Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): TL (isikukood XXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Marko Jaani Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): KV (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 29.03.2017.a otsus muutmata.
2.Jätta TL apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta TL apellatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmise taotlus rahuldamata ja eemaldada tõend toimikust.
4.Jätta TL taotlus PAP tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata.
5.Jätta KV apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendi vastuvõtmise taotlus rahuldamata ja eemaldada tõend toimikust.
6.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud TL kanda.
7.Määrata kindlaks KV apellatsiooniastme menetluskulude suurusena 0 eurot. Mitte mõista TL-lt KV kasuks ringkonnakohtu menetluskulusid välja.
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
1(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.28.06.2016.a esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 6400 euro saamiseks. Kostja esitas vastuväite. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.08.08.2016.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 6400 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (laenuandja I), TL (laenuandja II) ning kostja (laenusaaja) ja AL (omanik) 28.09.2009.a laenulepingud, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Laenulepingu p 2.1 kohaselt võlgneb kostja hagejale laenusummana 194 255 krooni. Lepingu p 2.2.1 kohaselt maksab laenusaaja intressi laenusummalt 1% kuus iga kuu 23ndaks kuupäevaks. Vastavalt lepingu p-le 2.2.2 kohustus laenusaaja laenusumma tagasi maksma hiljemalt 28.09.2010.a. Lepingu p 2.4 kohaselt maksab laenusaaja laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel viivist 0,022% päevas. Kostja jättis hageja ees lepingulised kohustused osaliselt täitmata. Kostja on laenukohustuse katteks tasunud 3151,29 eurot. Kuna kostja rikkus kohustust, esitas hageja 05.04.2012.a täitmisavalduse AL vastu laenu taganud hüpoteegi realiseerimiseks. Kohtutäituri poolt läbiviidud enampakkumisel müüdi kinnisasi hinnaga 12 600 eurot hagejale. Täitetoimingu tasu oli 1251,18 eurot. Kinnisasja müügiga vähenes kostja võlgnevus laenuandjate, sh hageja ees 21.05.2013.a kokku 11 348,82 euro võrra. See summa arvestati võrdses ulatuses laenuandjate nõuete rahuldamiseks. Kostja kohustus hageja ees vähenes 5674,41 euro ulatuses (11 348,82 eurot ÷ 2). Kostja kohustuste katteks on kokku laekunud 8825,70 eurot. Selle on hageja arvestanud perioodil 28.09.2009.a kuni 28.09.2010.a tekkinud intressi (1489,36 eurot) ning osaliselt põhivõla ja viivise katteks. Hageja nõue ei ole aegunud, sest kostja tunnustas nõuet 04.12.2012.a e-kirjaga. Nähtuvalt 02.12.2012.a hageja e-kirjast kostjale selgitas hageja, et tagatise müügi oksjon ei lõppenud edukalt ning viitas sellele, et kostja pole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Hageja esitas ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks ja võlgnevuse tasumiseks. Kostja saatis 04.12.2012.a e-kirja, milles lubas järgmisel nädalal otsustada ja vastata. Samuti kinnitas kostja, et on e-kirja kätte saanud ja mõtleb pakutule. Selle toimel ja vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg-le 1 nõude aegumine katkes ja algas uuesti. Lisaks toimusid hageja ja kostja vahel seoses laenuga läbirääkimised perioodil 05.11.2012.a - 23.07.2013.a. Seega toimusid läbirääkimised juba enne nõude aegumise katkemist nõude tunnustamisega 04.12.2012.a. Kostja ei keeldunud läbirääkimistest ka pärast 23.07.2013.a e-kirja saamist, milles tehti kostjale järjekordsed ettepanekud kokkuleppe saavutamiseks. Arvestades, et kostja poolt võlgnevuse tasumise osas kaalutletud otsuse tegemine eeldab mõningast analüüsi ja rahaliste võimaluste ülevaatamist, võib hageja hinnangul pidada kuni kahenädalast viivitust mõistlikuks ajaks läbirääkimiste ettepanekule vastamiseks. Seega olnuks kostjal mõistlik aeg vastata kuni 06.08.2013.a. Seega ei hakanud aegumine uuesti 04.12.2012.a kulgema, sest aegumine oli peatunud vastavalt TsÜS § 167 lg-le 1 läbirääkimiste tõttu. Nõude aegumine katkes 04.12.2012.a ning peatus läbirääkimiste tõttu kuni 06.08.2013.a, mistõttu hakkas
