Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. september 2017, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-15292
Kohtuasi
NL hagi Mittetulundusühingu E vastu varalise kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. märtsi 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mittetulundusühingu E apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4333 eurot 35 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) NL (isikukood XXXXXXXXXX; elukoht XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Erki Kergandberg ja advokaat Edgar-Kaj Velbri Kostja (apellant) Mittetulundusühing E (registrikood XXXXXXXX; asukoht XXX), lepinguline esindaja Jaanus Silm
Kohtuistungi toimumise aeg
5. september 2017
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Edgar-Kaj Velbri Kostja lepinguline esindaja Jaanus Silm
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15292 osas, millega maakohus mõistis Mittetulundusühingult E NL kasuks välja kahjuhüvitise 715 eurot 37 senti ületavas osas ja 715 eurot 37 senti ületavalt osalt viivise, samuti menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas.
Võtta vastu NL osaline hagist loobumine ning lõpetada tsiviilasjas menetlus NL hagis Mittetulundusühingu E vastu 806 euro 22 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise (kohtueelsete õigusabikulude käibemaks) osas.
Jätta GINL hagi Mittetulundusühingu E vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks rahuldamata.
Rahuldada NL hagi Mittetulundusühingu E vastu varalise kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks osaliselt.
Mõista Mittetulundusühingult E NL kasuks välja kahjuhüvitis 715 eurot 37 senti ja 29. septembri 2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 119 eurot 30 senti.
Mõista Mittetulundusühingult E NL kasuks välja kahjuhüvitiselt (715 eurot 37 senti) alates 30. septembrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis.
Jätta GINL hagiga seonduvad menetluskulud GINL kanda.
3.Rahuldada Mittetulundusühingu E apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta NL hagi menetlemisel maa- ja ringkonnakohus poolte kantud menetluskuludest 92,5% NL kanda ja 7,5% Mittetulundusühingu E kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.NL (hageja, ema) esitas 13. oktoobril 2015 Harju Maakohtule hagi Mittetulundusühingu E (kostja) vastu hagi, mida täpsustas 31. oktoobril 2016. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja varalise kahju hüvitise 4693 eurot 41 senti, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 44 eurot 23 senti ja alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses määras viivise. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista enne kohtumenetlust osutatud õigusabi kulude katteks hüvitise 4837 eurot 66 senti (koos
2-15-15292 käibemaksuga), sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 45 eurot 59 senti ja edasi viivise seadusjärgses ulatuses alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. 18. jaanuari 2017 kohtuistungil loobus hageja kohtueelsete õigusabikulude nõude osas käibemaksust 806 eurot 22 senti. Samas menetlusdokumendis esitas hageja kostja vastu nõude ka lapse nimel, milles palus mõista kostjalt lapse kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise ja viivise. (Selle nõude kohta ei ole apellatsioonkaebust esitatud). Hagiavalduse kohaselt peab kostja hüvitama hagejale lepingute täitmisest õigusvastaselt keeldumisega tekitatud kahju. Hageja lapsed õppisid 1. septembri 2013 lasteaiakoha kasutamise lepingu nr 2-2/486 ja
2.veebruari 2015 lepingu nr 2-2/734 alusel kostja lasteaias. 22. mail 2015 toimus kostja lasteaias intsident, mille käigus kostja töötaja ründas last ja tekitas talle kehavigastuse. Kostja juhtkond eitas vahejuhtumi toimumist.
30.mail 2015 saatis kostja hagejale ootamatult ülesütlemisteate, milles märkis, et seoses kostja lasteaiakoha kasutamislepingu p-de 3.3.1 ja 3.3.3 mittetäitmisega ja kostja põhikirja rikkumisega lapsevanema poolt lõpetab kostja poolte vahel sõlmitud lepingud alates 1. juunist 2015. Pärast hageja järelepärimist saatis kostja allkirjastatud käskkirja, viidates samadele väidetavatele rikkumistele. Teatises, käskkirjas ega kaaskirjas kostja rikkumise sisu ega lepingute lõpetamise põhjust täpsemalt ei kirjeldanud. Hageja ei ole ühtegi lepingu ega kostja põhikirja sätet rikkunud. Pärast lepingute õigusvastast lõpetamist esitas hageja kostjale kirja, nõudes tekitatud kahju hüvitamist. Sellele vastuseks teatas kostja 26. juunil 2015, et täpsemalt on rikutud lepingu p 3.2.5, mille järgi kohustub hageja mitte tooma lasteaeda haiget last ja p 3.3.1, mis nõuab lapsevanemalt lasteaia päevakava ja kodukorra järgimist, laste tervisekaitse nõuete täitmist. Lisaks tugines kostja lasteaeda laste vastuvõtu ja väljaarvamise korra § 4 lg 1 p-le 4, mis annab lasteaiale õiguse leping üles öelda, kui lapsevanem ei tee koostööd pedagoogidega ega järgi nende nõuandeid seoses lapse või lapsevanema tõsiste käitumisprobleemidega lasteaias. Nimetatud kirjas ei toonud kostja välja ühtegi konkreetset episoodi, mille osas kostja hagejat süüdistab. Samuti ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Kuna kostjal ei olnud alust lepinguid lõpetada, on kostja ülesütlemisavaldus tühine. Isegi kostja viidatud väidetavate rikkumiste esinemise korral ei ole täidetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused. Pärast ülesütlemisteate esitamist lõpetas kostja lasteaiakoha teenuse osutamise, rikkudes seeläbi lepinguid, mistõttu ütles hageja ise VÕS § 196 lg-te 1 ja 2 ja § 116 lg 2 p-de 3 ja 4 alusel lepingud üles. Lepingute rikkumisega tekitas kostja hagejale otsest varalist kahju. Olukorras, kus ootamatult ning päeva pealt öeldi üles mõlema lapse lasteaiakoha kasutamise lepingud, oli kahju tekkimine hagejale vältimatu. Hagejal puudus võimalus leida koheselt ning ilma olulise viivituseta lastele uut lasteaeda. Eralasteaed XXX asub hageja elukohast umbes seitsme kilomeetri kaugusel, mistõttu oleks viidatud lasteaia teenuste kasutamine kaasa toonud hageja elukorralduse olulise muudatuse. Tegemist ei ole ka usaldusväärse teenuseosutajaga, kellega astuda pikaajalisse usaldussuhtesse. Seega oli hageja sundolukorras, millest ainuke pääsetee
