Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja õiguseelneja XxxxOÜ ja kostjad sõlmisid 10.mail 2011.a laenulepingu nr xxxx ja käenduslepingud, mille p-i 1.1 kohaselt andis hageja kostjale I laenu 30 000,00 eurot. Lepingu p-i 2.2 kohaselt kohustus kostja I tasuma laenusummalt hagejale intressi 0,1% päevas ja p-i 2.1 kohaselt kohustus kostja I laenusumma tagastama 20.juulil 2011.a. Lepingu p-i 2.5 kohaselt, juhul, kui kostja I ei tagasta laenu tagastamise tähtajaks hagejale laenusummat, on hagejal õigus nõuda kostjalt I viivist 0,5% päevas tagastamata summalt. Lepingu p-is 6.1 on hageja ja kostjad kokku leppinud, et kostjad II, III ja IV kohustuvad vastutama hageja ees Lepingust tulenevate kohustuste nõutekohase täitmise eest. Hageja tasus 10.mail 2011.a kostjale I laenusumma 30 000,00 eurot. Kostja I ei tagastanud vaatamata korduvatele lubadustele laenusummat ning hageja õiguseelneja edastas kostjatele 28.augustil 2012.a nõudekirjad. Pooled pikendasid kokkuleppel laenusumma tagastamise tähtaega kolmel korral ning viimase kokkuleppe kohaselt kohustusid kostjad laenusumma tagastama hiljemalt 24.oktoobriks 2011.a. Kostja I tasus hageja õiguseelnejale 2012.a kuni 2014.a intressi, kuid ei ole laenusummat tagastanud. 31.detsembril 2015.a sõlmisid XxxxOÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille alusel läks XxxxOÜ nõue kostjate vastu hagejale üle. Kostjad ei ole kuni hagi esitamiseni laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Pooled on Lepingu p-is 2.5 kokku leppinud, et laenusumma tagastamisega hilinemisel tasub kostja I viivist 0,5% päevas tagastamata summalt. Hageja viivise nõue kostjate vastu on seisuga 11.aprill 2016.a 244 500,00 eurot (0,5% x 30 000,00 eurot x 1630 päeva). Hageja vähendab viivise nõuet 29 999,00 euroni. Hageja õiguseelneja ja kostjad on Lepingu p-s 6 kokku leppinud, et kostjad II, III ja IV vastutavad hageja ees kostja I kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Seega kohustuvad kostjad II, III ja IV täitma hageja ees kostja I kohustuse täies ulatuses solidaarselt kostjaga I. xxxOÜ palub kohtul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 30 000,00 eurot ja viivise summas 29 999,00 eurot ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostjad ei tunnista hagis esitatud nõudeid kuna esitatud nõuded on aegunud ja põhjendamatud ning paluvad jä tta hagi rahuldamata. Kostjad leiavad, et hageja nõuded kostjate vastu on aegunud. Hageja viitab hagis, et tema õiguseelneja XxxxOÜ ja kostjad sõlmisid 10. mail 2011.a laenulepingu nr xxxx ja kä enduslepingud, mille punkti 1.1 kohaselt andis hageja kostjale I laenu summas 30 000,00 eurot. Lepingu p-i 2.2 kohaselt kohustus kostja I tasuma laenusummalt hagejale intressi 0,1% pä evas ja punkti 2.1 kohaselt kohustus kostja I laenusumma tagastama 20. juulil 2011.a. Hageja viitab

hagis, et kandis 10. mail 2011.a kostjale I ü le kogu laenusumma. Lepingu punkti 2.5 kohaselt, juhul, kui kostja I ei tagasta laenu tagastamise tä htajaks hagejale laenusummat, on hagejal õigus nõuda kostjalt I viivist 0,5% pä evas tagastamata laenusummalt. Hageja viitab, et kostja I ei tagastanud vaatamata korduvatele lubadustele laenusummat ning hageja õ iguseelneja edastas kostjatele 28. augustil 2012.a nõudekirjad. Pooled pikendasid kokkuleppel laenusumma tagastamise tä htaega kolmel korral ning viimase kokkuleppe kohaselt kohustusid kostjad laenusumma tagastama hiljemalt 24. oktoobriks 2011.a. Hageja vä itel tasus kostja I kü ll hageja XxxxOÜ -le 2012.a kuni 2014.a intressi, kuid ei ole põhinõuet tagastama asunud. Oma hagis toodud vä idet intressi tasumise kohta kostja I poolt XxxxOÜ -le ei ole hageja aga tõendanud ning see on seega paljasõnaline vä ide. Ä riregistrist nä htuvalt on XxxxOÜ likvideerimisel alates 16. oktoobrist 2014.a ning vaatamata asjaolule, et hageja poolt hagis esitatud vä itel on XxxxOÜ hageja õiguseelneja, siis avalikust ä riregistrist ei nä htu põhjuseid, miks võiks või peaks XxxxOÜ -d pidama hageja õiguseelnejaks. Asjaolu, et XxxxOÜ ja hageja on 31. detsembril 2015.a sõlminud nõude loovutamise lepingu ei tä henda, et XxxxOÜ oleks hageja õiguseelneja. Samuti tuleneb 31. detsembril 