Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415

mõistetavalt põhivõlalt perioodi eest kuni 26.10.2017.a summas 1474,24 eurot. Teha uus otsus, millega teha hageja ja kostja nõuete osas tasaarvestus ja mõista tasaarvestuse tagajärjel hagejalt kostja kasuks välja põhivõlg summas 12 022,02 eurot ja millega mõistetakse hagejalt kostja kasuks välja viivis alates 27.10.2017.a põhivõlalt summas 11 540,30 eurot VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. RT apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Pärnu Majandusühistu vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Keelduda kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendi juurdevõtmisest ja eemaldada tõend toimikust. Jätta hageja maakohtu menetluskuludest 5% kostja kanda ja 95% hageja kanda ning kostja maakohtu menetluskuludest jätta 95% hageja kanda ja 5% kostja kanda. Hageja apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda ja kostja apellatsioonimenetluse kulud jätta 95% ulatuses hageja kanda ning 5% ulatuses kostja enda kanda. Esitada kohtuotsuse resolutsiooni terviksõnastus järgnevalt:

Tsiviilasi nr 2-15-11415 määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 kostja nõukogu 25.05.2015.a otsusele ning 1986 eurot hüvitis kasutamata puhkuse eest vastavalt lepingu p-le 7.7. Lisaks nõudis hageja kostjalt antud summade tasumisega viivitamise eest ka viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast ehk alates 26.05.2015.a. Hageja palus kostjal tasuda pretensioonkirjas nõutud summad hiljemalt 7 päeva jooksul alates pretensioonkirja kättesaamisest. Kostja sai pretensioonkirja kätte 08.07.2015.a. Kostja ei pidanud hageja pretensiooni põhjendatuks, kuivõrd kostja arvates on kostja 25.05.2015.a nõukogu otsus tühine. Samuti nõuab hageja kostjalt ka hüvitist nõude maksmapanekuga seonduvate õigusabikulude eest summas 624 eurot (koos käibemaksuga). Kostja nõukogu 02.06.2015.a otsuses esitatud etteheited hageja poolsele väidetavale juhatuse liikme kohustuste rikkumisele on paljasõnalised ja alusetud. Kostja vastuväited

4(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 25.05.2015.a nõukogu otsus on tühine ka vastuolu tõttu heade kommetega. Samaks kuupäevaks kellaks 11.00 oli kokku kutsutud kostja volinike koosolek, kus üks päevakorrapunkt oli nõukogu liikmete tagasi kutsumine ja uute nõukogu liikmete valimine. Nõukogu tagasikutsumise ettepaneku peamine põhjus oli asjaolu, et nõukogu ei ole piisavalt teostanud järelevalvet hageja kui juhatuse esimehe tegevuse üle. Volinike etteheited juhatuse esimehe tööle olid järgmised: 1) juhatuse esimees on rikkunud konkurentsikeeldu; 2) hageja ei täida oma tööülesandeid juhatuse liikmena täistööaja piires; 3) juhatuse esimees kasutab ühistu poolt talle antud sõiduautot isiklikes huvides jms. Selles ettepanekus sisaldus rahulolematus juhatuse esimehe tegevusega. See volinike ettepanek oli nõukogu liikmetele teada. Olles eelnevast teadlik, tegi nõukogu üks tund enne volinike koosoleku algust otsuse juhatuse liikme tagasikutsumiseks ja otsustas talle maksta hüvitist 8 kuutasu ulatuses. Kohustusi rikkunud juhatuse liikmele hüvitise maksmine on vastuolus heade kommetega ja juhatuse liikme lepingu alusel välistatud. Nõukogu 02.06.2015.a otsust hageja vaidlustanud ei ole. Nähtuvalt AR avaldusest soovis viimane enda tagasikutsumist 25.05.2015.a toimuva volinike koosoleku poolt vastavalt põhikirja punktile 40.3. Seega on AR esitanud volinike koosolekule avalduse, et 25.05.2015.a koosolek teeks otsuse tema tagasikutsumise mitte tagasiastumise kohta. Seega oli AR 25.05.2015.a nõukogu liige. Kostja tunnistas 27.05.2015.a otsusega 25.05.2015.a otsused õigustühiseks. Kostja vastuhagi

5(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 paralleelselt nii p-s 3.1 nimetatud tasu kui ka puhkusetasu. Hageja ei ole puhkusetasu maksnud. Hageja ei saaks seda teha, kuna kõik maksed tehti kostja raamatupidamise poolt. Hageja sai ainult töötasu, sh puhkusel viibimise ajal. Ei ole võimalik, et hageja teeb endale alusetuid väljamakseid selliselt, et nõukogu selles osas midagi ette ei võta. Vastavalt pooltevahelisele praktikale (VÕS § 25) on pooled seni saanud lepingust ühtemoodi aru ja täitnud lepingut ühtemoodi ning kostja nõukogu ei ole hagejale kordagi tema juhatuse liikme volituste kehtivuse ajal mistahes nõudeid esitanud, mida võiks sarnases olukorras olevalt mõistlikult äriühingult eeldada. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kostja poolt sellise kahju nõude esitamine ei ole kooskõlas mõistlikkuse (VÕS § 7) ega hea usu põhimõtetega (VÕS § 6). Kostja ei ole hagejale pärast hageja juhatuse liikme volituste kehtivuse ajal ega ka pärast nende lõppemist esitanud hagejale mistahes rahalisi nõudeid, ehkki sellist käitumist võiks äriühingult olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige on äriühingule tekitanud kahju, mõistlikult eeldada. Hageja ei ole kostja arvelt alusetult rikastunud. Viivisenõue on lubamatu, kuna seni ei ole kostja nõudeid hagejale esitanud. Esimese astme kohtu otsus

