AS Erel Group hagi AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu 50 000 euro kahju ja viivise välja mõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.05.2017.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Erel Group apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
60 950 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): AS Erel Group (registrikood 10717532), tehinguline esindaja Anto Variku Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), tehinguline esindaja vandeadvokaat Marika Oksaar
Kohtuistungi toimumise aeg
06.10.2017.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja Anto Variku, kostja tehinguline esindaja vandeadvokaat Marika Oksaar
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.05.2017.a otsus jätta muutmata.
2.AS Erel Group apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.
4.Välja mõista AS-lt Erel Group AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks lisaks maakohtu menetluskuludele apellatsioonimenetluse kulu summas 918,50 eurot. Käesolevas punktis nimetatud summalt tuleb maksta viivist alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
1(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.09.06.2016.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus: 1) tuvastada, et Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaali Sõidukikindlustuse tingimuste T749 punktid 9.5 ja 11.4 ei ole saanud Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaali ja hageja vahel 06.12.2014.a sõlmitud sõiduki kaskokindlustuslepingu osaks; 2) alternatiivselt tuvastada Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaali ja kostja vahel 06.12.2014.a sõlmitud sõiduki kaskokindlustuslepingu osaks olevate „Sõidukikindlustuse tingimuste T749“ punktide 9.5 ja 11.4 tühisus; 3) välja mõista Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaalilt ja AB “LIETUVOS DRAUDIMAS” EESTI FILIAALILT solidaarselt AS Erel Group kasuks kahjuhüvitisena 50 000,00 eurot; 4) välja mõista Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaalilt ja AB “Lietuvos Draudimas” Eesti filiaalilt solidaarselt hageja kasuks viivis 0,03% päevas põhinõudest 50 000 eurot alates 10.06.2015.a kuni hagi esitamiseni 09.06.2016.a summas 5475 eurot; 5) välja mõista Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaalilt ja AB “Lietuvos Draudimas” Eesti filiaalilt solidaarselt hageja kasuks viivis 0,03% päevas põhinõudest 50 000 eurot alates 10.06.2016.a kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edaspidi 0,03% päevas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. 29.03.2017.a kohtuistungil loobus hageja haginõuetest kostja Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaali vastu ja kohus lõpetas 10.04.2017.a kohtumäärusega menetluse hageja hagis Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaali vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaal (kuni 22.04.2016.a ärinimega UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaal) 06.12.2014.a sõiduauto kaskokindlustuslepingu Lexus RX450 (registreerimisnumber 568 MJS) suhtes, mille alusel ja järgselt väljastati hagejale kindlustuspoliis nr PZUEE 1003967. Poliisi osaks olid sõidukikindlustuse tingimused T749 ja kindlustuslepingute üldtingimused. Poliisi kindlustuse perioodiks on märgitud 06.12.2014.a kuni 05.12.2015.a. 20.05.2015.a toimus Tallinnas Paldiski mnt 96 lähistel sõidukiga liiklusõnnetus, mille tagajärjel sõitis auto teelt välja vastu posti. Liiklusõnnetuse kui kindlustusjuhtumi toimumisest teavitas hageja kostjat samal päeval. Liiklusõnnetuse tagajärjel tunnistati sõiduk tehniliselt hävinenuks (st taastamisele mittekuuluvaks). Kindlustusrisk on muuhulgas õnnetusjuhtum (sh liiklusõnnetus, sõiduki osade kahjustumine). Kostja otsustas 09.06.2015.a tehtud otsusega nr 2015/061976 mitte lugeda sõidukile tekkinud kahju kindlustusjuhtumiks vastavalt sõidukikindlustuse tingimuste p-dele 9.5 ja 11.4 ja mitte hüvitada sõiduki hävimisest tekkinud kahju, kuna sõidukit juhtinud isikul puudus õnnetuse toimumise hetkel juhtimisõigus. Hageja leidis, et kostja on liiklusõnnetuse kahjujuhtumiks lugemata jätmisel oluliselt eiranud Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-163-15, milles kolleegium leidis, et juhiloa kehtivuse lõppemine ei ole juhtimisõiguse puudumine liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 4 mõttes. Kaskokindlustuslepingu sõidukikindlustuse tingimuste T749“ (tüüptingimuste) p-d 9.5 ja 11.4