2(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema 07.08.2013.a. Seetõttu on 28.06.2016.a esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitatud tähtaegselt. TL loovutas 02.04.2012.a lepinguga laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Seega olid hüpoteegiga tagatud mõlema laenuandja nõuded kostja vastu ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 7 kohaselt tuleb lugeda, et kohustus täideti hüpoteegi müügist laekunud summadega võrdeliselt kõikide kohustuste katteks. Seega on hageja õigesti võtnud arvesse, et laenu taganud kinnistu müügist saadud rahast tuli lugeda laenulepingust tulenevad kostja kohustused hageja antud laenu osas täidetuks laekunud vahenditest poole ulatuses. Kostja võlgnevus hageja ees on 7654,36 eurot, millele lisandub alates 21.05.2013.a viivis määraga 0,022% päevas. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kinnitas, et on ajavahemikus 10.02.2010.a – 30.12.2011.a tasunud hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 3151,29 eurot. Väär on hageja käsitus, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügiga vähenes kostja võlgnevus hageja ees üksnes 5674,41 euro ulatuses. Lepingu p 5.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenuandja I kõik nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad laenuandja I ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingus sisalduvast laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Lepingu p 5.2.2 täpsustab, et hüpoteegiga on tagatud laenuandja I kõik nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, kui laenuandja II loovutab nimetatud lepingust tulenevad laenusaaja II vastu suunatud nõuded laenuandjale I. Käesoleval juhul ei ole laenuandja II lepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu laenuandjale I loovutanud. Hüpoteegiga olid tagatud üksnes hageja nõuded kostja vastu. Vaatamata sellele, et hüpoteegi realiseerimise tulemusena on hageja kõik laenulepingust tulenevad nõuded kaetud, oleks hageja hagis esitatud väidetav võlanõue tänaseks aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 28.09.2010.a. Kostja tasus võlgnevuse osaliselt ajavahemikus 10.02.2010.a kuni 30.12.2011.a Seega algas nõude aegumine uuesti 31.12.2011.a ning hageja laenulepingust tulenev nõue aegus 01.01.2015.a. Kostjale jääb arusaamatuks hageja nõue seoses täitetoiminguga. Hagiavaldusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel nõuab hageja kostjalt 21.05.2013.a hageja tasutud kohtutäituri tasu 1251,18 eurot. Hagile lisatud kohtutäituri arvest nähtub, et kohtutäituri tasu maksab sissenõudja (ehk hageja). Lisaks on hageja nõue 21.05.2013.a makstud kohtutäituri tasu saamiseks aegunud. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 29.03.2017.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt on laenulepingu I alusel nõue 21.05.2013.a seisuga 7381,97 eurot, arvestades ka perioodil 05.04.2013.a kuni 21.05.2013.a lisandunud viivist (kokku 1339,88 eurot). Kostja esitas aga aegumise vastuväite. Tulenevalt hageja ja kostja 28.09.2009.a lepingust muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 29.09.2010.a. Kostja möönas, et aegumine katkes kostja poolt nõude osalise tasumisega TsÜS § 158 lg 1 alusel. Kostja tasus viimase makse 30.12.2011.a (seda on kinnitanud ka hageja). Seega algas aegumine igal juhul uuesti 31.12.2011.a (siis oleks aegumistähtaeg 31.12.2014.a). Hageja tõi lisaks esile, et nõude aegumine katkes ka 04.12.2012.a e-kirjaga, milles kostja tunnustas nõuet. Hageja lisatud kirjavahetusest nähtub, et 02.12.2012.a on hageja saatnud kostjale kirja, milles selgitab, et enampakkumine nurjus ning viitab sellele, et kostja pole võlgnevuselt tasunud intressi. Hageja pakub välja võimalusi seoses tagatise realiseerimisega. Kostja on kirjale 04.12.2012.a vastanud, et lükkab vastamise ja otsustamise järgmisesse nädalasse ning mõtleb pakutule. Kohtu hinnangul on kostja 04.12.2012.a e-kirjast raske nõude tunnustamist välja lugeda. Õiguskirjanduse kohaselt hõlmab säte kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla
3(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 tunnustamise tahe. See on võlgniku toiming võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Oluline on, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma. Nõude tunnustamiseks pole avaldus, milles üksnes lubatakse asjaga tegelda, kuid seda kohtu hinnangul kostja 04.12.2012.a vastus on. Vastuses ei mainita võlgnevuse suurust (sellest pole juttu ka hageja 02.12.2012.a kirjas) ega selle tasumise täpsemaid tingimusi, vaid üksnes lükatakse vastuse saatmine edasi järgmisse nädalasse. Seega ei loe kohus aegumistähtaega 04.12.2012.a e-kirja põhjal nõude tunnustamise tõttu katkenuks. Hageja hinnangul peatus nõude aegumine perioodil 05.11.2012.a kuni 23.07.2013.a, mil hageja ja kostja pidasid nõude üle läbirääkimisi. TsÜS § 167 lg 1 sätestab, et nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Riigikohus on rõhutanud, et aegumine peatub TsÜS § 167 lg 1 järgi üksnes läbirääkimiste toimumise ajaks. Läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks. Olukorras, kus üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta (RKTKo 3-2-1-10-11, p 10). Kohus leidis, et hageja ja kostja pidasid läbirääkimisi ajavahemikus 05.11.2012.a - 11.12.2012.a. Perioodil 05.11.2012.a - 04.12.2012.a vahetasid pooled mõtteid võlgnevuse tasumise kohta olukorras, kus toimunud oli esimene enampakkumine. Poolte kirjavahetus sel teemal, muu hulgas arutades kompromissivõimalust, kestis ca kuu aja jooksul ning lõppes kostja 04.12.2012.a e-kirjas mõtlemiseks võetud tähtaja (nädala) möödumisel 11.12.2012.a. Kohus ei pidanud võimalikuks lugeda üle poole aasta hiljem, s.o 23.07.2013.a hageja saadetud e-kirja, mille kirjutamise ajaks olid asjaolud muutunud (enampakkumisel kinnisasi müüdud) ning millele kostja ei reageerinud, läbirääkimiste osaks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimise tahtega vastanud (RKTKo 3-2-1-53-15, p 11). Seega oli aegumine peatunud perioodil 05.11.2012.a 11.12.2012.a. Riigikohus on rõhutanud, et läbirääkimiste pidamine võib omada tähtsust nii nõude aegumise kui ka katkemise alusena (RKTKo 3-2-1-41-07, p 26). Arvestada saab hageja väljatoodud aegumisele mõju avaldanud e-kirjavahetuse sisu perioodil 05.11.2012.a – 06.11.2012.a ka nõude aegumise katkemise, mitte üksnes peatumise kontekstis. Nii on kostja 05.11.2012.a ja 06.11.2012.a e-kirjades esitanud konkreetsed kompromissiettepanekud võlgnevuse (24 000 + 2000) tasumiseks graafikuga. Kostja esitatud võlgnevuse summast, mis on lähedane täitmisavaldusse märgitud summaga (25 197,49 eurot), võib järeldada, et kostja nõustus põhijoontes võlgnevuse suurusega, kuid soovis selle tasumist ajatada pikema perioodi peale. Kohtu arvates võib lugeda, et kostja tunnustas nõuet 06.05.2012.a seisuga, millel oli aegumist uuesti katkestav mõju. Kui arvestada, et nõude aegumine katkes 06.11.2012.a ning aegumine oli peatunud kuni 11.12.2012.a, oli aegumistähtaja viimane päev 11.12.2015.a. Kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 28.06.2016.a, oli hageja nõue selleks ajaks aegunud. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib pärast nõude aegumist kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna kostja pole menetluskulude nimekirja esitanud, kostjal pole menetluses olnud esindajat ning ka toimikust ei nähtu, et kostja oleks asjas menetluskulusid kandnud, jättis kohus kostja menetluskulude suuruse kindlaks määramata. Kohus ei määranud kindlaks ka hageja menetluskulusid, sest need jäävad tema enda kanda.