6(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 kokkukutsumine kõigile nõukogu liikmetele kutse esitamisega eelmisel, 05.05.2015.a toimunud nõukogu koosolekul. See ei nähtu 05.05.2015.a koosoleku protokollist ning on hageja paljasõnaline väide. Tunnistaja, EÕ ütlustega on tõendatud, et tavalises korras nõukogu koosoleku kokkukutsumist ei toimunud kuupäevaks 25.05.2015.a. EÕ ütluste järgi oli nõukogu koosoleku kokkukutsumise kord selline, et EÕ helistas 2-3 päeva jooksul kõik nõukogu liikmed läbi, millal saavad tulla, seejärel saatis neile kutsed päevakorra ja materjalidega 6-7 päeva ette ning 1 päev enne helistas veel meeldetuletuseks. EÕ kinnitusel teadis ta kindlalt, et 25.05.2015.a nõukogu koosolekut ei olnud kokku kutsutud, vaid sel päeval pidi toimuma ja toimus volinike koosolek. Samuti on nii tunnistaja EÕ kui ka tunnistaja AR ütlustega tõendatud, et hageja kabinetti olid 25.05.2015.a hommikul kella 9 ja 10 vahel enne volinike koosoleku algust kogunenud nõukogu ülejäänud kolm liiget: AV, nõukogu esimees AH ja KP ning kõik koos hagejaga kinnitasid kabinetti astunud AR-le, et mingit nõukogu koosolekut ei ole kokku kutsutud ega toimu, kuigi kohtule tõendina esitatud kostja nõukogu 25.05.2015.a koosoleku protokolli järgi pidi koosolek toimuma just 9.30 - 10.15. Hageja väite kohta tunnistaja AR usaldusväärsuse kohta märkis maakohus, et selle kokkulangemine tunnistaja EÕ ütlustega tõstab tõendi usaldusväärsust kohtu silmis, samas kui hageja otsene huvi rahalise kompensatsiooni saamiseks muudab tema vastuolulised väited 25.05.2015.a hommikul koosoleku toimumise kohta ebausaldusväärseks. Kuna kostja 25.05.2015.a nõukogu koosolekut ei olnud nõuetekohaselt, s.o kõikidele nõukogu liikmetele teatamisega ja tavapärasel, nõukogu liikmete jaoks ootuspärasel viisil kokku kutsutud, sellel ei osalenud kõik nõukogu liikmed ja nõukogu liige AR ei osalenud koosolekul põhjusel, et temale ei olnud koosoleku toimumisest ja selle päevakorrast teatatud, on tuvastatud, et 25.05.2015.a nõukogu koosoleku kokkukutsumise korda oli rikutud ning sellel koosolekul vastuvõetud otsused on tühised TÜS § 64 lg 2, ÄS § 322 lg 7 ja kostja põhikirja p-st 42.5 tulenevalt. Kuivõrd hageja lahkumiskompensatsiooni nõude alus on kostja nõukogu 25.05.2015.a tühine otsus, puudub nõudel õiguslik alus ja nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostjaga sõlmitud 24.08.2009.a juhatuse liikme lepingu p 7.5 kohaselt ei ole kostja käsundiandjana kohustatud juhatuse liikmele maksma lepingu lõppemisel mistahes kompensatsiooni või muud rahalist hüvitist juhul, kui leping öeldakse üles käsundiandja algatusel juhatuse liikme poolse kohustuste või lepingu rikkumise tõttu. Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja hagi juures ei oma tähtsust, et 14.12.2012.a Märjamaa Tarbijate Ühistu nõukogu otsusega lubati hagejat, kes oli tol ajal ka Märjamaa Tarbijate Ühistu juhatuse liige, tegutseda kostja juhatuse liikmena ja samal ajal jätkata tegutsemist Märjamaa Tarbijate Ühistu juhatuse liikmena, kuna ei ole tõendatud, et kostja oleks andnud hagejale luba tegutseda samaaegselt Märjamaa Tarbijate Ühistu juhatuse liikmena. Juhatuse liikme lepingu p 6.1.2 sätestab selge konkurentsikeelu, mille kohaselt juhatuse liige ei tohi olla antud tegevusalal tegutseva äriühingu juhtimisorgani liige, välja arvatud, kui käsundiandja nõukogu on vastavsisulise loa andnud. Hageja ei ole tõendanud kohtule sellise loa saamist ja kostja liikmed ja volinikud on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu sellele, et ta peab lõpetama oma tegevuse konkureeriva ühingu juhtorgani liikmena. Samuti nõustus kohus kostja vastuväidetega selles, et asjas tuvastatud asjaolude kogumis tuleb 25.05.2015.a otsus lugeda ka heade kommetega vastuolus olevaks TsÜS § 86 lg 2 p 2 tähenduses, kuna poolte vastastikuste kohustuse väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Eeskätt arvestab kohus siin järgmisi asjaolusid kogumis: 15 voliniku allkirjaga 15.05.2015.a ettepanekut ja rahulolematut hinnangut nõukogu ning lisaks ka juhatuse tööle, tunnistajate ütlusi hageja juhtimisviisi osas, kus nõukogu sisuliselt allus hageja korraldustele, ning AR 15.05.2015.a avalduses volinike koosolekule enda tagasikutsumiseks esitatud põhjendusi (puudused nõukogu järelevalves juhatuse üle), sellises olukorras ja sellist teavet omades, kiiruga ja teadmata sidevahendeid kasutades, ning samas hagejale ebasoodsalt meelestatud nõukogu liiget vältides nõukogu koosoleku kokkukutsumine

