Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

DW708);

- kuivõrd vastavalt ülejäänud 21.11.06.a õigusdokumendis märgitud arvetest nähtuvad ja hagejale kuuluvad asjad ei ole säilinud, nõudis hageja mittesäilinud vara eest hüvitist summas 43 865 krooni (müügiaegses väärtuses koos käibemaksuga), mis moodustus järgmiselt: 23.01.04.a arvesaatelehe nr 40153 alusel 9 106,20 krooni (9 000 + 106,20); 31.03.04.a arve-saatelehe nr 40625 alusel 5 424,99 krooni (342,67 + 4 919,48 + 162,84); 09.03.06.a arve-saatelehe nr 60830 alusel 0,55 krooni; 26.04.06.a arve-saatelehe nr 61451 alusel 7 492,75 krooni; 18.05.06.a arve-saatelehe nr 61815 alusel 8 315,45 krooni; 03.06.04.a arve-saatelehe nr 41149 alusel 1 163,20 krooni; 09.06.04.a arve-saatelehe nr 41201 alusel 6 904 krooni; 14.06.04.a arve-saatelehe nr 41234 alusel 1 962,95 krooni; ja 25.08.04.a arve-saatelehe nr 41812 alusel 3 494,90 krooni; - lisaks nõudis hageja hüvitise väljamõistmist summas 11 580,05 krooni seonduvalt säilinud ja tagastamisele minema pidavate asjade väärtuse langusega, arvates müügiajast kuni käesoleva ajani: arve-saatelehe nr 40153 järgi 6 234,05 krooni (13 134,05 krooni ehk müügiaegne väärtus 6 900 krooni ehk nüüdisväärtus) + arve-saatelehe nr 40625 järgi 5 346 krooni (17 346 krooni ehk müügiaegne väärtus - 12 000 krooni ehk nüüdisaegne väärtus); - eraldi tuli hüvitada arve-saatelehe nr 40153 järgse kolbkompressori maksumus summas 7 889,99 krooni (12 149,99 ehk müügiaegne väärtus - tasutuks loetud 4 260 krooni); - kokku nõudis hageja hüvitist summas 63 335.04 krooni (43 865 + 11 580,05 + 7 889,99). Hageja esitas samuti nõude esitamise tähtaja ennistamise taotluse ja nõude summas 82 235,05 krooni, mis oli hageja alternatiivkäiguks ehk asjassepuutuvaks siis, kui mingitel põhjustel ei aktsepteerita iseäranis vara välistamise ja vastavat hüvitamise versiooni. FIE Külvi Levini pankrotimenetluses toimus võlausaldajate nõuete kaitsmine 09.01.07.a. Samal päeval sai hagejale teatavaks, et pankrotihaldur aktsepteerib küll hageja 21.11.06.a vara välistamise nõuet vastavate asjade tagastamiseks, kuid ei jaga hageja arusaama, et hageja 21.11.06.a hüvitise väljamaksmise nõue summas 63 335,04 krooni on eesõigustatud nõudeks, mis tuleb hagejale välja maksta enne jaotise alusel võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid. Halduri selline põhimõtteline otsustus kajastub ka 09.01.07.a nõuete kaitsmise koosoleku protokolli, kui võlausaldajate registreerimise punktis kajastub hageja kogunõue summas 82 235,05 krooni, siis nõuete tunnustamise rubriigis on halduri ettepandult ära märgitud summa 63 335,04 krooni ehk summa, millest on maha arvestatud tagastamisele minevate asjade nüüdisväärtus (summas 63 335,04 krooni tunnustatigi täies ulatuses hageja nõuet). Haldur leidis, et hageja nõue summas 63 335,04 krooni tuleb rahuldada (välja maksta) jaotise alusel teises rahuldamisjärgus, mitte aga enne jaotise alusel väljamaksete tegemist. Hageja esitas 18.01.07.a halduri tegevuse peale kaebuse. Hageja esitas kaebuses ka täiendava õigusliku põhjenduse selle kohta, miks tuleb PankrS tõlgendada ja kohaldada selliselt, et vaidlusalune hüvitamisnõue on eesõigustatud nõudeks. Kaebuses taotles hageja kõigepealt, et haldur vaataks veelkordselt läbi hageja hüvitisnõude õigusliku olemuse ja tõlgendaks ning hiljem kohaldaks PankrS selliselt, et hageja vastav hüvitise väljamaksmise nõue kui vara välistamise tagajärjest (tagajärgedest) tulenev nõue tuleb hagejale võlgniku pankrotivarast välja maksta enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Juhuks, kui haldur ei peaks hageja positsiooni jätkuvalt jagama, taotles hageja, et pankrotitoimkond vaataks läbi ja lahendaks selle kaebuse pankrotihalduri tegevuse peale. Kui ka pankrotitoimkond ei peaks nõustuma hageja hüvitisnõudelise seisukohaga, taotles hageja, et FIE Külvi Levini võlausaldajate üldkoosolek vaataks läbi ja lahendaks kõnealuse kaebuse pankrotihalduri tegevuse peale. Lõplikult taotles hageja, et tuvastataks, et