2(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064 on üllatuslikud ega ole saanud lepingu osaks. Kindlustusjuhtumi määratlemisel on keelatud nimetada tingimusi, millal kindlustusjuhtumiga tegemist ei ole. Kindlustusandjal ei ole lubatud tugineda sellisele tüüptingimusele, mis võrreldes poliisis kokkulepitud kindlustusriskiga kitsendab kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt kindlustusjuhtumi mõistet. Käesoleval juhul on kostja peitnud hoolsuskohustust reguleerivatesse sätetesse kindlustusriskide välistused, st andnud teatud hoolsusnõuete järgimisele või järgimata jätmisele kindlustusriski mõjutava sisu. Kõnealune rikkumine ei saa olla alus kahjujuhtumi kindlustusjuhtumiks mittelugemisele, vaid kahju hüvitise piiramisele. Sõidukit juhtinud isiku juhtimisloa olemasolu või selle puudumine ei ole põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumi toimumisega. Sõidukikindlustuse tingimuste T749 p 9.5 ja p 11.4 on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-ga 2 ja 3 kahju hüvitamise üldregulatsiooniga, VÕS § 445 lg 3 punktiga 2 ja punktiga 3 ja VÕS § 452 lg 2 punktiga 1 ja punktiga 2, millest kõrvalekaldumine ei ole lubatud. Kuna sõiduk hävis liiklusõnnetuse tagajärjel, tuleb kostjal hüvitada hagejale sõiduki turuväärtus 19.05.2015.a seisuga 50 000 eurot ja väljamaksega viivitamise eest kindlustuslepingute üldtingimuste p 15.7 alusel viivis 0,03% tasumata kindlustushüvitisest iga viivitatud päeva eest. Arvestades, et hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 09.06.2015.a otsuse kättesaamisega, sattus kostja kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitusse alates 10.06.2015.a. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel 0,03% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast 10.06.2016.a kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt sõlmis hageja kostjaga sõiduki kaskokindlustuse lepingu Premium Kindlustusmaakler OÜ vahendusel. Kindlustuslepingu osaks on sõidukikindlustuse tingimused T749 ja kindlustuslepingute üldtingimused, millele on lepingu sõlmimisel viidanud kindlustusmaakler ning mis on märgitud kindlustuspoliisile. Hagejaga sõlmitud kindlustuslepingus leppisid kostja ja hageja kokku, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ei hüvita kindlustusandja kahju, kui sõidukijuht oli liiklusõnnetuse toimumise ajal joobes või juhtimisõiguseta. 20.05.2015.a toimus sõidukiga Tallinnas Paldiski mnt 96 lähedal liiklusõnnetus, sõiduk sõitis RL juhtimisel valgustatud sirgelt ja laialt (ühes sõidusuunas neli rida, kogulaiusega 13,8 m) teelt välja, purustades tee ääres asuva metallposti. RL-lt oli alates 10.01.2014.a juhtimisõigus ära võetud Harju Maakohtu kohtuotsusega nr 4-13-4293 ning Põhja Prefektuuri väärteootsusega nr 2317,13,010426 alates 10.02.2014.a. RL oli juba eelnevalt viiel korral karistatud sõidukiiruse ületamise eest ja ta suhtub liiklusohutusse ning liikluskorraldusse üleolevalt. Seega ei olnud 20.05.2015.a RL põhjustatud liiklusõnnetus ootamatu ega ettenägematu. Tingimuste p 9.5 kohaselt peab sõiduki juhil olema vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Hageja rikkus kindlustuslepingut sellega, et andis sõiduki juhtimise üle isikule, kellel puudus juhtimisõigus. RL rikkus teadlikult ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, mille järgimise kohustus on ka kindlustuslepingus eraldi selgesõnaliselt sätestatud. RL sellise tegevuse eest vastutab hageja tingimuste p 10.1 alusel kui enda tegevuse eest. Hageja on olnud raskelt hooletu ning soodustas oma käitumisega oluliselt hagis nõutava kahju tekkimise võimalikkust. Seetõttu tuleb juhul, kui hageja nõue oleks põhjendatud, hüvitist VÕS § 139 alusel vähendada nullini. Kindlustuslepingud on suunatud õiguspärase käitumise motiveerimisele. Seepärast ei kindlustata juhtimisõiguseta sõitmise võimalike negatiivsete tagajärgede vastu, kuivõrd see oleks vastuolus liiklusseaduse eesmärgiga tagada liiklusohutus. Juhtimisõigus võetakse isikult ära vaid juhul, kui ta on liiklusohtlik ning kujutab endast märgavalt suuremat kahju tekitamise riski. Järelikult tähendab juhtimisõiguse puudumine oluliselt suuremat liiklusõnnetuse riski, st esineb põhjuslik seos ning kahju hüvitamisest keeldumine on põhjendatud. Kindlustuslepingus tähendab juhtimisõiguse puudumine olukorda, mis mõjutab kindlustusandja otsust leping sõlmida. Juhtimisõiguseta isikuga seotud risk ei ole hinnatav, kuna juhtimisõiguse puudumise korral puudub kontrollitud