4(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431
Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada terves ulatuses ja rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ei nõustunud, et aegumistähtaja viimane päev oli 11.12.2015.a. 04.12.2012.a tunnustas kostja nõuet, millega nõude aegumine katkes ja algas uuesti. Hageja viitas TsÜS §-le 158. Nähtuvalt 02.12.2012.a e-kirjast selgitas hageja, et tagatise müügi oksjon lõppes edutult ning viitas sellele, et kostja ei ole oma laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Hageja esitas omapoolsed ettepanekud kokkuleppe sõlmimiseks ja võlgnevuse tasumiseks. 04.12.2012.a lubas kostja e-kirja kohaselt otsustada ja vastata järgmisel nädalal. Samuti kinnitas kostja, et on e-kirja kätte saanud ja mõtleb pakutule. Eeltoodust nähtub selgelt, et kostja nõustus võlgnevuse olemasoluga ega ole sellele vastuväiteid esitanud, vaid lubas järele mõelda võimalike kokkulepete osas. Poolte 02.12.2012.a - 04.12.2012.a e-kirjavahetusest järeldub vaieldamatult kostja teadlikkus nõude olemasolust. Nõude tunnustamise puhul on määrav eelkõige, et võlgnik pidas silmas konkreetset võlgnevust ning tema käitumisest või avaldustest nähtub selgelt, et võlgnik ei vaidle nõude olemasolule vastu, vaid möönab selle olemasolu. TsÜS § 158 lg-dest 1 ja 2 ei tulene, et nõude tunnustamine peaks sisaldama võlgnevuse suurust ja selle tasumise tingimusi. Vastavas osas on maakohtu tõlgendus TsÜS § 158 lg 1 ja 2 osas ebaõige ja põhjendamatult võlausaldaja õigusi kitsendav. Maakohtupoolne tõlgendus viiks olukorrani, kus võlgnikul oleks võimalik igakordselt väita, et nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 2 mõttes ei ole toimunud, kuivõrd võlgniku avaldus ei ole piisavalt selge ega sisalda üksikasjalike andmeid võlgnevuse ja selle tasumise kohta. Eeltoodu ei ole seadusandja eesmärk. Asjaolu, et maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-s 1 sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust kinnitab ka see, et maakohus leidis ekslikult, et pooled pidasid läbirääkimisi kuni 11.12.2012.a, mil lõppes kostja 04.12.2012.a e-kirjas mõtlemiseks võetud nädalane tähtaeg. 04.12.2012.a kostja e-kirjast nähtub järgmine: „Ma väga vabandan, kuid pean selle vastamise ja otsustamise lükkama järgmisesse nädalasse“. Seega ei lubanud kostja vastata nädala jooksul, vaid järgmisel nädalal, seega ajavahemikus 10.12.2012.a kuni 16.12.2012.a. Järelikult on ebaõige maakohtu seisukoht, et aegumine oli peatunud perioodil 05.11.2012.a kuni 11.12.2012.a. Lähtuvalt eeltoodust kohus hindas vääralt tõendit, millega on kohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1). Kohus ei pidanud võimalikuks lugeda läbirääkimiste osaks üle poole aasta hiljem, s.o 23.07.2013.a hageja saadetud e-kirja, mille kirjutamise ajaks olid asjaolud muutunud (enampakkumisel kinnisasi müüdud) ning millele kostja ei reageerinud. Hageja sellega ei nõustunud. Hageja viitas TsÜS §-le 167. Hageja ja kostja vahel toimusid läbirääkimised seoses kõnealuse laenuga. Eeltoodu tõendamiseks esitas hageja kohtule pooltevahelise e-kirjavahetuse ajavahemikus 05.11.2012.a kuni 23.07.2013.a. Seega läbirääkimised toimusid poolte vahel juba enne nõude aegumise katkemist nõude tunnustamisega 04.12.2012.a kostja poolt. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõpeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta. Kostja ei keeldunud läbirääkimistest ka pärast 23.07.2013.a e-kirja saamist, milles tehti kostjale järjekordseid ettepanekuid kokkuleppe saavutamiseks. Arvestades asjaolu, et kostja poolt oma võlgnevuse tasumise osas kaalutletud otsuse tegemine eeldab mõningast analüüsi ja oma rahaliste võimaluste ülevaatamist, on kuni 2nädalane viivitus mõistlik aeg läbirääkimiste ettepanekule vastamiseks. Seega olnuks kostjal mõistlik aeg läbirääkimiste ettepanekule vastamiseks kuni 06.08.2013.a. Seega ei hakanud aegumine kulgema uuesti 17.12.2012.a (mil lõppes kostja 04.12.2012.a e-kirjas mõtlemiseks võetud tähtaeg), kuna aegumine oli peatunud