2015.a sõlmitud nõude loovutamise lepingust, et XxxxOÜ on hagejale loovutanud ainult 10. mail 2011.a sõlmitud laenulepingust nr xxxx tuleneva nõude, aga mitte hilisemalt laenulepingu lisadest tulenevad nõuded ning seetõttu on kü sitav hageja nõude rahuldamise võimalikkus hagiavalduses toodud asjaoludel kuna laenulepingu nr xxxx lisadega muudeti selle tingimusi selliselt, et 10. mail 2011.a sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevad kohustused lõppesid tingimuste ja tä htaja lõppemisel. VÕ S § 170 kohaselt loetakse nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunuks alles siis, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta vä lja andnud dokumendi ning uus võlausaldaja esitab selle võlgnikule. Kostjad said vä idetavast nõude loovutamisest XxxxOÜ poolt hagejale teada alles kä esolevas tsiviilasjas hagi esitamisega. Tulenevalt TsÜ S § 142 lg 1 kohaselt aegub nõue seaduses sä testatud tä htaja (aegumistä htaeg) jooksul ning pä rast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse tä itmisest. TSÜ S § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumise arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ning kä esolevaga esitavad kostjad menetlusliku aegumise vastuvä ite hagis esitatud kõigi nõuete osas, mis tulenevad 10. mail 2011.a sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest. Vastavalt TsÜ S § 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistä htaeg kolm aastat ning aegumistä htaeg algab kohustuse sissenõutavaks muutumisest. TsÜ S § 144 kohaselt aegub koos põhinõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue isegi juhul kui see ei oleks eraldi veel aegunud. Hageja on ise hagis viidanud, et laen pidi olema viimase lisakokkuleppe kohaselt koos intressidega tagastatud hiljemalt 24. oktoobriks 2011.a, mistõttu laenulepingust tuleneva nõude aegumistä htaeg saabus hiljemalt 24. oktoobril 2014.a. Juhul kui kohus jõuab seisukohale, et laenulepingu lisadest tulenevaid nõudeid ei ole 31. detsembril 2015.a nõuete loovutamise lepinguga hagejale loovutatud, siis saabus aegumistä htaeg juba 20. juulil 2014.a. Eelnevast tulenevalt leiab kostja, et hageja põhi- ja kõrvalnõuete osas, mis tulenevad 10. mail 2011.a sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest, tuleb vastavalt TsÜ S § 146 lg 1 kohaldada aegumist. Kostjate II, III ja IV poolt antud kä endused on aegunud ja tü hised. Kui võlausaldaja esitab nõude kä endaja vastu, võib kä endaja VÕ S § 149 lg 1 jä rgi esitada võlausaldaja nõudele ü ldjuhul kõiki vastuvä iteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Lepingu punktis 6.1 on hageja ja kostjad II, III ja IV kokku leppinud, et kohustuvad vastutama hageja ees Lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase tä itmise eest. Tulenevalt VÕ S § 145 hakkavad nõuded kä endaja vastu aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Kostjad on juba teinud kä esolevas menetlusdokumendis ü lalpool viite, et tulenevalt TsÜ S § 144 ja § 146 lg 1 aegus hageja põhinõue koos kõrvalnõuetega hiljemalt 24. oktoobril 2014.a, mistõttu ei ole hageja nõue sissenõutav ka kä endajatelt. Juhul kui kohus jõuab seisukohale, et laenulepingu lisadest tulenevaid nõudeid ei ole 31. detsembril 2015.a nõuete loovutamise lepinguga hagejale loovutatud, siis saabus aegumistä htaeg kä endajate osas juba 20. juulil 2014.a. Kostjad II, III ja IV paluvad kohaldada

aegumist hagis esitatud kõigi nõuete osas, mis tulenevad 10. mail 2011.a hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja selle lisadest. XxxxOÜ loovutas hagejale ainult 10. mail 2011.a sõlmitud laenulepingust nr xxxx tuleneva nõude aga mitte hilisemalt laenulepingu lisadest tulenevaid nõudeid ning seetõttu on kü sitav hageja nõude rahuldamise võimalikkus hagiavalduses toodud asjaoludel kä endajate vastu kuna laenulepingu nr xxxx lisadega muudeti selle tingimusi olulisel mä ä ral selliselt, et 10. mail 2011.a sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevad nõuded lõppesid uute tingimuste ja tä htaegade kehtestamisel. XxxxOÜ ja kä endajate vahel 10. mail 2011.a sõlmitud kä endusleping (laenulepingu alapunkt 6) ei sisalda kä endajate rahalise vastutuse maksimumsummat, mistõttu on kä endusleping tulenevalt VÕ S § 143 lg 2 tü hine. Ü kski kä endajatest ei tegutsenud kä endust andes oma majandus- või kutsetegevuse raames. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus on tuvastanud alljärgnevad õiguslikku tähendust omavad asjaolud: XxxxOÜ ja kostjad sõlmisid 10.mail 2011.a laenulepingu nr xxxx ja käenduslepingud, mille p-i 1.1 kohaselt andis hageja kostjale I laenu 30 000,00 eurot. Lepingu p-i 2.2 kohaselt kohustus kostja I tasuma laenusummalt hagejale intressi 0,1% päevas ja p-i 2.1 kohaselt kohustus kostja I laenusumma tagastama 20.juulil 2011.a. Lepingu p-i 2.5 kohaselt, juhul, kui kostja I ei tagasta laenu tagastamise tähtajaks hagejale laenusummat, on hagejal õigus nõuda kostjalt I viivist 0,5% päevas tagastamata summalt. Lepingu p-is 6.1 on hageja ja kostjad kokku leppinud, et kostjad II, III ja IV kohustuvad vastutama hageja ees Lepingust tulenevate kohustuste nõutekohase täitmise eest (lk 10-12). XxxxOÜ tasus 10.mail 2011.a kostjale I laenusumma 30 000,00 eurot (lk 23). Kostja I ei tagastanud hagejal laenusummat ning XxxxOÜ edastas kostjatele 28.augustil 2012.a nõudekirjad. 19.07.2011 sõlmitud laenulepingu nr xxxx ja käenduslepingute lisa nr 1 punkt 2 kohaselt laenusaaja kohustub varem laenatud laenusummas 30 000 eurot tagastama hiljemalt 26.08.2011 (lk 14-16). 22.09.2011 sõlmitud laenulepingu nr xxxx ja käenduslepingute lisa nr 1 punkt 2 kohaselt laenusaaja kohustub varem laenatud laenusumma kokku 30 000 eurot laenusaajale tagastama hiljemalt 24.10.2011 (lk 20-22). 28.02.2012 edastas XxxxOÜ kõigile kostjatele teated, milles palus tasuda kogu võlgnetav summas 75 750 eurot hiljemalt 19.09.2011 (lk 26-28). 31. detsember 2014 sõlmisid XxxxOÜ ja hageja nõude loovutamisega lepingu, mille kohaselt loovutas XxxxOÜ hagejale kostja I vastu nõude, mis on tekkinud XxxxOÜ ja kostja I vahel 10.05.2011 sõlmitud laenulepingu nr xxxx ja käenduslepingute alusel (lk 29-31). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on XxxxOÜ ja kostjate vahel 10.mail 2011.a sõlmitud laenuleping nr xxxx ja käenduslepingud, mille p-i 1.1 kohaselt andis hageja kostjale I laenu 30 000,00 eurot tagastamise tähtajaga 20.juuli 2011. Poolte kokkuleppel on laenu tagastamise tähtaega pikendatud kolmel korral ning viimase kokkuleppe kohaselt kohustusid kostjat laenusumma tagastama hiljemalt 24. oktoobriks 2011. Seega tuleneb kohustus lepingust. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 31. detsember 2014 sõlmisid XxxxOÜ ja hageja nõude loovutamisega lepingu, mille kohaselt loovutas XxxxOÜ hagejale kostja I vastu nõude, mis on tekkinud XxxxOÜ ja kostja I vahel 10.05.2011 sõlmitud laenulepingu nr xxxx ja käenduslepingute alusel. VÕS§ 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕ S § 170 kohaselt loetakse nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunuks alles siis, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta vä lja andnud dokumendi ning uus võlausaldaja esitab selle võlgnikule. Hageja nõuab kostjatelt 10. mai 2011 sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu järgi võlgnevuse tasumist. Nimelt hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus 30 000,00 eurot ning viivis summas 29 999,00 eurot. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on 10.05.2011 XxxxOÜ poolt kostja I arveldusarvele 3 kantud 30 000 eurot. Kostjate väidete kohaselt 21.12.2015 sõlmitud nõude loovutamise lepingust nähtub, et XxxxOÜ on loovutanud hagejale ainult 10. mai 2011 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tuleneva nõude ja ei ole loovutanud hilisematest laenulepingu lisadest tulenevat nõuet. Nimelt laenulepingu nr xxxx lisadega muudeti selle laenulepingu tingimusi selliselt, et 10. mail 2011 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevad kohustused lõppesid. Kohus kostjate seisukohaga ei nõustu. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingu poolte kokku leppel muuda, mida kohtule esitatud laenulepingu nr xxxx lisadest nähtuvalt on pooled ka teinud. 