2-15-15292 oli lapsehoidja palkamine 1. juunist kuni 31. augustini 2015. Lapsehoidja palkamisel kandis hageja kulusid kokku 4693 eurot 41 senti. Lapsehoidja töötasu oli töölepingu järgi 7 eurot 55 senti tunnis (bruto) ning tööaeg 40 tundi nädalas. Hageja tasus lapsehoidjale kokku 2736 eurot (neto), millele lisandusid tööjõumaksud 1957 eurot 41 senti. Seega oli hagejale tekitatud kahju kokku 4693 eurot 41 senti. Kostja on kohustatud hüvitama ka tema tegevuse tõttu tekkinud kohtueelsed õigusabikulud 4837 eurot 66 senti (koos käibemaksuga), mis tekkisid seoses asjaolude esialgse hindamisega, tegevuskava ning kostjale esitatud nõudekirja koostamisega. Õigusabikulud olid vahetus põhjuslikus seoses kostja rikkumistega ning otstarbekad hageja õiguste kaitsel. Kahju pidi olema kostjale ettenähtav. Kostja ütles kahe lapse lasteaiakoha lepingud üles sisuliselt päevapealt. Lasteaiakoha kadumisega kaob ka lapsevanema võimalus käia tööl. Seetõttu pidi hageja ühe nädalavahetuse jooksul leidma lahenduse, mis tagaks talle jätkuva võimaluse täita oma töökohustusi, laste heaolu seejuures kahjustamata. Ainsaks selliseks lahenduseks sai olla lapsehoidja palkamine, kuna suveperioodil on lasteaiad suletud. Asjakohatud on kostja väited, justkui pidanuks hageja palkama lapsehoidja lühemaks ajaks kui kolm kuud. Üheks kuuks hea lapsehoidja leidmine on keeruline. Saades teate lasteaiakoha kasutamise lepingute kohesest lõpetamisest, käitus hageja lapsehoidjat palgates mõistlikult. Kostja seisukoht VÕS § 127 lg 5 kohaldamisel on ekslik. Hageja ei ole säästnud laste toiduraha ega logopeedikulusid, sest tegemist ei ole teenustega, mida oleks osutanud lapsehoidja. Kostja taotlus VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks on põhjendamatu. Kostja eksib väites, justkui saanuks hageja panna enda lapsed Tallinna XXX lasteaeda või eralasteaeda XXX. Nimetatud lasteaiad on eesti õppekeelega, mistõttu ei sobi need vene õppekeelega lasteaias õppinud hageja lastele. Tõendamata ja asjakohatu on kostja väide, et palgatud lapsehoidja on hageja lähisugulane. Samuti ei mõjutanud hagejale tekkinud kahju suurust küsimus sellest, kas tema lapsehoidja oli registreeritud majandustegevuse registris ja omas lapsehoidjateenuse osutamise luba. Paljasõnaline ja põhistamata on kostja väide, justkui oleks JH-ga sõlmitud tööleping näilik. Laste isal on diagnoositud XXX. Sellise terviserikkega isikul ei ole turvalisuse kaalutlusel võimalik hooldada 2- ja 4-aastast last. Oluline ei ole, et laste isa töötas 1. juunist kuni 31. augustini 2015 äriühingu B OÜ heaks ilma selle eest tasu saamata, kuna ta ei ole tervislikust seisundist tulenevalt võimeline iseseisvalt laste eest hoolitsema. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kinnitas, et ta ütles 30. mail 2015 lasteaiakoha kasutamise lepingud üles ja alates
1.juunist 2015 lasteaia koha kasutamise teenust ei osutatud. Samas ei ole hageja nõudnud kostjalt lasteaia koha kasutamise lepingute täitmist. Selle asemel nõudis hageja 16. juunil 2015 kahju hüvitamist. Kostja ütles lepingud kehtivalt üles, sest kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saanud mõistlikult nõuda lepingu täitmise jätkamist (VÕS § 196 lg 1). Lasteaiakoha
2-15-15292 kasutamise lepingut iseloomustab äärmiselt tihe isiklik side lepingupoolte vahel. Mida tihedam on lepingupoolte vaheline side, seda erinevamad põhjused võivad lepingu erakorralist ülesütlemist õigustada. Praegusel juhul põhjustas lepingute ülesütlemise hageja käitumine. Hageja kritiseeris ja halvustas pidevalt põhjendamatult kostja pedagoogide tööd, suhtus lugupidamatult lasteaia personali, eiras pedagoogide pakutud kasvatusmeetodeid ega teinud lasteaiaga koostööd. Viima vahejuhtum, mille järel lepingud üles öeldi, oli hageja 29. mail 2015 esitatud ähvardus eemaldada omavoliliselt lasteaeda ümbritsev aed, seada ja asendada see 2. juunil 2015 plastikust läbipaistmatu piirdega, et pedofiilid ei saaks nende last piiluda. Poolte erimeelsused olid eskaleerunud ja sellises olukorras ei olnud mõistlik ega kummagi poole huvides lepinguid jätkata. Faktiliselt on ka hageja tunnistanud lepingute jätkamise võimatust. Hageja ei nõudnud kordagi lepingute täitmist ning juba 16. juunil 2015 esitas ta kostjale lepingute täitmise nõude asemel kahju hüvitamise nõue. Kahju ettenähtavuse reegli (VÕS § 127 lg 3) järgi ei saa eeldada, et kostja pidi ette nägema kolmeks kuuks lapsehoidja palkamist. Äärmisel juhul oleks mõistlik eeldada lapsehoidja üheks kuuks palkamist või kuni uue lasteaiakoha leidmiseni, sest suvel on nii era- kui munitsipaallasteaedades piisavalt vabu kohti. Kolmeks kuuks lapsehoidja palkamine oli ebaproportsionaalne ja ebamõistlik kulu, mille hüvitamine ei saa olla lasteaiakoha kasutamise lepingute kaitsealas. Hageja oleks pidanud lasteaia kohtade ja sellega seonduvate hüvede eest tasuma nagunii. VÕ S § 127 lg 5 järgi tuleb kahjust maha arvata hageja säästetud kolme kuu lasteaia kohtade kasutamisega seonduvad tasud. Nendeks on kohamaks 3 x 245 + toiduraha 3 x 50 + logopeedi teenused 3 x 21 = 948 eurot. Isegi juhul, kui peaks ilmnema, et ülesütlemine ei ole kehtiv, oleks kogu kahju hüvitamise koormuse kostjale asetamise mõistlikult vastuvõtmatu ja äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 140 lg 1), sest lepingute ülesütlemise põhjustas hageja enda käitumine. Eralasteaed ei ole olemuslikult majanduslikule tulemuslikkusele suunatud ühing ja talle sellise kohustuse panemine on rahaliselt väga koormav. Kostja ei suudaks sellist nõuet rahuldada. Lasteaiakoha kasutamise lepingu(te) ülesütlemine hagejaga oli, arvestades poolte suhteid, kooskõlas seadusega (VÕS § 631). Arvestades lepingupoolte erimeelsusi lepingute täitmisel (pidev õppeplaanist mittekinnipidamine ja lasteaia ajakava mittejärgimine, erimeelsused laste kasvatamisel, hageja ja tema abikaasa ähvardus lasteaia piirdeaia väljavahetamisega seoses jne), ei saa kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks lepingute täitmist kuni lepingute ülesütlemise etteteatamisetähtaja lõpuni. Isegi, kui lepingute ülesütlemisel oleks tegemist hageja õiguste rikkumisega, ei ole hagejale sellest tekkinud kahju 9362 eurot 27 senti. Kostjale teadaolevalt laste isa ei tööta, mistõttu oleks olnud alates 1. juunist 2016 võimalik lastega kodus olla laste isal ning põhjendatud ega vajalik ei olnud lapsehoidja palkamine. Hagejal oli võimalus leida mõlemale lapsele ühte lasteaeda lasteaiakoht ja seda soodsama hinnaga, kui seni tasuti kostjale või maksti lapsehoidjale. Vabad kohad olid Tallinna XXX lasteaias ning eralasteaias XXX. Lähisugulasega sõlmitud tööleping ei tõenda tegelikkuses lapsehoidja teenuse osutamist. Lapsehoidjaks väidetavalt palgatud isik ei ole registreeritud majandustegevuse registris ja tal puudub lapsehoidja teenuse osutamiseks vastav luba. Puuduvad mistahes andmed teenuse faktilise osutamise kohta. Lapsehoidjana väidetavalt palgatud isikut kasutatakse pidevalt