3(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064 info juhi oskuste, teadmiste ja isikuomaduste kohta. Tingimuste punkti 11.4 välistus on mõistlik ja vajalik ega saa olla keskmisele liiklejale ega keskmisele sõidukikindlustuse kindlustusvõtjale üllatuslik. Mõistlik ja heauskne kindlustusvõtja ei saa eeldada, et sõidukikindlustus katab juhtimisõiguseta isiku poolt kahju tekitamise riski. Kuivõrd hageja sõlmis lepingu professionaalse kindlustusnõustaja vahendusel, pidi ta olema teadlik, et juhtimisõiguseta juhtimisega kaasnevat riski kostja kindlustusleping ei kata. Kuivõrd tegemist on tavapäratu olukorraga ning riski suurust mõjutava olulise asjaoluga, oleks hageja pidanud kindlustuslepingu sõlmimisel kostjat sellest informeerima. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda, et kindlustusvõtja ei peaks enam järgima käibes vajalikku hoolt. Hagiavalduse kohaselt oli sõiduki turuväärtus vahetult enne liiklusõnnetust 45 000 – 50 000 eurot. Riiklikult tunnustatud ekspert RR hinnangu kohaselt on sõiduki avariijärgne turuväärtus ca 20 000 eurot. Tingimuste p 13.2.5 ja VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb nimetatud summa sõiduki liiklusõnnetuse eelsest turuväärtusest maha arvestada. Kindlustuspoliisi kohaselt oli omavastutus 200 eurot, seega juhul, kui hagi oleks õiguslikult põhjendatud, on maksimaalne võimalik kindlustushüvitis 29 800 eurot, millest tuleks maha arvata võimalikud hüvitise vähendused hageja rikkumiste tõttu. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka hageja viivisearvestus ning viivisenõue osaliselt alusetu. Hagejal ei ole kindlustuslepingu kohaselt õigus nõuda täitmist endale. Sõiduki omanik (soodustatud isik) on AS Nordea Finance Estonia (VÕS § 425 lg 1). Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 08.05.2017.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 6256,25 eurot ja tasumata osalt viivise seadusjärgses määras. Põhjenduste kohaselt, kuna RL oli enda juhtimisõiguse puudumisest teadlik, kuid asus sellest hoolimata sõidukit juhtima, rikkus ta teadlikult ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, mille järgimise kohustus on sätestatud kindlustuslepingu tingimuste p-s 9.1. RL sellise tegevuse eest vastutab hageja tingimuste p 10.1 alusel kui enda tegevuse eest. Kuivõrd RL-lt oli juhtimisõigus korduvalt ära võetud ning tema liiklusohtlikkus on mitmes väärteomenetluses tuvastatud, ei olnud 20.05.2015.a RL põhjustatud liiklusõnnetus ootamatu ega ettenägematu. Kohus leidis, et kostja tüüptingimused on kooskõlas liiklusseaduse (LS) § 90 lg-ga 2. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse nõue tuleneb nii lepingutingimustest kui ka liiklusseadusest, ei saanud selline tingimus olla hagejale üllatuslik, vaid vastupidi mõistlikule ja heausksele liiklejale peab see olema selge ja ootuspärane. Samadel põhjustel ei ole tüüptingimus vastuolus VÕS § 42 lg-ga 1 ja 2 ning on lepingu osaks erinevalt VÕS § 37 lg-st 3 ja §-st 41 sätestatust. Kohus nõustus kostjaga, et kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes vajalikku hoolt ja võib sõidukit juhtida ilma juhtimisõiguseta. Käibes vajalik hool on ka seaduse nõuete täitmine. Kostja on väitnud, et ta eeldas lepingu sõlmimisel hagejalt seaduskuulekat, hoolsat ja heauskset käitumist ja oli valmis võtma enda kanda riskid, mis võivad realiseeruda käibes vajaliku hoolsuse järgimisel. Kohus leidis, et käesolevas asjas erinevad vaidluse asjaolud hageja viidatud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-163-15 esile toodud vaidluse asjaoludest, kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmist ei saa samastada juhiloa kehtivuse lõppemisega. Kohus viitas kindlustustegevuse seaduse (edaspidi KindlTS) 2014.a detsembris kehtinud redaktsiooni § 129 lg-le 1 ja KindlTS § 141 lg-le 1. Kindlustusmaakler on palunud teatada hiljemalt lepingu sõlmimise ajaks ka kindlustushuvi või nõudmiste muutumisest, andmete muutumisest ja riskiasjaoludest, samuti on tehtud ettepanek, võtta ühendust selgituste saamiseks juhul kui kindlustusvõtja soovib täiendavaid selgitusi kindlustuslepingute üldtingimuste, lisariskide, piirangute, välistuste, hüvitamispõhimõtete ja muude lepingutingimuste kohta. Hagiavalduse asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja kindlustusmaaklerilt