5(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 vastavalt TsÜS § 167 lg-le 1 läbirääkimiste tõttu. Aegumise peatumine lõppes mitte varem kui 06.08.2013.a, mil läbirääkimised nurjusid, kuna kostja ei vastanud mõistliku aja jooksul hageja 23.07.2013.a läbirääkimiste pakkumisele. Maakohus viitas otsuses Riigikohtu praktikale (tsiviilasjale nr 3-2-1-53-15, p 11), mille kohaselt aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste tahtega vastanud. Maakohus tõlgendas eeltoodud kohtupraktikat ebaõigesti ning vastav Riigikohtu seisukoht ei ole antud juhul asjakohane. Riigikohus pidas kõnealuses lahendis silmas olukorda, kus võlausaldaja saadab võlgnikule korduvaid kirju ning võlgnik nendele ei reageeri, seega võlgniku poolt läbirääkimisi ei toimu. Käesoleval juhul on olukord teistsugune, kuivõrd kostja osales läbirääkimistes ning vastas hagejale. Ka maakohus leidis, et pooled pidasid läbirääkimisi (maakohtu hinnangul ajavahemikus 05.11.2012.a kuni 11.12.2012.a). Hageja 23.07.2013.a e-kiri on lahutamatult seotud poolte varasemate e-kirjadega, milles peeti läbirääkimisi. Seejuures ei ole määrav maakohtu poolt väljatoodu, et vahepeal oli enampakkumisel kinnisasi müüdud, kuivõrd kostja võlgnevus enampakkumise tulemusena ei lõppenud. TsÜS § 167 lg-st 1 ei tulene, millisel viisil ja kui aktiivselt läbirääkimised peavad toimuma selleks, et läbirääkimiste tõttu aegumine peatuks. Seega on maakohus põhjendamatult ja ebaõigesti leidnud, et 23.07.2013.a hageja e-kirja näol ei ole tegemist läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt katkes nõude aegumine 04.12.2012.a nõude tunnustamisega ning aegumine peatus läbirääkimiste tõttu kuni 06.08.2013.a, mistõttu hakkas kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema 07.08.2013.a. Seetõttu on 28.06.2016.a esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitatud tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud. Maakohtu otsusest tuleneb, et hageja ei tõendanud piisavalt menetluses oma väiteid seoses läbirääkimiste ja nõude tunnustamisega, st hageja ei tõendanud, et nõue ei ole aegunud. Seoses eeltooduga viis kohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Hageja viitas TsMS §-le 392. Maakohtus ei tõusetunud vaidluse käigus kordagi küsimust sellest, et hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda hageja väidet, mille kohaselt haginõue ei ole aegunud. Eeltoodud põhjustel ei pidanud hageja vajalikuks esitada kohtule täiendavaid tõendeid seoses nõude aegumise katkemise ja peatumisega. Sõltumata eeltoodust asus maakohus seisukohale, et hageja nõue on aegunud. TsMS § 230 lg 2 sätestab, et kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Nii erialakirjanduse kui ka kohtupraktika kohaselt ei ole kohtul mitte ainult õigus teha menetlusosalistele ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks, vaid sellise ettepaneku tegemine on üldjuhul ka kohtu kohustus. Kohus peab pooltele ja teistele menetlusosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes pooltele ja menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Seega jättis kohus eelmenetluses aegumisega seotud asjaolud pooltega läbi arutamata ega selgitanud hagejale kohustust täiendavalt tõendada vastavaid asjaolusid. Lähtuvalt eeltoodust on kohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 392 ja § 230 lg 2) viies asjas läbi puuduliku eelmenetluse ning rikkudes kohtu selgitamiskohustust, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Hageja palus tuginedes TsMS § 652 lg 3 p-le 2 esitada täiendava tõendina antud tsiviilasja juurde arvamiseks PAP kinnituskirja kohtule. Maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ei esitanud hageja maakohtus täiendavaid tõendeid seoses sellega, et haginõue ei ole aegunud. Hagejal ei olnud võimalik esitada PAP kinnitust varem, kuna nimetatud tõend tekkis alles 27.04.2017.a. Tõend on vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Nimetatud tõend aitab veenvalt tõendada hageja väidet, et hageja nõue ei ole aegunud. PAP kinnituskirjast nähtub kokkuvõtlikult järgmine. Vastavalt kokkuleppele hagejaga esindas PAP hagejat võla
6(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 nõudmisel kostjalt, mis tulenes 28.09.2009.a sõlmitud lepingutest (nõue sisaldas nn TL kui ka hageja lepingust tulenevat nõuet). PAP suhtles seoses võlgnevusega hagejaga telefoni ja e-kirja teel. 2014.a märtsikuus, st ligemale aasta aega pärast hüpoteegiga koormatud kinnisasja müüki, tunnistas kostja PAP-le võlgnevust hageja ees (võlgnevuses sisaldus nn TL kui ka hageja lepingust tulenev nõue). Arvutuste kohaselt oli pärast kinnisasja müüki 21.05.2013.a laekunud summa arvestamist võlgnevuse katteks kostja põhivõlg enam kui 19 000 eurot, millele lisandus viivis põhivõlalt alates 21.05.2013.a laenulepingus kehtestatud määraga 0,022% päevas. PAP kinnitas, et kostja tunnistas talle võlgnevust hageja ees. Seega eeltoodud kinnituskirjast nähtub, et 2014.a märtsikuus tunnistas kostja hagi esemeks olevat võlgnevust hageja ees. Vastava nõude tunnustamisega aegumine katkes. Tulenevalt eeltoodust tõendab PAP kinnituskiri kohtule, et 28.06.2016.a esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud. Riigikohus on selgitanud, et isiku poolt, kes ei ole menetlusosaline, kohtule adresseeritud kiri on käsitletav menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjana TsMS § 272 lg 2 mõttes ning selle tõendikvaliteeti ei välista ainuüksi asjaolu, et kiri on adresseeritud kohtule (RKTKo 3-2-1-74-11, p 26). Selline kiri ei ole käsitletav tunnistaja ütlusena TsMS § 251 ega § 253 mõttes, kuid on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Kui kostja või kohus peab vajalikuks ning seab kahtluse alla PAP poolt antud kirjalikud seletused, on võimalik PAP üle kuulata tunnistajana. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust seda tühistada. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Käesoleval juhul on asja lahendamisel määrav, kas hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludel saab lugeda, et aegumine oli peatunud ajavahemikul 17.12.2012.a – 06.08.2013.a. Kui leida, et aegumine ei olnud sel ajal peatunud, ei ole oluline ka küsimus, kas aegumine katkes 04.12.2012.a või mis ajani oli aegumine peatunud 2012.a detsembrikuus, sest isegi kui aegumine oleks katkenud 04.12.2012.a või oleks olnud peatunud 04.12.2012.a – 16.12.2012.a, oleks hageja nõue sellest hoolimata aegunud, sest hageja pöördus kohtusse 28.06.2016.a ning detsembrikuiste läbirääkimiste tõttu oleks nõue aegunud ka hageja käsitluse kohaselt hiljemalt 17.12.2015.a. Hageja on sellega seoses toonud kohtu ette järgmised asjaolud. Kostja kohustus maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt 28.09.2010.a. Kostja kohustuse täitmisena on laekunud viimati 30.12.2011.a 250 eurot. 02.12.2012.a saatis hageja kostjale e-kirja selgitades, et tagatise müügi oksjon lõppes edutult ning viitas, et kostja ei ole oma kohustusi täitnud, esitades omapoolsed ettepanekud kokkuleppe sõlmimiseks ja võlgnevuse tasumiseks. 04.12.2012.a kostja e-kirja kohaselt lubas kostja otsustada ja vastata järgmisel nädalal, kinnitades et on e-kirja kätte saanud ja mõtleb pakutule. Hageja leidis, et sellega katkes aegumine. 23.07.2013.a ekirjas tehti kostjale järjekordsed ettepanekud kokkuleppe saavutamiseks, mh viidates kunagisele pakkumisele. Vaidlust pole, et sellele e-kirjale kostja ei vastanud. Istungil märkis kostja samuti, et aegumine katkes 04.12.2012.a ning läbirääkimised kestsid 05.11.2012.a – 23.07.2013.a. Kostja vaidles sellele vastu, leides et nõude aegumine algas 31.12.2011.a ja nõue aegus 01.01.2015.a. Pooled kinnitasid, et läbirääkimised toimusid 2012.a ajal, kui toimus hüpoteegi realiseerimine. Maakohus tuvastas, et pooled pidasid läbirääkimisi perioodil 05.11.2012.a – 11.12.2012.a. Kohus ei leidnud, et üle poole aasta hiljem, s.o 23.07.2013.a saadetud e-kiri, mille kirjutamise ajaks olid asjaolud muutunud (enampakkumisel kinnisasi
7(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 müüdud) ning millele kostja ei reageerinud, saab lugeda läbirääkimiste osaks. Apellatsioonkaebuse kohaselt hageja sellega ei nõustunud. Hageja leidis, et aegumine ei hakanud kulgema uuesti 17.12.2012.a., millal lõppes kostja 04.12.2012.a e-kirjas mõtlemiseks võetud tähtaeg, vaid 06.08.2013.a, kuna kostja ei vastanud mõistliku aja jooksul hageja 23.07.2013.a pakkumisele. Hageja leidis, et 23.07.2013.a e-kiri on lahutamatult seotud poolte varasemate e-kirjadega, milles peeti läbirääkimisi.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 23.07.2013.a hageja poolt kostjale saadetud e-kirja ei saa lugeda 2012.a novembris ja detsembris toimunud läbirääkimiste osaks, arvestades mööda läinud aega. Isegi kui leida, et 2012.a detsembris toimunud läbirääkimiste tõttu oli aegumine peatunud kuni 17.12.2012.a, ei saa leida, et hageja poolt saadetud 23.07.2013.a ekiri, olles saadetud rohkem kui 7 kuud pärast kostja poolt võetud mõtlemisaja lõppemist, lõpetas alles pooltevahelised läbirääkimised. Pärast kostja poolt 04.12.2012.a kirjaga võetud mõtlemisaega oleks läbirääkimiste loomuliku jätkuna hageja saanud reageerida kas kostja vastusele või vastamata jätmisele. Olenemata sellest, kas kostja võetud mõtlemisaja jooksul vastas või ei vastanud, on seitse kuud ringkonnakohtu hinnangul ebamõistlikult pikk aeg võlausaldaja-poolseks järgmiseks sammuks läbirääkimistel, et lugeda see 2012.a detsembris toimunud läbirääkimiste jätkuks selliselt, et peatumine vahepeal ei lõppenud. Mõistlik aeg võlausaldajapoolseks järgmiseks sammuks pärast kostjapoolse mõtlemisaja lõppemist võiks ringkonnakohtu hinnangul olla maksimaalselt üks kuu. See aga ei mõjutaks nõude aegunuks lugemist. Vastupidiselt leides saaks võlausaldaja ühepoolselt venitada läbirääkimiste pidamist lõpmatult, saates e-kirju pikkade ajavahemike järgi. Asjaolu, et e-kiri on sama üldise teemaga (kostjalt sama võlgnevuse tagasinõudmine, tagatiseks olnud kinnistu müük), ei tähenda, et see kiri oleks detsembrikuiste läbirääkimiste jätk. 23.07.2013.a e-kirja sisu viitab uutele asjaoludele ja uuele pakkumisele. Ka hageja kirjutab, et selle e-kirjaga tuleb ta kunagise pakkumise juurde tagasi, viidates, et ka tema sai aru, et eelmised läbirääkimised olid lõppenud. 