemide korrashoiu kohustust. Kohus on viidanud asjaolule, et kostja peab taastama korteris keskkütte ja tasuma kütte eest vaatamata sellele, et korteris küte puudus. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et AÕS §-s 15 sätestatud põhimõtte kohaselt on keskküte kõigi korteriomanike kaasomandis. Kostja ei nõustu ka menetluskulude jaotusega, kuivõrd hageja menetluskulud on ebamõistlikult suured ja pole põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 13.04.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme, jättes täitmata oma selgitamiskohustust, s.h asjaolude tõendamisel poolte koormuse osas. Samas ei selgu apellatsioonkaebusest, millised väited või tõendid eelneva tõttu kostjal esitama jäid.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väitega, mille kohaselt on maakohus rikkunud selgitamiskohustust ja seda järgnevatel põhjustel. Maakohus on juba 07.06.2016 menetlusse võtmise määruses pooltele selgitanud üksikasjalikult nende õigusi ja kohustusi (t.l.51-55,kd I). Peale selle on maakohus 31.08.2016 kirjas põhjalikult selgitanud pooltele, mida tuleb tõendada ja mis viisil (t.l.80, I kd). Nimetatud kirja kohaselt tuli korteriühistul hagejana täpselt tõendada, milles seisnevad arvetel märgitud majandamiskulud/hooldustasu ning millisel õiguslikul alusel neid nõutakse. Seega oleks mõistlik detailselt esile tuua kõikidel hagiga hõlmatud arvetel olevad tasuartiklid (küte, vesi, elekter, hooldustasu), mis annaks selguse ka küsimuses, millise osa arvetest kostja tegelikult tasunud on. Kui kostja ei ole teatanud elektri ega vee näitusid, tuleb selgitada, kuidas on ühistu vastavad kogused/summad arvutanud. Lisaks eeltoodule on maakohus 05.01.2017 kirjaga andnud kostjale võimaluse esitada omapoolsed seisukohad (t.l 170, kd I). Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuses väidetuga, mille kohaselt ei ole maakohus asjas esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega hinnanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lahend täielikult kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 2, mille järgi võib maakohus neil juhtudel, kui hagi menetletakse lihtmenetluses, kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele otsus on rajatud, märkimisega. TsMS § 442 lg 8 esimene lause kohustab kohut otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ja uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud. TsMS § 444 lg 2 võimaldab kohtul lihtmenetluse asjades tehtavas kohtuotsuses üksnes kõrvale kalduda TsMS § 442 lg 8 teises, kolmandas ja neljandas lauses sätestatust. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Samas peab maakohus TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poolte väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poolte esitatud tõendeid ei arvestanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole TsMS § 444 lg-s 2 ja TsMS § 442 lg 8 esimeses lauses sätestatut rikkunud ning on oma otsuses kajastanud, missuguse asjas tähtsa asjaolu on ta mingi asja juurde võetud tõendiga lugenud tõendatuks või missugused asjaolud lugenud tõendamata jäetuteks. Apellatsioonkaebus on paljasõnaline, kuna sealt ei nähtu, millist tõendit maakohus pole piisavalt hinnanud või hindamata jätnud ja kuidas nimetatu võis viia asja ebaõigele lahendamisele. Kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt on küttesüsteem ümberpaigaldatud ja eemaldatud radiaatorite ning hooldamata küttesüsteemi pärast tasakaalust väljas, mille tulemusena on korter külm. Samuti on eemaldatud radiaatorid korteri all asuvast pesuruumist ning pooled radiaatorid kostja korterist. Maakohus leidis õigesti, et AÕS § 74 lg 1 alusel võib kaasomandis oleva asja võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel (vt ka Riigikohtu 18.01.2011. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 10). Korteri eraldamine elamu üldisest küttesüsteemist on ühtlasi ühise asja oluline muutmine, seega küsimus, mida tuleb lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel. Selle kokkuleppega on võrdsustatav korteriühistu üldkoosoleku otsus, mille poolt on hääletanud kõik korteriomanikud. Kõigi korteriomanike nõusolek on nõutav, kui majas on üks ühine küttesüsteem.