4(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064 täiendavaid selgitusi kindlustuslepingu tingimuste kohta küsinud. Kuivõrd hageja sõlmis lepingu professionaalse kindlustusnõustaja vahendusel, pidi ta olema teadlik, et juhtimisõiguseta juhtimisega kaasnevat riski kostja kindlustusleping ei kata. Kohus viitas TsÜS § 123 lg-le 1. Kindlustuslepingute üldtingimuste (kehtivad alates 30.05.2013.a) p-dest 8.1 ja 13.2 ning tingimuste p-dest 8.4 ja 10.1 tuleneb, et kindlustusvõtja vastutab muuhulgas kindlustatud eseme seadusliku valdaja (juhi) eest ega või lubada tal kindlustusriski suurendada. Sellele on lepingu sõlmimise protsessis viidanud ka kindlustuspoliisile märgitud kindlustusmaakler. Kohus viitas VÕS §-le 444. Tingimuste p 11.2 kohaselt on kindlustusandjal õigus vähendada kindlustushüvitist või keelduda kindlustushüvitise maksmisest, kui kindlustusvõtja rikkus kohustust, mille eesmärk on kindlustusriski realiseerumise võimalikkuse vähendamine, ning kohustuse rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ja sellest tulenevale kindlustusandja kohustusele. Üldtingimuste p 13.3 kohaselt kui kindlustusvõtja suurendab kindlustusriski võimalikkust ja kindlustusjuhtum toimub pärast suurenemist, siis vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest suurenenud kindlustusriski võimalikkuse ulatuses. Kohus viitas VÕS § 440 lg-le 1 ja VÕS §-le 443. Asjaoludest nähtuvalt lubas hageja LS § 90 lg 2 keeldu rikkudes sõidukit juhtima RL, kes Maanteeameti vastuse kohaselt ei omanud õigust juhtida mootorsõidukit. Seega suurendas ta riski kindlustusjuhtumi toimumisele, kuid ei teatanud sellest kostjale. Kohus nõustus kostjaga, et sellises olukorras ei pruugi liiklusõnnetus olla ootamatu ja äkiline sündmus, mis on tingimuste p 1.6 ja p 5.3.1 järgi kindlustusjuhtumi olemuslik tunnus. Kindlustuslepingus tähendab juhtimisõiguse puudumine eeltoodust tulenevalt olemuslikult olukorda, mis mõjutab kindlustusandja otsust leping sõlmida (VÕS § 42 lg 2). Seega on juhtimisõiguse puudumine oluline riskiasjaolu, millest hageja oleks pidanud kostjat teavitama. Järelikult tähendab juhtimisõiguse puudumine automaatselt oluliselt suuremat liiklusõnnetuse riski, st esineb põhjuslik seos ning kahju hüvitamisest keeldumine on põhjendatud. Juhtimisõiguseta sõitma minek on teadlik ja tahtlik rikkumine (mitte ootamatu või ettenägematu juhtum), seega VÕS § 452 lg 2 p 1 lubab sellist kokkulepet. Juhtimisõiguse puudumise tõttu liiklusõnnetuse risk suurenes ning sellel oli mõju liiklusõnnetuse tekkimisele, seega on kokkulepe kooskõlas ka VÕS § 445 lg 3 p-ga 2 ja 3 ning § 452 lg 2 p-ga 2. Käesolevas asjas on õigusabi tunnihind menetluse toimumise aega ning vaidluse spetsiifilisust arvestades põhjendatud. Vaidlus hõlmab spetsiifiliste tsiviil-, kriminaal- ja avalik-õiguslike regulatsioonide tundmist ning nende omavahelise suhestumise analüüsi. Hageja ei ole kostja menetluskuludele kohtu antud tähtajaks vastuväidet esitanud. Kohus leidis, et kostja õigusabikulu on esitatud mõistlikus suuruses ja on antud asja keerukust ja kohtuasja ajamisele kulunud ajakulu arvestades põhjendatud. Seega kuulub menetluskulude taotlus täies ulatuses rahuldamisele ja hagejalt kostja kasuks koos viivisega väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi või alternatiivselt saadetakse see uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Hageja palus jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu käsitlus juhiloa kehtivuse ja juhtimisoskuse puudumise seose osas eluliselt võimatu ning otsitud. Põhjusliku seose esinemine juhiloa kehtivuse ja kindlustusjuhtumi vahel on välistatud. Juhiloa kehtetus ei ole mõjutanud RL sõiduki juhtimisoskust, kuna sellisel juhul oleks asetleidnud liiklusõnnetus pidanud juhtuma oluliselt varem. Lepingu kohaselt ei loetud sõidukit kasutava isiku juhiloa kehtivust riski mõjutavaks oluliseks asjaoluks ega asjaoluks, millest oleks pidanud kostjat teavitama. Kohus vähendas hüvitist 100%, kuid samas puuduvad maakohtu otsusest hüvitise vähendamise