hageja hüvitise väljamaksmise nõue summas 63 335,04 krooni tuleb hagejale FIE Külvi Levini pankrotivarast välja maksta enne jaotise alusel raha väljamaksmist. 24.01.07.a toimus pankrotitoimkonna koosolek, mille päevakorra teine punkt puudutas hageja esitatud taotlust. Haldur oli sel koosolekul arvamusel, et hageja käsitlus PankrS § 123 sisu kohta on väär, kuna välistada või hüvitada saab ainult vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise hetkel. Pankrotitoimkond on ühehäälselt leidnud, et hageja kaebus on alusetu ega kuulu rahuldamisele. Toimkond põhjendas oma järeldust sellega, et pankrotivara tekib pankroti väljakuulutamise hetkest, enne seda toimunud tehingud ei ole tehtud pankrotivaraga ning kui võlgnik on võõrandanud kolmandale isikule kuulunud vara enne pankroti väljakuulutamist, siis tuleb õigustatud isikul esitada nõudeavaldus, mis kuulub rahuldamisele üldises korras. Toimkonna lõppjärelduse juures jääb hagejale muu kõrval selgusetuks, miks vihjatakse sellele, nagu oleks võlgnik võõrandanud kolmandale isikule kuulunud vara enne pankroti väljakuulutamist. Hagejat pole vastavalt teavitatud ega talle pole esitatud tõendeid selle kohta, nagu oleks võlgnik müünud hagejale kuuluvaid asju. Vastavalt 29.01.07.a asjade üleandmise-vastuvõtmise aktile tagastas kostja läbi halduri hagejale hageja omandisse kuuluvad vastavad asjad, nüüdisaegse koguväärtusega 18 900 Eesti krooni. Lähtuvalt hageja taotlusest kutsus haldur 30.01.07.a pankrotimenetluse teatega kokku võlausaldajate üldkoosoleku, vaatamaks läbi hageja esitatud kaebust halduri tegevuse peale. Võlausaldajate üldkoosolek toimus 20.02.07.a ja sel koosolekul jäeti häälteenamusega hageja vastav kaebus rahuldamata. Kaebuse rahuldamise vastu hääletanud Julianuse Inkasso Agentuur AS leidis, et hageja tõlgendus PankrS osas ei ole õige. Alust vara välistamiseks ei ole ning nõustutakse pankrotitoimkonna ja halduri seisukohtadega. Haldur järeldas kõnealusel üldkoosolekul, et hageja käsitlus PankrS § 123 sisu kohta on väär, kuna välistada või hüvitada saab ainult vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise hetkel.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Vastavalt esitatud hagile nõuab hageja, et kohus tunnistaks kehtetuks FIE Külvi Levini pankrotimenetluses vastuvõetud 20.02.07.a võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus FIE Külvi Levini pankrotihalduri tegevuse peale. Hageja on seisukohal, et PankrS § 123 peetakse vara välistamist silmas kaheastmelisena: kõigepealt, olemasoleva vara tagastamise mõttes, kui mingi asi on reaalselt tagasiantav, ja seejärel, mittesäilinud vara hüvitamise mõttes, kui vara ei ole säilimatuse tõttu enam tagastatav, mistõttu tuleb mittesäilinud vara väärtus hüvitada. Et vara välistamine saab tähendada hüvitissumma väljamaksmist, kinnitavad PankrS § 123 lg 4 (kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras). PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatus (enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse pankrotivarast esimeses järjekorras pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena vara välistamise tagajärgedest tulenevad nõuded). Käesoleval juhul ei oma PankrS § 123 lg 4 ja § 146 lg 1 p 1 mõttes tähtsust asjaolu, kas vara säilimatuks lugemise fakt eelneks pankrotiotsuse tegemisele või oleks vara puudumise tekkimine seostatav alles pankrotiotsuse tegemise järgse ajaga. Seoses omandireservatsiooniga ei saa