7(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 kuupäevaks 25.05.2015.a kl 9.30, s.o poolteist tundi enne kl 11 alanud volinike koosolekut (kus oli päevakorras juhatuse liikme üle kontrolli kaotanud nõukogu tagasikutsumine ja uue juhtorgani valimine), kusjuures nõukogu koosoleku peamine küsimus oli juhatuse liikme hageja tagasikutsumine ja märkimisväärse kaheksa kuu juhatuse liikme kuutasu ulatuses (summas 15 888 eurot) lahkumishüvitise maksmine olukorras, kus kostjal oli hagejale tõsiseid etteheiteid juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmisele, mh konkurentsikeelu rikkumisega Märjamaa Tarbijate ühistu juhataja rollis ning kaksikrollis kulude läbipaistmatusega. Selline nõukogu otsus helde hüvitise maksmiseks on ebamõistlik, hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning heade kommetega vastuolus, ning hageja võis oodata, et ka volinike silmis igasuguse heakskiiduta. Lisaks lahkumiskompensatsioonile nõudis hageja juhatuse liikme lepingu p 7.7 alusel saamata jäänud puhkuse hüvitist ühe kuu juhatuse liikme tasu ulatuses summas 1986 eurot. Lepingu p 7.7 kohaselt kohustub lepingu lõppemisel käsundiandja maksma juhatuse liikmele hüvitist kasutamata puhkuse eest vastavalt töölepinguliste töötajate osas sama küsimust reguleerivates õigusaktides sätestatule. Töölepinguseaduse (TLS) § 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas, kusjuures TLS § 84 lg 1 tulenevalt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kohus leidis, et lepinguvabaduse tingimustes on pooled ka käsundilepingus vabad kokku leppima, milliseid õiguslikke regulatsioone järgides, mis tasusid makstakse. Asja materjalidest nähtub, et hagejal oli õigus saada ja ta sai lepingu p-s 4 sätestatud alusel ja viisil igal aastal puhkust ja sellel ajal jätkati temale tavapärase juhatuseliikme tasu maksmist. Vastavalt kostja nõukogu 17.12.2013.a otsusele kohustus kostja maksma hagejale juhatuse liikme tasu kohustuste nõuetekohase täitmise eest brutosuuruses 1986 eurot alates 01.01.2014.a. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sai 2015.a puhkust ega mul viisil põhjendanud, miks puhkuse hüvitis tuleks jätta välja mõistmata, vaid on leidnud, et juhatuse liikme kohustuste rikkumisega kaotas ta õiguse saada mistahes kompensatsiooni. Kohtu hinnangul ei ole saamata puhkuse rahalise hüvitamise puhul tegemist lisatasu või muu ettenägematu ja ebaõiglase kompensatsiooniga, vaid tavalise lepingulise kohustusega. Seega tuleb 24.08.2009.a sõlmitud juhatuse liikme lepingu p-dest 4.3 ja 7.7, kostja nõukogu koosoleku 17.12.2013.a otsusest ja TLS §-dest 71 ja 84 tulenevalt välja mõista hageja kasuks rahaline hüvitis 2015.a kasutamata jäänud puhkuse eest summas 1986 eurot. Hageja võib nõuda alates juhatuse liikme lepingu ülesütlemisest 02.06.2017.a saamata jäänud puhkuse rahas hüvitamisega viivitamise eest kostjalt seadusjärgset viivitusintressi, kuna kostja ei ole hageja nõuet täitnud ega 2015.a eest juhatuse liikme lepingu järgi saadaolevat puhkusehüvitist välja maksnud. Arvestades eeltoodud sätteid ning lepingu p 7.7 ja TLS § 84 lg 1 sätestatut, mille kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks, samuti arvestades asjaolu, et kostja nõukogu esimehe avaldusega öeldi hagejaga juhatuse liikme leping VÕS § 631 alusel üles 02.06.2015.a, tuleb lugeda puhkuse hüvitise nõue sissenõutavaks alates 02.06.2015.a. Seega tuleb kostjal maksta hagejale rahuldatud puhkuse hüvitise nõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates lepingu ülesütlemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodi 02.06.2015.a - 22.05.2017.a eest. Otsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 02.06.2015.a – 22.05.2017.a, s.o 721 päeva eest hageja poolt nõutud määras summas 315,08 eurot (1986 eurot × 0,022 ÷ 100 × 721). Kostja vastuhagi kuulub rahuldamisele täielikult vastuhagis esitatud asjaoludel, esitatud tõenditel ja õiguslikel põhjendustel tulenevalt TÜS § 631 lg-tes 1 ja 2, TsÜS §-s 108 ja VÕS §-s 128 sätestatust. Lepingu p-st 1.3 nähtuvalt kohaldatakse lepingule VÕS käsunduslepingu kohta sätestatut. Kohus nõustus, et juhatuse liikme lepingust ei nähtu eraldi puhkusetasu kokkulepet, vaid vastavalt lepingu p-s 4.1 kokku lepitule säilis juhatuse liikmel