5(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064 põhjendused ja kaalutlused. Isegi näiteks alkoholijoobe osas on Riigikohus läbivalt rõhutanud, et juhul kui tuvastatud asjaoludel ei olnud alkoholijoove õnnetusjuhtumi ainus põhjus, ei saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele (RKTKo 3-2-1-17-08, p 12; 3-2-1-112-14, p-d 13, 14). Juhtimisõiguse olemasolu või selle puudumine omab puutumust juhi enda vastutuse seisukohalt, mitte kindlustusvõtja (eeldusel, et need ei kattu). Kuna kostja ei ole mitte keeldunud hüvitise maksmisest kindlustusriski suurendamise vaid liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks mittelugemise tõttu, ei oma hageja väidetav hoolsusnõuete rikkumine ka antud juhul sisulist tähendust. Hageja ei ole rikkunud ühtegi lepingu ega tingimuste punkti, millel oleks olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et RL oleks tekitanud liiklusõnnetuse ja sellega seonduva kahju tahtlikult või raske hooletuse tõttu ning oleks eksisteerinud põhjuslik seos liiklusõnnetuse põhjustamise ja juhtimisõiguse ajutise äravõtmise vahel. RL-l oli eelnev ligi 40 aastane mootorsõiduki juhtimiskogemus ning selle ajutine äravõtmine ei toonud kaasa kindlustusriski suurenemist. RL juhiloa kehtivus ei oma vähimatki seost isiku juhtimisoskusega ega kindlustusjuhtumi toimumisega ning tegemist ei ole kindlustusriski mõjutava (sealhulgas seda suurendava) asjaoluga (seda ka lepingu järgi). RL ei olnud põhjustanud eelnevalt juhtimisõiguse peatumise ajal liiklusõnnetust ning seda ei ole menetluse jooksul tuvastatud. Praeguseks on RL juhtimisõigus taastatud ning ei ole tuvastatud, et ta oleks olnud vahepealsel ajal halvem juht. Maakohus ei põhjendanud, kuidas kohus järeldas, et ei kohaldu Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-163-15 toodu, kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmist ei saa analoogiana samastada juhiloa kehtivuse peatamise või peatumisega. Hageja hinnangul on tegemist väära ja Riigikohtu senise praktikaga vastuolus oleva käsitlusega. Hageja hinnangul on asjakohatud maakohtu viited sellele, et hagejat esindas lepingu sõlmimisel kindlustusmaakler. Kindlustusmaakler ei oma õigusteadmisi. Mõistlikult ei saa kindlustusmaaklerile omistada kohustust teostada kindlustuslepingu tingimuste osas õiguslikku analüüsi. Hageja viitas Finantsinspektsiooni juhendile „Nõuded kindlustuslepingu kohta teabe esitamisele“, mille kohaselt mh ei ole lubatud kindlustusandjal tugineda sellisele tüüptingimusele, mis võrreldes poliisis kokkulepitud kindlustusriskiga kitsendab kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt kindlustusjuhtumi mõistet. Käesoleval juhul on tegemist sellise juhtumiga. Kindlustusriski ülevõtmine ja kindlustuskaitse olemasolu ning liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks tunnistamine sõltub varjatult asjaoludest, mida kindlustusvõtja ei pruugi teada, mõjutada ega mõistlikult vältida. Mõistlikule kindlustusvõtjale ei saa olla ootuspärane olukord, kus kindlustusandja pakub poliisi kohaselt tasu eest liiklusõnnetusega kaasnevate riskide ülevõtmist, kuid kindlustuslepingu tüüptingimused sätestavad spetsiifilised tingimused, millal riski ülevõtmine toimub. Kindlustuslepingu pool on hageja ehk juriidiline isik, kes ei saa omada juhiluba ega iseseisvalt sõidukit kui kindlustuseset kasutada, seega oleks p 11.4 tagajärjel kindlustuskaitse näiline, mis sõltuks asjasse mittepuutuvate formaalsete eelduste täitmisest. Finantsinspektsiooni juhendi p 3.2.5 kohaselt ei tohi välistused olla ebamõistlikud, arvestades kindlustuslepingu eesmärki. Kindlustuspoliisil nimetatud kindlustusrisk peab olema vastavuses kaetud kindlustusriski sisuga ega tohi olla eksitav kindlustuskaitse tegeliku ulatuse osas (juhendi p 3.2.21).
Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
6(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega hagi rahuldamata jätmise kohta ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul ei ole alust järeldada, et vaidlusalused tüüptingimused ei ole muutunud kindlustuslepingu osaks. Lepingu osaks ei muutu sellised lepingutingimused, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on väga ebatavaline või arusaamatu (VÕS § 37 lg 3). Maakohus leidis õigesti, et hagejaga sarnane mõistlik kindlustusvõtja pidi mõistma, et kaskokindlustuslepingu puhul eeldatakse, et kindlustatud sõiduki juhil on kehtiv juhtimisõigus ja kindlustusvõtja ei saa anda kindlustustatud sõidukit mitte igaühe kasutada, vaid üksnes nende juhtida, kellel on nõuetekohane juhtimisõigus. Sellest tulenevalt pidi hagejaga sarnane mõistlik kindlustusvõtja mõistma, et kui ta annab sõiduki kasutada mõnele sellisele isikule, kellel ei ole juhtimisõigust kunagi olnud või kellelt on juhtimisõigus karistuse korras ära võetud ja kes peab juhtimisõiguse taastamiseks sooritama positiivselt eksami, ei saa kindlustuskaitse kehtida selliselt nagu see kehtib siis, kui kindlustatud sõiduki kahjustumine oleks toimunud juhtimisõigusega isiku poolse juhtimise korral. Seega ei saanud hageja poolt esile toodud tüüptingimuste sisu olla kaskokindlustuslepingu sõlmija jaoks ebatavaline.
