Nord Collect OÜ hagi Ain Saan vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Hagihind
419,02 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetlusstaadium
•
Hageja: Nord Collect OÜ (registrikood 11897588, aadress Tallinn, Kesklinna linnaosa, Tartu maantee 24-20), hageja volitatud esindaja: Kristjan Vahar (isikukood XXX, Tallinna Õigusbüroo OÜ, Tartu mnt 24-20, Tallinn, e-post [email protected])
•
Kostja: Ain Saan (isikukood XXX, aadress XXX, epost XXX)
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Nord Collect OÜ hagi Ain Saani vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Välja mõista Ain Saanilt Nord Collect OÜ kasuks põhivõlgnevus summas 276 eurot, tasumata intressid summas 72 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 48,86 eurot, kokku 396,86 eurot (kolmsada üheksakümmend kuus eurot ja 86 eurosenti).
Välja mõista Ain Saanilt Nord Collect OÜ kasuks viivis põhivõlalt alates 13.07.2017 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Toimetada kohtuotsuse koopia kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud Ain Saani kanda.
6.Määrata tsiviilasjas nr 2-17-110305 Nord Collect OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks 220 eurot, millest 100 eurot on riigilõiv ning 120 eurot lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses TsMS § 175 lg 1 mõttes.
7.Välja mõista Ain Saanilt Nord Collect OÜ kasuks menetluskulud 220 eurot.
8.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskulult (220 eurot) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord
Tsiviilasi nr 2-17-110305 Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Monefit Estonia OÜ ja Ain Saan (kostja) sõlmisid interneti vahendusel 28.01.2015 lepingu nr XXX (tlk 35-46). Lepingu sõlmimisel võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale võtta kiirlaenu. 28.01.2015 esitas kostja laenutaotluse 300 euro saamiseks 90-ks päevaks (tlk 48 ja 51-59). Kostja on varasemalt käinud enda isikut tuvastamas (tlk 67). Peale laenutaotluse esitamist on kostjale saadetud e-posti teel täiendavalt laenutingimused (tlk 61-66), et kostja tutvuks veelkord laenutingimustega. Peale kostja poolt täiendavalt laenutingimustega tutvumise kinnitamist rahuldas Ziip OÜ kostja poolt esitatud taotluse ja Ziip OÜ kandis 28.01.2015 kostja poolt märgitud pangakontole laenu summas 300 eurot (tlk 47). Peale kostjale laenu ülekandmist saadeti esialgse võlausaldaja poolt kostjale arve (tlk 69), et kostjat veelkord teavitada laenutagasimakse tähtajast. Kostja kohustus laenusumma 300 eurot koos laenukasutamisetasuga 72 eurot tasuma hiljemalt 28.04.2015. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud.
2.Esialgne võlausaldaja loovutas nõude Nord Collect OÜ-le koos kõikide seadusest ja lepingust nr XXX p 9 ja nõude loovutamise lepingust nr XXX (tlk 49-50) tulenevate õigustega.
3.Hageja nõue kostja vastu 12.07.2017 seisuga on kokku 396,86 eurot, millest 276 eurot on tagastamata krediidisumma, 72 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 48,86 eurot sisenõutavaks muutunud viivis. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 13.07.2017, kuni põhinõude summa 276 eurot täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Alternatiivse nõudena on hageja esitanud kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Kostja arveldusarvele on kantud 28.01.2015 300 eurot (tlk 47). Kostja on olnud teadlik, et summa, mis on Ziip OÜ poolt kostja arveldusarvele kantud, on alusetult saadud ja kostja ei ole 300 eurot ei Ziip OÜ-le, ega hagejale tagastanud. Vastavalt VÕS § 1035 sätestatule, võlgneb kostja hagejale seisuga 12.07.2017 lisaks kostjale ülekantud laenu põhiosa jäägile 276 eurole ka seadusejärgse intressi summas: lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär 0,05 % aastas. Kuna lepingujärgselt oli laenu kasutamise aeg 90 päeva, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele intress 300 euro suuruse laenu kasutamise eest 90 päeva eest kokku 0,04 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista alates 29.04.2015 (päev peale laenu tagastamise tähtaja lõppu) kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seadusjärgne viivis põhivõlgnevuselt 300 eurot perioodil 29.04.2015 kuni 12.07.2017 viivist summas 276 x 806 p x VÕS § 113 lg-s 1sätestatud seadusjärgne viivisemäär = 48,86 eurot. Seega tagastamiseks kuuluv alusetult saadud summa koos intressiga seisuga 12.07.2017 on (276 + 0,04 + 48,86) 324,90 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 13.07.2017, kuni põhinõude summa 276 eurot täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Tulenevalt kostja vastuväidetest on hageja seisukohal (tlk 88-94), et kostja on ise soovinud laenuandjalt laenu võtta võlausaldaja poolt pakutud tingimustel ja kostjale ei olnud tehingu väärtus oluline, kuna vastasel juhul oleks kostja võtnud laenu mõnest muust ettevõttest, kus tehingu tingimused poleks talle nii ebasoodsad olnud. Täiendavalt viitab hageja, et krediidi
Tsiviilasi nr 2-17-110305 kulukuse määr ei ületa oluliselt Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra, mistõttu tuvastamaks tehingu tühisust tuleks ikkagi hinnata kostja sundolukorda tehingu tegemise ajal. Hageja on seisukohal, et kostjal puudus tehingu tegemise ajal sundolukord.