omandireservatsioonile tuginevate isikute hüvitamisõigusi eristada ainult sõltuvalt sellest, kas vara säilimatuse fakt seondub pankrotiotsuse tegemise eelse või järgse ajaga. PankrS-s pole sätestatud, et PankrS § 123 lg 4 ja § 146 lg 1 p 1 ettenähtud hüvitamine puudutaks üksnes juhtumit, kui vastav vara pole säilinud pärast pankrotiotsuse tegemist. Üldkoosoleku tõlgenduse järgi saaks tekkida olukord, kus isik, kellele kuuluv asi on olemas, oleks asja tagastamise mõttes eesõigustatud nõuet omavaks isikuks, samuti oleks eesõigustatud isikuks see, kellele pole küll asja selle säilimatuse tõttu võimalik tagastada, kuid kelle asi ei ole säilinud alles pärast pankrotiotsuse tegemist. Eesõigustatud isikuks ei oleks aga see võlausaldaja, kellele pole samuti võimalik asja tagastada, kuid kelle asi ei ole säilinud enne pankrotiotsuse tegemist. Taoline omandireservatsioonile tuginevate võlausaldajate diskrimineerimine ei ole õiguspärane. Isik, kellele kuuluv asi ei ole säilinud juba enne pankrotiotsuse tegemist, peab olema vähemalt sama eesõigustatud, sama kaitstud kui see võlausaldaja, kellele kuuluva asja säilimatus on seostatav pankrotiotsuse tegemise järgse ajahetkega. Ka oleks mõistusevastane see, kui isik, kes võiks põhimõtteliselt omada hüvitamise nõudeõigust juba enne pankrotiotsuse tegemist (kuna vara säilimatuse fakt on varasem), oleks halvemas olukorras võrrelduna selle võlausaldajaga, kelle hüvitamise nõudeõigus tekiks alles hiljem (kuna vara säilimatuse fakt on hilisem). Et hüvitamine PankrS § 123 lg 4 järgi saab puudutada ka vara, mis on mitte säilinud juba enne pankrotiotsuse tegemist, kinnitab ka PankrS § 123 lg 6, kuivõrd nõude aegumistähtaja kulg algab esmalt pankrotiteate ilmumisest. Kuna pankrotiteade tuleb avaldada viivitamata pärast pankrotiotsuse tegemist, poleks mõtet siduda hüvitise nõude aegumistähtaja kulgemise algust pankrotiteate ilmumisega, kui hüvitamise nõue ei saaks puudutada vara, mis pole säilinud juba enne pankrotiotsuse tegemist (pankrotiteate avaldamist). Ka näeb PankrS § 123 lg 6 ette, et nõudeõigus võiks tekkida hiljem, st pärast pankrotiteate ilmumist, ehk teistpidi - nõudeõigus, mida saab alates pankrotiteate ilmumisest esitada, võib olla tekkinud ka enne pankrotiteadet. Kui järeldada, et hageja hüvitamisnõue on vaadeldav n-ö tavalise nõudena, mis tuleb rahuldada vastavalt tunnustatud rahuldamisjärgule, kaotaks ka vastavalt mõtte omandireservatsioon ja sellega assotsieeruv eesõigustus. PankrS mõtte järgi on omandireservatsioonile tugineda saav võlausaldaja vastavalt eelissituatsioonis, võrreldes teda teiste võlausaldajatega. Kuigi haldur on leidnud, et välistada või hüvitada saab ainult vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise hetkel, määratleb PankrS § 123 mitte võlgnikul oleva vara välistamise või hüvitamise, vaid vara välistamise pankrotivarast. Jättes hetkeks kõrvale eelmärgitu, pole hagejale samas täpselt ja täielikult teada, millal on vara, millega seoses hüvitist nõutakse, mitte säilinud kas enne või pärast pankrotiotsuse tegemist. Lähtudes eelmärgitust, ei vasta vaidlustatav üldkoosoleku otsus eeskätt PankrS § 123 lg-le 4 ja § 146 lg 1 p-le 1. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes PankrS § 83 lg-st 1; TsMS § 162 lg-st 1 ning § 173 lg-st 1 ja 3 taotleb hageja: 1) tunnistada kehtetuks FIE Külvi Levini pankrotimenetluses vastuvõetud 20.02.07.a võlausaldajate üldkoosoleku otsus, millega jäeti rahuldamata Mechelin Eesti Osaühingu kaebus FIE Külvi Levini pankrotihalduri Oliver Ennok tegevuse peale. 2) määrata kindlaks menetluskulude (riigilõiv ja hageja lepingulise esindaja kulud) jaotus Mechelin Eesti Osaühingu ja FIE Külvi Levini vahel.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Kohtule esitatud kirjaliku seletuse kohaselt on kostja on jätkuvalt seisukohal et hageja on vääralt tõlgendanud PankrS § 123 sisu.

