Kohus
Viru Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Sirja Tooming sekretär Annely Eesmaa tõlk Jelena Zubtsova
Otsuse tegemise aeg ja 31.03.2008.a., Rakvere Kohtumaja, Rakvere Võidu 2 koht Tsiviilasja number
2-00-1
Tsiviilasi
A O ’i hagi V hüvitamiseks.
A ’i ja I
V ’i vastu moraalse kahju
Menetlusosalised ja nende Hageja:A O , registris A O , isikukood xxxx, elukoht xxxx, esindajad hageja nõustaja A J , isikukood xxxx, elukoht xxxx Kostjad: I V , isikukood xxxx, elukoht xxxx esindaja volikirja alusel V V , isikukood xxxx, elukoht xxxx. V A , isikukood xxxx, elukoht xxxx esindaja volikirja alusel vandeadvokaat V R , asukoht Narva Esimene Advokaadibüroo, Kosmonaudi 9, Narva 20309, Ida-Virumaa. Kohtuistungi
toimumise 04.03.2008.a.
aeg Istungil osalesid
hageja ja tema nõustaja, kostjate esindajad.
Resolutsioon: Jätta A O ’i hagi V A ’i ja I V i vastu vastu moraalse kahju hüvitamiseks rahuldamata tervikuna Poolte kohtukulud jätta poolte endi kanda. Kohtuotsus tehakse teatavaks Viru Maakohtu Rakvere Kohtumaja kantselei kaudu 31.03.2008.a. 31.03.2008.a. ja otsuse ärakiri toimetatakse kätte menetlusosalistele menetlusosalistele. ele.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg. 6, § 633 lg. 7). Kohtuotsuse jõustumisel tagastada Riigi Politseiameti kriminaalasi nr. 99244000322 Politseiameti Politseiarhiivile Pagari tn. 1 Tallinn 15060. I. Asjaolud. Hagiavaldus on Narva Linnakohtule saabunud 28.12.1999.a. Hagiavalduse kohaselt toimus 27.01.1999.a. Tallinn-Narva maanteel Vaivara vallas liiklusõnnetus, milles osalesid kaks mikroautobussi RAF ja Iveco. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai RAF bussis istunud hageja kannatada. Hageja palub mõlema bussi juhilt solidaarselt tema kasuks ja moraalse kahju katteks välja mõista 20 000 krooni. Hagiavalduses hageja leiab, et moraalne kahju seisneb selles, et 1) tema ei saanud haiguslehe kestel 27.01.1999.a. kuni 07.05.1999.a. töötasu ning pere sattus raskesse majanduslikku olukorda, 2) mainitud aja jooksul oli jalg üleni kipsis, hageja oli voodihaige ega saanud jätkata endist täisväärtuslikku elu, 3) hageja oli sunnitud kipsis jalaga ja karkudega sõitma taksoga traumapunkti sidumistele, 4) 14.02. oli laps A sünnipäev, millega seoses oli kavatsus sõita Soome külla sõpradele ja külastada ka Akvaparki, aga seoses traumaga jäi sõit ära, 5) materiaalse olukorra halvenemine ja traumajärgne stress muutis hageja närviliseks ja haiglaselt ärrituvaks, mis tõi kaasa arvukalt skandaale ja psühholoogilise olukorra halvenemise peres. 03.09.2002.a. on hageja esitanud avalduse haginõude suurendamiseks summale 50 000 krooni, kuna viimase kolme aasta jooksul on tema läbielamised tema muutunud psüühikast tulenevalt süvenenud. Kostja I.V 23.02.2000.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, sest mingit materiaalset kahju pole hageja nõudnud, moraalse kahju hüvitamise eelduseks peab olema süü. Süüd pole tuvastatud, sest kriminaalasjas on menetlus lõpetatud seoses kuriteo koosseisu puudumisega. Kostja V.A 24.09.2002.a. kohtule saabunud kirjalikus vastuses leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu, sest puudub kostja süü. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt hüvitab kahju hagejale autotranspordiettevõte, mitte autojuht. II. Asja kohtulik arutelu. Hageja nõustaja lähtub oma kirjalikest teesidest ja, analüüsides TSK § 448 kohaldamise eeldusi, selgitab, et vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-1123-97 võib moraalse kahju olemasolu olla tõendatud kõigi asjas olevate tõenditega. Asja tõenditeks vastavalt TsMS §-le 90 võivad olla poolte seletused, tunnistajate ütlused. Hageja ja tunnistaja ütlustest tuleneb, et hageja talle tekitatud vigastuse tõttu kannatas füüsiliselt ning moraalselt, mis lõpptulemusena mõjutas hageja psüühikat. Vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-1-23-98 kuulub PS § 25 tähenduses hüvitamisele moraalne kahju, mille tulemuseks on füüsilise tervikluse kaotus või psüühika või närvitegevuse tunduv vigastamine ning samuti elu heaolu langus, mille on esile kutsunud ajutine või pidev kannatanu tegevuse ehk elulaadi piiramine. Hageja füüsilised ja moraalsed kannatused, arvestades hageja psüühika eriomadusi, jätsid sügava negatiivse jälje hageja psüühilises sfääris, muutus hageja elulaad, hageja ei suutnud vastavas korras organiseerida oma elu heaolu ja lõppude
lõpuks purunes ka abielu. Järelikult, on olemas esimene vastutuse tingimus ehk moraalse kahju olemasolu. Kostjate kui kahju tekitajate õigusvastane tegu seisneb vastuolus objektiivse õiguse normidega. Inimese õigus tervisele on oma sisult võõrandamatu ning sünnist alates igale inimesele kuuluv õigus. PS § 28 määrab igaühe õiguse tervise kaitsele ning garanteerib seega igaühe õigust tervisele. Sellel on absoluutne loomus, sest talle vastab kõikide ülejäänud ühiskonna liikmete kohustus hoiduda tegudest, mis rikuvad seda õigust. Seega, mis tahes teod, mis rikuvad inimese õigust tervisele, on õigusvastased. Õigusvastane tegu peab olema vajalikuks tingimuseks negatiivsete tagajärgede tekkimisel füüsiliste ja moraalsete kannatuste näol. Kausaalse seose sisu seisneb selles, et kostjate poolt toime pandud õigusvastane tegu, s.o. raskete kehavigastuste tekitamine liiklusõnnetuse tulemusel, oli põhjuseks, mis tõi kaasa moraalse kahju tekke. Kahjutekitaja süüd tõendab kriminaalasja lõpetamise 17.11.1999.a. määrus, millest järeldub, et liiklusõnnetuses on süüdi mõlemad juhid, nii mikrobussi „IVECO" juht V.A kui ka „RAF"i juht I.V . Vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-21-23-98 kostja kui kõrgendatud ohuallika omaniku süü väljendub tema õigusvastases teos ehk liiklusõnnetuse toimepanekus. Kõrgendatud ohuallika omanik on kohustatud hüvitama moraalse kahju, mis on tekitatud kõrgendatud ohuallika poolt. Samas otsuses on märgitud, et arvamus selle kohta, et TSK § 458 kohustab kõrgendatud ohuallika omanikku hüvitama ainult moraalset kahju, ei ole õige. TSK § 458 kohustab kõrgendatud ohuallikate omanikke hüvitama kahju, mille on tekitanud kõrgendatud ohu allikas, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahte tõttu. Selliseid tõendeid esitatud pole. Seega on olemas tingimuste kogum, mille olemasolul tekib moraalse kahju hüvitamise kohustus TSK § 448 järgi. Vastavalt TsÜS § 172 lg. 4 hüvitise suuruse kindlaks tegemisel arvestatakse tekitatud moraalse kahju mahtu ja iseloomu. Kriteeriumid, maht ja iseloom peavad olema võetud arvesse vastastikuses seoses kannatanu individuaalsete omadustega, mis võivad tõsta või alandada moraalseid kannatusi. Tunnistaja I O ütlusest on näha, et hageja individuaalseteks omadusteks on aktiivne eluline seisukoht, hoolitsus lähedaste eest, soov tõsta oma heaolu. Hageja iseloomu põhijooned – sõltumatus ja uhkus suurendasid tekitatud moraalse kahju mahtu. Hageja