58 666,77 eurot nende Hageja aktsiaselts Xxxx(registrikood xxxx, auskoht xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo (e-post [email protected]) Kostja OSAÜHING XXXX (registrikood xxxx, asukoht xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi (e-post [email protected]) 02.06.2017
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi
Kohtuistung
18.09.2017
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata hageja aktsiaselts Xxxxhagi OSAÜHING XXXX vastu võla saamiseks. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja aktsiaselts Xxxxkanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.
Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja aktsiaselts Xxxx(edaspidi hageja) palub kostjalt OSAÜHING XXXX (edaspidi kostja) välja mõista põhivõlgnevuse summas 37 963,52 eurot, tasumata intressi summas 13 860 eurot ja viivised summas 3378,75 eurot.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 10.09.2009 laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu summas 37 963,52 eurot (594 000 krooni) intressiga 0,5 % kuus. Intressi arvestus algas laenulepingus kokkulepitu kohaselt 01.12.2009. Laenulepingu aluseks oli hageja ja kostja vahel 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügileping. Kostja poolt nimetatud lepingu alusel võlgnetav rahasumma arvati kooskõlas võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg-ga 2 laenuks. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 31.12.2015. Kostja laenu ja intresse tagastanud ei ole. Laenusummale lisandub viivis.
3.Tegemist ei ole näiliku tehinguga. Asjaolu, et xxxx on ettevõtte müügil varjanud selle tegelikku varalist seisu, ei saa mingil viisil mõjutada hageja nõuet kostja vastu. Seonduvalt kostja viidetega majandusaruandes nõude kajastamisele, leiab hageja, et tegemist on ilmselgelt meelevaldse järeldusega, mis ei oma juriidilist tähendust käesoleva võlasuhte hindamisel. Majandusaasta aruannetes kajastuva (või mittekajastuva) info puhul on tegemist raamatupidamusliku ülevaatega, milline iseseisvalt ei loo ega lõpeta hageja ja kostja vahel olevat laenusuhet, teisisõnu ei reguleeri juriidilist tähendust omavaid asjaolusid. Hageja kajastab raamatupidamises kandeid konservatiivselt ja pidades nõuet kostja vastu ebatõenäoliselt laekuvaks (pikk võlaperiood), kandis selle nõude bilansiväliseks, mis aga ei ole õigust lõpetav tahteavaldus. Kostja viited majandusaasta aruannetele on asjassepuutumatud, kuivõrd ei saa muuta nõude kehtivust.
4.Seoses kostja väitega, et laenulepingut ei ole sõlmitud seetõttu, et kinnistu asjaõigusliku käsutustehingu sõlmimisel 17.03.2015, ei ole asjaõigustehingus märgitud võlgnevuse olemasolu, märgib hageja, et selline kostja väide on vastuolus formaalloogikaga. Laenulepingu märkimata jätmine asjaõigustehingus ei saa mingil juhul muuta laenulepingu kehtivust. Ka ei nõustu hageja, et hageja esindaja Kaido Kõrm 28.05.2015 e-kiri kostja endisele juhatuse liikmele Xxxx, millises küsitakse edasise tegevuskava kohta, võiks jätta mulje, justkui puudunuks poolte vahel laenuleping.
5.Laenulepingu puhul ei ole sisuliselt tegemist vaid kinnisasja müügilepingu muutmisega. Pooled ei leppinud kokku müügilepingu muutmises, vaid vastavalt VÕS § 396 lg 2 sätestatule leppisid kokku, et kostja võlgneb hagejale rahasumma laenuna. Poolte vahel sõlmitud laenulepingule ei ole kehtestatud vorminõudeid. Põhjendamatu ja väär kostja käsitlus vorminõuete rikkumise ja sellest tuleneva väidetava tehingu tühisuse kohta.
6.Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõue tuleneb 10.09.2009 kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust, mille kohaselt kohustus kostja laenu tagastama hagejale hiljemalt 31.12.2015. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 01.01.2016, mistõttu ei ole aegumistähtaeg möödunud.