2-15-15292 hageja majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu on temaga töölepingu sõlmimine lapsehoidja teenuse osutamiseks näilik. Arvestades, et JH-l puudub erialane haridus, kogemus ja väljaõpe ning kutseoskused nimetatud teenuse osutamiseks, on ka temale väidetavalt makstud tunnitasu põhjendamatult kõrge. Tallinna Linnavolikogu 25. augusti 2016 määrusega nr 22 on kehtestatud erinevate Haridusameti hallatavate asutuste töötajate töötasud ning lapsehoidjale makstav tasu vastab pigem 1-3 rühmaga koolieelse lasteasutuse direktori ametikoha töötasule. Väidetavalt lapsehoidjaks palgatud isik vastab oma kutseoskustelt koolieelse lasteasutuse õpetaja abile, kelle töötasu alammäär on 510 eurot kuus, s.o tunnitasuna 3 eurot 87 senti (bruto). Ajal, mil hageja kasutas väidetavalt lapsehoidjateenust, olid lapsed tegelikult isaga kodus või perega reisil. Arvestades asjaolu, et laste isa viibis 1. juunist 31. augustini 2015 vanemapuhkusel ja sai selle eest tasu ning et lapsehoidjana märgitud isikut kasutatakse hageja majandus- ja kutsetegevuses, puuduvad tõendid lapsehoidja faktilise teenuse osutamise kohta.
1.juunil 2015 sõlmitud tööleping on näilik ning sellest tulenevalt tühine. Isegi, kui jaatada kostja õigusvastast tegu, ei ole hageja kohtuväliste õigusabikulude nõue põhjendatud, sest ta ei ole tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost. Nõude tõendamiseks esitatud arved on väljastatud B OÜ-le. Seega ei ole tegemist hageja kuluga. Teiseks ei ole võimalik nimetatud arvetest aru saada, kuidas ja millises ulatuses on need seotud kostja väidetava õigusrikkumisega. Nähtuvalt tsiviilasja materjalide juures olevatest dokumentidest, on advokaadid koostanud ühe kirja kahel lehel ning sellise kirja koostamise ajakulu 27 töötunni ulatuses tunnihinnaga 180 eurot (koos käibemaksuga) on selgelt ebamõistlik. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 20. märtsi 2017. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 4010 eurot 91 senti, 13. oktooberi 2015. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 38 eurot 4 senti ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 14. oktoobrist 2015 kuni nõude täitmiseni. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - 1. septembril 2013 sõlmisid hageja ja kostja lasteaiakoha kasutamise lepingu nr 2-2/486 ja
2.veebruaril 2015 lepingu nr 2-2/734; - 30. mail 2015 saatis kostja hagejale lepingute ülesütlemise teate, mille kohaselt öeldi lasteaiakoha kasutamise lepingud üles alates 1. juunist 2015; - 30. mail 2015 tegi kostja käskkirja nr 1-6/9 hageja laste lasteaiast väljaarvamise kohta; - vastates kostja teatele lepingute ülesütlemise kohta, vaidles hageja 30. mail 2015 kostjale saadetud e-kirjas lepingute ülesütlemisele vastu; - 16. juunil 2015 saatis hageja kostjale kirja, milles nõudis lasteaia tegevusega tekitatud kahju hüvitamist; - 26. juunil 2015 vastas kostja hagejate kirjale; - lasteaiakoha kasutamise lepingud on lõppenud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on lasteaiakoha kasutamise lepingud kvalifitseeritavad käsunduslepingutena VÕS § 619 tähenduses ja need on kestvuslepingud, mida saab erakorraliselt üles öelda VÕS § 196 lg-tes 1 ja 2 ning VÕS §-s 631 sätestatud alusel. Kostja väidete järgi põhjustasid lepingute ülesütlemise hageja pidevad käitumisprobleemid, mis seisnesid pedagoogide töö pidevas ja põhjendamatus kritiseerimises ja halvustamises, lugupidamatus suhtumises lasteaia personali, pedagoogide pakutud kasvatusmeetodite täielikus eiramises ning igasuguses soovimatuses teha koostööd eelnevast tingitud
2-15-15292 suhtlemisprobleemide lahendamiseks, samuti lapsevanema ähvardus eemaldada omavoliliselt lasteaeda ümbritsev aed ja asendada see plastikust läbipaistmatu piirdega. Kostja märkis lepingute ülesütlemise teates ülesütlemise põhjusteks lasteaiakoha kasutamise lepingute p 3.3.1, mille järgi on lasteaial õigus nõuda lapsevanemalt lasteaia päevakava ja kodukorra järgimist, laste tervisekaitse nõuete täitmist ning p 3.3.3, mille järgi lapsevanema lepingutingimuste mittetäitmisel võib kustutada lapse lasteaia nimekirjast. Samad põhjused on märgitud 30. mai 2015. a käskkirjale. Vastuses hageja nõudekirjale märkis kostja, et lepingud on üles öeldud lapsevanema korduvate ja oluliste lepingurikkumiste tõttu ning VÕS § 196 lg-te 1 ja 2 alusel, täpsemalt on rikutud lepingute p 3.2.5, mis kohustab mitte tooma lasteaeda haiget last ja p 3.3.1, mis nõuab lapsevanemalt lasteaia päevakava ja kodukorra järgimist. Kostja tugines lisaks ka kostja lasteaeda laste vastuvõtu ja väljaarvamise korra § 4 lg 1 p-le 4, mis annab lasteaiale õiguse leping üles öelda, kui lapsevanem ei tee koostööd pedagoogidega ega järgi nõuandeid seoses lapse või lapsevanema tõsiste käitumisprobleemidega lasteaias. Asjas on EG ütlustega tõendatud üksnes see, et hageja ei pidanud kinni lasteaia päevakavast. Ülejäänud kostja väiteid lepingute ülesütlemise põhjuste (sh piirdeaia vahetamise ähvarduse) kohta ei ole kostja tõendanud. Lepingute ülesütlemise põhjusena (lepingute rikkumisena) esile toodud lasteaia päevakorrast kinnipidamata jätmine, ei saanud olla lepingute ülesütlemise aluseks, sest kostja ole tõendanud, et nende rikkumiste lõpetamiseks oleks kostja andnud hagejale mõistliku tähtaja (VÕS § 196 lg 2). EG ütluste kohaselt ei pidanud hageja päevakorrast pidevalt kinni, kuid ühtegi märkust ei ole selle kohta (kirjalikult) fikseeritud. Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist oleks kohustustega, mille täpne järgimine oleks lepingutest tulenevalt olnud kostja huvi püsimise eelduseks lepingute täitmise vastu (VÕS § 116 lg 2 p 2) või et hageja oleks neid kohustusi rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 116 lg 2 p 3) või et nende kohustuste rikkumine oleks andnud kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4). Kostja lasteaia piirdeaia vahetuse võimaluse pakkumist ei ole alust käsitleda lepingute rikkumisena, mis oleks andnud eraldi või kogumis ülal nimetatud rikkumisega alust lepinguid erakorraliselt üles öelda. Seega ei olnud lepingute erakorralise ülesütlemise eeldused täidetud, mistõttu ei ole kostja lepinguid kehtivalt üles öelnud ega vabanenud lepingute täitmise kohustusest. Lõpetades alates 1. juunist 2015 lasteaiakohtade kasutamise teenuste osutamise, rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust teenust hagejale osutada ja tekitas sellega hagejale kahju. Esitatud asjaolude põhjal võib lugeda, et hageja ütles ise lepingud VÕS § 195 lg 1 alusel kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 68 lg 3) alates 16. juunist 2015 üles, kui nõudis kostjalt lepingute täitmise asemel tekitatud kahju hüvitamist. Kostja on lepingu rikkumisega tekitanud hagejale kahju. Asjas on tõendatud, et hagejal ei olnud võimalik leida oma lastele kohe uut lasteaeda. Seda on ka kostja ise möönnud 26. juuni 2015 vastuses hagejate kirjale. Kostja esitas hagejale lepingute ülesütlemise teate 30. mail 2015, s.o laupäeval kell 22.08. Kuna hageja ei saanud arvestada sellega, et leiab lastele ühepäevase etteteatamise aja jooksul suveperioodiks uued lasteaiakohad, palkas hageja
1.juunist kuni 31. augustini 2015 lapsehoidja. Hageja kinnitas vande all, et ta helistas lasteaedadesse ja käis kohtumisel XXX lasteaias, mõnede lasteaedade direktorid olid aga puhkusel või rühmad olid suletud. Hageja leidis uued lasteaiakohad alles augustikuu lõpus. Kohtu kogutud tõendid (27 lasteaia vastused) kinnitavad hageja väiteid. Seega pani kostja hageja olukorda, kus hageja pidi laste hooldamiseks valima enda palgatööst loobumise ning
2-15-15292 lapsehoidja palkamise vahel. Kuna hageja palk ületas lapsehoidjale tehtud kulutusi, otsustas hageja lapsehoidja palkamise kasuks. Hageja selgitas usutavalt, miks ta palkas lapsehoidja just kolmeks kuuks. Lapsehoidja palkamisel kandis hageja kulusid 4693 eurot 41 senti (s.o lapsehoidjale tasutud netosummas 2736 eurot + tööjõumaksud 1957 eurot 41 senti), mis on tõendatud 1. juunil 2015 sõlmitud töölepinguga ning maksekorralduste ja e-maksuameti väljatrükkidega lapsehoidjale töötasu maksmise kohta. Samuti vastab lapsehoidjale makstud tasu turuhinnale. Kostja ei ole väiksemat turuhinda tõendanud, sellist järeldust ei saa tuletada viidetest Tallinna linnas kehtestatud haridustöötajate töötasudest. Asjakohatud on kostja väited palgatud lapsehoidja suguluse, tegevusloa ja majandustegevuse registreerimise kohta. VÕS § 127 lg-te 1 ja 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest (4693 eurot 41 senti) maha arvata hageja säästetud lasteaiakohtade tasu kolme kuu eest 1470 eurot (490 x 3) ning kostjal tuleb hüvitada hagejale lapsehoidja palkamise tõttu tekkinud kulud 3223 eurot 41 senti. Kostja väited lapsehoidjaga sõlmitud töölepingu näilikkuse kohta ei ole tõendatud ning on vastuolus hageja esitatud tõenditega (kirjalik tööleping, maksekorraldused ja tasutud maksude väljavõtted, ülevaade hageja tasutud maksudest). Ei ole alust kahelda selles, et JH täitis töölepingu alusel lapsehoidja kohustusi väidetud ajavahemikul. Alates 1. oktoobrist 2015 asus JH tööle S OÜ-s. Isegi kui laste isa oli kolmanda, kõige noorema lapsega, vanemapuhkusel, ei saa sellest järeldada, et teistel lastel, kelle suhtes lepingud alusetult lõpetati, ei oleks olnud vaja lapsehoidjat. Vastasel juhul ei oleks lapsed ka varem käinud kostja lasteaias. Hageja tõendas, et laste isal on kehv tervis ning et ta töötas vaidlusalusel ajavahemikul. Hageja kohtueelsed kulutused õigusabile on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Kulutuste mõistlikkust tuleb hinnata nende tegemise hetkeseisu kontekstis. Kohtueelsed õigusabikulud tekkisid seoses asjaolude esialgse hindamisega, tegevuskava koostamisega edasisteks tegevusteks ning kostjale esitatud nõudekirja koostamisega. 31. oktoobri 2016 menetlusdokumendist nähtuvalt on hagejale ja tema lapsele osutatud kohtueelset õigusabi kokku 27 tunni ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta), kokku 4050 eurot (27 x 15), millest hageja palus kostjalt välja mõista 4031 eurot 44 senti. Kohtuistungil palus hageja tähelepanuta jätta B OÜ-le esitatud 20. mai 2015 arve nr 1521054 koos lisaga. Kohtueelsetest õigusabikuludest on põhjendatud ja vajalikud järgmised toimingud: e-kirjad, materjalide ja asjaoludega tutvumine ning tegevuskava koostamine (6 tundi), nõudekirja koostamine lasteaiale (3 tundi) ning lasteaia vastusega tutvumine koos ülevaate andmise ja suhtlusega (1 tund ja 30 min). Kokku on põhjendatud ja vajalikud toimingud kestnud 10 tundi ja 30 minutit, milles hagejale osutatud osaks on pool, s.o 5 tundi ja 15 minutit maksumusega 787 eurot 50 senti, mis tuleb kostjal hagejale VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna hüvitada. Õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks piisab õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Praegusel juhul ei saa hageja esitatud arvete alusel asuda seisukohale, et hagejal on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus, kuna arvete saajaks on märgitud B OÜ. Hageja selgitas aga, et B OÜ on tema ainuomandis olev äriühing, kellel on tagasinõue alusetu rikastumise regulatsiooni alusel. Sõltumata selle nõude tegelikkuses realiseerimisest, on hageja vara selle võrra vähenenud. Seega on praegusel juhul piisav hageja toodud põhjendus tema õigusabikulude tasumise kohustuse jaatamiseks. Tuvastamist ei ole leidnud kostja vastutust välistavad asjaolud (VÕS § 115 lg 1) ning kostja kohustuse rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui
2-15-15292 kostja ei oleks lepinguid rikkunud, siis ei oleks hageja pidanud lapsehoidjat palkama ega kasutama kohtueelselt õigusabi. Menetluses tuvastatud asjaolud ei võimalda ka kahjuhüvitise suurust VÕS § 139 või § 140 alusel vähendada. Hageja viivisenõue on samuti põhjendatud osaliselt. Kostja hageja viivisenõudele eraldi vastuväiteid ei esitanud. Lähtudes 4010 euro 91 sendi suurusest põhivõlast ning 2015. aastal kehtinud viivisemäärast 8,05%, on viivis ajavahemiku 1. september kuni 13. oktoober 2015 (43 päeva) eest 38 eurot 4 senti (4010,91 x 0,0805 / 365 x 43). Hageja esitas kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid 9620 eurot 89 senti. Menetluse käigus loobus hageja kahjuhüvitise nõudest 806 euro 22 sendi ehk 8% ulatuses esialgsest nõudest. Ülejäänud nõuete osas rahuldas kohus hagi u 42% ulatuses. Eeltoodut arvestades jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 4, § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel 58% ulatuses hageja kanda ning 42% ulatuses kostja kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks oli riigilõiv 600 eurot, millest 252 eurot (s.o 600 eurost 42%) tuleb kostjal hüvitada. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hagejale hüvitada hageja õigusabikulud 2223 eurot 38 senti (5293 eurost 75 sendist 42%) ning hagejal tuleb hüvitada kostja õigusabikulud 1007 eurot 75 senti (1737 eurost 50 sendist 58%). Tasaarvestuse tagajärjel tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1467 eurot 63 senti. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus vääralt kohaldamata VÕS § 196 lg 2 ja § 116 lg 2 p-d 2-4. Maakohus tuvastas, et hageja rikkus pidevalt oma kohustust pidada kinni lasteaia päevakorrast. Selle rikkumise kõrvaldamiseks ei pidanud kostja hagejale täiendavat tähtaega andma ja võis lepingu kohe üles öelda, sest päevakava järgmine oli kostjale äärmiselt oluline, et tagada lasteaia õppetöö, hageja rikkus oma kohustust tahtlikult, mida kinnitavad tunnistaja EG ütlused, ning kostjal oli hageja käitumist arvestades alust eeldada, et hageja ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Maakohus jättis hindamata DK ütlused ja asus seetõttu väärale järeldusele, et hageja ja laste isa ei ähvardanud kostjat sellega, et asuvad lasteaiale kostja nõusolekuta uut piirdeaeda paigaldama. Ka see oli lepingu rikkumine, mis andis alust leping üles öelda. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja ei öelnud lepinguid kehtivalt üles, on maakohus leidnud vääralt, et kostja peab hüvitama hagejale kahju sellises ulatuses. Maakohus jättis hindamata tõendid, sh kokkuvõtte lasteaedade vastustest, millest nähtub, et hagejal oli võimalik leida mõistlike pingutustega oma lastele mõne päevaga uus lasteaia kohta ja vältida sellega kahju tekkimist. Hageja ei ole tõendanud, et lapsehoidja palkamine kolmeks kuuks oli vältimatu ja ainuvõimalik. Hageja võinuks palgata lapsehoidja üheks nädalaks ja selle aja jooksul leida lasteaiakohad. Hageja ei ole tõendanud, et lapsehoidja tegelikult ka teenust osutas. Kostja hinnangul oli tegemist näiliku tehinguga, kuid maakohus sellele kostja vastuväite kohta põhjendatud seisukohta ei võtnud. Samuti jättis maakohus põhjendamatult arvestamata, et laste isa viibis pere kolmanda lapsega samal ajal lapsehoolduspuhkusel, ning selle, et lapsehoidja oli hageja lähisugulane ja tegutses pidevalt hageja äriühingute majandus- ja kutsetegevuses. Isa haigust ei ole vaidlusalusel ajavahemikul tõendatud. Maakohus jättis tähelepanuta tõendid, mille kohaselt viibis pere sel ajal ka korduvalt reisidel. Kui maakohus tuvastas, et isa töötas hoopis
2-15-15292 vaidlusalusel ajal, siis ei saanud ta olla ka pere noorima lapsega kodune, mistõttu võis lapsehoidja olla palgatud just tema jaoks. Kuna lapsehoidja sai pärast vaidlusalust ajavahemikku palka edasi hagejale kuuluvast äriühingust, siis viitab see asjaolule, et ta tegutses tegelikult hageja majandustegevuses või siis kolmanda lapse lapsehoidjana. Hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis kahju kohtueelsete õigusabikulude näol. Maakohus on ekslikult samastanud hageja kui füüsilise isiku ning hagejale kuuluva äriühingu kui juriidilise isiku.
Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti kostja ülesütlemisavalduse kehtetuse, ning lasteaiakoha kasutamise lepingute rikkumise tagajärjel hagejale tekkinud kahju suuruse. Kostja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, millest nähtuks lepingute oluline rikkumine, ega selliseid asjaolusid tõendanud. Apellatsioonkaebuses esitatud uued asjaolud väidetava täiendava tähtaja andmise osas tuleb jätta tähelepanuta. Isegi kui hageja oleks lepinguid oluliselt rikkunud, oli lasteaiakoha lepingute ülesütlemine keelatud ning kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuvalt oleks tal VÕS § 116 lg-st 4 hoolimata õigus lepingud ühepoolselt lõpetada. Maakohus hindas kogumis kõigi tunnistajate ütlusi lasteaia piirdeaia vahetamise kohta ning leidis õigesti, et DK ütlused on teiste asjas esitatud tõenditega vastuolus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 715 eurot 37 senti ületavas osas ja 715 eurot 37 senti ületavalt põhinõudelt viivise, samuti osas, millega maakohus jagas poolte vahel menetluskulud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
7.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale lasteaiakoha kasutamise lepingute rikkumisega tekitatud kahju (lapsehoiukulud ja kohtueelsed õigusabikulud) ja tasuma kahjuhüvitiselt viivist. Hageja käsituse kohaselt põhjustas kostja talle kahju seeläbi, et ütles mõlemad lepingud 30. mail 2015 sisuliselt etteteatamistähtajata alates 1. juunist 2015 üles ega täitnud seetõttu alates 1. juunist 2015 enam oma lepingust tulenevat teenuse osutamise kohustust. Kostja väitel oli aga hageja enne lepingute ülesütlemist rikkunud oluliselt oma lepingust tulenevaid kohustusi ja kostjal oli kujunenud olukorras õigus öelda lepingud erakorraliselt täiendavat tähtaega andmata üles, st kostja ei ole lepingut rikkunud. Kolleegium käsitleb esmalt lepingute ülesütlemise õiguspärasust (I), seejärel hageja nõudeid lapsehoidja kulude hüvitamiseks (II) ja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks (III) ning lahendab viimaks viivise ja menetluskuludega seonduva (IV).