palub kohtul arvestada seda asjaolu moraalse kahju tekitamise eest hüvitise suuruse määramisel. Hüvitise suuruse kindlakstegemiseks on vaja arvestada mitte moraalsete või füüsiliste kannatuste iseloomu, vaid nende mittemateriaalsete hüvede iseloomu ja tähtsust, millele on tekitatud kahju, sest just nende tähtsus inimesele teebki kindlaks tekitatud moraalse kahju suuruse. Moraalne kahju oli tekitatud kahju tekitamise tagajärjel kõige kallimale, mis inimesel on, tema tervisele. Arvestades tekitatud moraalse kahju iseloomu ja mahtu, peab hüvitise suurus olema tunduvalt suurem, kui see summa, mida hageja algselt nõudis. Vastavalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-1-2398, peab moraalse kahju hüvitamine olema mõistlik ja õiglane, lähtudes ühiskonna heaolu üldtasemest. Lähtudes ühiskonna heaolu üldtasemest ning arvestades samuti kostjate varalist olukorda, soovib hageja kannatuste eest hüvitust suuruses 50 000 krooni, mis on mõistlik ja õiglane. Hageja nõustaja leiab, et füüsilise valu tõendamiseks pole vaja tõendit esitada, sest see on niigi ilmselge. On haigekassa tõend selle kohta, et hageja oli pikka aega
haiguslehel. Esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja ei saanud töötasu ega saanud kindlustusest tasu. Haigusraha sai 30.08.99.a. Oluline on see, et hageja oli pikka aega ilma igasuguste tuludeta. Pere jäi raskesse materiaalsesse seisu ja hageja muretses selle pärast. Arst Dokmantsevi ́i tõendist nähtub, et kui jalg hakkas paranema, tekkisid mingid uued probleemid. Oli vaja peaaegu igapäev sõita traumapunkti sidumisele. Tunnistaja näol oli tegemist endise naisega. I O väitis, milliste probleemidega füüsilises kui ka moraalses mõttes puutus hageja kokku. Sellega seoses muutus ka hageja iseloom ja elulaad. Hageja oli ravil kodus, oli voodihaige, vajas hoolitsust, ei suutnud isegi olmeprobleemidega toime tulla. Tema eest hoolitses abikaasa. Kuna tekkisid negatiivsed mõjud tema psüühikas, muutus hageja närviliseks. See omakorda tekitas perekonnas tülisid ja suhted abikaasaga olid rikutud. Vaatamata hageja edasisele paranemisele oli suhteid perekonnas võimatu parandada. Lõpuks pere lagunes. Õnnetus oli jaanuaris 1999.a. Mõned kuud peal haiguslehe lõppu mais 1999.a. hakkas hageja elama eraldi oma perest, sest hageja psüühika kõikus, kooselu muutus võimatuks ja hageja abikaasa ei tahtnud edasi nii elada. 12.a. kestnud abielus elati normaalselt, mingeid tülisid polnud. Abielu on lahutatud. Hageja palub nõuda kostjatelt solidaarselt hageja kasuks hüvitise moraalse kahju tekitamise eest summas 50 000 krooni ning kohtukulud, mis koosnevad riigilõivust 1 000 krooni, kahe tunnistaja tasust summas 140 krooni, notari teenuste tasumisest volikirja vormistamise eest summas 35 krooni ja 40 senti ning kokku 1 175 krooni ja 40 senti. Hageja ise seletab, et töökoht oli Sillamäel ja ta sõitis töölt marsruuttaksoga koju nagu iga muugi päev. Marsruuttakso juhiks oli I V . Vastab tõele, et turvavöö polnud kinni, sest turvavöö polnud töökorras ja autojuht ütles, et seda vööd pole võimalik kinni panna. Hageja ütleb, et buss oli täis, 8-10 kohta, aga kannatada sai ainult tema, sest istus esiistmel, kus istme ees olev ahi autode kokkupõrkel muljus jalaluud ja põhjustas jalaluu murru. Hageja leiab, et tema pole selles süüdi, kuid tema ei saanud neli kuud töötasu. Tööle läks ta küll pärast paranemist samale tööle 10.05.1999.a., kuid