7.Hageja vaidleb kostja tasaarvestusavalduses esitatud nõuetele täies ulatuses vastu. Kostjal ei ole ühtegi nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada. Lisaks nii kostja väidetav kahju nõue kui leppetrahvi nõue oleksid nende olemasolu korral aegunud.
8.Kui käsitleda 10.09.2009 poolte vahel sõlmitud laenulepingut võlatunnistusena on tegu konstitutiivse võlatunnistusega. Käesoleval juhul poolte vahel sõlmitud laenulepingu funktsioonid ei kattu deklaratiivse võlatunnistuse omadega. Pooled on leppinud kokku täiesti uue kohustuse tekkimises, selle täitmise ajas (mis ei ole sõltuvuses esialgse müügilepingust tuleneva kohustuse
täitmisega), leppinud kokku uue nõudealuse (laenuleping), nõude aegumise algamises alates 01.01.2016, kohustuse täitmise tingimustes, kõrvalkohustustes, lepingu rikkumise korral selle tagajärgedes, vaidluste lahendamise korra jne. Ka on pooled nõude aegumise katkemise asemel leppinud kokku, et nõude aegumine algab alates 01.01.2016. Kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, oleks kokkulepe laenu tagastamise aja kohta loogiliselt sisutühi, kuivõrd ka aegumise katkemise korral võlatunnistuse andmisega oleks nõue aegunud enne, kui selle täitmise tähtaeg saabub. Selline lähenemine on aga ilmselgelt väär ja ei vasta poolte tahtele lepingu sõlmimisel.
9.Hageja leiab, et 10.09.2009 laenulepingut on võimalik käsitleda ka kompromisslepinguna. Kuivõrd siinsel juhul oli poolte vahel ebaselge nõude sissenõutavus (mis nähtub muuhulgas kostja hagiavaldusele esitatud vastuväidetest ning mida kinnitab vajadus poolte poolt selles osas eraldi kokku leppida laenulepingu punktis 1.2.), võib tegemist olla ka poolte vahel sõlmitud kompromisslepinguga. Lisaks on kostja hinnangul 10.09.2009 laenulepingut võimalik käsitleda kokkuleppena aegumise pikendamise kohta. Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
11.Hagi on aegunud. Hageja nõue ei põhine mitte 10.09.2009 laenulepingul, kuna sellist lepingut ei ole poolte vahel tegelikult kunagi sõlmitud, vaid 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügilepingul, millest tulenev nõue on käesolevaks hetkeks aegunud. Asjaolule, et lepingut ei ole tegelikult kunagi sõlmitud viitab kostja hinnangul järgnev: 1) kostja endine juhatuse liige ja omanik Xxxxei ole osa müügilepingu sõlmimisel ega varasemalt uuele juhatuse liikmele ja omanikule Xxxxmaininud, et kinnistu võlaõiguslikust müügilepingust tulenev väidetav vaidlusalune nõue oleks kuidagi ümber vormistatud laenu- või mistahes muuks lepinguks ning, et selline laenuleping ja sel põhinev võlasuhe on poolte vahel olemas. Vastupidiselt osa müügilepingus kinnitas müüja, et kinnistu (registriosa nr xxxx) ostuhinnast on müüjale (so hagejale) tasumata kolmkümmend seitse tuhat üheksasada kuuskümmend viis (37 965) eurot, kuid nimetatud summa tasumise kohustuse osas on vaidlus müüjaga; 2) hageja on nõuet oma raamatupidamises (majandusaasta aruandes) kajastanud ebatõenäoliselt laekuvana, selle maha kandnud ning samas ei ole kostja nõuet enda majandusaasta aruannetes kajastanud; 3) vaidlusaluse kinnistu osas asjaõigusliku käsutustehingu (asjaõigusleping) sõlmimisel 17.03.2015 ei ole tehingus mainitud väidetava võlgnevuse olemasolu. Niivõrd olulise väidetava võlasumma olemasolu korral oleks mõistlik ja hoolas võlausaldaja nõudnud võlgnikult kinnitust notariaalselt tõestatud kokkuleppesse või hoopis hüpoteegi seadmist moodustatavale kinnistule; 4) tänapäeval sõlmitakse üldjuhtudel olulisi kokkuleppeid võimalike vaidluste riski minimeerimiseks digitaalselt allkirjastatud vormis, kuid väidetav laenuleping on lihtkirjalik. See muudab dokumendi tegeliku allkirjastamise kuupäeva kindlakstegemise tagantjärele sisuliselt võimatuks; 5) laenulepingu sõlmimise seab kahtluse alla tõik, et hageja esindaja on saatnud kostja endisele juhatuse liikmele Xxxx 28.05.2015 e-kirja (so ca paar kuud pärast kinnistu asjaõiguslepingu sõlmimist) küsimusega „Mis edasi?“. Kostja on seisukohal, et kui poolte vahel oleks tõepoolest olnud juba 10.11.2009 sõlmitud väidetav laenuleping, ei oleks saanud hagejal isegi mitte tõusetuda küsimust „Mis edasi?“. Sellisel juhul oleks hagejal olnud kindlus, et laenuleping on olemas ning kohustus tulnuks täita sel alusel.