21.12.2015 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas XxxxOÜ hagejale juba muudetud laenulepingust nr xxxx ja käenduslepingutest tuleneva nõude, kuna nimetatud laenulepingu lisad olid sõlmitud enne nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Seega on XxxxOÜ loovutanud hagejal ka laenulepingu ja käenduslepingu lisadest tuleneva nõude. Kostjad on palunud kohaldada hageja nõudele aegumist. TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 g 1 tulenevalt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutmisega, kuis seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. VÕS § 70 lg 1 kohaselt solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati sama paragrahvi lg 2 kohaselt solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Hageja ei nõustu kostjate vastuväitega, et hageja nõue on aegunud. Hageja leiab, et hageja nõude aegumine on katkenud seoses kostja I poolt XxxxOÜ-le viimase intressimakse summas 1000

eurot tasumisega 23. augustil 2013, millega tunnistas hageja nõuet. Hageja väidete kohaselt hageja ja kostja I tasaarvestasid vastastikuseid nõuded veel ka 17. veebruaril 2015. Kohtule esitatud XxxxOÜ konto väljavõttest nähtuvalt on kostja I teinud XxxxOÜ-le järgmised maksed: 29.06.2012 makse summas 5 250,00 eurot ja makse selgituseks on “Arve nr 111002”, 07.02.2013 makse summas 1000,00 eurot ja makse selgituseks on “Kokkuleppe makse”, 06.02.2013 makse summas 1000,00 eurot ja makse selgituseks on “Kokkuleppe makse” ning 23.06.2013 makse summas 1000,00 eurot ja makse selgituseks on märgitud “Kokkuleppe makse”. Kostjad leiavad, et hageja poolt esitatud Swedbank AS konto väljavõttest ei nähtu kostja I vastu esitatud nõude aegumise katkemist TsÜS § 158 lg 1 alusel nagu seda väidab hageja. Kostja on tõepoolest tasunud nimetatud summa XxxxOÜ-le, kuid mitte ühegi kostja I poolt teostatud makse puhul ei ole võimalik neid siduda laenulepinguga nr xxxx ning seda, et kostja I oleks tasunud laenulepingust nr xxxx tulenevat põhinõude või kõrvalnõudeid. Kosjad väidavad, et XxxxOÜ ja kostja I vahel oli ka muid õigussuhteid ning kostja I ei oska enam öelda, milliste kohustuste täitmiseks on maksed selgitusega “ Kokkuleppe makse” teostanud kuna viimase vastava makse teostamiseks on praeguseks möödunud üle 3,5 aasta. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et kostja I poolt tehtud maksed sh. viimane makse 23.08.2013 oleks tehtud mõne muu kohustuse täitmiseks kui laenulepingust nr 2010502 tuleneva kohustuse täitmiseks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited või vastuväited. Kuna käesoleval juhul on kostjad esitanud vastuväite, et makse selgitusega “kokkuleppe makse” on mõnest muust kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmiseks, siis pidid kostjad ka oma vastuväidet tõendama. Käesoleval juhul kostad seda teinud ei ole ja on vaid märkinud, et ei mäleta enam, millise kohustuse täitmiseks on maksed selgitusega “kokkuleppe makse” teostanud kuna viimase vastava makse toestamiseks on möödunud praeguseks 3,5 aastat. Sellest väitest kohtu hinnangul aga ei piisa. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Samas paragrahvi lõike 2 näeb ette, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises võim muus teos. Kohus leiab, et kuivõrd kostja I on laenulepingust tulenevat võlgnevust osaliselt tasunud, siis on kostja I vaidlusalusest laenulepingust tulenevat nõuet tunnustanud ja hageja nõude aegumine on katkenud ja algas uuesti kostja I poolt nõude tunnustamisega. Kuna kostja I tegi viimase makse hagejale 23.06.2013, siis tulenevalt TsÜS § 147 lg 1 hageja nõude aegumistähtaeg algas uuesti 31.12.2014 kell 24:00. Kuna hageja on esitanud hagiavalduse kohtule 21.04.2016, siis hageja nõue ei ole aegunud. 