kogu elu oli muutunud. Kostja V.A ’i esindaja selgitab, et kostja pole nõus moraalse kahju hüvitamisega, kuna see ei juhtunud V A ’i süü läbi, süüdi on I.V . Kui lähtuda sel ajal kehtinud KrK § 204 sätteist, siis uurimise tagajärjel V.A ’i süüd pole tuvastatud. Kriminaalasja menetlus on lõpetatud 17.11.1999.a. määrusega süüteo koosseisu puudumise tõttu. Võib nõustuda, et on tekitatud moraalne kahju, kuid V.A ei soovi maksta, kuna ta pole süüdi. Hageja on mingitel asjaoludel suurendanud kahjunõuet, viidates saamata töötasule. Kahjutasu pole suurenenud. Kui lähtuda hagi täiendusest (tl.40), siis kehtis juba 2001.a. vastu võetud LKindlS, mille § 29 sätestab, et kahju hüvitamist ajutise töövõime kaotamise puhul ja ka töötasust ilma jäämise puhul ei ole. LKindlS § 31 ütleb, et kulutused transpordile raviasutuses käimiseks hüvitatakse. LKindlS § 33 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja oleks pidanud seda taotlema. Moraalne kahju poleks siis täna nii suur. Hageja ütleb, et 27.01.1999.a. istus ta marsruuttaksosse, et sõita Narva, istus esiistmele, kuid jättis turvavöö kinnitamata. See oli hageja poolt suur rikkumine, et ei kinnitanud ennast, ja ka juhi poolt, kes ise ei olnud kinnitatud ega kontrollinud, kas turvavööd on korras. Esindaja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja I.V ’i esindaja selgitab, et lähtudes kohtupraktikast moraalse kahju hüvitamise kohustus tekib siis, kui on olemas moraalne kahju ja füüsiline kahju, ja
siis, kui on kahjutekitaja õigusvastane käitumine ning kahjutekitaja süü. Moraalne kahju hagejal oli tekitatud, füüsilised üleelamised ja mingil määral psüühiline kahju. Kriminaalasi lõpetati koosseisu puudumise tõttu ja lõpetamise määruses on kirjas, et mõlemad juhid on süüdi. Süüdi on ka hageja ise kannatanuna, kuna ta polnud kinnitatud turvavööga. Väide, et rihmad ei olnud korras, on paljasõnaline. Kriminaalasja lõpetamise määrust pole hageja edasi kaevanud, seega ta nõustus sellega. Avaldus kahjunõude suurendamiseks on arusaamatu. Hageja ütleb, et seoses õnnetusega jäi ta ilma heaolust. Aasta pärast õnnetust, 18.01.2000.a., tegi Riigikohus otsuse 3-2-1-144-00, kus selgitatakse tingimusi, millal loetaks heaolu kadunuks. Kostja leiab, et hagiavaldus ja täiendatud hagi on põhjendamata. Hageja sai haiguslehe järgi hüvitist ja tal oli õigus saada teatud kindlustusest hüvitist. Õiguslik alus hagi rahuldamiseks puudub ning kostja palub jätta hagi rahuldamata. III. III. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, tulenevalt hagiavaldusest ja avaldusest nõude suurendamiseks, kuulanud ära poolte selgitused ning hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid, tuvastas, et hageja on esitanud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25, TsÜS §-de 2, 22, 26, 172 lg. 24, TSK §-de 448, 458 ja 459 alusel moraalse kahju nõude solidaarselt kahe kostja vastu kokku summas 50 000 krooni. Hagi on esitatud sõidukite valdajate vastu. Lähtuvalt nõudest tuleb pooltevahelisele suhtele kohaldada kuni 01.07.2002.a. kehtinud seaduste sätteid, sest juhtunu toimus 1999.a. jaanuarikuus. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 0l.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes tuvastatust kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet kostjate vastu tõendanud, mistõttu kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata järgmistest asjaoludest lähtuvalt.