23.07.2013.a ekiri võiks kujutada endast uute läbirääkimiste algust, kui kostja oleks sellele vastanud. Kostja seda aga ei teinud. Selleks, et lugeda läbirääkimised lõppenuks ei ole vajalik teise poole otsene keeldumine läbirääkimistest. Ka teisele poolele võetud mõtlemisaja jooksul vastamata jätmine kujutab endast läbirääkimiste lõppemist. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et 23.07.2013.a saadetud e-kiri ei pikendanud läbirääkimiste tõttu aegumise peatumist kuni 23.07.2013.a ega kuni 06.08.2013.a. Selleks, et hageja poolt 28.06.2016.a esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud nõue ei oleks aegunud, oleks aegumine pidanud olema peatunud vähemalt alates 17.12.2012.a - 28.06.2013.a. Asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus leida, et aegumine oli läbirääkimiste tõttu peatunud alates 17.12.2012.a – 28.06.2013.a hageja kohtu ette toonud ei ole. Nii nagu ringkonnakohus märkis, saaks lugeda, et pärast kostja poolt võetud mõtlemisaega oli võlausaldajal hea usu põhimõttest lähtuvalt mõistlik aeg järgmise sammu tegemiseks läbirääkimistel maksimaalselt üks kuu ehk kuni 17.01.2013.a, kuid isegi kui hageja oleks selle aja jooksul kostjaga ühendust võtnud, ei mõjutaks see hageja nõude aegunuks lugemist seisuga 28.06.2016.a. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et pärast 17.12.2013.a ja enne 23.07.2013.a e-kirja oleks poolte vahel toimunud suhtlust. Seega on maakohus õigesti leidnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. Ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei oma asja lahendamisel eeltoodust tulenevalt tähtsust ning ringkonnakohus neile ei vasta.
10.Hageja heitis apellatsioonkaebuses maakohtule ette puuduliku eelmenetluse läbiviimist ja selgitamiskohustuse rikkumist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja väidab, et ta ei saanud aru, et ta peab esitama täiendavaid tõendeid seoses nõude aegumise katkemise ja peatumisega. Samas on hageja saanud 27.02.2017.a menetlusdokumendi kohaselt aru, et kostja on esitanud aegumise vastuväite ning hageja on sellest lähtuvalt toonud kohtu ette ka erinevaid
8(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 asjaolusid ja tõendeid, mis seonduvad läbirääkimiste pidamisega ja ka nõude tunnustamisega. Samade asjaolude üle arutati ka 15.09.2016.a toimunud kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutav, et hageja, kellel on ka juristist lepinguline esindaja, ei saanud aru, et hageja peab kohtu ette tooma kõik asjaolud ja tõendid, mis seonduvad poolte vahel läbirääkimiste pidamisega ja ka nõude tunnustamisega. Kõiki läbirääkimiste toimumise kohta kohtu ette toodud asjaolusid ja nende osas esitatud tõendeid on maakohus hinnanud. Hageja väide, et 04.12.2013.a – 23.07.2013.a toimusid poolte vahel läbirääkimised, mille tõttu oli aegumine peatunud, on järeldus, mitte faktiline asjaolu. Faktiline asjaolu oleks konkreetsete e-kirjade või sõnumite vahetamine vms, millest saab kohus teha järelduse, et läbirääkimised toimusid. Põhjusel, et hageja ei nõustu maakohtu poolt hageja esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel tehtud järeldustega, ei saa leida, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Kohtule ei saa olukorras, kus hageja tõi esile erinevaid asjaolusid seoses läbirääkimiste pidamise ja nõude tunnustamisega, ette heita seda, et kohus ei selgitanud hagejale, et ta võiks kohtu ette tuua veel täiendavaid asjaolusid seoses läbirääkimiste pidamisega. Küsimus ei olnud asjaolude täpsustamise vajadusest, kuivõrd 27.02.2017.a menetlusdokumendist nähtuvalt on hageja saanud aru, et ta peab tooma kohtu ette kõik asjaolud, millest võib tuleneda aegumise peatumine või katkemine. Asjaolude kohtu ette toomise kohustus on hagejal. Ka apellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks ringkonnakohus leida, et pärast 17.12.2013.a ja enne 23.07.2013.a e-kirja toimusid poolte vahel läbirääkimised. Hageja oleks hiljemalt pärast maakohtu otsuse lugemist pidanud saama aru, et hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks leida, et aegumine oli 2012.a detsembrist kuni 2013.a juuli või augustini peatunud. Seda oleks hageja saanud teha hiljemalt apellatsioonkaebuses, kuid hageja ei teinud seda.