8.Arusaamatu ei olnud ka tüüptingimuste tekst. Tekstist ilmnes selgesti ja üheselt arusaadavalt, et juhtimisõiguseta isiku poolse juhtimise korral kindlustusandjal hüvitamiskohustust ei ole.
9.Kindlustusandja hüvitamiskohustuse välistus (tüüptingimuste p 11.4.) ei ole üllatuslik ka selle paiknemise tõttu. Vaidlusalustel tüüptingimustel on tekstist eristatud ja paksus kirjas trükitud pealkirjad. Peatüki 11 pealkiri on „Ohutusnõuete ja kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tagajärjed“. Selline tekstis selgesti eristuva pealkirjaga peatükk viitab piisavalt selgesti ja arusaadavalt sellele, et kindlustusvõtja kohustuste, sh ilma juhtimisõiguseta juhtimisest ja juhtimisõiguseta juhi juhtimise ärahoidmise kohustuse (p 9.5.) rikkumise korral on õiguslikud tagajärjed, mis on avatud tüüptingimuste 11. peatükis. Seega, iga kindlustusvõtja, kes loeb vähemalt vaidlusaluste tüüptingimuste pealkirjad läbi, peab mõistma, et 11. peatükist võib tuleneda kindlustusvõtja jaoks kindlustuslepingu täitmise kontekstis negatiivsed tagajärjed juhtudeks, kui kindlustusvõtja rikub vähemasti elementaarseid kohustusi.
10.Maakohus leidis õigesti ka seda, et vaidlusaluseid tüüptingimusi ei saa käsitleda tühistena. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda järeldust, et vaidlusalused tüüptingimused kahjustaksid kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Kindlustuslepingust tulenev tingimus, mille kohaselt peab kindlustusvõtja tagama, et kindlustatud sõidukit kasutaks isik, kellel on nõutav juhtimisõigus, on selline tingimus, mida võiks iga kindlustusandja kindlustusvõtjalt mõistlikult nõuda. Juhtimisõigusega isiku poolt juhitud sõiduki riski on võimalik hinnata. Olukorras, kus sõidukit juhib isik, kelle puhul on riik otsustanud, et isikult tuleb mingil põhjusel juhtimisõigus ära võtta, on kindlustatav risk ilmselgelt erinev riskist, mis esineks juhtimisõigusega sõidukijuhi puhul. Selle tagamine, et sõidukit juhib üksnes juhtimisõigusega isik, on mõistlikult võttes kindlustusvõtja mõjusfääris. Sellise kohustuse puhul on tegemist elementaarse ning mõistetava kohustusega.
7(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064
11.Vaidlusaluste tüüptingimuste järgi kujunenud konkreetset olukorda ei saa pidada ka ebaõiglaseks, sest käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt ei põhjustanud liiklusõnnetust ega aidanud selle tekkimisele kaasa muud asjaolud (teine liikleja, ootamatult halvad teeolud, looma jooksmine teele, juhi terviserike, sõiduki rike vms), mis oleksid võinud põhjustada liiklusõnnetuse ka sellise juhi puhul, kelle osas riik ei ole leidnud, et juhilt tuleb juhtimisõigus ära võtta. Hageja viitas sellele, et konkreetse õnnetuse puhul ei tuvastatud, et juht oleks olnud joobes, või et juht oleks ületanud sõidukiirust. Samas, nagu eespool märgitud, ei toodud esile ka muid asjaolusid, mis oleksid liiklusõnnetuse tekkimisele kaasa aidanud. Seega saab kokkuvõtlikult järeldada, et liiklusõnnetuse põhjustas isiku juhtimine, kellelt oli juhtimisõigus ära võetud.
12.Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt viidatud Riigikohtu seisukohad ei ole käesoleval juhul kohaldatavad. Konkreetsel juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus juhilubade kehtivusaeg oleks lõppenud ning juht oleks pelgalt unustanud juhilube uuendada.
