Virumaa Tuulepark OÜ hagi OÜ Lõunapiim vastu viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
4255,10 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Virumaa Tuulepark OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Virumaa Tuulepark OÜ (rk: 11589823), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Vastustaja (kostja): OÜ Lõunapiim (rk: 10004016), esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
esindajad
Tartu Maakohtu 21. aprilli 2017 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 21. aprilli 2017 otsus hagi rahuldamise ulatuse, OÜ-lt Lõunapiim Virumaa Tuulepank OÜ kasuks 4255,10 euro väljamõistmata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi ning mõista OÜ-lt Lõunapiim Virumaa Tuulepank OÜ kasuks täiendavalt välja 4255,10 eurot ja jätta menetluskulud OÜ Lõunapiim kanda.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada hagi ning mõista OÜ-lt Lõunapiim Virumaa Tuulepank OÜ kasuks välja 8755,10 eurot.“
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ Lõunapiim kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Virumaa Tuulepark OÜ (hageja) esitas 01.09.2016 maakohtule hagi OÜ Lõunapiim (kostja) vastu 8755,10 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Lõuna Ehitus ja kostja 28.08.2013 alltöövõtulepingu, mille alusel teostas OÜ Lõuna Ehitus OÜ Lõunapiim Keskuse veiselauda rekonstrueerimistööd. Lepingu p-de 7.2 ja 7.4 järgi pidi kostja tööde eest tasuma OÜ Lõuna Ehitus arvete alusel viie kalendripäeva jooksul alates arve kättesaamisest. Arvete tasumisega hilinemisel pidi kostja lepingu p 7.5 kohaselt maksma viivist 0,1% arve summast iga hilinetud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% tööde lepingulisest maksumusest, s.o maksimaalselt 12 851,20 eurot. OÜ Lõuna Ehitus on esitanud kostjale teostatud tööde eest neli arvet: 03.09.2013 arve nr 13075 summas 12 851,16 eurot, 14.10.2013 arve nr 13092 summas 15 859 eurot, 06.11.2013 arve nr 13099 summas 56 371,04 eurot ja 01.06.2014 arve nr 14032 summas 54 179,22 eurot. Kostja ei tasunud ühtegi arvet tähtaegselt ning viivisenõue moodustab kokku 8755,10 eurot, sh 321,25 eurot arvelt nr 13075, 43,70 eurot arvelt nr 13092, 4748,25 eurot arvelt nr 13099 ja 3641,90 eurot arvelt nr 14032. OÜ Lõuna Ehitus loovutas 01.09.2016 nõude loovutamise lepinguga kõik alltöövõtulepingust tulenevad nõuded, sh viivisenõude, hagejale. Samal päeval teavitati nõude loovutamisest ka kostjat.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. OÜ Lõuna Ehitus jättis oma käitumisega kostjale mulje, et arvete tasumisega mõningasel viivitamisel viivisenõuet ei esitata. Kostja ei saanud arveid kätte nende koostamise päeval. Juhul kui kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud, taotles kostja viivise vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades, et arved on tasutud ja hagejal puudub õigustatud huvi nõuda temaga otseselt lepingulistes suhetes mitteolevalt isikult aastate taguse viivise tasumist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 21. aprilli 2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis OÜ-lt Lõunapiim Virumaa Tuulepark OÜ kasuks välja 4500 eurot.
Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja ja OÜ Lõuna Ehitus vahel 28.08.2013 sõlmitud alltöövõtulepingust tulenevad nõuded 01.09.2016 nõude loovutamise lepinguga läinud üle hagejale. Alltöövõtulepingu p-s 7.4 on kokku lepitud, et kostja tasub teostatud tööde eest esitatud arve viie kalendripäeva jooksul alates arve kättesaamisest. Hageja ei ole tõendanud, mis kuupäeval ta arved kostjale saatis. Nimetatud asjaolu ei selgu ka tunnistaja J. Roosmanni ütlustest. Vaidlust ei ole selles, et kostja viivitas arvete maksmisega. Seega on kostja alltöövõtulepingut rikkunud ning hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 alusel õigus nõuda kostjalt viivist. Kostja esiletoodud asjaolud ei ole sellised, mis tooksid kaasa viivisenõude vastuolu hea usu põhimõttega. Aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Tunnistaja J. Roosmanni ütluste kohaselt oli viivistest kostjaga juttu ka 2015. aastal ning OÜ Lõuna Ehitus käitumisest ei saa järeldada, et ta on viivisenõudest loobunud. Lepingus kokku lepitud viivise protsenti 0,1% arve summast iga hilinenud päeva eest ei saa pidada suureks. Kohus leidis, et viivisenõue summas 8755,10 eurot on ebamõistlikult suur ja kostja taotlus viivise vähendamiseks mõistliku suuruseni on põhjendatud. Hageja on lähtunud viivise arvestuses asjaolust, et kostja sai arved kätte nende koostamise päeval. Kohus ei pidanud seda väidet tõendatuks. Tunnistaja J. Roosmanni ütluste kohaselt koostas ta viivisearve raamatupidamisprogrammi HansaRaama alusel ning viivise suuruse osas oli M. Mõttusega kokkulepe. Eluliselt on usutav, et 15.08.2014 raamatupidamisprogrammi abil koostatud viivisearve on täpsem kui 2016. aastal tehtud arvestus olukorras, kus arvete kostjale saatmise andmed ei ole säilinud. Kohus soovis 14.11.2016 kirjas hagejalt teada, milliste arvete eest on OÜ Lõuna Ehitus kostjale nimetatud viivisearve esitanud. Hageja teatas, et see arve näitab pigem seda, et OÜ Lõuna Ehitus on viivisenõude kostjale esitanud. Eeltoodud asjaolusid arvestades mõistis kohus kostjalt arvete nr 13075, 13092, 13099 ja 14032 tasumisega viivitamise eest välja viivise mõistlikus ulatuses, s.o 4500 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Virumaa Tuulepark OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
21.aprilli 2017 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas maakohus vääralt VÕS § 113 lg-t 1, kuna kohus ei tuvastanud viivise arvestamise algusaega. Asjas tuleb tuvastada, millal kostja arved kätte sai, näiteks pangakonto väljavõtetelt arve tasumiseks tehtud esimese ülekande järgi. Kostjale edastati järgmised arved: - 03.09.2013 arve nr 13075 summas 12 851,16 eurot, maksetähtaeg 08.09.2013. Arve tasuti 04.10.2013, hilinemine 25 päeva, viivis 321,25 eurot; - 14.10.2013 arve nr 13092 summas 15 859 eurot, maksetähtaeg 19.10.2013. 22.10.2013 tasuti 13 859 eurot, hilinemine 3 päeva, viivis 31,70 eurot; 28.10.2013 tasuti 2000 eurot, hilinemine 6 päeva, viivis 12 eurot. Antud arve kättesaamise ajaks saab maksimaalselt lugeda 22.10.2013, sest sel päeval tegi kostja esimese ülekande. Seega on minimaalne viivis 12 eurot;
- 06.11.2013 arve nr 13099 summas 56 371,04 eurot, maksetähtaeg 11.11.2013. Kui arvestada arve kättesaamise päevana 07.11.2013 (kui kostja tasus esimese osamakse), on maksetähtaeg 12.11.2013 ja viivisearvestus muutub ühe päeva võrra. Viivis moodustab 4611,27 eurot; - 01.06.2014 arve 14032 summas 54 179,22 eurot, maksetähtaeg 06.06.2014. Kui arvestada arve kättesaamise päevana 27.06.2014 (kui kostja tasus esimese osamakse), on maksetähtaeg 02.07.2014, viivisearvestus muutub 26 päeva võrra ja viivise summaks on 2303,06 eurot. Seega oleks maakohus pidanud kostjalt välja mõistma vähemalt 6926,33 eurot; 2) ei ole viivise vähendamine põhjendatud ja maakohus kohaldas vääralt VÕS § 113 lg-t 8. Kostja ei ole tõendanud ega esile toonud asjaolusid viivise vähendamiseks. Viivise vähendamisel sai maakohus eelduslikult arvestada ainult OÜ Lõuna Ehitus õigustatud huvi, kuivõrd viimane oli isik, kellele tekkis lepingurikkumise tõttu kahju. Riigikohus on andnud juhised, et viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust (3-21-28-17, p 13). Seega peavad viivise vähendamiseks esinema erandlikud asjaolud. Erandlikuks asjaoluks on peetud eelkõige olukorda, kui viivis on objektiivselt suur. Arvestades viivise suurust ja asjaolu, et viivise tasumine ei tekita kostjale majanduslikke raskusi, ei ole võimalik viivist vähendada. Hageja tõendas tunnistaja J. Roosmanni ütlustega, et OÜ Lõuna Ehitus pidi võtma kostja lepingurikkumise tõttu laenu ja maksma intressi. Tasumata maksed tekitasid OÜ-le Lõuna Ehitus olulise likviidsusprobleemi (tasumata raha moodustas märkimisväärse osa OÜ Lõuna Ehitus käibest; OÜ Lõuna Ehitus oli kohustatud tasuma igalt arvelt 20% käibemaksuna riigile). Lisaks leppisid pooled lepingus kokku viivise ülempiiri ning maakohus oleks pidanud tuvastama erandlikud asjaolud, mis õigustaksid viivise vähendamist allapoole poolte kokkulepitud ja mõistlikuks peetud viivisesummat; 3) rikkus maakohus oluliselt tõendite hindamise nõudeid, kui jättis arvete kättesaamise hetke tuvastamisel kõrvale J. Roosmanni ütlused. J. Roosmanni ütluste kohaselt koostas ta arve kohe pärast eelmisel kuul tehtud tööde akteerimist (arvete väljastamise kuupäevad jäävad kuu algusesse) ning edastas selle kohe erinevatele kostja e-posti aadressidele; 4) koostati tunnistaja J. Roosmanni ütluste järgi 15.08.2014 viivisearve kompromissiettepanekuna, mis ei jõustunud, sest kostja ei täitnud kompromissiettepanekut. Maakohus ei ole sellega arvestanud.
