HL hagi MA vastu kinnistusraamatu kande kustutamiseks nõusoleku andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.04.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
HLi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: HL (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Lada Riisna Kostja: MA (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Arvo Kivar
Kohtuistungi toimumise aeg
09.10.2017, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 03.04.2017 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.HL (hageja) esitas 11.01.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse MAu (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja kohutuse anda nõusolek kustutada kostja kasuks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr xxxxxxx (Yyyyyyy kinnistu) III jakku kantud omandiõiguse üleandmise nõuet tagav eelmärge, asendades kostja tahteavalduse eelmärke kustutamiseks kohtuotsusega.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.05.2007 notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu ja avalduse eelmärke kinnistamiseks. Selle lepinguga müüs hageja kostjale 302/682 suuruse mõttelise osa Wwww vallas Qqqqqqq külas asuvast Yyyyyyy kinnistust hinnaga 3 000 000 Eesti krooni. Lepingus kokkulepitud müügihinna 3 000 000 krooni kohustus kostja hagejale tasuma selliselt, et 140 000 krooni oli kostja poolt enne lepingu sõlmimist tasutud, 160 000 krooni kohustus kostja tasuma ühe pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest ning 2 700 000 krooni kohustus kostja tasuma notari deposiiti hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks, mis pidi toimuma hiljemalt 29.07.2007. Kostja lepingus kokkulepitud müügihinda ei tasunud. Kostja on tasunud hagejale ostuhinda osaliselt osade kaupa perioodil 10.08.2007-26.10.2009, kuid asjaõiguslepingu sõlmimisest ei ole kostja väidetavalt olnud huvitatud rahaliste vahendite ajutise vähesuse tõttu. Käesoleval ajal on kostjal tasumata 960 000 krooni (61 355,18 eurot). Kuna kostja ei ilmunud kordagi notarisse asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja temaga ei olnud võimalik kontakteeruda, siis pöördus hageja hagiga kohtusse tsiviilasjas nr 2-10-67349. Kohtuotsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg summas 61 355,18 eurot, viiviseid summas 19 493,76 eurot ja leppetrahv summas 38 346,99 eurot. Kohtuotsus jõustus põhivõla ja viiviste väljamõistmise osas. Leppetrahvi osas jätkus vaidlus ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Kohtutäitur Marek Laanemetsal ei õnnestunud kuni käesoleva ajani jõustunud kohtuotsuseid täita. 02.12.2016 saatis hageja kostjale avalduse lepingust taganemise kohta ja tegi ettepaneku teha avaldus eelmärke kustutamiseks. Lepingust taganemine on jõustunud. Kuna käesolevaks ajaks on poolte vahel 29.05.2007 sõlmitud kinnistu müügileping seoses hageja lepingust taganemisega lõppenud, on hagejal õigus nõuda AÕS § 63 lg 8 alusel ka kinnistusraamatusse seatud eelmärke kustutamist.