Vaidlust ei ole asjaolus, et hageja müüs kostjale kaupa 12.06.2003.a. lepingu alusel, milles oli sätestatud omandireservatsiooni klausel (VÕS § 233). Kostja pankroti väljakuulutamise järel esitas hageja varade välistamise taotluse ning pankrotivaras olevad varad tagastati hagejale. Hageja hinnangul oli tagastatud vara väärtus 18 900 kr, ülejäänud osas esitas hageja nõude kogusummas 63 335,04 kr, mis vaadati läbi 09.01.2007.a. toimunud nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja leiab õigesti PankrS § 123 tõlgendades, et vara välistamiseks on 2 võimalust: kas vara tagastatakse või mittesäilinud vara eest makstakse hüvitist. Pankrotivaras olev vara tagastati hagejale, selle üle ei ole poolte vahel vaidlust. Hageja leiab, et tal on õigus saada hüvitist varade eest, mis ei ole säilinud. Hagejal oleks vastav õigus PankrS § 123 mõistes, kui pankrotivara moodustamise hetkel ehk päeval, kui kuulutati välja kostja pankrot, oleks kostja valduses olnud veel hagejale kuulunud vara, mis ei ole säilinud (näiteks on varastatud või hävinud või halduri poolt ekslikult müüdud vms). Antud juhul ei olnud pankroti väljakuulutamise seisuga pankrotivaras muud hageja vara, kui see, mis füüsiliselt hagejale tagastati. Pankrotivarast välistamisest ja pankrotivara moodustamisest saab rääkida ainult pärast pankrotiotsust. Enne pankroti väljakuulutamist ei olnud pankrotivara olemas. Kui enne pankroti väljakuulutamist on hagejale kuulunud vara müüdud, siis on tal õigus nõuda selle eest hüvitist koos kõikide teiste võlausaldajatega ning vastava nõude on ka hageja pankrotimenetluses esitanud. Hagejal oleks õigus nõuda vara eest hüvitist eesõigusnõudena enne jaotise alusel väljamakseid, kui pärast pankroti väljakuulutamist „haldur võõrandas kolmandale isikule kuuluva vara või vara ei ole säilinud". Antud juhul kumbagi eeltoodud alust ei esine. Hageja esindaja käis ise kostja tegevuskohas tutvumas kõikide varadega, mis pankrotiotsuse järel on pankrotivaras ning kõik hagejale kuulunud vara tagastati. Haldur ei ole pankrotimenetluses ühtegi vara müünud, seega ei ole müüdud ka hagejale kuulunud varasid. Samuti ei ole pankrotimenetluse ajal olemasolevate varade säilimise osas toimunud muutusi. Ebaõige on hageja väide, et PankrS ei ole sätestatud, et PankrS § 123 lg 4 ja § 146 lg 1 p 1 ettenähtud hüvitamine puudutaks üksnes juhtumit, kui vara ei ole säilinud pärast pankrotiotsuse tegemist. Kostja hinnangul on PankrS § 123 pealkiri üheselt tõlgendatav „Vara välistamine pankrotivarast", seega ei kohaldu antud sätted varade osas, mis võlgnikul olid enne pankrotiotsust, sest enne pankrotiotsust puudus pankrotivara PankrS mõistes. Kostja vaidleb vastu hageja seisukohale, et kostja poolne tõlgendus on „mõistusevastane" ja „diskrimineerimine". Vastupidi, juhul kui hageja tõlgendus oleks õige, siis muutuks mõttetuks kogu pankrotimenetluse regulatsioon võlausaldajate nõuete rahuldamisjärkude jms. osas. Sellisel juhul võiksid kõik isikud müüa kaupu omandireservatsiooni klausliga ning pankroti väljakuulutamise korral kuuluksid kõikide võlausaldajate nõuded välja maksmisele enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS eesmärk on üritada kehtestada võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtteid s.t. kui võlgnik on enne pankrotiotsust tema valduses olevad kaubad või muud varad võõrandanud, siis kõik võlausaldajad saavad esitada pankrotimenetluses nõude, sõltumata omandireservatsiooni olemasolust. Kostja hinnangul on PankrS § 123 lg 4 regulatsioon ette nähtud vaid erandjuhtudeks, kui haldur