11.Seoses apellatsioonkaebuses esitatud uute asjaolude ja lisatud tõendiga, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust ega viinud puudulikult läbi eelmenetlust. Seega ei saa ka leida, et maakohtupoolsete menetlusõiguse rikkumiste tõttu oleks hagejal olnud takistatud juba maakohtus esitada apellatsiooniastmes kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendit. Ringkonnakohus leidis juba eelnevalt, et ei ole eluliselt usutav, et hageja ei saanud aru aegumise peatumise ja katkemisega seonduvate asjaolude kohtu ette toomise vajadusest. Asjaolud, mis seonduvad PAP poolt kostjaga suhtlemisega, on uued asjaolud, mida hageja maakohtu menetluses kohtu ette ei toonud. Hageja on mh märkinud, et kostja tunnistas enda võlgnevust PAP-le 2014.a märtsikuus. Selle tõendamiseks on hageja esitanud ka PAP elektroonilises vormis kinnituse, mille vastuvõtmist hageja apellatsioonimenetluses taotleb. Kostja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Hageja märkis, et kuivõrd varasemalt sellist kinnitust ei eksisteerinud, ei saanud ta seda varem ka esitada. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist hageja palvel käesoleva kohtumenetluse jaoks loodud tõendiga. Asjaolusid seoses PAP ja kostja vahelise suhtlusega oleks hageja saanud ka maakohtus esile tuua. Hageja ei ole põhjendanud, miks PAP ei saanud maakohtu menetluse ajal sellist kinnitust anda. Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd kohus leiab, et apellatsioonkaebuses kohtu ette toodud asjaolude arvestamiseks puudub alus, kuna hageja oleks neid asjaolusid saanud esitada ka maakohtus, ei ole vaja neid ka tõendada. Seega tuleb keelduda 25.04.2017.a kinnistuskirja vastuvõtmisest. Kuivõrd see on esitatud elektrooniliselt, ei tagastata seda hagejale, kuid see tuleb toimikust eemaldada. Samal põhjusel tuleb jätta rahuldamata ka alternatiivne taotlus kuulutata PAP üle tunnistajana. Vastusena hageja apellatsioonkaebusele ja tõendi vastuvõtmise taotlusele on kostja esitanud samuti uusi asjaolusid ja tõendi, mille kohaselt PAP saatis 26.03.2014.a kostjale e-kirja, kus viimane tunnistab, et kostja arvates nõue puudub. Arvestades, et kostja on nimetatud e-kirja esitanud vastusena hageja poolt esitatud uutele asjaoludele ja tõendile ning hageja esitatud uued
9(10)
Tsiviilasi nr 2-16-113431 asjaolud ja tõend jäävad ringkonnakohtu poolt arvestamata, tuleb ka kostja poolt esitatud uued asjaolud jätta arvestamata ja keelduda kostja poolt esitatud tõendi vastuvõtmisest. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb hagi lahendamise osas muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust, mille kohaselt jäid maakohtu menetluskulud hageja kanda. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
13.18.07.2017.a kirjaga andis kohus menetlusosalistele tähtaja enda ringkonnakohtu menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja. Ka toimikust ei nähtu, et kostjal oleks olnud lepinguline esindaja või et kostja oleks kandnud muid menetluskulusid ringkonnakohtu menetluses. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kostja menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 0 eurot ja ei mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitist ringkonnakohtu menetluskulude eest.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.