8(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 õigus juhatuse liikme tasule ka tema puhkuse ajal. Lisaks oli nõukogul õigus maksta hagejale ühekordseid lisatasusid, mida kostja poolt kohtule esitatud arvestuse kohaselt on nõukogu teinud vaidlusalusel perioodil kuus korda kokku summas 3012,36 eurot (25.07.2012.a 506,18 eurot, 13.12.2012.a 506,18 eurot, 01.11.2013.a, 17.12.2013.a, 12.11.2014.a ja 16.12.2014.a igakord summas 500 eurot). Lisaks tõsteti kahel korral hageja töötasu: 13.12.2012.a 1856 euroni ning 17.12.2013.a 1986 euroni. Hageja väitel sai ta nimetatud perioodil ainult ettenähtud töötasusid ja puhkuseaegseid lisatasusid ei ole talle makstud. Kostja poolt esitatud kostja 2011.a – 2015.a pangakontode väljavõtete järgi nähtub järgmine. Kostja tegi 2011.a hageja kontole kokku 13 ülekannet kogusummas 17 497,32 eurot, kõik selgitusega „töötasu“, neist 12 korda ülekanne summas 1332,94 eurot ja 11.07.2011.a ülekanne 1564,76 eurot. Lisatasusid sel aastal ei makstud. Kostja tegi 2012.a hageja kontole kokku 15 ülekannet kogusummas 18 309,76 eurot, kõik selgitusega „töötasu“, neist 11 korda ülekande 1332,94 eurot, lisaks 08.03.2012.a ülekande 302,94 eurot, 02.07.2012.a ülekande 1211,77 eurot, kusjuures samal kuupäeval tehti ka tavapärases töötasu suuruses kanne 1332,94 eurot, 01.08.2012.a tehti ülekanne 1732,83 eurot (ilmselt sisaldab nii töötasu kui lisatasu) ja 18.12.2012.a lisatasu ülekande 399,88 eurot. Lisatasusid maksti sel aastal 25.07.2012.a ja 13.12.2012.a otsustega kaks korda 506,18 eurot brutos. Kostja tegi 2013.a hageja kontole kokku 16 ülekannet kogusummas 19 893,13 eurot, kõik selgitusega „töötasu“, neist esimene ülekanne 2012.a detsembri töötasu 1332,94 eurot, 11 korda ülekanne 1466,24 eurot ning lisaks 21.02.2013.a ülekanne 366,56 eurot, 11.07.2013.a ülekanne 1274,99 eurot, 05.09.2013.a ülekanne 395 eurot ning 12.12.2013.a ülekanne 395 eurot. Lisatasusid maksti sel aastal 01.11.2013.a ja 17.12.2013.a nõukogu otsustega kaks korda 500 eurot brutos. Kostja tegi 2014.a hagejale kokku 16 ülekannet kogusummas 21 291,76 eurot, kõik selgitusega „töötasu“, neist esimene ülekanne 2013.a detsembri eest töötasuna 1466,24 eurot, 11 korda ülekanne 1568,94 eurot ning lisaks 12.02.2014.a ülekanne 412,88 eurot, 09.07.2014.a ülekanne (lisaks sama kuu 01.07.2014.a tavalisele töötasu kandele) 1364,30 eurot, 12.08.2014 ülekanne 395 eurot ning 16.12.2013.a ülekanne 395 eurot. Lisatasusid maksti sel aastal 12.11.2014.a ja 16.12.2014.a nõukogu otsustega kaks korda 500 eurot brutos. Kostja tegi 2015.a jaanuarist kuni juunini hagejale kuue kuu eest kokku seitse ülekannet kogusummas 10 055,80 eurot, kõik selgitusega „töötasu“, neist viis korda ülekande 1568,94 eurot ning lisaks 30.03.2015.a ülekande 362,09 eurot ja 05.06.2015.a ülekande 1750,71 eurot. Kostja esitas ka 09.12.2015.a seisuga tehtud väljatrükid palgalehtedest, mille kohaselt on tehtud hagejale tasuliigiga nr 053 „puhkusetasu juhifondist“ 35 päeva eest brutoväljamakse 2011.a 1980,71 eurot, 2012.a 1917,35 eurot, 2013.a 2077,91 eurot, 2014.a 2249,59 eurot ning 2015.a seitsme päeva eest brutos 451,36 eurot. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt on hageja saanud perioodil 2011.a – 2015.a igal aastal veebruaris – märtsis ning juulis tasusid, mis ei ole käsitletavad puhkuse ajal makstud tavalise regulaarse töötasuna ega ka mitte nõukogu otsuse alusel makstud lisatasuna vaid palgalehtede järgi ka õigesti nimetatud puhkusetasudena, kuna lisanduvad nn 13. palgana ehk puhkusekompensatsioonina regulaarsetele tasudele. Asjaolu et kõik ülekanded on makstud selgitusega „töötasu“, ei oma tähendust, kuna ka lisatasud on makstud sama selgitusega ning muu selgitusega kanded puuduvad ja olemas on palgaarvestuslehed, kus tasuliik on „puhkustasu juhifondist“. Hageja väide, et ta ei ole muid tasusid peale töötasu saanud, on nende tõenditega ümber lükatud ning hageja hilisemad väited istungil, et tegemist on hea töö eest preemiaga, ei ole õiguslikku alust leidnud. Hageja ei ole tõendanud, millisel alusel puhkuse ajaks lisaks tavalisele töötasule samas kuus lisamakseid tehti nn talvepuhkuse ajal veebruaris märtsis ning juulis aastatel 2011.a – 2015.a. Kuna nõukogu sellekohased otsused puuduvad ning juhatuse liige ei ole kostjat teavitanud, et tema pangakontole laekuvad tasud, mida ei ole lepinguga ega nõukogu otsusega temale ettenähtud, tuleb juhatuse liige lugeda