ei ole mingil põhjusel teadlik vara kuulumisest kolmandale isikule (võlgnik esitab valed andmed, haldur eksib) ja võõrandab selle või kui vara peale pankroti väljakuulutamist mingil põhjusel ei säili (varastatakse, hävineb vms). Üldjuhul ikkagi pankrotivaras olemasolev kolmandatele isikutele kuuluv vara välistatakse või kui seda vara enam enne pankrotiotsust juba ei olnud, siis esitab võlausaldaja üldises korras nõudeavalduse. PankrS § 123 lg-s 6 on sätestatud vara välistamise või hüvitise nõude aegumistähtaeg. Meelevaldne ja arusaamatu on hageja tõlgendus, et antud säte tõendab, et hüvitisenõue võib seega olla ka varade osas, mis ei ole säilinud pankrotiotsuse ajaks. Antud õigusnorm kehtestab vara välistamisõigust omavale isikule konkreetse tähtaja oma varade välistamise nõude esitamiseks. Varasid saab välistada isik, kellele kuuluv vara on võlgniku omandis. Antud normist ei tulene, et hüvitise õigus võis tekkida ka enne pankrotiteadet. Pankrotimenetluse ajal võib nõue tekkida suvalisel ajal, kui näiteks halduri valduses olev, välistamisõigust omavale isikule kuuluv, vara tulekahju tõttu hävib. Sellisel juhul ei loeta aegumistähtaja alguseks mitte pankrotiteate avaldamise kuupäeva, vaid nõudeõiguse tekkimise hetke ehk kuupäeva mil antud näite puhul vara hävib. Haldur nõustub pankrotitoimkonna ja võlausaldajate üldkoosoleku seisukohaga, et pankrotivara tekib pankroti väljakuulutamise hetkest, enne seda toimunud tehingud ei ole tehtud pankrotivaraga ning kui võlgnik on võõrandanud kolmandale isikule kuulunud vara enne pankroti väljakuulutamist, siis tuleb õigustatud isikul esitada nõudeavaldus, mis kuulub rahuldamisele üldises korras. Kostja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Arvestades eeltoodut palub hageja jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ja tutvunud asjas esitatud materjalidega, leidis, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et pooled on 12.06.03.a sõlminud püsikliendilepingu nr. 20030612 , mille p 2.1 järgi kohustus hageja müüjana müüma ning kostja ostjana ostma müüja poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid. Lepingu p 4.2 kohaselt kohustus ostja kauba eest tasuma 14 kalendripäeva jooksul alates kauba tasumiseks saadetud arve koostamise kuupäevast. Kostja jättis temale müüdud, talle üleantud ja tema poolt vastuvõetud asjade eest hagejale tasumata arved kogusummas 82 235,05 krooni (sh käibemaks). Lepingu p 4.5 nägi ette, et omandiõigus kaubale läheb müüjalt üle ostjale peale seda, kui ostja on kauba eest täielikult müüjale tasunud. Lepingu p-s 4.5 sisalduv kokkulepe tähendab seda, et lepingupooled leppisid kokku omandireservatsioonis VÕS § 233 lg 1 mõttes. VÕS § 233 lg 1 sätestab, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Müüdud kaubast oli säilinud ja tagastati /t.l. 32/: ettekandelaud (kood 945679, arve-saateleht 40153) nüüdisväärtusega 4000 krooni ; jätkulaud (kood 945677 arve-saateleht 40153)

nüüdisväärtusega 1200 krooni ; saetera (kood 746016, arve-saateleht nr. 40153) nüüdisväärtusega 700 krooni; kaks kiirliitmikuga plastvoolikut (kood MLS3815, arve-saateleht 40153) nüüdisväärtusega 1000 krooni; järkamis-nurgasaag (kood DW708, arve-saateleht 40625) nüüdisväärtusega 12 000 krooni (summad sisaldavad käibemaksu), koguväärtusega 18900 krooni. Hageja taotleb 63 335,04 krooni väljamaksmist talle pankrotivarast seoses talle tagastatud vara väärtuse vähenemisega ja vara mittesäilimisega. Summat ei ole kostja vaidlustanud. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja poolt pankrotimenetluses esitatud nõue tuleks rahuldada enne teistele võlausaldajatele jaotise alusel väljamaksete tegemist, või peaks see toimuma üldises korras vastavalt jaotisele. Võlausaldajate üldkoosoleku 20. 