12.Alternatiivselt on laenuleping tühine vorminõude mittejärgimise tõttu. 10.11.2009 sõlmitud laenuleping on käsitletav 09.04.2007 müügilepingu muutmisena ning peaks olema müügilepinguga samas vormis. Hageja nõue saab põhineda üksnes kinnistu võlaõiguslikul müügilepingul, kuid sel alusel aegus nõue kõige hiljem 31.12.2012.
13.Kui kohus peaks asuma seisukohale, et nõue ei ole aegunud, on kostjal hagile menetluslik tasaarvestuse vastuväide ning kostja palub tasaarvestada tema väidetava kohustuse hageja ees tema nõudega hageja vastu.
14.Kostja leiab, et 10.09.2009 laenulepingu näol võiks tegu olla deklaratiivse võlatunnistusega. Käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud laenuleping deklaratiivse võlatunnistuse iseloomuga. Nimelt on väidetavalt sõlmitud laenulepingu p 1 selgelt sõnastatud „Lepingu alus“. See viitab üheselt ja selgelt sellele, et laenulepingu aluseks oli laenulepingu väidetava sõlmimise hetkel kinnistu võlaõiguslik müügileping, mille alusel väidetavalt võlgnetava maksekohustuse summas 37 963,52 eurot pooled lugesid sissenõutavaks muutunuks.
15.Tegemist ei ole kompromisslepinguga. Hageja esitatud selgitused/väited, justkui olnuks juba sel ajal poolte vahel mingid ebaselgused või ebakõlad sissenõutavuse suhtes, on arusaamatud. Seega ei saa kostja hinnangul käsitleda laenulepingut ka kompromissilepinguna. Pooltel puudus mistahes soov või tahe sõlmida kompromissilepingut, seda enam, et mitte mingit vaieldavat või ebaselget õigussuhet nende vahel ei olnud.
16.10.09.2009 laenulepingu näol ei ole ka tegu kokkuleppega aegumise tähtaja pikendamiseks. Hageja on meelevaldselt ning õiguslike põhistusteta asunud seisukohale, justkui võiks seaduse alusel nõutavas notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kinnistu võlaõiguslikku müügilepingut muuta lihtkirjalikus vormis. Selline käsitlus on vastuolus Eesti kehtiva seaduse ning rakenduspraktikaga. Kohtuotsuse põhjendus
17.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud pooled ära kohtuistungil ning uurinud asjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
18.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
19.Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 37 963,52 eurot, tasumata intress summas 13 860 eurot ja viiviste summas 3378,75 eurot.
20.Hagivalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.09.2009 laenulepingu (tl 8, 31), millega hageja andis kostjale laenu summas 37 963,52 eurot (594 000 krooni) intressiga 0,5 % kuus. Intressi arvestus algas 01.12.2009. Laenulepingu aluseks oli hageja ja kostja vahel 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügileping (tl 49-54). Kostja poolt nimetatud lepingu alusel võlgnetav rahasumma arvati kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 2 laenuks.