Kehtinud TsMS § 94 kohaselt jõustunud kohtuotsus kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kohtule esitatud kriminaalasja nr. 99244000322 materjalidest ja Ida-Viru Politseiprefektuuri 17.11.1999.a. kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrusest nähtub, et liiklusõnnetus toimus, liiklusõnnetuses olid süüdi mõlema sõiduki juhid. Seda määrust vaidlustatud ei ole. Samas määruses on mõlema sõiduki juhile selgitatud võimalust kahju hüvitamiseks pöörduda kindlustusasutuse poole, A.O ile on selgitatud, et ta võib pöörduda kostjate vastu hagiga materiaalse kahju nõudes. TSK § 463 lg. 1 sätestas, et vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks jms.). Viidatud paragrahvist tulenevat materiaalse kahju nõuet hageja pole esitanud. Materiaalse kahju olemasolu moraalse kahju alla mahutada pole võimalik, mistõttu hageja viited sellele, et moraalse kahju moodustab töötasu ajutine kaotus või töövõimetustoetuse hilinenud väljamaksmine või et ta pidi taksoga sõitma, tehes selleks kulutusi, pole moraalse kahju sisustamisel arvestatavad. Hageja on küll igati põhjendanud TSK §-448 lähtuvalt kõiki eeldusi moraalse kahju hüvitamiseks, kuid kehtinud TSK ei sätestanud mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamise sätet ega võimalust. Seega TSK § 448 hagejale mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamisel kohaldamisele ei kuulu.
saa kohtu arvates olla 12 aastat püsinud probleemideta abielu purunemise põhjuseks, kui hageja ise poleks seda soosinud. Hageja sõnutsi lahkus tema ise pere juurest vaid mõni kuu pärast tervenemist ehk ajal, mil ta juba uuesti käis tööl ja tal oli töötasu, samuti oli saada ka ajutise töövõimetuse toetus. Eesti Haigekassa tõendist nähtuvalt sai hageja ka töövõimetushüvitist. Hageja konto väljavõttest nähtub, et juba sama aasta juunikuus sai hageja töötasu. Järelikult oli hageja sedavõrd tervenenud, et oli võimeline oma eluga edasi minema ning seni kujunenud majandusliku languse ületama.
tekkisid tülid abikaasaga, töövõimetuse toetus maksti välja mitu kuud hiljem, mistõttu tema majanduslik olukord halvenes ning kogu kujunenud olukord tekitas temas stressi. Kohus ei välista, et hagejal võis olla lisaks füüsilistele kannatustele ja ebamugavustele ka hingelisi läbielamisi, kuid neid ei ole viidatud Riigikohtu lahendeist lähtuvalt võimalik moraalse kahjuna käsitleda. Inimeste elu on seotud nii rõõmu kui ka teiste positiivsete emotsioonide, kannatuste, pettumuste ja valuga, mistõttu hageja viidatud asjaolud ei moodusta mittevaralist kahju.
Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent
/allkiri/
Kohtuotsus jõustus 12. mail 2008.a Nooremreferent
S.Tooming I.Golubev
I.Golubev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.