13.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka see hageja väide, et ajal, mil õnnetusjuhtum toimus, oli sõidukijuhile määratud karistus juba möödunud ning sõidukijuht oleks võinud selleks ajaks juhtimisõiguse taastada, kuid ta ei olnud selleks veel eksamit sooritanud. Maakohtu käsitlus ei olnud ebakorrektne. Maakohus märkis õigesti, et sõidukit juhtinud isikult oli juhtimisõigus ära võetud ja juhtimisõigus puudus tal põhjusel, et see oli talt ära võetud. Seejuures on oluline, et peale seda, kui juhtimisõigus on karistuse korras ära võetud, juhtimisõigus automaatselt ei taastu, vaid juhtimisõiguse saamiseks tuleb positiivselt sooritada eksam, st täita nõudeid, mida peavad täitma mh ka need isikud, kellel ei ole kunagi juhtimisõigust olnud. Eksami sooritamise nõude eesmärk ei ole muuta karistatud juhi jaoks juhtimisõiguse kaotuse aluseks olnud rikkumist võimalikult ebameeldivaks, vaid selle kontrollimine, kas juhtimisõiguse kaotanud juhil ikka on need oskused ja omadused, mida ohutult ja liiklusnõudeid järgivalt juhilt eeldatakse. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et juhtimisõiguse puudumise ja õnnetuse toimumise vahel ei saanud seost olla, sest vastasel korral oleks õnnetus pidanud toimuma juba oluliselt varem. Ilma juhtimisõiguseta juht ei tarvitse põhjustada õnnetusjuhtumi tekkimist kohe esimesel sõidukorral, samas ei tähenda see, kui juhtimisõiguseta juht on mõnda aega ilma õnnetusi põhjustamata sõidukit juhtinud, et tema juhtimisoskused ja juhi omadused oleksid samaväärsed juhtimisõigusega juhi omadega. Pigem viitab juhtimisõiguseta juhtimine juhi kalduvusele rikkuda teadlikult liiklusreegleid.
14.Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et kindlustusvõtja ei pidanud kindlustusandjat teavitama sellest, et kindlustatud sõidukit hakkab juhtima isik, kellel juhtimisõigust ei ole. Hageja viitas seejuures sellele, et tüüptingimuste 8. peatükis on reguleeritud kindlustusriski mõjutavad olulised asjaolud ja nendest teavitamine ning vastavas alajaotuses ei ole sätestatud, et kindlustusandja peaks kindlustusvõtjat teavitama sellest, et sõidukit asub juhtima isik, kellel juhtimisõigust ei ole ning veelgi enam, kellelt see on karistusena ära võetud. Ringkonnakohus hageja käsitlusega ei nõustu. Kuigi viidatud peatükis ei ole selgesõnaliselt sätestatud kindlustusvõtja kohustust teavitada kindlustusandjat nimetatud kohustusest ja kuigi sellist kohustust ei tulene otsesõnu ka muudest lepingutingimustest, on nõue, et kindlustatud sõidukit tohib juhtida üksnes juhtimisõigusega isik, elementaarne ning üks esmaseid kohustusi, mida kindlustusvõtja peab tagama. Sellest tulenevalt peab kindlustusvõtja teavitama kindlustusandjat ka sellest, kui kindlustusvõtja kavatseb elementaarseid ohutuse ja riskide maandamise nõudeid rikkuda.
8(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064
15.Maakohus käsitles oma otsuses ka seda, et isegi siis, kui hüvitise maksmise kohustus ei oleks tüüptingimustest tulenevalt välistatud, tuleb kahju hüvitist vähendada nullini (VÕS § 139). Ringkonnakohus nõustub vastava maakohtu järeldusega. Ringkonnakohus viitas eespool sellele, et konkreetse õnnetusjuhtumi osas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis võinuksid selle põhjustada või kindlustusjuhtumi tekkimisele kaasa aidata. Tegemist oli heade liiklusoludega, heade teeoludega, laia teega, õnnetuses ei osalenud teisi liiklejaid ning esile ei toodud ka muid tegureid, mis oleksid võinud õnnetuse põhjustada. Samas toodi käesoleva tsiviilasja raames esile see, et juhil ei olnud juhtimisõigust ning juhilt võeti juhtimisõigus ära põhjusel, et ta oli eelnevalt korduvalt ja oluliselt liiklusreegleid rikkunud ning ta oli ka peale juhtimisõiguse äravõtmist, liiklusreegleid teadlikult ja tahtlikult rikkudes sõidukit juhtima asunud. See, kas kahju hüvitist tuleks vähendada ja kui, siis millisel määral tuleks seda teha, on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes siis, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ülalviidatud asjaolusid arvesse võttes ei saa järeldada, et maakohus oleks kaalutlusotsustuse tegemisel diskretsiooni piire ületanud.
16.Ringkonnakohus ei nõustu hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et sõidukit juhtinud isikul juhtimisõiguse puudumine ei saanud olla põhjuslikus seoses õnnetuse tekkimisega. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui sõidukit juhib isik, keda on mitmetel kordadel karistatud oluliste liiklusreeglite rikkumise eest, kellelt on juhtimisõigus ära võetud ja kes paneb juhtimisõiguseta sõitmisega teadlikult ja tahtlikult toime järjekordse olulise liiklusreeglite rikkumise, viitavad need asjaolud sellele, et juht võib ka ülejäänud liiklusreeglitesse suhtuda üleolevalt ning panna täiendavalt toime ka muid rikkumisi, millega sarnaste rikkumiste eest on teda juba karistatud. Ringkonnakohtu hinnangul on ebasobiva kiiruse valimine selline rikkumine, mis viitab selgesti ohutu sõitmise nõuete eiramisele. See viitab mh ka sellele, et juht võib eirata ka muid reeglitekohase ja ohutu liiklemise nõudeid.