02 2007.a. otsusega jäeti hageja taotlus rahuldamata. Üldkoosolek asus seisukohale, et pankrotihaldur on talitanud õigesti, jättes hagejale viimase poolt nõutud hüvitise maksmata enne jaotise alusel väljamaksete tegemist ja leidis, et hüvitis kuulub väljamaksmisele üldises korras jaotise alusel. PankrS § 83 lõike 1 järgi võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Lõike 2 järgi nõude võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks võib kohtusse esitada 10 päeva jooksul otsuse tegemisest arvates. PankrS § 123 lõike 1 järgi pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Sama paragrahvi lõike 4 järgi, kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara või kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. Lõike 5 kohaselt, kui võlgnik on müünud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara enne tema pankroti väljakuulutamist ning välistamisõigust omaval isikul ei ole väljaandmisnõuet vara omandanud isiku vastu, on sellel isikul õigus nõuda: 1) müügihinna tasumise nõude loovutamist temale, kui vara omandaja ei ole seda veel tasunud, või 2) võõrandamisest saadu väljamaksmist pankrotivarast, kui müügihind on tasutud pärast pankroti väljakuulutamist, või 3) osavõttu pankrotimenetlusest võlausaldajana, kui müügihind on tasutud võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist.

PankrS § 146. lõike 1 järgi enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; Kohus nõustub kostja seisukohaga, et pankrotimenetluses on võimalik välistada või seoses välistamisnõudega hüvitada vara, mis oli pankroti väljakuulutamise hetkel olemas (PankrS § 108 lg. 2 ). Antud juhul on hageja poolt kostjale üle antud, kuid hagejale omandireservatsioonist tulenevalt kuuluvast varast säilinud osa hagejale tagastatud. Kuna selle vara esialgne väärtus ei ole säilinud, on hagejal õigus taotleda talle hüvitise väljamaksmist PankrS § 146 lg. 1 p. 1 alusel, enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Hüvitise suuruseks , mida hageja seoses tagastatud vara väärtuse vähenemisega taotleb, on 11 580 krooni. Kuna välistamist nõudva isikuna ei ole hageja välistamisnõude osas pankrotivõlausaldaja, tuleb hüvitis talle välja maksta enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Vara osas, mille võlgnik (kostja) on võõrandanud (ära kasutanud) enne pankroti väljakuulutamist, ei saa hagejal olla väljaandmisnõuet ja sellest tulenevalt saab hageja nõuda selle vara väärtuse, 51 755,04 krooni, tasumist talle kui võlausaldajale, vastavalt jaotisele, üldises korras. Selles osas, tuleb võlausaldajate üldkoosoleku 20. veebruari 2007.a. otsus lugeda põhjendatuks. Kohus ei nõustu siinkohal hageja väitega, et hüvitamine PankrS § 123 lg 4 järgi saab puudutada ka vara, mis on mitte säilinud juba enne pankrotiotsuse tegemist, kuna nõude aegumistähtaja kulg algab esmalt pankrotiteate ilmumisest. Pigem on seaduseandja siin silmas pidanud asjaolu, et vara välistamise ja hüvitamise nõudeid ei peaks saama esitada piiramata aja jooksul. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et PankrS § 123 käsitleb pankrotivara, millest välistatakse kolmandatele isikutele kuuluv vara. Enne pankrotiotsust ei saa aga vara käsitleda pankrotivarana. Eeltoodust tulenevalt on kohus asunud seisukohale, et vaidlustatud võlausaldajate üldkoosoleku otsus tuleb tunnistada kehtetuks osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue talle välistamisnõudega seotud hüvitise, 11580 krooni, väljamaksmiseks enne jaotise alusel raha välja maksmist. Muus osas tuleb hagi jätta rahuldamata. TsMS § 163 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kohus kohtukulud poolte endi kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.