3.25.02.2017 seisukohas märkis hageja, et ta on kostjalt müügilepingu järgi saadud 130 464,85 eurot, mis kuuluks müügilepingust taganemisel kostjale tagastamisele, tasaarvestanud enda sissenõutavaks muutunud nõudega (180 133,82 eurot) kattuvas ulatuses. Kuna kostja ei ole 02.12.2016 lepingust taganemise avalduses sisalduvat nõuete tasaarvestamist kohtus vaidlustanud ja tasaarvestus on kehtiv, siis ei ole kostjal enam rahalist nõuet hageja vastu, st ta ei saa enam nõuda VÕS § 189 alusel müügilepingu järgi üleantud rahasumma tagastamist. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tänaseni hagejale kuuluva Yyyyyyy kinnistu müügihinnaks leppisid pooled kokku 3 000 000 krooni (191 734,94 eurot), millest kostja tasus hagejale enne
hageja poolt kohtusse pöördumist 2 100 000 krooni (134 214,46 eurot). Samuti on hageja saanud kohtutäituri vahendusel 85,09 eurot. Seega on hageja müügilepingu alusel saanud kokku 134 299,55 eurot. Hageja tuginemine AÕS § 63 lg-le 6 ja TsÜS § 68 lg-le 5 on põhjendamatu, samuti oleks see ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Selleks, et kostjal tekiks kohustus anda nõusolek eelmärke kustutamiseks, peaks hageja 15 päeva jooksul alates taganemisavalduse jõustumisest kandma notari deposiitkontole summa, mille kostja on hagejale tasunud. Samuti peaks hageja vastavalt summalt tasuma intressi. Hageja ei ole seda teinud. Seega ei ole kostjal tulenevalt lepingu p-dest 7.5 ja 7.7 tekkinud kohustust anda nõusolek eelmärke kustutamiseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 03.04.2017 otsusega hagiavalduse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud sumas 912 eurot ja viivised menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 29.05.2007 notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu, millega hageja müüs kostjale 302/682 suuruse mõttelise osa ttttttttttttt Qqqqqqq küla Wwww vald asuvast kinnistust hinnaga 3 000 000 Eesti krooni. Samuti seati kinnistule eelmärge kinnistu omandamise osas kostja kasuks. Tõendatud on, et hageja on esitanud kostjale 02.12.2016 avalduse 29.05.2007 lepingust taganemiseks. Kostja on kinnitanud, et ta sai avalduse kätte 05.12.2016, seega on lepingust taganemine jõustunud. VÕS § 188 lg 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg-st 1 tulenevalt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Lähtuvalt eelviidatud sätetest on kostja lepingust taganemise tulemusel õigustatud saama tagasi senini tasutud ostuhinna ning hagejal saab olla nõue kostja kohustamiseks eelmärke kustutamiseks tahteavalduse andmiseks asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 8 kohaselt.
7.Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et hagejal ei ole alust eelmärke kustutamist nõuda, kuna 29.05.2007 lepingu punkti 7.6 ja 7.7 kohaselt on hagejal kui müüjal esmalt kohustus deponeerida kostjale tagastamisele kuuluv summa notari kontole ning alles pärast seda on kostjal 15 päeva jooksul kohustus teha avaldus eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmiseks. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-67349 on tuvastatud, et kostjal on hagejale müügihinnast tasumata 61 355,18 eurot, mis on 960 000 Eesti krooni. Võttes arvesse, et kohtutäituri kaudu on kostja hagejale tasunud 85,09 eurot, on kostja hagejale kokku tasunud 130 464,85 eurot. Seega on hageja kostjalt saanud 130 464,85 eurot, mille hageja peaks lepingust taganemise korral kostjale tagastama. Hageja leiab, et hagejal ei ole kohustust kostjale seni tasutud ostuhinna tagastamiseks, kuna hageja on selle tasaarvestanud 02.12.2016 taganemisavalduses esitatud nõudega kattuvas ulatuses. Hageja on seisukohal, et hagejal on õigus 29.05.2007 lepingu alusel kostjalt nõuda esialgset leppetrahvi 38 346,99 eurot, viivist 19 493,76 eurot, Tallinna Ringkonnakohtu otsusest tulenevat leppetrahvi 5000 eurot, täiendavat viivist 34 457,07 eurot ning täiendavat leppetrahvi 82 836 eurot. Hageja hinnangul on hagejal kostja suhtes nõue kokku summas 180 133,82 eurot ning hageja tasaarvestab selle 130 464,85 eurot ulatuses.