9(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 hoolsuskohustust rikkunuks. Seega on kostja teinud õigusliku aluseta makseid hagejale ja temale makstud tasudelt sotsiaalmaksuna perioodi 2011.a – 2015.a kohta kokku 11 540,31 eurot (2634,35 eurot + 2550,08 eurot + 2763,62 eurot + 2991,95 eurot + 600,31 eurot). Kohus leidis, et tegemist ei ole lepinguvälise kahjuga VÕS § 1028 vm deliktilisel alusel, kuivõrd poolte vahel oli kahju tekkimise ajal lepinguline suhe käsundilepingu sätete järgi. Kohus nõustus kostjaga, et juhatuse liige ei saa tekitada juhatuse liikme kohustusi rikkudes äriühingule kahju lepinguväliselt ega õigusvastaselt, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Seega on tõendatud, et hagejale tehtud alusetute väljamaksetega (enammakstud tasu ning sellelt tasutud sotsiaal- ja tulumaks), mida hageja ei ole vaatamata kostja nõudmisele tagastanud, olles sellega rikkunud TUS § 631 lg-tes 1 ja 2 ja TsÜS §-s 108 sätestatud hoolsuskohustust ja tekitanud kostjale varalist kahju kokku 11 540,31 eurot. Kostja nõudis viivist iga nõude kooseisu kuuluva makse osas arvestusega makse saamise aasta viimasest päevast, kuid ei ole sellist käsitlust õiguslikult põhjendanud. Kohus leidis, et antud juhul tuleb vastuhagis esitatud kahjunõude sissenõutavuse arvestamisel kohaldada VÕS § 113 lõiget 2. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks esitanud 2011.a – 2015.a perioodil iga aasta kohta kahjunõude alusetu makse saamise aasta viimasel päeval või et ta oleks enne vastuhagi esitamist esitanud hagejale selge kahjunõude konkreetse täitmise ajaga, millise teate hageja oleks kätte saanud ja millest saaks kahjunõude lugeda sissenõutavaks. Selge kahju arvestus ja nõue sisaldus 23.03.2016.a esitatud vastuhagis. Seega luges kohus kahjunõude sissenõutavaks alates vastuhagi esitamisest 23.03.2016.a. Otsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis alates vastuhagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodi 23.03.2016.a - 22.05.2017.a s.o 426 päeva eest 1081,61 eurot (11 540,31 eurot × 0,022 ÷ 100 × 426). Kohus leidis, et kuivõrd vastastikused nõuded, sh viivisenõuded on kohtuotsuse tegemise seisuga 22.05.2017.a välja arvetatud ning nõuded tasaarvestatakse, langeb hageja edasise viivise nõue ära ning kostja nõue edasise viivise väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt, st osas, milles nõudeid ei tasaarvestatud nende erineva suuruse tõttu. Seetõttu tuleb viivis hagejalt kostja kasuks välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast, s.o alates 23.05.2017.a kuni nõude täitmiseni 10 317,40 eurolt. Hageja apellatsioonkaebus