5.OÜ Lõunapiim vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on etteheited arvete kättesaamise aja tuvastamata jätmise osas asjakohatud, sest hageja ei ole selles osas oma tõendamiskohustust täitnud ja arvete kättesaamise täpne aeg ei ole tõendatud; 2) ei ole kohtu poolt täpse viivisearvestuse välja toomata jätmine viinud ebaõige lahendi tegemiseni, sest maakohus vähendas kostja taotlusel viivist mõistliku suuruseni; 3) peaks viivis oma olemuselt kandma kompensatsioonilist ja eeldatavat kahju väljendavat iseloomu. OÜ-l Lõuna Ehitus arvete tasumisega viivitamise tõttu kahju tekkimine ei ole tõendatud ning sellest lähtuvalt on viivisenõue ebaproportsionaalselt suur. Kohus lähtus viivise vähendamisel põhjendatult OÜ Lõuna Ehitus viivisearvest summas 4500 eurot, pidades arvel kajastatud viivisesummat mõistlikuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi (viivise nõude) osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas, st kas on alust viivist vähendada või mitte.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud viivise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 8755,10 eurot. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
8.Hageja nõudis kostjalt viivise 8755,10 euro väljamõistmist ning kostja vaidles hagile vastu. Alternatiivselt taotles kostja viivise vähendamist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega tuleneb VÕS § 162 lg-st 1, et leppetrahvi vähendamist saab nõuda üksnes siis, kui see on ebamõistlikult suur. Õige on apellandi väide, et maakohus jättis kindlaks tegemata viivise arvestamise algusaja ning sellest tulenevalt ka viivise suuruse. Ilma selleta ei ole aga võimalik hinnata hageja nõutud viivise suuruse ebamõistlikkust.
9.Vastavalt lepingu p 7.4 esimesele lausele teostatud tööde eest esitatud arve tasutakse töövõtja poolt 5 kalendripäeva jooksul alates vastava arve kättesaamisest. Lepingu p 7.5 kohaselt arve tasumisega hilinemisel maksab töövõtja alltöövõtjale viivist 0,1% arve summast iga hilinenud päeva eest, kuid mitte enam kui 10% tööde lepingulisest maksumusest. Kuna viivise nõude suuruse tõendamine on hageja kohustus ning viivise suurus on lepingu p 7.4 järgi sõltuvuses arve saatmisest, on hageja kohustus tõendada, millal ta vaidlusalused arved kostjale saatis. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja tõendanud, millal ta vaidlusalused arved (tl 8-11) kostjale saatis. Hageja seisukohast menetluse kestel (tl 53) nähtub, et ta väljastas kostjale arved e-posti teel, kuid vastavaid e-kirju ei ole võimalik esitada, kuna kriminaalmenetluse käigus on arvutist sellekohane informatsioon kustutatud. Tunnistaja J. Roosmanni ütlustest ei nähtu samuti arvete saatmise aeg. Muuhulgas ei ole J. Roosmann kinnitanud, et ta saatis arved ära arve koostamise kuupäeval (tl 64 viimane lõik). Apellatsioonkaebuses on hageja seisukohal, et arve kättesaamise aega võib arvestada alates arve tasumiseks tehtud (esimese) ülekandest. Ringkonnakohus leiab, et muude tõendite puudumisel tuleb lepingu p 7.4 kohaldamisel lähtuda hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohast (sh arvestades 5-päevast tähtaega arve tasumiseks) ning sellest järelduvalt on viivise arvestus järgmine: I. Arve nr 13075 summas 12 851,16 eurot on tasutud 04.10.2013, hageja seisukohast lähtudes ei ole tasumisega viivitatud ning viivis puudub.