21.Maakohus on kohtule esitatud tõenditega tuvastanud ning puudub vaidlus, et 09.04.2007 sõlmisid kostja ning hageja kinnistu mõttelise osa müügilepingu, mis on registreeritud Tallinna notari Priidu Pärna notari ametitoimingute raamatus registrinumbri 710 all. Kinnistu müügilepingu p 2.4. kohaselt pidi ostja ostuhinnast 594 000 krooni (37 963,52 eurot) tasuma hagejale hiljemalt
3 pangapäeva jooksul arvates lepingu punktis 1.1 nimetatud kinnistu suhtes detailplaneeringu jõustumisest ning müüja kohustus ostjat teavitama detailplaneeringu jõustumisest viivitamatult ja esitama ostjale detailplaneeringu jõustumist kinnitavad dokumendid (tl 49-54).
22.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 sätestab, et tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. TsÜS § 82 esimene lause sätestab, et seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Asjaõigusseadus (AÕS) § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Puudub vaidlus ja tõendatud on, et käesoleval juhul on kinnistu võlaõiguslik müügileping sõlmitud nõuetekohases notariaalselt tõestatud vormis.
23.Kostja vaidleb vastu hageja väitele justkui oleks 10.09.2009 poolte vahel 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu alusel sõlmitud laenuleping või mis tahes muu kokkulepe.
24.Kohtu hinnangul vastab poolte vahel 10.09.2009 sõlmitud „laenuleping“ deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, kohus on eelnevat märkinud ka 02.09.2017 toimunud istungil (tl 144).
25.Kohus selgitab, et VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas 3-2-1-21-06). Kohus märgib ka, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
26.Hageja leiab, et kui 10.09.2009 sõlmitud „laenulepingu“ näol on tegu üldse võlatunnistusega, siis on käesoleval juhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja on seisukohal, et sõlmitud laenulepingu funktsioonid ei kattu deklaratiivse võlatunnistuse omadega. Nimelt on pooled leppinud kokku täiesti uue kohustuse tekkimises, selle täitmise ajas (mis ei ole sõltuvuses esialgse müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisega), leppinud kokku uue nõudealuse (laenuleping), nõude aegumise algamises alates 01.01.2016, kohustuse täitmise tingimustes, kõrvalkohustustes, lepingu rikkumise korral selle tagajärgedes, vaidluste lahendamise korra jne. Ka on pooled nõude aegumise katkemise asemel leppinud kokku, et nõude aegumine algab alates 01.01.2016. Kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, oleks kokkulepe laenu tagastamise aja kohta loogiliselt sisutühi, kuivõrd ka aegumise katkemise korral võlatunnistuse andmisega oleks nõue aegunud enne, kui selle täitmise tähtaeg saabub. Selline lähenemine on aga ilmselgelt väär ja ei vasta poolte tahtele lepingu sõlmimisel. Kostja on seevastu seisukohal, et käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud laenuleping, deklaratiivse võlatunnistuse iseloomuga. Nimelt on laenulepingu p 1 selgelt sõnastatud „Lepingu alus“. See viitab kostja hinnangul üheselt ja selgelt sellele, et laenulepingu aluseks oli laenulepingu väidetava sõlmimise hetkel kinnistu võlaõiguslik müügileping, mille alusel väidetavalt võlgnetava maksekohustuse summas 37 963,52 eurot pooled lugesid sissenõutavaks muutunuks. Laenulepingu mitte ühestki sättest ei nähtu, et pooled oleksid tahtnud luua iseseisva ja sõltumatu nõudealusega abstraktset kohustust. Samuti ei ole kostja hinnangul mitte millegagi tõendatud poolte tegelik tahe selle väidetava laenulepingu väidetava sõlmimise ajal.
27.Selleks, et kindlaks teha, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, tuleb poolte tahteavaldusi ja kokkulepet tõlgendada. Võlatunnistuse olemuse tuvastamisel kuuluvad kohaldamisele üldised tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reeglid vastavalt TsÜS § 75 ja VÕS § 29. Tahte väljaselgitamise lähtealuseks on võlatunnistuses kokkulepitu sisu ja selle sõnastus (tekst), mis väljendavad reeglina kõige täpsemini poolte tegelikku tahet.