8.Kohus leidis, et hageja tasaarvestuse avaldus on põhjendatud üksnes osaliselt. Nimelt tuleneb VÕS § 188 lg-st 2, et lepingust taganemise korral vabaneb lepingu pool oma lepingulistest kohustest, mis tähendab, et olukorras, kus lepingust on kehtivalt taganetud, ei ole kostjal enam kohustust tasuda hagejale põhivõlgnevust. Ka Riigikohus on lahendi nr 32-1-34-13 p-s 15 asunud seisukohale, et lepingust taganemisel ei ole hagejal õigus nõuda lepingueseme maksmata jäänud hinna osamaksete tasumist. VÕS § 188 lg 2 teisest lausest tulenevalt ei kaota aga hageja õigust intressile ja viivisele, mille nõudeõigus tekkis enne lepingust taganemist. Maakohus asus seisukohale, et hagejal on võimalik kostja suhtes esitada tasaarvestuse nõue ulatuses, mis puudutab enne lepingust taganemist tekkinud viivist ja leppetrahvi põhjendatud summas. Antud juhul on Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 kohtuotsusega, mis on jõustunud, tuvastatud, et hageja leppetrahvi nõue, mis tuleneb lepingu punktist 7.4, on tervikuna põhjendatud 5000 euro ulatuses. Seega saab hageja maksimaalne tasaarvestatav nõue koosneda üksnes viivistest ja leppetrahvist lepingu punkti 7.4 alusel summas 5000 eurot. Hageja viivisenõude suurus tasaarvestuse aja seisuga oli Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsuse punkti 3.2 kohaselt 19 493,76 eurot ja punkti 3.3 alusel 02.12.2016 seisuga 34 520,88 eurot, seega kokku 54 014,64 eurot. Koos leppetrahvinõudega oli hagejal tasaarvestuse avalduse tegemisel hetkel kostja vastu tasaarvestatav nõue summas 59 014,64 eurot. Võttes arvesse, et kostjal on tulenevalt hageja poolt lepingust taganemisest hageja vastu nõue summas 130 464,85 eurot, kuid hagejal on kostja vastu nõue summas 59 014,64 eurot, ei kata hageja nõue tervikuna kostja nõuet ning kostjal jääb hageja vastu nõue summas 71 450,21 eurot, millele võib lisanduda kostja viivisenõue. See aga tähendab, et hagejal on kohustus kostjale vähemalt osaliselt tagastada summad, mida kostja on hagejale lepingu kehtivuse ajal tasunud. Võttes arvesse, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks notari deposiiti tasunud ühtegi summat, on kostjal tulenevalt 29.05.2007 lepingu punktidest 7.6 ja 7.7 õigus keelduda kinnistusraamatust eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmisest, kuna hageja ei ole eelnevalt täitnud omapoolset kohustust.
9.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Kostjale osutati õigusabi 6 tunni ja 20 minuti ulatuses summas 912 eurot. Kohus leidis, et kostja esindaja töötunnihind 144 eurot (koos käibemaksuga) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse ning et kostja esindaja töömaht on kogu ulatuses põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.02.05.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 03.04.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja hagiavalduse rahuldada.
11.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu poolt materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumine toonud kaasa ebaõige otsuse. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata (TsMS § 442 lg 8). Maakohus ei ole analüüsinud ega võtnud seisukohta hageja 25.02.2017 esitatud seisukohas toodud väite kohta, milles hageja leidis, et tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-57-11 p-s 32 väljendatud seisukohale ei saa müügilepingu alusel Yyyyyyy kinnistule kostja kasuks kantud omandiõiguse üleandmist tagavat eelmärget lugeda müügilepingu järgi üleantuks, mille kostja peaks tagastama VÕS § 189 lg 1 esimese lause alusel. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et eelmärge on nõude täitmist aktsessoorselt tagav tagatisõigus, mis lõpeb koos tagatava nõudega. Kuna praegusel juhul tagas eelmärge müügilepingust tulenevat omandi üleandmise nõuet, mis on lepingust taganemisega lõppenud, on lõppenud ka eelmärge. Seega ei saa seda tagastada, sh hageja nimele kanda. Seda kinnitab ka erisättena AÕS § 63 lg 8. Seetõttu ei ole kostjal VÕS § 111
lg-le 1 tuginedes õigust keelduda eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmisest, isegi kui tal on õigus nõuda VÕS § 189 lg 1 esimeses lause alusel ettemaksu tagastamist.