2-15-15292 I
8.Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte 1. septembril 2013 ja 2. veebruaril 2015 sõlmitud lasteaiakoha kasutamise lepingud on käsitatavad käsunduslepingutena. Ka Riigikohus on leidnud, et selline leping vastab VÕS § 619 mõttes käsunduslepingu tunnustele (Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-16, p 13). VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Praegusel juhul olid pooled sõlminud lasteaiakoha kasutamise lepingud, mille kohaselt kohustus kostja võimaldama hageja lastele lasteaiakohad (osutama lastehoiuteenust) ja hageja kohustus selle eest tasuma (lepingute p 2). Mh kohustus hageja lepingute p 3.3.1 kohaselt järgima lasteaia päevakava.
9.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et poolte sõlmitud lasteaiakoha kasutamise lepingud olid kestvuslepingud, mida sai erakorraliselt üles öelda VÕS §-des 196 ja 631 sätestatut järgides. Kestvuslepingu võib kumbki lepingupool VÕS § 196 lg 1 järgi mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu VÕS § 196 lg 2 järgi üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist, seejuures ei ole tähtaja määramine vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudel, s.o rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Käsunduslepingu võib kumbki pool VÕS § 631 järgi üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi (Riigikohtu 31. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p 12).
10.Praeguses asjas tõi kostja esile, et lepingu ülesütlemise tingis eelkõige hageja käitumine ja kohustuste rikkumine, aga ka see, et poolte erimeelsused olid sedavõrd eskaleerunud, et lepingute jätkamine ei olnud enam mõistlik ega kummagi poole huvides. Samuti leidis kostja, et ka hageja ise on möönnud lepingute jätkamise võimatust, sest ei nõudnud pärast kostja ülesütlemisavalduse kättesaamist lepingute täitmist ning asus selle asemel nõudma kostjalt kahjuhüvitist. Maakohus leidis, et asjas ei ole tuvastamist leidnud muud lepingute ülesütlemise aluseks olevad asjaolud (sh piirdeaia vahetamise ähvardus), v.a see, et hageja ei pidanud lasteaia päevakavast kinni. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole esitanud kohtule oma muid väiteid ja esiletoodud asjaolusid kinnitavaid tõendeid. Iseenesest on küll õige kostja
2-15-15292 apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis hindamata tunnistaja DK ütlused lepingu ülesütlemise asjaolude, sh lasteaia piirdeaia vahetamise ähvarduse kohta, kuid kolleegiumi hinnangul ei saaks ka selle asjaolu tõendatuse korral järeldada, et kostjal oli alus öelda lepingud erakorraliselt etteteatamiseta üles. Isegi kui hageja oleks kostjat ähvardanud ja teatanud, et ta laseb lasteaia piirdeaia ise ära vahetada, kui kostja seda ise kohe ei tee, ei saa kolleegiumi hinnangul pidada hageja ähvardust selliseks asjaoluks, mille tõttu oleks kostjal olnud alus lepingud etteteatamistähtajata üles öelda, s.o kostjalt ei oleks saanud mõistlikult oodata lepingute täitmise (hagejate laste lasteaias hoidmise) jätkamist. Õige on kostja arusaam, et poolte lepingute eripära arvestades võivad erinevad asjaolud, sh poolte tõsised erimeelsused ja koostöö puudumine anda alust lepingud erakorraliselt üles öelda, kuid praegusel juhul ei ole kostja tõendanud selliste asjaolude esinemist.
11.Eeltoodut arvestades sai lepingute ülesütlemise aluseks olla praegusel juhul üksnes lepingute rikkumine, s.o lasteaia päevakava järgimata jätmine. Maakohus tuvastas tunnistaja EG ütluste alusel, et hageja rikkus pidevalt lasteaia päevakava. Tunnistaja EG ütluste kohaselt tõi hageja lapsed lasteaeda kella 10 ajal ja see segas rühma tegevusi ning takistas lasteaial oma ülesandeid kohaselt täita. Kolleegiumil ei ole alust maakohtu tuvastatut ümber hinnata. Seega rikkus hageja lepingutest tulenevat kohustust pidada kinni lasteaia päevakavast. Kolleegiumi hinnangul on tegemist sellise kohustuse rikkumisega, millele oleks kostja saanud juhtida hageja tähelepanu ja nõuda hagejalt selle rikkumise kõrvaldamist, s.o päevakava järgima asumist. Sellest tulenevalt leidis maakohus õigesti, et kostja oleks saanud lepingud erakorraliselt üles öelda VÕS § 196 lg 2 järgi alles pärast seda, kui kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistlik tähtaeg oleks tulemusteta lõppenud. Kostja on küll väitnud, et hagejaga räägiti sel teemal, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta nõudis hagejalt päevakavast kinnipidamist ja laste õigeks ajaks lasteaeda toomist ega seda, et ta andis hagejale mõista, et ta lõpetab hagejaga lepingu, kui hageja ei asu oma kohustust täitma.
12.Samuti ei ole kostja tõendanud selliseid asjaolusid, mis andnuks VÕS § 196 lg 2 II lause ja § 116 lg 2 p-de 2–4 järgi alust öelda lepingud üles hagejale rikkumise kõrvaldamiseks tähtaega andmata. Kolleegium märgib, et üldjuhul tuleb lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral anda lepingut rikkunud poolele mõistlik tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks ning üksnes erandjuhul saab lepingu üles öelda tähtaega andmata. Sellest tulenevalt saaks tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 116 lg 2 p 3) lepingu täiendavat tähtaega andmata üles öelda üksnes juhul, kui sellega teisele poolele eriti kahjulikke tagajärgi ei kaasneks (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016. § 116 kommentaar p 4.4.3.3). Lasteaiakoha kasutamise lepingu etteteatamiseta ülesütlemine paneks aga töötava lapsevanema äärmiselt raskesse olukorda. Seetõttu ei ole asjas oluline, kas hageja rikkus päevakorda tahtlikult või raskest hooletusest. Samuti ei olnud kolleegiumi hinnangul kostjal alust eeldada, et hageja rikub oma kohustust ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4), kui ta ei olnud hageja rikkumisele ise varem tähelepanu juhtinud ega selgitanud, et päevakava täpne järgmine on kostjale oluline. Kuna kostja sallis pikemat aega hageja rikkumist, siis ei ole kolleegiumil alust arvata, et hageja rikkumine oli kostja jaoks sedavõrd kaalukas, et ta oleks pidanud lepingu etteteatamiseta üles ütlema.