10.05.2011 hageja ja kostjate II, III ja IV vahel sõlmitud käenduslepingu punkt 6.1 kohaselt käesolevaga annavad käendaja I, käendaja II ja käendaja II (käendajad koos edaspidi käendajad) kui laenusaaja osanikud ja juhatuse liikmed isiklikud käendused käesolevast laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks. Lepingu punkt 6.2. kohaselt laenuandaja, laenusaaja ja käendajad on kokku leppinud, et käendajad kohustuvad vastutama laenuandja ees käesolevas laenulepingus sisalduvast laenulepingust tulenevalt laenusaaja poolt laenandjale maksmisel kuuluvate, kuid maksmata maksete, viivist ja muud võlgnevuste nõuetekohase täitmise eest. Vaidlus on selle üle, kas kostjad II, III ja IV vastutavad käendajana kostja I kohustuste eest hageja ees. Kostja II, III ja IV poolt esitatud vastuväidete kohaselt XxxxOÜ ja kostja II, III ja IV vahel 10.05.2011 vahel sõlmitud käendusleping oli oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Nimelt väidavad kostjad, et käendusleping on tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1) ning tühine seetõttu, et lepingus ei olnud kokku lepitud käendajate vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla

seotud muu tingimusega. VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Puudub vaidlus, et kostjad II, III ja IV on käenduslepingu sõlminud füüsilise isikuna. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et erinevalt varasemast regulatsioonist ei ole alates 05.04.2011 enam seotud VÕS § 1 lg-s 5 sisalduv tarbija ja tarbijakäenduse mõiste ning tarbijakäendusleping on igasugune leping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on käendaja iseseisva majandus-ja kutsetegevusega seotud või mitte (2016.a väljaanne, lk 751). Seega on käesoleval juhul tegemist tarbijakäendusega ning tähtsust ei oma asjaolu, et kas kostjad II, III ja IV olid põhivõlgniku osanikud ja juhatuse liikmed või mitte. Kuivõrd XxxxOÜ ja kostjate II, III ja IV vahel sõlmitud tarbijakäenduslepingus ei ole kokku lepitud käendajate vastutuse rahalist maksimumsummat, siis on kohtu hinnangul XxxxOÜ ja kostjate II, III ja IV vahel sõlmitud tarbijakäendusleping tühine. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt hagejal puudub nõue kostjate II, III ja IV vastu. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et XxxxOÜ ja kostja I vahel on sõlmitud 10. mail 2011 laenuleping, mille kohaselt andis XxxxOÜ andis kostjale I laenu 30 000 eurot ning vastavalt XxxxOÜ ja kostja I vahel sõlmitud kokkulepetele pikendasid pooled laenusumma tagastamise tähtaega ning kostja I kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 24. oktoobriks 2011. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal I raha maksmise kohustus, mida kostja I on rikkunud. Kostja I kohustus laenusumma 30 000 eurot tagasi maksma hiljemalt 14. oktoobriks 211. Tõendamist pole leidnud, et kostja I või keegi käendajatest oleks laenusumma hagejale tagastanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt I põhivõlgnevust 30 000 eurot. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista viivise summas 29 999,00 eurot. Hageja on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu punktist 2.5., mille kohaselt laenu tagastamisega viivitamise korral kohustus kostja I maksma viivist 0,5 % päevas tagastamata laenusummalt. Hageja on arvestanud viivist kuni 11.04.2016 ehk kokku 1630 päeva eest kokku 244 500 eurot, kuid ei esitanud viivisenõuet kostjate vastu suuremas summa summas 29 999,99 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlust pole selle üle, et vastavalt laenulepingu punktile 2.5 on pooled kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas tagastamata laenusummalt.

Kohus on tuvastanud, et kostja I kohustus muutus sissenõutavaks alates 24.11.2011 ja kostja I rikkus raha maksmise kohustust. Kostja I ei ole esitanud sisulisi vastuväited hageja viivise määrale nõudele ega viivisearvestusele. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 29 999,00 eurot ajavahemiku 24.11.2011 kuni 11.04.2016 eest tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 30 000 eurot ja viivise 29 999,00 eurot. Kohus jätab rahuldamata hagi kostjate II, III ja IV vastu. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. TsMS § 133 lg 1 kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Seega on hagi hinnaks 59 999 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses kostja I vastu, siis jätab kohus hageja menetluskulud kostja I kanda. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata kostjate II, III IV suhtes, siis jätab kohus kostjate II, III ja IV menetluskulud hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumises alates TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.