Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

omandiõigus kaubale läheb müüjalt üle ostjale peale kauba eest täielikult müüjale tasumist, seega leppisid pooled kokku omandireservatsioonis VÕS § 233 lg 1 mõttes. Kostja on jätnud tasumata arveid summas 82 235,05 krooni. Pärnu Maakohus tegi 17.08.06 kostja suhtes pankrotiotsuse. Saanud teadlikuks pankrotiotsusest, esitas hageja pankrotihaldurile Oliver Ennokile 21.11.06 õigusdokumendi, milles oli muu hulgas esitatud vara välistamise ja hüvitise väljamaksmise nõue ning alternatiivselt nõude esitamine koos nõude esitamise tähtaja ennistamise taotlusega. Hageja nõudis, et haldur tagastaks hagejale seni olemasolevad asjad nüüdisaegse koguväärtusega 18 900 kr ja maksaks mittesäilinud vara eest hüvitist summas 63 335,04 kr. Hagejale sai teatavaks, et pankrotihaldur aktsepteerib küll hageja 21.11.06 vara välistamise nõuet vastavate asjade tagastamiseks, kuid ei jaga hageja arusaama, et hüvitise väljamaksmise nõue summas 63 335,04 kr. on eesõigustatud nõudeks, mis tuleb hagejale välja maksta enne jaotise alusel võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid. Haldur leidis, et hageja nõue summas 63 335,04 kr. tuleb rahuldada jaotise alusel teises rahuldamisjärgus. Hageja esitas 18.01.07 halduri tegevuse peale kaebuse. Juhuks, kui haldur ei peaks hageja positsiooni jätkuvalt jagama, taotles hageja, et pankrotitoimkond vaataks läbi ja lahendaks selle kaebuse pankrotihalduri tegevuse peale. Kui ka pankrotitoimkond ei peaks nõustuma hageja hüvitisnõudelise seisukohaga, taotles hageja, et FIE Külvi Levini võlausaldajate üldkoosolek vaataks läbi ja lahendaks kõnealuse kaebuse pankrotihalduri tegevuse peale. 24.01.07 toimus pankrotitoimkonna koosolek. Haldur oli arvamusel, et hageja käsitlus PankrS § 123 sisu kohta on väär, kuna välistada või hüvitada saab ainult vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise hetkel. Pankrotitoimkond on ühehäälselt leidnud, et hageja kaebus on alusetu ega kuulu rahuldamisele. Vastavalt 29.01.07 asjade üleandmisevastuvõtmise aktile tagastas kostja läbi halduri hagejale hageja omandisse kuuluvad vastavad asjad, nüüdisaegse koguväärtusega 18 900 kr. Lähtuvalt hageja taotlusest kutsus haldur 30.01.07 pankrotimenetluse teatega kokku võlausaldajate üldkoosoleku, vaatamaks läbi hageja esitatud kaebust halduri tegevuse peale. Võlausaldajate üldkoosolek toimus 20.02.07 ja sel koosolekul jäeti häälteenamusega hageja vastav kaebus rahuldamata. Hageja palus, et kohus tunnistaks kehtetuks 20.02.07 vastuvõetud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus FIE Külvi Levini pankrotihalduri tegevuse peale. Hageja põhjenduste kohaselt peetakse PankrS §-is 123 vara välistamist silmas kaheastmelisena: kõigepealt, olemasoleva vara tagastamise mõttes, kui mingi asi on reaalselt tagasiantav, ja seejärel mittesäilinud vara hüvitamise mõttes, kui vara ei ole säilimatuse tõttu enam tagastatav, mistõttu tuleb mittesäilinud vara väärtus hüvitada PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud, et PankrS § 123 lg 4 ja § 146 lg 1 p 1 ettenähtud hüvitamine puudutaks üksnes juhtumit, kui vastav vara pole säilinud pärast pankrotiotsuse tegemist. Et hüvitamine PankrS § 123 lg 4 järgi saab puudutada ka vara, mis on mitte säilinud juba enne pankrotiotsuse tegemist, kinnitab ka PankrS § 123 lg 6, kuivõrd nõude aegumistähtaja kulg algab esmalt pankrotiteate ilmumisest. Kui järeldada, et hageja hüvitamisnõue on vaadeldav n-ö tavalise nõudena, mis tuleb rahuldada vastavalt tunnustatud rahuldamisjärgule, kaotaks mõtte omandireservatsioon ja sellega assotsieeruv eesõigustus. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli seisukohal, et kui enne pankroti väljakuulutamist on hagejale kuulunud vara müüdud, siis on tal õigus nõuda selle eest hüvitist koos kõikide teiste võlausaldajatega ning vastava nõude on ka hageja pankrotimenetluses esitanud. Hagejal oleks õigus nõuda vara eest hüvitist eesõigusnõudena enne jaotise alusel 2(4)