13.Eeltoodut arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja pidanuks andma hagejale rikkumise kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja, kuid ei teinud seda, mistõttu ei olnud kostjal alust öelda lepinguid erakorraliselt üles. Arvestades asjaolu, et pooled olid sõlminud tähtajalised lepingud (lepingute p 5.1 järgi lapse koolikohustuse tekkimiseni), ei saa kostja
2-15-15292 ülesütlemisavaldust pidada ka korraliseks ülesütlemisavalduseks VÕS § 630 ja § 195 tähenduses. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole lepinguid kehtivalt üles öelnud, mistõttu pidi kostja lepinguid ka pärast 1. juunit 2015 edasi täitma. Pooled ei vaidle asjas selle üle, et alates 1. juunist 2015 hageja lapsi lasteaeda ei toonud ja kostja teenust ei osutanud. Hageja väitel rikkus kostja sellega oma lepingutest tulenevat kohustust osutada hagejale teenust. Kostja väitel aga ei soovinud hageja ise enam teenust saada, sest ta ei nõudnud kostjalt lepingu täitmist. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et olukorras, kus kostja oli teinud hagejale lepingute ülesütlemise avalduse, millega ütles lepingud alates 1. juunist 2015 üles, oli lepingute täitmine alates 1. juunist 2015 takistatud kostjast tulenevatel põhjustel. Asjaolu, et hageja ei toonud alates 1. juunist 2015 enam lapsi lasteaeda, ei välista seda, et kostja jättis oma lepingust tulenevad kohustused alates 1. juunist 2015 täitmata, kuna hageja sai ülesütlemisavaldust mõista selliselt, et kostja alates 1. juunist 2015 lepinguid ei täida ja lapsi lasteaeda ei oota. Seega võis kostja ebaseaduslik lepingute ülesütlemine ja lepingute täitmata jätmine põhjustada hagejale kahju. II
14.Hageja väitel tekkis tal lepingute ebaseadusliku ülesütlemise tõttu varaline kahju, sest hageja oli sunnitud palkama lastele lapsehoidja. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult VÕS § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et isegi kui kostja peab hagejale kahju hüvitama, ei tule seda teha hageja nõutud ulatuses. Mh tõi kostja esile, et hagejal ei olnud vaja palgata lapsehoidjat kolmeks kuuks, sest ta oleks saanud panna lapsed teise lasteaeda. Sellest tulenevalt mõistis maakohus kostja arvates temalt vääralt välja lapsehoidja kolme kuu palga suuruse hüvitise (arvates sellest küll õigesti maha kokkuhoitud lasteaiatasud) ning jättis arvestamata tõendid, millest nähtuvalt ei olnud hagejal vaja palgata lapsehoidjat kolmeks kuuks, sest hageja oleks saanud mõlemale lapsele vähemalt viies piirkonna lasteaias lasteaiakohad. Seega heidab kostja maakohtule ette seda, et maakohus ei arvestanud hageja osa kahju tekkimisel.
15.Kolleegium märgib, et kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna praegusel juhul ütles kostja ebaseaduslikult üles lasteaiakoha kasutamise lepingud, mille sisuks oli hageja kahe lapse hoid eralasteaias, on hagejal iseenesest õigus nõuda pärast lepingute ülesütlemist lastehoiule (olgu siis munitsipaal- või eralasteaias, aga ka lapsehoidja palkamisel) tekkinud kulutuste hüvitamist sarnaselt hinnavahe hüvitamisele lepingust taganemise korral VÕS § 135 tähenduses, st nõuda lastehoiuteenuse eest kõrgema hinna tasumise korral hinnavahe hüvitamist. Sisuliselt samale järeldusele on jõudnud ka maakohus VÕS § 127 lg-t 5 kohaldades. Kuigi üldjuhul tuleb VÕS § 127 lg 1 järgi hüvitada kahju kannatanule kogu tekkinud kahju, tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada mh ka kahju kannatanud isiku osalust kahju tekkimisel. Nii tuleb juhul, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel
2-15-15292 asjaoludel, vähendada VÕS § 139 lg 1 järgi kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Samuti vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 2 järgi juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
16.Praeguses asjas on kostja toonud esile, et hageja ei ole võtnud mõistlikke samme kahju vähendamiseks, sest ta on eelistanud lapsehoidjaga töölepingu sõlmimist kolmeks kuuks, kuigi saanuks panna lapsed ka lasteaeda ja sellega kulusid kokku hoida. Selliselt tegutsedes on hageja valinud kallima teenuse (lapsehoidja palkamine), kuigi tal oli võimalik valida ka odavamat teenust (lasteaed). Õige on kostja etteheide, et maakohus ei ole kostja vastuväidet asja lahendades arvestanud ega võtnud seisukohta, milline tähendus on asjas kogutud tõenditel (munitsipaal- ja eralasteaedade kirjad (III kd, tl 1–39) ning hageja 31. oktoobri 2016. a menetlusdokumendi lisa 5 (III kd, tl 52), millest nähtub, et vaidlusalusel ajavahemikul olid kahele lapsele samas lasteaias vabad kohad kokku kahes munitsipaal- ja kolmes eralasteaias. Kostja väitel oleks sellest tulenevalt piisanud lapsehoidja palkamisest üheks nädalaks ning sealt edasi ei olnud hagejal enam vajadust kalli lapsehoidja teenuse järele ning ta oleks saanud korraldada lastehoiu ilma täiendavate kuludeta mõnes lasteaias. Kolleegium leiab, et olukorras, kus vanem valib ebamõistlikult kalli lapsehoiuteenuse, suurendab ta sellega ise endal tekkivat kahju, mis võib anda alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi vastavalt vähendada (vrdl Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-119-13, p 11). Praeguses asjas tuvastas maakohus, et hageja kulud lapsehoidja palkamisele olid kolme kuu kohta kokku 4693 eurot 41 senti, millest maakohus arvas maha lasteaiakohatasu, mis oli poolte lepingu järgi kolme kuu eest kokku 1470 eurot. Seega oli hageja valitud lapsehoidjateenus kostja eralasteaiateenusest üle kolme korra kallim. Kolleegium möönab, et olukorras, kus kostja ütles lepingu sisuliselt etteteatamistähtajata ebaseaduslikult üles ja hagejal tuli leida kiiresti kujunenud olukorrale lahendus, oli lapsehoidja palkamine ajutise lahendusena iseenesest põhjendatud, kuid lapsehoidja palkamist kolmeks kuuks ei saa kolleegiumi hinnangul pidada mõistlikuks. Sellises olukorras oleks hagejaga sarnane mõistlik isik asunud otsima lastele väiksemate kuludega hoiuteenust ning maksimaalselt kuu aja jooksul oleks hageja ilmselt ka era- või munitsipaallasteaias lastele kohad leidnud. Seda kinnitavad ka lasteaedade edastatud vastused ning hageja enda esitatud kokkuvõte lasteaedade vastustest.
17.Eeltoodut arvestades on hageja kahju tekkinud osaliselt seetõttu, et ta on ise valinud oma lastele lasteaiateenuse asemel kordades kallima lapsehoiuteenuse. Kuna kolleegiumi hinnangul oli lapsehoiuteenus mõistlikult vajalik maksimaalselt ühe kuu jooksul, et korraldada edaspidine lastehoid kostjaga samaväärses lasteasutuses, on hagejal õigus nõuda kostjalt hinnavahe hüvitamist üksnes 2015. a juunikuu eest. Hageja on tõendanud, et ta tasus lapsehoidjale juunikuu eest kolme osamaksena kokku 624 eurot (I kd, tl 51–53) ning tasus tööjõumakse kokku 581 eurot 37 senti (I kd, tl 66). Seega kulus hagejal lapsehoidjateenuse saamiseks 2015. a juunikuus kokku 1205 eurot 37 senti. Kostja teenus oleks aga maakohtus tuvastatu kohaselt maksnud 490 eurot, mis teeb teenuste hinnavaheks 715 eurot 37 senti. Nimetatud suuruses kahju peab kostja hagejale hüvitama. Kuna järgnevate kuude eest ei olnud lapsehoidjateenus enam mõistlikult vajalik ja hageja ei ole tõendanud, et lasteaiakoha kasutamise lepingu alusel oleks tal samuti kahju tekkinud, tuleb hageja nõue lastehoiuteenuse hüvitamiseks jätta ülejäänud osas rahuldamata.