28.Kohus leiab, et kuivõrd võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegu on deklaratiivse võlatunnistusega, ning hageja on seisukohal, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega on hageja kohustuseks oma seisukoht kohtu jaoks usutavaks muuta. Kohus on arvamusel, et hageja ei ole käesolevalt suutnud kohtule veenvalt põhistada, et tegu oleks konstitutiivse võlatunnistusega. Kohtu hinnangul viitab 10.09.2009 laenulepingu punktide 1.1; 1.2 ja 2.1 (tl 5) sõnastus selgelt asjaolule, et tegu on just deklaratiivse võlatunnistusega. Nii on 10.09.2009 laenulepingu punktis 1.1 selgelt välja toodud, et käesoleva dokumendi aluseks on poolte vahel 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügileping, täpsemalt on laenulepingu punktist 1.2. nähtuvalt aluseks 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu punkt 2.4 ning selles sisalduv maksekohustus summas 594 00 krooni (37 963,52 eurot). Laenulepingu punkt 2.1 sätestab, et lepinguga muutub maksekohustus laenuks summas 594 00 krooni (37 963,52 eurot). Kohtu hinnangul viitab eelnevalt käsitletud punktide sõnastus selgelt sellele, et 10.09.2009 laenulepingu ei loodud mitte uut kohustust, vaid kinnitati olemasolevat 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu punktist 2.4 tulenevat kohustust. Seega tuvastab kohus, et 10.11.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
29.Kohus osundab, et Riigikohus on sedastanud, et Riigikohtu varasem kohtupraktika, mis tugines tsiviilkoodeksile ja tunnustas notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võla tunnustamist muus vormis (vt nt Riigikohtu 10.11.2003 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03 (RT III 2003, 34, 357), p 30 ja 14.11.2003 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-130-03 (RT III 2003, 35, 364), p 10), on võlaõigusseaduse järgi asjakohane üksnes juhul, kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega (Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas 3-2-1-06, p 15). Kohtu hinnangul järeldub eeltoodud Riigikohtu seisukohast, et deklaratiivne võlatunnistus peab olema üksnes samas vormis, mis on esialgne leping.
30.Käesoleval juhul oli 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügileping notariaalselt tõestatud (tl 49-54. Seega pidanuks ka deklaratiivne võlatunnistus olema notariaalselt tõestatud. Eeltoodud vorminõuet käesoleval juhul täidetud ei ole, mistõttu on 10.09.2009 deklaratiivne võlatunnistus TsÜS § 83 lg 1 alusel tehingu vormi järgimata jätmise tõttu tühine.
31.Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et deklaratiivne võlatunnistus on tühine, ei pea kohus vajalikuks hinnata kostja teisi vastuväiteid ja hageja väiteid.
32.Edasi kontrollib kohus, kas hagejal võiks kostja vastu olla 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingust tulenev nõue VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 208 alusel.
33.VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
34.Puudub vaidlus, et 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügilepingu p-st 2.4. tulenevalt pidi kostja ostuhinnast 594 000 krooni (37 963,52 eurot) tasuma hagejale hiljemalt 3 pangapäeva
jooksul arvates lepingu punktis 1.1 nimetatud kinnistu suhtes detailplaneeringu jõustumisest (tl 50).
35.Hageja leiab, et 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügilepingust tulenev hageja nõue kostja vastu on aegunud.
36.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlust ei ole, et tasu maksmise nõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema alates 14.06.2009, kuna detailplaneering kinnitatu 11.06.2009 (tl 55-). Hageja on hagiavalduse esitanud 16.01.2017, seega on hagiavalduse esitamise ajaks möödunud enam kui kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest ja hageja nõue 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügilepingu alusel on aegunud.
37.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi rahuldamiseks puudub alus ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
38.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
39.Tsiviilasja hind on TsMS § 124, § 133 lg 1 ja 2 alusel 58 666,77 eurot.
40.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist tulenevalt TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.