KOSTJA SEISUKOHT
6.Kostja oma vastuses hagiga ei nõustu (tlk 82). Kostja hinnangul on tegemist liigkasuvõtlikel tingimustel sõlmitud lepinguga. Tehing on kostja jaoks tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Laenulepingu nr XXX kohaselt oli krediidi kulukuse määr 151,82% aastas. Eesti Panga avaldatu kohaselt oli eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr jaanuar 2015 25,02%. (6 x 25,02= 150,12). Seega laenulepingu nr XXX kohaselt krediidi kulukuse määr 151,82% ületab krediidi kulukuse määra enam kui kuue kordselt. Arvestades eeltoodut palub kostja poolte vahel sõlmitud laenuleping nr XXX tunnistada tühiseks.
7.Maksekäsu kiirmenetluses esitas Nord Collect OÜ nõude 600 eurot, millest põhivõlg oli 300 eurot ja muud kulud 300 eurot. Tartu Maakohtule on esitatud hagi 396.86 euro väärtuses. Arvestades seda asjaolu on Nord Collect OÜ esitanud kohtule valeandmeid.
8.Täiendavalt on kostja viidanud, et kuna tema elu- ja töökoht on XXXXX ning tema töötasu ei ole pikki aastaid Eesti Panka laekunud, puudusid kostjal võimalused võtta krediiti pangast, mistõttu ei olnud kostjal muud võimalust kui võtta laenu kiirlaenufirmast. Seega oli kostja sundolukorras tehingu tegemise hetkel (tlk 101).
KOHTU SEISUKOHT
Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja ja Monefit Estonia OÜ sõlmisid interneti vahendusel 28.01.2015 lepingu nr XXX (tlk 35-46). Lepingu alusel kandis Ziip OÜ kostja kontole 300 eurot. Kostja kohustus laenusumma 300 eurot koos laenukasutamisetasuga 72 eurot tasuma hiljemalt 28.04.2015. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud. Kostja on tasunud hagejale ühe osamakse summas 24 eurot.
10.Kostja hagi ei tunnista. Kostja hinnangul on tegemist liigkasuvõtlikel tingimustel sõlmitud lepinguga. Tehing on kostja arvates tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning krediidikulukuse määr ületab lubatud piiri ning ta oli tehingu tegemise hetkel sundolukorras.
11.TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (edaspidi otsuses ka sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu korral tuleb võrreldavate kohustustena käsitada eelkõige laenuna antava raha ja sellelt makstava tasu (intressi) suhet. Seega on TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus.
12.Riigikohus on leidnud, et tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9).
13.Kostja on kohtu ette toonud, et kuna tema elu- ja töökoht on XXXXX ning tema töötasu ei ole pikki aastaid Eesti Panka laekunud, puudusid kostjal võimalused võtta krediiti pangast,
Tsiviilasi nr 2-17-110305 mistõttu ei olnud kostjal muud võimalust kui võtta laenu kiirlaenufirmast. Seega oli kostja sundolukorras tehingu tegemise hetkel.
14.Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide ei ole piisav tõendamaks, et tegemist on heade kommete vastase tehinguga. Kohtu hinnangul ei ole krediidi võtmine ühegi isiku kohustus, seda enam kui kostjal on tema väidete kohaselt olemas välismaal töökoht ning sissetulek. Kostja ei ole selgitanud kohtule, milline oli see sundolukord, milleks kostja vajas 300 euro suurust laenu. Samuti ei ole kostja esitanud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaksid kostja sundolukorda. Vastupidiselt kostja väidetele tuleneb hageja poolt kohtule esitanud laenu võtmisel kostja poolt täidetud küsimustikust, et kostja elab isiklikus korteris/majas, et tema töökoht on ettevõttes XXX, ametikohaks on XXX ning ta soovib kasutada laenu seoses tarbimisega, tema sissetulek on rohkem kui 1280 eurot ning tal ei ole kehtivaid võlgnevusi ja et ta on võimeline tagastama endale võetava krediidi summa (tlk 95-97). Seega ei ole tuvastatav kostja sundolukord tehingu tegemise hetkel.