10(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 alternatiivnõuet (VÕS § 1045 lg 1 p 8) tõendama. Kohus ei ole otsuses selgitanud, milline on hageja tõendamiskoormis sellises olukorras. Kohus järeldas hageja alternatiivnõude hindamisel ebaõigesti, et hageja nõue on põhjendamata. Kohus tõlgendas ebaõigesti asjas arutamata asjaolu, s.o kas hagejal oli õigus töötada paralleelselt kostja juhatuse liikmena ka Märjamaa Tarbijate Ühistu juhatuse liikmena või mitte. Käesoleva menetluse ese ei ole hageja kui kostja juhatuse liikme tööle sisulise hinnangu andmine, vaid hageja nõude puhul selle põhjendatuse analüüsimine. Hagejale jäi arusaamatuks, kuidas saab kohus leida, et kostja 25.05.2015.a otsus on vastuolus TsÜS § 86 lg 2 p-ga 2, kui kohus seda tõendina ei arvestanud. Kohtu sellekohane positsioon on vastuoluline. Kohus on hinnanud hageja tööd kostja juhatuse liikmena. Hageja taotles korduvalt nõukogu liikme AR ning töötaja EÕ poolt antud ütluste ebausaldusväärsena arvestamata jätmist, kuivõrd kogu kostja vastuväide on läbivalt põhinenud sellel, et AR mitteosalemise tõttu on kostja nõukogu 25.05.2015.a otsus tühine, mistõttu on ka ilmne, et AR on huvitatud kostjale soodsate ütluste andmisest. EÕ ütlused seonduvalt antud koosoleku toimumise ning kostja nõukogu koosolekute protseduuri kohta ei ole asjakohased, kuivõrd need rajanevad üksnes paljasõnalistel väidetel ega ole faktiliselt kontrollitavad. Mõlemad istungil ütlusi andnud isikud esitasid paljasõnalisi, kontrollimatuid ning otseseid valeväiteid ning hinnanguid hageja tööle juhatuse liikmena ja tema isiku suhtes. AR avaldas ütlustes oma isiklikku arvamust hageja isiku kohta koos selle kohta käivate väärtushinnangutega, mida kohus ei saa ega tohi arvestada asja sisulisel lahendamisel ning hageja nõude põhjendatuse hindamisel. Kõik AR väited on paljasõnalised ja kontrollimatud. AR möönis, et kostja oli kogu hageja juhatuse liikmena töötatud aja kasumis. Tegemist on üksteist välistavate väidetega. Kohus ei ole otsuses selgitanud, kuidas saab AR poolt esitatud arvukate väärtushinnangute pinnalt lugeda tõendatuks, et: a) kostja tolleaegne nõukogu oli hageja kontrolli all ning b) kogu kostja nõukogu tegi hagejale „kiiruga“ kasuliku otsuse. Ei ole eluliselt usutav, et viiest nõukogu liikmest neli on hierarhias madalamal asuva organi kontrolli all. Samuti on ebausutav, et nimetatud isikud teeksid nõukogu liikmena hagejale meelepärase ning soodsa otsuse, kuivõrd jääb arusaamatuks, mis huvi saab nimetatud isikutel olla ühingu, mille nõukogu liikmed nad ise on, vahenditest hagejale õigustamatu hüvitise väljamaksmise määramiseks, arvestades mh ÄS §-s 327 sätestatud nõukogu liikme vastutust. On ebausutav, et 80% nõukogu liikmetest soostusid võtma hageja huvides vastu otsuse maksta alusetult temale kompensatsiooni ise mistahes vastuhüve või muud kasu saamata. Kohus seda ei analüüsinud. Arusaamatuks jäi kohtu tõlgendus selle kohta, kuidas hageja pidi aru saama, et 25.05.2015.a otsus on ebamõistlik, hea usu põhimõtte, mõistlikkuse ja heade kommetega vastuolus. Asjaolu, kas ja milliseid etteheiteid oli volinikel hageja tööle, ei ole siin menetluses arutluse all. Vastavalt kostja poolt esitatud, kostja volinike 25.05.2015.a koosoleku protokollile hinnati juhatuse tööd rahuldavaks. Seejuures hindas neli volinikku hageja tööd kostja juhatuse liikmena suisa väga heaks. AR poolt 15.05.2015.a avaldusele lisatud dokument ning volinike 25.05.2015.a koosolekul tegelikult otsustatu ei kattu. Kohus on tõendina arvestanud üksnes AR 15.05.2015.a avaldusele lisatud, 15 voliniku poolt allkirjastatud dokumenti, kuid jätnud tähelepanuta volinike koosolekul tegelikult otsustatu (s.o 25.05.2015.a volinike koosoleku protokolli kui tõendi on kohus jätnud sisuliselt täiesti hindamata). Kohus tegi sisulisi etteheiteid hagejale tööle kostja juhatuse liikmena ja kaudselt ka hageja isikule. Kohus ei saa paljasõnaliste väidete pinnalt teha järeldust, et: a) kostja nõukogu otsus on vastuolus heade kommetega ning b) otsusega hagejale välja mõistetud kompensatsioon on ebamõistlik olukorras, kus asjas esitatud dokumentaalsed tõendid seda ei kinnita. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 2, valides hinnatavaid tõendeid oma suva järgi, asetades hagejale arusaadavalt ARu ütlused kõrgemale asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest, mh kostja enda poolt esitatud volinike koosoleku protokollist, kus sellekohaseid etteheiteid ei leidu.