Maakohus leidis õigesti, et kuna kütteseadme paigaldamine on ehitusseaduse järgi ehitise tehnosüsteemide muutmine, siis lisaks kõigi kaasomanike kirjalikule nõusolekule tuleb vastavalt ehitusseaduse § 16 lg 1 punktile 2 kohalikust omavalitsusest taotleda kirjalikku nõusolekut (kohaliku omavalitsuse nõudel peab esitama ka ehitusprojekti). Kostjal aga see kõik puudub. Seega kostja peab taastama enda korteris keskkütte. Seega kostja kui elamu korteriomanik (ja kaasomanik) ja KÜS § 5 lg 1 ja 2 järgi kui korteriühistu liige peab nii seaduse kui ka korteriühistu põhikirja järgi osalema elamu majandamise ühiste kulude kandmisel vastavalt oma kaasomandiosa suurusele. See tuleneb nii korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 esimesest lausest ja lg-st 2 kui kaasomandi kohta üldiselt ka AÕS § 75 lgst 1. Kostja on märkinud apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole esitanud maakohtule tõendeid, mida kohus pidas vajalikuks 08.12.2016 eelistungil. Milliseid tõendeid kostja silmas pidas apellatsioonkaebusest ei selgu. Hageja on esitanud 29.12.2016 menetlusdokumendi lisadena tõendid ning sellega täitnud tõendamiskoormise (t.l. 127-167, kd I). Hooldustasu suuruse tõendamiseks on hageja esitanud Kooli 9 KÜ 19.05.2016 üldkoosoleku otsuse (t.l.129-130). Majanduskulude kasutamise kohta on hageja esitanud 2 akti – 2015. aasta kohta (t.l.131, kd I) ja 2016. aasta kohta (t.l. 132-134, I kd). Nimetud aktidest nähtub, milleks on raha kasutatud. Maakohus on õigesti leidnud, et hooldustasu mittesihtotstarbelise kasutamise osas on kostjal teised õiguskaitsevahendid, nagu nt ühistu koosolekute otsuste vaidlustamine, samuti on kostjal ühistu liikmena õigus nõuda üldkoosolekul dokumente, mis näitaksid, kuidas hooldustasu kasutatakse. Kostja on maakohtus vaid väitnud, et hooldustasude kasutamine pole tema arvates otstarbekohane, kuid ringkonnakohtu arvates ei vabasta nimetatud vastuväide hooldustasu tasumisest. Maakohtu eelistungil on kostja kinnitanud, et ta ei vaidlusta prügi, vee ja elektri eest esitatud arveid (t.l. 118, kd I). Arveid on kostja tasunud valikuliselt, mis nähtub hageja poolt esitatud tõenditest – 29.02.2015 arve, 31.03.2015 arve (t.l.90, I kd); 30.04.2015 arve, 31.05.2015 arve (tl 91, kd I); 30.06.2015 arve (t.l. 92, kd I). Alates 31.07.2015 esitatud arvete alusel ei ole kostja tasunud üldse. Vaatamata sellele, et kostja tunnistas kohustust tasuda vee- ja elektrienergia tarbimise eest, pole ta esitanud korteriühistule andmeid veekasutuse ja elektrienergia kasutamise kohta (t.l. 92-96, 166-167, kd I). Võlgnevuse koondarvestus on esitatud 29.12.2016 menetlusdokumendi lisana (t.l. 164-165, kd I). Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid nimetatud osas esitanud. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud võlgnevuse summas 1345,77 eurot. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus ei ole andnud hinnangut kostja poolt esitatud tõenditele. Kostja on esitanud 24.07.2016 menetlusdokumendi lisadena kostja poolt 06.04.2015 korteriühistule esitatud kirja, mille kohaselt on korteris puudu radiaatorid ja seetõttu tasub poole küttekuludest (t.l.70, kd I) ja fotod, tõendamaks, et radiaatorid puuduvad (t.l.78-79, kd I). Radiaatorite puudumise osas pole poolte vahel vaidlust. Maakohus on otsuses üksikasjalikult põhjendanud, miks kostjal on kohustus kütte eest tasuda. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, siis neid ei korda. Kostja on lisanud veel 24.04.2015 kirja korteriühistule, mille kohaselt tasub elektri, külma ja sooja vee eest, kütte eest 50% ja ei tasu haldustasu, kuna soovib näha, milleks seda kasutatakse (t.l.72, kd I). Samuti on kostja lisanud korteriühistu vastuse rahaliste vahendite kulutamise kohta (t.l. 73, kd I) ja korteriühistu 10.05.2016 üldkoosoleku protokolli (t.l 74-76, kd I). Vastusest hagiavaldusele ega ka apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas nimetatud tõendid välistaks hagi rahuldamise.

12.04.2017 menetlusdokumendile on kostja lisanud fotod korterist nagu see oli, kui ta selle ostis (t.l. 27-29, kd II). Kostja on ise kohtueelistungil selgitanud, et ostis korteri, mis oli juba elamu üldisest küttesüsteemist (omavoliliselt) eraldatud – seega saab nõudeid elamiskõlbmatu korteri osas esitada üksnes müüjale ja korteriühistu selle eest vastutada ei saa. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab kostja maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse osas, märkides, et ei nõustu menetluskulude jaotusega, kuivõrd hageja menetluskulud on ebamõistlikult suured ja pole põhjendatud. Muid põhjendusi menetluskulude jaotuse ega hageja menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamise osas kostja kaebuses esile toonud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mis õigustaksid menetluskulude jaotamist erinevalt maakohtu määratust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus vastab vaidluse lahendamise tulemusele. Tulenevalt hagi rahuldamisest on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kui kohtuvaidluse kaotanud poole kanda. Ka ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul ületanud diskretsioonipiire hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude hindamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja 29.12.2016 menetlusdokumendis ja sellele lisatud arves ning hageja 04.04.2017 menetluskulude nimekirja täienduses ja sellele lisatud arves kajastatud lepingulise esindaja kulud kokku summas 550 eurot kooskõlas vaidluse keerukuse ja mahu, asjas esitatud dokumentide sisu ja mahuga ning 08.12.2016 toimunud kohtu eelistungi kestusega (1 tund 13 minutit). Ka on maakohus õigesti hinnanud hageja põhjendatud menetluskuluna hagiavalduselt tasutud riigilõivu kokku summas 225 eurot. Eeltoodust tulenevalt on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti määranud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks kokku 775 eurot. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, peab kolleegium õiglaseks jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas 10.10.2017 Tallinna Ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluses kantud kulude kohta, milles palub kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 350 eurot ja viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 3,5 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot ja osutatud õigusabi seisnes apellatsioonkaebusega tutvumises ja kaebusele vastuse koostamises. Hageja kinnitas, et menetluskulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitas hageja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ning töötunni hind on hageja õiguste efektiivseks kaitseks TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik ning kuulub kostjalt väljamõistmisele. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele apellatsioonimenetluse kulu 350 eurot (3,5h x 100). Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.