II. Arve nr 13092 summas 15 859 eurot, sellest 13 859 eurot on tasutud 22.10.2013 ja 2000 eurot 28.10.2013; 2000 euro maksmisega on kostja viivitanud 1 päeva ja viivise suuruseks on 2 eurot (2000x0,1%x1). III. Arve nr 13099 summas 56 371,04 eurot ja sellest 4500 eurot on tasutud 07.11.2013. 1) 15.11.2013 on tasutud 10 000 eurot ja selle maksmisega on viivitatud 3 päeva (13.11.201315.11.2013) ja viivise suuruseks on 155,61 eurot (51 871,04x0,1%x3); 2) 17.01.2014 on tasutud 20 000 eurot ja selle maksmisega on viivitatud 66 päeva (13.11.201317.01.2014) ja viivise suuruseks on 2763,49 eurot (41 871,04x0,1%x66); 3) 07.03.2014 on tasutud 8000 eurot ja selle maksmisega on viivitatud 115 päeva (13.11.201307.03.2014) ja viivise suuruseks on 2515,17 eurot (21 871,04x0,1x115); 4) 06.05.2014 on tasutud 6871,04 eurot ja selle maksmisega on viivitatud 175 päeva (13.11.2013-06.05.2014) ja viivise suuruseks on 2427,43 eurot (13 871,04x0,1%x175); 5) 09.05.2014 on tasutud 7000 eurot ja selle maksmisega on viivitatud 178 päeva (13.11.201309.05.2014) ja viivise suuruseks on 1246 eurot (7000x0,1%x178). IV. Arve nr 14032 summas 54 179,22 eurot ja sellest 3000 eurot on tasutud 27.06.2014; 15.08.2014 on tasutud 51 179,22 eurot ja selle maksmisega on viivitatud 44 päeva (03.07.201415.08.2014) ja viivise suuruseks on 2251,89 eurot (51 179,22x0,1%x44). Kokku on viivise arvestuslikuks suuruseks 11 361,59 eurot (2+155,61+2763,49+2515,17+2427,43+1246+2251,89).
10.Hageja nõudis viivise väljamõistmist summas 8755,10 eurot ning viivise ebamõistlikkuse hindamisel ja väljamõistmisel saab kohus lähtuda viivise suurusest 8755,10 eurot. Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas asunud seisukohale, et VÕS §-s 162 kasutatud mõisted „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ ei ole käsitletavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena ja seetõttu pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse ja ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, et viivis ületab kordades põhinõuet. Kuna viivise vähendamist nõudis kostja, oli tema kohustuseks tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Kostja on 20.09.2016 ja 30.11.2016 menetlusdokumentides palunud viivist vähendada, kuid ei ole kordagi märkinud, et hageja poolt nõutud viivis 8755,10 eurot oleks ebamõistlikult suur. Praegusel juhul on lepingu p-s 7.5 kokku lepitud viivise maksimaalses suuruses, s.o 10% tööde lepingulisest maksumusest. Tööde lepinguline maksumus oli lepingu p 6.1 järgi 128 512 eurot ning sellest tulenevalt oli viivise maksimaalseks suuruseks 12 851,20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuna lepingus lepiti kokku viivise maksimaalses suuruses, siis pidi kostja arvete tasumisega viivitamisel (näiteks arve nr 13099 lõplik tasumine viibis 178 päeva) arvestama viivise summaga kuni 12 851,20 eurot. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja nõutud ja lepingu p-s 6.1 kokkulepitud maksimaalsest suurusest ca 1/3 võrra väiksem viivis 8755,10 eurot ebamõistlikult suur. Seetõttu puudus ka maakohtul alus viivise vähendamiseks. Kuigi kostja on viivitusega kõik vaidlusalused arved maksnud, ei kinnita see kostja poolt esiletoodud asjaolu hageja nõutud viivise ebamõistlikku suurust. Samas nähtub tunnistaja J. Roosmanni ütlustest, et kostja tegevuse tulemusel tekkisid hagejal võlgnevused riigi ees ning probleemide lahendamiseks tuli kasutada laenuraha.
11.Kostja seadusliku esindaja M. Mõttuse ja tunnistaja J. Roosmanni ütlustest nähtub, et nad pidasid läbirääkimisi viivise vähendamiseks, kuid kompromissini ei jõutud. Lisaks on J. Roosmann kinnitanud, et ta koostas viivisearve summas 4500 eurot kompromissi saavutamise eesmärgil. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et viivisearvel märgitud 4500 eurot on täpsem kui hagiavalduses märgitud summa. Juhul, kui viivise summa 4500 oleks õige, puudunuks maakohtul põhjus hageja nõutud viivist vähendada 4500 euroni.
12.Seoses hagi rahuldamisega tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda ning TsMS § 177 lg 2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.