11(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 Nii kostja kui ka kohus on samastanud etteheiteid hagejale ja etteheiteid kostja tolleaegsetele nõukogu liikmetele, kelle poolt tehtud otsuse alusel hagejale rahaline kompensatsioon välja mõisteti. Kostja ei toonud esile ühtki asjaolu, miks ja kuidas ei ole vastav nõukogu otsus õiguspärane. Juhul kui kostjal on etteheiteid sellele, et nõukogu mõistis väidetavalt alusetult hagejale välja rahalise hüvitise maksmise, on kostjal õigus esitada asjaomane kahjunõue nimetatud isikute vastu ÄS § 322 jj sätete alusel. Nimetatud võimalus ei muuda kostja 25.05.2015.a otsuse õiguspärasust ega fakti, et tegemist on kehtiva ning täitmisele kuuluva otsusega. Kostja väidetav rahulolematus oma organite tööga on kostja enda siseprobleem ega puutu hageja nõude põhjendatusesse. Kohus tegi etteheiteid ka kostja nõukogu liikmete aadressil, mis ei ole käesoleva vaidluse ese. Pärnu Majandusühistu 25.05.2015.a nõukogu otsus on kehtiv, õiguspärane ning selle alusel tuleb temale kostjalt hageja poolt nõutud hüvitis välja maksta. Vastava nõukogu otsuse õiguslikku kehtivust ei ole ümber lükatud. Kohus jättis hindamata hageja nõude VÕS § 108 lg 1 alusel. Kuivõrd kohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja hagi nimetatud osas, on ebaõige ka kohtu otsus jätta hageja kasuks välja mõistmata kohtueelses menetluses kantud õigusabikulusid (624 eurot) ning viivised. Kohus rahuldas ebaõigesti kostja vastuhagi hageja suhtes. Hageja viitas Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-129-15. Vaidlus puudub asjaolus, et maakohus jättis hindamata kõik nimetatud Riigikohtu otsuses väljatoodud juhatuse liikme vastutuse kriteeriumid. Seega on kohtuotsus oluliselt põhjendamata ning seega õigusvastane (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kohus tugines hageja juhatuse liikme lepingu p 4.1 tõlgendusele, mille kohaselt oleks hagejal justkui õigus igal kalendriaastal saada 12 kuud töötasu sõltumata puhkuse kasutamisest. Selline tõlgendus on ebaõige. Kostja käsitlus selle kohta, nagu hageja oleks lasknud endale paralleelselt maksta mingit eraldi puhkusehüvitist lisaks töötasule, on väär. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks ise lasknud endale mingeid summasid alusetult välja maksta. Kõik kostja poolt hagejale tehtud väljamaksed on õiguspärased ning vastavad hageja juhatuse liikme lepingu tingimustele. Sellisena on pooled lepingutingimusi aastaid mõistnud ja sellele ka sellise tõlgenduse andnud. Ei ole usutav, et hageja sai ise aastaid lasta endale takistamatult maksta alusetuid tasusid olukorras, kus kostja üle teostavad järelevalvet kõrgemad organid. AR ütluste kohaselt oli kostjal olemas revisjonikomisjon, kes ei ole tuvastanud hagejale tehtud väljamaksetes midagi õigusvastast. Kostja vastupidist tõendanud ei ole. Kostja kohustus on tõendada ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude aluseid ja eeldusi. Kostja seda ei teinud. Kõik kostja nõuded põhinevad valdavas osas kostja enda majasisestel dokumentidel. Kohtu poolt lepingu p-le 4.1 antud tõlgendus on ebaõige. Puudub vaidlus, et kordagi ei ole: a) tehtud asjaomast revisjonikomisjoni otsust, otsustatud hageja tegevuse suhtes erikontrolli läbiviimist, b) tehtud hagejale sellekohast etteheidet volinike või nõukogu tasemel ning c) asjaomase nõude esitamist hageja vastu otsustatud kas hageja nõukogu või volinike tasandil, rääkimata antud nõude esitamisest. Ükski asjas esitatud kostja volinike koosoleku ega nõukogu otsus ei sisalda ühtegi viidet ega etteheidet, et hageja oleks mistahes summasid endale alusetult maksta lasknud. Kostja senisest käitumisest (s.o kuni vastuhagi esitamiseni) saab üheselt järeldada, et kostja ja hageja mõistsid ja tõlgendasid hageja juhatuse liikme lepingut 2009.a -2015.a ühtemoodi ning hageja võis kostja käitumisest üheselt aru saada, et kõik kostja poolt temale makstud rahasummad on saadud õiguspäraselt. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Samuti on täielikult tõendamata kostja väide, et hageja ise olevat aastaid endale väljamakseid kostja arvelt teha lasknud. Hageja ei saa usutavalt aastaid segamatult mistahes alusetuid makseid teha lasta ilma nõukogu või volinike poolse sekkumiseta. Kostja poolt kirjeldatud olukord oleks võimalik vaid juhul, kui tegu oleks nn ühe osanikuga ühinguga, kus osanik ja juhatuse liige on sama isik (või vähemalt kattuvad juhatuse liige ja enamusosanik). Kohus ei ole nimetatud asjaolusid otsuses analüüsinud (sh tõlgendanud lepingut VÕS § 29 lg 5 järgi). Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta VÕS § 13 lg 3 sätestatu. Samuti on kohus ebaõigesti jaotanud poolte tõendamiskoormise, leides et hageja peab

12(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 tõendama, et tema poolt saadud maksed on saadud õiguspäraselt. Kostja enda nõuet ei tõendanud. Seetõttu on alusetu ka kostja viivisenõue ja poolte vastastikuste nõuete tasaarvestus. Samuti on kohus asja ebaõigesti lahendamise tõttu jaotanud vääralt ka poolte menetluskulud. Kostja apellatsioonkaebus

Ringkonnakohtu seisukoht

13(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 eurot ületavas osas, samuti osas, milles maakohus rahuldas hagi viivisenõudes 160,40 eurot ületavas osas. Selles osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse. Maakohtu otsus on seaduslik ja tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi. Kuna maakohus tegi hagi ja vastuhagi nõuete osas tasaarvestuse, tuleb ka tasaarvestust vastavalt muuta. Samuti tuleb muuta viivisearvestust. Ringkonnakohus arvestab viivise summaarselt välja ringkonnakohtu otsuse kuulutamise seisuga.