17.Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et sõidukit juhtinud isiku juhtimisoskus ei oma vähimatki seost juhtimisõiguse mittekehtivusega. See, kui isik paneb toime korduvad olulised liiklusrikkumised, mille eest rakendatakse isiku suhtes juhtimisõiguse äravõtmist, viitab üheselt sellele, et juhtimisõiguse üle otsustav organ leidis, et mingil põhjusel, kas siis puudulike oskuste või ebakohase reeglitesse suhtumise tõttu, ei saa isikul juhtimisõigust olla. Liiklusohutuse seisukohast ei ole põhjapanevat vahet, kas isik ei oska liiklusreegleid järgida või ta ei taha reegleid järgida. Kindlustustingimustest tulenes üheselt ja selgelt, et juhul, kui kindlustusvõtja ei taga seda, et sõidukit juhib juhtimisõigusega isik, siis kindlustusandjal hüvitise maksmise kohustust ei ole. Sellise asjaolu tagamine on kindlustusvõtja mõjusfääris ja kindlustusvõtjale jõukohane. Välistatud ei ole see, et kindlustusandja teatud riskide vastu ei kindlusta. Maakohtu otsuse tühistamist ei saa tingida ka need hageja väited, mis puudutavad seda, et juhtimisõigus võib lõppeda ka sõidu toimumise ajal, kui juhiloa kehtivus peaks vahepeal juhuslikult lõppema. Käesoleval juhul puudus juhtimisõigus karistuse tagajärjel, millest juht oli selgesti teadlik. Eespool toodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
18.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust. Alust ei ole muuta ka maakohtu poolt summaarselt välja mõistetud menetluskulude suurust. Konkreetseid vastuväiteid maakohtupoolsele menetluskulude summaarsele kindlaksmääramisele ei ole hageja apellatsioonkaebuses esitanud. Asjaolusid, mis annaksid maakohtu menetluskulude suuruse muutmiseks alust ei nähtu ka toimiku materjalidest.
9(10)
Tsiviilasi nr 2-16-9064
19.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastustaja esindaja esitas apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, mille kohaselt palus välja mõista apellatsioonimenetluses osalemise eest esindajatasu summas 2199,45 eurot (ilma käibemaksuta, millele lisandub esindaja istungil osalemise ajakulu. Vastustaja esindaja apellatsioonimenetluse töömaht (ilma istungil osalemiseta) oli 13 tundi ja 20 minutit. Vastustaja soovib hüvitist tunnitasuga 165 eurot töötunni eest (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et vastustaja esindaja töömaht on sedavõrd suur, et kogu vastustaja esindaja töömahtu ei pea apellant hüvitama. Iseenesest võib vastustaja tellida õigusabi ükskõik millises mahus, kuid juhul, kui vastustaja taotleb enda õigusabi kulude vastaspoolelt väljamõistmist, saab kohus seda teha üksnes ulatuses, mis on kohane ja põhjendatud konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades. Konkreetsel juhul ei olnud tegemist väga mahuka tsiviilasjaga, mille lahendamine sõltub paljudest elulistest asjaoludest. Vaidlus ei olnud ka õiguslikult keerukas ega hõlmanud selliseid õiguse valdkondi, millega advokaadid igapäevaselt kokku ei puutu. Konkreetse vaidluse asjaolud ja seisukohad toodi kohtu ette ja esitati maakohtus. Uusi asjaolusid ega tõendeid apellatsioonimenetluses ei esitatud. Seega olid vaidluse asjaolud vastustaja esindajale tuttavad juba maakohtu menetlusest ning esindaja ei pidanud kogu vaidluse asjaolusid, nagu uut materjali, algusest peale apellatsioonimenetluse jaoks läbi töötama. Põhjendatud saab olla ajakulu, mis kulub kohtuotsuse läbilugemisele, apellatsioonkaebusega tutvumisele ning vastuse koostamisele ning istungiks vaidluse asjaolude ülevaatamisele. Vastav ajakulu ei saa olla kokku rohkem kui 5 tundi. Ajakulu põhjendatuse arvestamisel tuleb arvestada ka seda, et esindaja soovib saada töötasu suuruses 165 eurot töötunni eest. Sellise suurusega töötasu eeldab professionaalset teenust, mille raames esindajal on vaidlust puudutavad õiguslikud küsimused selged ning esindaja suudab kontsentreeritult tööd teha. Seega saab istungile eelnenud aja osas lugeda põhjendatud ajakuluks 5 tundi, mille eest töötasu on 825 eurot. Istung kestis 34 minutit, mille eest töötasu on 93,5 eurot. Seega saab apellandilt vastustaja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulude hüvitise summas 918,5 eurot.
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Külli Puusep (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.