väljamakseid, kui pärast pankroti väljakuulutamist „haldur võõrandas kolmandale isikule kuuluva vara või vara ei ole säilinud". Antud juhul kumbagi eeltoodud alust ei esine. Vastupidiselt hagejaga oli kostja seisukohal, et PankrS § 123 pealkiri üheselt tõlgendatav „Vara välistamine pankrotivarast", seega ei kohaldu antud sätted varade osas, mis võlgnikul olid enne pankrotiotsust, sest enne pankrotiotsust puudus pankrotivara PankrS mõistes. Kostja hinnangul on PankrS § 123 lg 4 regulatsioon ette nähtud vaid erandjuhtudeks, kui haldur ei ole mingil põhjusel teadlik vara kuulumisest kolmandale isikule ja võõrandab selle või kui vara peale pankroti väljakuulutamist mingil põhjusel ei säili. Maakohtu otsus Pärnu Maakohtu 28.08.2007 otsusega rahuldati hagi osaliselt: tunnistati kehtetuks 20.02.2007 võlausaldajate üldkoosoleku otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja kaebuses esitatud taotlus pankrotivarast välistatud ja tagastatud vara väärtuse vähenemisest tuleneva hüvituse 11 580 kr. väljamaksmiseks enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Menetluskulud jättis kohus poolte enda kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et 12.06.03 sõlmisid pooled püsikliendilepingu, mille kohaselt kohustus ostja kauba eest tasuma 14 kalendripäeva jooksul alates kauba tasumiseks saadetud arve koostamise kuupäevast. Kostja on jätnud tasumata arveid summas 82 235,05 kr. Vastavalt lepingule pidi omandiõigus kaubale üle minema ostjale peale seda, kui ostja on kauba eest täielikult müüjale tasunud. Müüdud kaubast oli säilinud ja tagastati hagejale koguväärtusega 18 900 krooni. Hageja taotles 63 335,04 kr. hüvitamist pankrotivarast. Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas kostja poolt pankrotimenetluses esitatud nõue tuleks rahuldada enne teistele võlausaldajatele jaotise alusel väljamaksete tegemist, või peaks see toimuma üldises korras vastavalt jaotisele. Otsuse tegemisel juhindus kohus PankrS § 123 lg 1, 4 ja 5. Pankrotimenetluses on võimalik välistada või seoses välistamisnõudega hüvitada vara, mis oli pankroti väljakuulutamise hetkel olemas (PankrS § 108 lg. 2 ). Antud juhul on hageja kostjale üle antud, kuid hagejale omandireservatsioonist tulenevalt kuuluvast varast säilinud osa hagejale tagastatud. Kuna selle vara esialgne väärtus ei ole säilinud, on hagejal õigus taotleda talle hüvitise väljamaksmist PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel, enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Hüvitise suuruseks, mida hageja seoses tagastatud vara väärtuse vähenemisega taotles, on 11 580 kr. Kuna välistamist nõudva isikuna ei ole hageja välistamisnõude osas pankrotivõlausaldaja, tuleb hüvitis talle välja maksta enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Vara osas, mille võlgnik (kostja) on võõrandanud (ära kasutanud) enne pankroti väljakuulutamist, ei saa hagejal olla väljaandmisnõuet ja sellest tulenevalt saab hageja nõuda selle vara väärtuse, 51 755,04 kr., tasumist talle kui võlausaldajale, vastavalt jaotisele, üldises korras. Apellatsioonkaebus Apellant palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega nõue jäeti rahuldamata, ja teha uus otsus hagi täielikuks rahuldamiseks. Kaebuse motiividel ei ilmne otsusest, miks seoses omandireservatsiooniga tuleb 3(4)

omandireservatsioonile tuginevate isikute hüvitamisõigusi eristada sõltuvalt sellest, kas vara säilimatuse fakt seondub pankrotiotsuse tegemise eelse või järgse ajaga. Isik, kellele kuuluv asi ei ole säilinud juba enne pankrotiotsuse tegemist, peab olema vähemalt sama eesõigustatud, kui see võlausaldaja, kellele kuuluva asja säilimatus on seostatav pankrotiotsuse tegemise järgse ajahetkega. Otsusest jäi selgusetuks, millele tuginedes tuvastas kohus, et vara väärtusega 51 755,04 kr. on võlgnik võõrandanud enne pankroti väljakuulutamist.

Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud PankrS §-i 123 lg.4, leides, et kolmas isik ei oma õigust nõuda võlgniku valduses olnud kolmandale isikule kuulunud vara väärtuse hüvitamist, kui see vara võlgniku pankroti väljakuulutamise hetkeks ei olnud säilinud. PankrS § 108 lg.1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotivaraks pankrotiotsuse alusel ja PankrS § 123 sätestab kolmanda isiku õigused seoses vara välistamisega pankrotivarast. Vara välistamine toimub pankrotivarast, seega ka mittesäilinud vara eest rahalise hüvituse saamise õigus tekib vara eest, mis oli olemas, kuid ei säilinud pärast pankroti väljakuulutamist. Selle tõlgenduse õigusele osutab otseselt PankrS § 123 lg.5- kui võlgnik on müünud vara enne pankroti väljakuulutamist, kolmas isik ei oma ostja vastu väljaandmisnõuet ja müügihind on tasutud võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist, siis omab kolmas isik vaid õigust võtta pankrotimenetlusest osa võlausaldajana. Hageja nõue seisnes mittesäilinud vara eest hüvituse saamises. PankrS § 55 lg.3 kohaselt valitseb haldur pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. PankrS § 123 lg.2 kohaselt tagab haldur vara säilimise kuni selle tagastamiseni. Haldur võlgniku esindajana on käesolevas asjas väitnud, et hagejale kuulunud võlgniku käes olnud ja säilinud asjad tagastati hagejale, ning esitas selle kinnituseks 29.01.2007 asjade üleandmisevastuvõtmise akti. Tulenevalt oma ekslikust positsioonist PankrS § 123 tõlgendamisel ei ole hageja esitanud tõendeid ega isegi mitte väidet selle kohta, et haldur võõrandas või ei taganud võlgniku käes olnud hageja vara säilimise. Seetõttu on alusetu kaebaja etteheide kohtule, mille kohaselt ei osuta kohus tõenditele, mis kinnitaksid järeldust selles, et vara, mille eest ta hüvitust nõuab, võõrandas võlgnik (või kasutas ära) enne pankroti väljakuulutamist.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Malle Preimer

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.