12.Maakohus on otsuse p-s 16 märkinud, et kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et hagejal ei ole alust eelmärke kustutamist nõuda, kuna 29.05.2007 lepingu punkti 7.6 ja 7.7 kohaselt on hagejal kui müüjal esmalt kohustus deponeerida kostjale tagastamisele kuuluv summa notari kontole ning alles pärast seda on kostjal 15 päeva jooksul kohustus teha avaldus eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmiseks. Oma 25.02.2017 maakohtule esitatud seisukohas selgitas hageja, et kuna kostja ei ole 02.12.2016 lepingust taganemise avalduses sisalduvat nõuete tasaarvestamist kohtus vaidlustanud ja tasaarvestus on kehtiv, siis ei ole kostjal enam rahalist nõuet hageja vastu, st ta ei saa enam nõuda VÕS § 189 alusel müügilepingu järgi üleantud rahasumma tagastamist. Samal põhjusel ei ole asjakohased viited müügilepingu punktidele 7.5,7.6,7.7, ja 8.
13.Maakohus jättis tähelepanuta hageja osunduse Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-81-00 väljendatule, mille kohaselt on ekslik seisukoht, et tasaarvestusega nõude rahuldamiseks on vajalik teise poole nõusolek või kohtu poolt tasaarvestuse tegemise õiguse tunnustamine. Kui tasaarvestusavalduse saanud isik leiab, et tasaarvestuse tegijal puudus tasaarvestuse nõue või et tasaarvestus oli seadusega keelatud, saab ta oma õigusi kaitsta esitades tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi. Vaatamata sellele, et kostja poolt ei olnud kohtule esitatud vastavasisulist hagi ja oli tasumata ka riigilõiv, asus maakohus otsustama küsimust, kui suures ulatuses on tasaarvestus põhjendatud. Maakohus leidis, et hageja tasaarvestuse avaldus on põhjendatud üksnes osaliselt ja et olukorras, kus lepingust on kehtivalt taganetud, ei ole kostjal enam kohustust tasuda hagejale põhivõlgnevust. Kohtul on jäänud märkamata, et hageja nõudesumma, mis on toodud 02.12.2016 lepingust taganemise avalduses ei sisaldagi põhivõlgnevust. Lisaks sellele ei ole kohus põhjendanud, miks tasaarvestuse avalduses ei arvesta kohus leppetrahvidega summades 38 346,99 eurot ja 82 836 eurot, mis on arvestatud võlaõigusliku lepingu p 7.4. alusel. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et tasaarvestuse avalduse tegemise hetkel oli hagejal kostja vastu tasaarvestatav nõue summas 59 014,64 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
14.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
16.TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on need nõuded jätnud osaliselt täitmata. Maakohus leidis ekslikult, et tsiviilasjas nr 2-10-67349 on müügilepingust tulenevad kõik hageja leppetrahvi nõuded lahendatud, mistõttu jättis võtmata seisukoha tasaarvestuse avalduses esitatud osade nõuete suhtes.
17.Maakohtu otsuse kohaselt ei kuulu hagi rahuldamisele, kuna hageja tasaarvestuse avalduses esitatud nõue ei kata kostja nõuet hageja vastu, mistõttu on kostjal õigus keelduda eelmärke
kustutamiseks nõusoleku andmisest. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja saanud kostjalt 130 464,85 eurot, mille hageja peaks laenulepingust taganemise tõttu kostjale tagastama. Maakohtu hinnangul on hagejal endal aga tasaarvestatav nõue kostja vastu kokku summas 59 014,64 eurot. See koosneb Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-67349 väljamõistetud leppetrahvist 5000 eurot ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsuse punktist 3.2 tulenevast viivisest 19 493,76 eurot ja punktist 3.3 tulenevast viivisest 34 520,88 eurot (02.12.2016 seisuga).
18.29.05.2007 sõlmitud müügilepingu p 7.4 sätestas, et lepingust taganemisel ostjast tingitud asjaolude tõttu on ostja kohustatud müüjale tasuma leppetrahvina 600 000 krooni, millest arvestatakse maha ostja poolt müüjale lepingu alusel juba tasutud summad. Samuti sätestati lepingu p 7.4 teises lauses, et kui asjaõigusleping sõlmitakse ostjast tingitud asjaolude tõttu peale ühe kuu möödumist käesoleva lepingu sõlmimise päevast arvates, kohustub ostja tasuma müüjale iga päeva eest, mis ületab 1 kuud, täiendavalt 600 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusest tsiviilasjas nr 2-10-67349 nähtub, et selles tsiviilasjas nõudis hageja kostjalt lepingu punkti 7.4 teise lause alusel leppetrahvi 600 krooni päevas perioodi 30.07.2007-03.12.2010 eest kogusummas 600 000 krooni. Seega lahendati tsiviilasjas nr 2-10-67349 müügilepingu punkti 7.4 teisest lausest tulenev leppetrahvi nõue perioodi 30.07.2007-03.12.2010 kohta.