15.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-186-13 märkinud, et laenuvõtja jaoks ei ole kohustuste väärtuse vahe oluline eelkõige juhul, kui tal oleks võimalik saada laenu ka soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga), kuid ta kasutas suurema intressiga kiirlaenuteenust põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle kiirem või mugavam ning laenuintressi suurusel ei olnud laenuotsuse tegemisel määravat tähtsust. See tähendab aga sisuliselt, et laenuvõtja tegi tehingu olukorras, kus ta ei olnud sunnitud tehingut tegema, vaid tal oli kasutada ka mõistlikke alternatiive, st laenuvõtja ei olnud tegelikult sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Sellele viitab Riigikohus ka oma lahendis eespoolviidatud tsiviilasjas, kus on mh märgitud, et tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Tähtis ei ole, kas sundolukord võis tekkida (nt töö kaotamise tõttu) hiljem (laenu tagastamise ajal).
16.Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Kostja on märkinud, et krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Laenulepingu nr XXX kohaselt oli krediidi kulukuse määr 151,82% aastas, mis on kostja hinnangul enam kui kuus korda suurem Eesti Panga poolt avaldatud keskmine tarbimislaenude kulukuse määr. Kohus selgitab, et pooltevaheline laenuleping sõlmiti 28.01.2015. Seega tuleb antud juhul vaadata Eesti Panga poolt 2014. aasta detsembri kohta avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra, mis kehtib jaanuaris sõlmitavate tarbijakrediidilepingutele. Laenulepingule kohaldatakse viimati avaldatud krediidi kulukuse määra. Kuivõrd 2014 detsembri kuu kulukuse määr avaldati Eesti Panga lehel alles 26.01.2015, kohaldub 28.01.2015 sõlmitud laenulepingule määr, mis kajastab detsembris sõlmitud laenude kulukusi. (http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/981/treeMenu/FINANTSSEKTOR/891/1010)
Seega oleks kuuekordseks kulukuse määraks 26,68*6=160,08%. Eeltoodust nähtuvalt ei ületa krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist
Tsiviilasi nr 2-17-110305 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda.
17.Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
18.28.01.2015 sõlmitud lepingu nr XXX järgselt oli kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 300 eurot, mille kostja oli kohustatud tagastama koos laenukasutamisetasuga 72 eurot hiljemalt 28.04.2015. Kostja on tasunud hagejale ühe osamakse summas 24 eurot. Tagastamata laenusumma seisuga 12.07.2017 on (300–24= 276) 276 eurot, kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue 276 euro tagastamata laenusumma osas põhjendatud.
19.Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud intressi summas 72 eurot. Pooled leppisid kokku, et 300 euro suuruse laenu, laenu perioodiga 90 päeva, puhul moodustub intressimäär 96% aastas (tlk 51-59). Laen oli väljastatud intressiga 72 eurot laenu perioodi eest.
20.Lisaks on hageja palunud kostjalt välja nõuda viivise 0,02 % tagastamata laenu summalt päevas, ehk VÕS § 113 lg 1 antud määras. Laenu tagastamise tähtajast 28.04.2015 kuni hagi esitamiseni on möödunud 807 päeva. Kohtu hinnangul on põhjendatud mõista välja viivis alates 29.04.2015 kuni 12.07.2017 tagastamata laenupõhiosalt 276 eurot (276 x 806 p x VÕS § 113 lg-s 1sätestatud seadusjärgne viivisemäär) 48,86 eurot (tlk 72).
21.Samuti palus hageja kostjalt välja mõista alates 13.07.2017, kuni põhinõude summa 276 eurot täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtu hinnangul tuleneb hageja viivisenõue seadusest ja kuulub rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
22.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 276 eurot, tasumata intressid 72 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 48,86 eurot, kokku 396,86 eurot ning täiendavalt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 13.07.2017, kuni põhinõude summa 276 eurot täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
24.Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.
25.Kohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 220 eurot, millest 100 eurot on riigilõiv ja 120 eurot lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 220 eurot.
26.Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja viivise menetluskulult 220 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Tsiviilasi nr 2-17-110305 /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.