18.Kostja väited lapsehoidjaga sõlmitud töölepingu näilikkusest ja tegelikkuses täitmata jätmisest ei anna alust jätta hagi täielikult rahuldamata.
2-15-15292
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Selline tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Tühisel lepingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi ning selle alusel saadu tagastatakse üldjuhul vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kuna hageja väitel tekkis tal kahju just sellest lepingust, siis võib hageja kahju hüvitamise nõue olla välistatud, kui kahju oleks tekkinud tühisest tehingust. Praeguses asjas ei ole siiski kostja tõendanud, et lapsehoidjaga sõlmiti näilik tehing. Kostja esiletoodud asjaolud võivad küll viidata tehingu näilikkusele ja anda alust sellisteks kahtlusteks, kuid kohus ei saa tuvastada tehingu näilikkust sedavõrd kaudsete asjaolude alusel. Seda eriti olukorras, kus kostja rikkumise tõttu jäid lapsed lasteaiakohast ilma ning hageja on tõendanud, et ta on lepingut täitnud ja selle alusel tasu maksnud. III
19.Lisaks lastehoiuteenuse kuludele palus hageja hüvitada ka kohtueelse õigusabi saamiseks tehtud kulutused summas 4031 eurot 44 senti. Maakohus rahuldas hageja nõude 787 euro 50 sendi ulatuses. Kostja väitel oleks aga maakohus pidanud jätma hagi selle nõude osas täielikult rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et tal kahju tekkis. Kostja juhtis tähelepanu sellele, et kahju võib olla tekkinud B OÜ-l, mitte hagejal, sest õigusteenuse arved on esitatud nimetatud osaühingule.
20.Kolleegiumi hinnangul on käsunduslepingu ebaseadusliku ülesütlemise ja sellest tulenevalt lepingust tulenevate kohustuse täitmata jätmise korral ka kohtueelsed õigusabikulud iseenesest normi kaitse eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 tähenduses hõlmatud ning VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtavad, st üldjuhul hüvitatavad. Ka Riigikohus on leidnud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Kuna aga sellise nõude aluseks on VÕS § 115 lg 1, peavad nõude rahuldamiseks olema täidetud kahju hüvitamise nõude maksmapaneku üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p-d 26–30, 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11 ja 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 50).
21.Praeguses asjas väidab hageja kohtueelsete õigusabikulude tekkimist, kuid on esitanud talle tekkinud kahju tõendamiseks õigusteenuse eest B OÜ-le esitatud arved. Neil asjaoludel leidis maakohus õigesti, et üldjuhul saab õigusteenuse eest esitatud arvetega tõendada kahju tekkimist, kuid praegu ei ole hageja esitanud selliseid arveid, mis kinnitaksid temal sellise kahju tekkimist. Erinevalt maakohtust leiab aga kolleegium, et asjaolu, et hageja on nimetatud osaühingu ainuosanik ja osaühingul on hageja väitel alusetust rikastumisest tulenev tagasinõue hageja vastu, ei tähenda seda, et hageja saaks nõuda kostjalt selliste õigusabiteenuse kulude hüvitamist. Maakohus on nõuet lahendades lähtunud ekslikult Riigikohtu 9. novembri 2016. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16 (p 13), milles Riigikohus leidis, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et õigusabiteenuse arved on esitatud kolmandale isikule, kui menetlusosaline tõendab, et ta on kohustatud need kulud kolmandale isikule hüvitama.
2-15-15292 Praegusel juhul ei nõua hageja kostjalt kohtumenetluses kantud esindajakulude hüvitamist TsMS § 175 tähenduses, vaid soovib kahjuhüvitist enne kohtumenetlust kantud kulude katteks. Samuti ei ole hageja millegagi tõendanud, et tal on kohustus hüvitada B OÜ-le hagis nõutud summa. Kolleegiumi hinnangul ei piisa hageja nõude rahuldamiseks sellest, et hageja väitel on ta õigusteenust saanud ja talle kuuluval osaühingul on tema vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kahju hüvitamiseks peab hageja tõendama endal kahju tekkimise ja praegusel juhul ei ole hageja seda teinud. Seetõttu tuleb hageja nõue õigusteenuse saamiseks tehtud kulude hüvitamiseks jätta täielikult rahuldamata. IV
22.Eeltoodut arvestades on põhjendatud rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 715 eurot 37 senti. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 715 eurot 37 senti ületavas osas.
23.Kuna hageja taotles kahjuhüvitiselt ka alates 1. septembrist 2015 seadusjärgse viivise väljamõistmist, tuleb kostjalt 715 euro 37 sendi tasumisega viivitamise tõttu VÕS § 113 lg 1 alusel alates 1. septembrist 2015 kuni hüvitise täieliku tasumiseni välja mõista ka viivis. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja, s.o 29. septembri 2017. a seisuga on alljärgneva kohaselt sissenõutavaks muutunud viivis 119 eurot 30 senti: Ajavahemik
Viivisemäär aastas
Viivitus
Viivis
01.09.2015 - 31.12.2015
8,05%
122 p
19,248306 €
01.01.2016 - 30.06.2016
8,05%
182 p
28,636244 €
01.07.2016 - 31.12.2016
8%
184 p
28,77116 €
01.01.2017 - 30.06.2017
8%
181 p
28,379533 €
01.07.2017 - 29.09.2017
8%
91 p
14,268163 €
Menetluskulud
24.Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta asjas ka menetluskulude jaotust.
25.Praeguses asjas esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise, sh 4693 eurot 41 senti lapsehoiukulude katteks ja 4837 eurot 66 senti kohtueelsete õigusabikulude katteks, s.o kokku 9531 eurot 7 senti (põhinõue). Samuti palus hageja mõista kostjalt kuni kahju hüvitamiseni välja viivise. Maakohtu menetluses loobus hageja kohtueelsete õigusabikulude nõudest 806 euro 22 sendi ulatuses, s.o 8,5% põhinõudest. Kuna hagist loobumise korral kannab üldjuhul hageja TsMS § 168 lg 4 järgi kostja menetluskulud, tuleb selles osas jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Lisaks tuleb arvestada seda, et ringkonnakohus rahuldab hageja põhinõude üksnes 715 euro 37 sendi osas (s.o 7,5% põhinõudest) ja jätab rahuldamata hageja põhinõude 8009 euro 48 sendi ulatuses. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi
2-15-15292 rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st jaotada menetluskulud poolte vahel vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile. Arvestades nii hagist osalist loobumist kui ka hagi rahuldamise proportsiooni tuleb seega jätta menetluskuludest 92,5% hageja kanda ja 7,5% kostja kanda.
26.Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.