14(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 liikme lepingu ilma lahkumiskompensatsiooni maksmata või sellele, et kostja käitus hageja suhtes heade kommete vastaselt, kui peale hagejaga lepingu lõpetamist tugines lahkumiskompensatsiooni maksmise vältimiseks sellele, et kostja nõukogu vastavasisuline otsus oli tühine. Maakohus leidis õigesti, et need asjaolud ei saa konkreetsel juhul olla deliktilise nõude rahuldamise eeldus. Kohtu selgitamiskohustus ei saa tekkida selliselt, et hageja viitab nõudenormile ja ootab, et kohus selgitaks hagejale, mis elulisi asjaolusid peaks hageja kohtu ette tooma selleks, et hagi võiks vastaval alusel rahuldamisele kuuluda. Ringkonnakohus märgib veel seda, et olukorras, kus hageja, keda esindas maakohtus advokaadist esindaja, soovis tugineda lahkumiskompensatsiooni nõude puhul esmaselt kostja nõukogu otsusele ja juhul, kui kohus peaks leidma, et otsus ei kehti, kostja heade kommete vastasele käitumisele, ja juhul, kui hageja advokaadist esindaja ei saanud maakohtu menetluses aru, milliseid asjaolusid tuleks hagejal kohtu ette tuua selleks, et deliktilist nõuet esitada, oleks hageja esindaja pidanud maakohtult paluma selgitamiskohustuse täitmist ning siis, kui maakohus soovis lõpetada eelmenetlust ja hiljem asja sisulist arutamist, teatama, et asja arutamist ei saa lõpetada enne, kui maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Hageja oleks saanud esitada väidetava maakohtupoolse selgitamiskohustuse rikkumise osas vastuväite kohtu tegevusele, mida hageja ei teinud. Kuigi Riigikohus on leidnud, et selgitamiskohustuse rikkumine on oluline menetlusnormi rikkumine, leiab ringkonnakohus, et menetlusosaline ei saa siiski maakohtupoolsele selgitamiskohustuse rikkumisele tugineda juhul, kui menetlusosaline sai või pidi juba maakohtu menetluses aru saama, et talle ei ole selge, mis on alternatiivse nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud. Sellisel juhul oleks menetlusosaline saanud paluda kohtult, et kohus täidaks selgitamiskohustust, st menetlusosaline oleks saanud ise võimaliku rikkumise ära hoida. Kui menetlusosaline seda ei teinud, ei vääri ta selles osas ka kaitset apellatsioonimenetluses. Eespool toodule lisaks rõhutab ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust, sest maakohus leidis õigesti, et hageja poolt kohtu ette toodud asjaolud ei viita sellele, et hagejal võiks olla kostja suhtes deliktiline nõue. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu seisukohaga.

15(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 hagejast vabanemiseks kokku kutsutud volinike koosolekule vahetult eelnevalt otsustatakse kostja nõukogu poolt hagejale väga suure kompensatsiooni maksmine olukorras, kus arvestatava tõenäosusega volinike koosolekule järgnevalt sellist otsust enam teha ei oleks olnud võimalik ning hagejaga oleks leping lõpetatud teistel kaalutlustel.

16(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 kohustus hoolitseda selle eest, et kostja ei teeks põhjendamatuid ja ilma õigusliku aluseta väljamakseid. Igal äriühingul on alus eeldada, et juhatuse liige näitab üles ühesugust ausust ja hoolsust nii võõraste nõuete kontrollimisel ja maksmapanemisel kui ka enda suhtes kehtivate nõuete kontrollimisel ja maksmapanemisel. Hageja ei ole usutavaks muutnud ega tõendanud, et juhatuse suhtes kontrolli- ja otsustuspädevust omavad organid oleksid hagejale tehtud väljamaksete põhjendatust ja õiguspärasust hinnanud ja seeläbi oleks hagejale alusetult tehtud väljamaksed leidnud heakskiitmist. Kostja tegi kõik endast oleneva, et muuta usutavaks see, et hagejal ei olnud vastuhagis hagetud summade saamiseks õigust. Kostja tõi esile kõik alused, mis andsid hagejale raha saamise õiguse, tuues esile selle, milliste soorituste osas hagejal raha saamiseks õiguslik alus oli ja milliste soorituste osas mitte. Kostja muutis usutavaks selle, et kui hagejal oli lepingust tulenev alus saada lepingutasu, siis muude summade saamiseks tal õiguslikku alust ei olnud. Sellises olukorras oleks hageja saanud esile tuua selle, milline oli muude summade saamise õiguslik alus. Hageja ei ole seda teinud. Hageja, kes oli juhatuse liige ajal, kui vastavad sooritused tehti, pidi vastavate õiguslike aluste osas ülevaadet omama. Hageja oleks saanud taotleda ka kohtu abi õiguslike aluste olemasolu tõendamiseks vajalike tõendite kogumisel.

17(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415 ringkonnakohus järeldada, et kostja võiks apellatsioonimenetluses tugineda maakohtus esitamata väidetele. Väide, et hageja puhkuse nõuet maakohtus üleüldse ei arutatud, ei vasta toimiku materjalidele. Hageja tugines vastavasisulisele nõudele juba hagiavalduses. Kostja oleks pidanud aru saama, et tal ei ole vaja hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist maksta juhul, kui hageja on osa puhkusest ära kasutanud. Kuigi maakohus ei selgitanud kostjale sellise vastuväite esitamise võimalust, ei rikkunud maakohus sellega selgitamiskohustust. Kostja võimalike vastuväidete osas ei pea kohus selgitama kostjale võimalikke vastuväiteid, kui kostja ei ole vastuväidete osas ise üleüldse midagi avaldanud. Nii ei pea kohus selgitama kostjale, et kostja võiks kaaluda aegumisele, nõude tasaarvestuse läbi lõppemisele, lepingu ülesütlemise tõttu lõppemisele vms-le tuginemise võimalusi olukorras, kus kostja poolt avaldatu millelegi sellisele ei viita. Ka käesoleval juhul ei viidanud kostja sellele, et hageja oli osaliselt oma puhkust kasutanud, mistõttu ei laienenud kohtu selgitamiskohustus sellisele asjaolule, millele kostja maakohtus ei tuginenud. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtul alust vastu võtta ka kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uut tõendit. Vastav tõend tuleb toimikust eemaldada. Kuna tõend esitati kohtule elektrooniliselt, siis kohus tõendit kostjale ei tagasta, vaid piirdub üksnes tõendi toimikust eemaldamisega.

18(19)

Tsiviilasi nr 2-15-11415

Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.