19.02.12.2016 esitatud tasaarvestusavalduses on hageja tuginenud muuhulgas ka asjaolule, et tal on müügilepingu punkti 7.4 esimese lause alusel kostja vastu leppetrahvi nõue summas 600 000 krooni (38 346,99 eurot) ja punkti 7.4 teise lause alusel leppetrahvi nõue summas 600 krooni (38,35 eurot) päevas perioodi 31.12.2010-02.12.2016 eest kogusummas 82 834 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusest ei nähtu, et need leppetrahvi nõuded olid tsiviilasjas nr 2-10-67349 vaidluse esemeks. Maakohus on otsuses jätnud nimetatud leppetrahvi nõuded analüüsimata ning nende suhtes seisukoha võtmata, mistõttu on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust.
20.Kostja on 07.02.2017 vastuses hagile (p-s 10), viidates hageja nõude suurusele, märkinud, et hageja lepingust taganemise järgne rahaline nõue kostja vastu on ebamõistlik. Sellest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et kostja hinnangul on ka leppetrahvi nõue liiga suur. See on kohtu jaoks piisav, et kaaluda leppetrahvi vähendamist (vt Riigikohtu 21.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12 p 12). VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus on eelmenetluse ülesandeid eirates (TsMS § 392 lg 1 p-d 2 - 4) jätnud välja selgitamata poolte faktilised ja õiguslikud väited ning tõendid, mis võiksid olla aluseks leppetrahvi vähendamiseks või leppetrahvi vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Kolleegium märgib, et vähendada ei saa leppetrahvi, mis on Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-1067349 välja mõistetud.
21.Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et sõltumata asjaolust, kas hagejal on kohustus tagastada kostjale müügilepingu järgne ettemaks, on tal õigus nõuda eelmärke kustutamist. Riigikohtu 20.06.2011 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 ei saa teha sellist järeldust. Nimetatud Riigikohtu otsusest tuleneb, et ostja ei saa keelduda eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Samas ei välistanud Riigikohus, et selline õigus võib ostjal olla VÕS § 110 lg 1 alusel. Lisaks on pooled käesolevas asjas
29.05.2007 müügilepingu p-s 7.7 leppinud kokku, et ostja on kohustatud andma nõusoleku eelmärke kustutamiseks 15 päeva jooksul arvates päevast, kui müüja on esitanud ostjale tagastamisele kuuluva raha kohta notari poolt välja antud deponeerimiskviitungi.
22.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kuna kostja ei ole tasaarvestusavaldust kohtus vaidlustanud, siis ei ole kostjal enam hageja vastu nõuet. Kostja ei pea tasaarvestusavaldust eraldiseisvalt kohtus vaidlustama. Kostja on hageja tasaarvestusavaldusele vastu vaielnud muuhulgas käesolevas tsiviilasjas.
23.Kuna maakohus on jätnud asjaolud osaliselt välja selgitamata ning tasaarvestusavalduses esitatud peamised leppetrahvinõuded analüüsimata, siis on põhjendatud saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks. Asja uueks arutamiseks saatmisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasi nr 2-17-6299, kus kostja nõuab hagejalt müügilepingu järgse ettemaksu tagastamist (lisaks veel intressi ja viivist) ning hageja tugineb vastuväidetes muuhulgas nõude tasaarvestusele. Seega vaieldakse kahes tsiviilasjas olulises ulatuses samade asjaolude üle, mistõttu võiks maakohtul olla mõistlik kaaluda nende tsiviilasjade liitmist (TsMS § 374). Ka hageja taotles ringkonnakohtus tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist hagide liitmiseks.
24.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Tiia Mõtsnik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.