xxx hagi xxx vastu 420 000 krooni ja viivise väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende
-
hageja: xxx (isikukood xxx; elukoht xxx)
esindajad
-
hageja
lepinguline
esindaja:
Riho
Viik
(postiaadress Kentmanni 8b, Tallinn 10116; epost: xxx) -
kostja: xxx (isikukood xxx; elukoht xxx)
-
kostja esindaja: advokaat Imbi Seimar (Niguliste Advokaadibüroo; asukoht Niguliste 2, Tallinn 10146)
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
10. märts 2008.a -
hageja esindaja Riho Viik
-
kostja esindaja Imbi Seimar
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja xxx kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule
30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 31. märtsil 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.18. septembril 2006.a kohtule esitatud hagis palub hageja mõista kostjalt välja põhivõlana (põhinõudena) 420 000 krooni ning viivise (viivitusintressi) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates 3. augustist 1998.a kuni 10. märtsini 2008.a seadusest tulenevast viivisemäärast lähtudes kokku summas 264 432 krooni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt laenas hageja kostjale 18. juunil 1998.a sõlmitud notariaalse laenu ja hüpoteegi seadmise lepinguga (edaspidi laenuleping) 420 000 krooni. Lepingu sõlmimisel esindas kostjat notariaalselt tõestatud volikirja alusel abikaasa xxx. Vastavalt laenulepingu punktile 1 anti summa 420 000 krooni üle enne lepingu sõlmimist ning seda kinnitas kostja esindaja lepingul oma allkirjaga. Kostja kohustus hagejale summa tagasi maksma järgmiselt: 280 000 krooni hiljemalt 18. juulil 1998.a, ülejäänud summa (140 000 kr) 3. augustil 1998.a. Viivise (viivitusintressi) määras laenulepingus kokku lepitud ei ole. Laenusumma ja teiste laenulepingust tulenevate kohustuste täpse ning õigeaegse tagamise kindlustamiseks lasi kostja hageja kasuks seada kostja ainuomandis olevale KERA kinnistule (registriosa nr 107506; vana registriosa nr 1075; asukoht xxx; edaspidi xxx kinnistu) hüpoteegi summas 420 000 krooni, millega on tagatud ka kõik laenulepingust tulenevad kõrvalnõuded. Kostja kohustus alluma kohesele sundtäitmisele vastavalt täitemenetluse seadustikus sätestatud korrale. Vaatamata pöördumistele kostja võlga ei tagastanud. Kostja abikaasa xxx suri 9. augustil 2000.a. Ka pärast abikaasa surma keeldus kostja allumast hageja esindaja nõuetele raha tagastada, s.h täitemenetluse korras. Kostja väitel ei ole tema kunagi raha saanud ning kostja on lubanud pöörduda kohtu poole laenulepingu rahatuks tunnistamiseks. Kostja ei ole laenulepingu rahatuks tunnistamiseks kohtusse pöördunud. Hageja leiab, et hagi esemeks olevad nõuded ei ole aegunud. Hageja hinnangul tuleb käesoleval juhul lähtuda kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 146, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja teadis laenulepingust tulenevate kohustuste olemasolust ning hageja nõuetest juba abikaasa xxx eluajal. Sellise järelduse saab hageja hinnangul teha kostja enda poolt kohtutäiturile 15. augustil 2005.a saadetud kirjast (vt toimik, lk 9). Kostja soovib seega talle teadaoleva nõude täitmist erinevate paljasõnaliste ettekäänetega (rahatus, ähvardus, väljapressimine) vältida. Lisaks märgib hageja, et vastavalt kehtiva TsÜS §-le 1451 ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel, s.t hagejal on õigus vähemalt põhivõlale ka juhul, kui kohus peaks võimalikuks aegumist kohaldada.
3.Hagis esitatud nõuete õigusliku alusena on hageja osundanud tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg-le 1 ja §-le 174.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta selle rahuldamata.
4.Kostja leiab, et hageja nõuded on aegunud ning taotleb kohtult aegumise kohaldamist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse kehtivas tsiviilseadustiku üldosa
seaduses ja võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002.a tekkinud aegumata nõuetele. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002.a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002.a. Lähtudes kehtiva TsÜS § 146 lg-st 1, on seadusandja kehtestanud tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Laenulepingu sõlmimise ajal ja hageja väidetava nõude sissenõutavaks muutumise ajal (1998.a juuli-august) kehtinud TsÜS §§-de 116 ja 118 järgi algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Käesoleval juhul algas nõude aegumine 280 000 krooni tasumise osas 19. juulil 1998.a ning 140 000 krooni tagastamise nõude osas 4. augustil 1998.a, s.t laenulepingu punktis 2 sätestatud laenu tagastamise tähtpäevadele järgnevast päevast. Seega oli hagi esitamise ajaks 18. septembril 2006.a hagi aegumistähtaeg möödunud. Samuti ei tunnista kostja laenulepingust tulenevat nõuet selle rahatuse tõttu TsK § 276 järgi, sest laenaja ei ole laenulepingus märgitud summat kunagi temale üle andnud. 18. juunil 1998.a sõlmitud laenulepingu kohaselt on võlg täies ulatuses sissenõutav alates 4. augustist 1998.a. Hagejale oli teada asjaolu, et kostja sai teada rahatu laenulepingu sõlmimisest ning oli valmis pöörduma politsei poole õiguskaitse saamiseks ning hageja ei pöördunud seetõttu ka kohtusse. Samuti ei söandanud kostja esitada seitsme aasta jooksul kinnistusametile kinnistamisavaldust laenu tagatiseks oleva hüpoteegi sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Kostja andis enda abikaasale xxx 1998.a üldvolituse (vormistas vastava volikirja), kuna soovis ja oli kohustatud kandma heaperemehelikku hoolt xxx asuvate kinnistute eest. Kostjal ja tema abikaasal oli kindel soov majandada kõnealuseid kinnistuid heaperemehelikult ning mitte koormata neid mingil viisil ega võõrandada. Kostja väitel ei ole tema ega xxx kunagi saanud hagejalt raha summas 420 000 krooni. Kostja ei tunne ega tea hagejat ja ei ole olnud temaga kunagi mingites ärilistes suhetes. Samuti ei ole hageja varaline seis kostjale teadaolevalt kunagi võimaldanud sellise laenu andmist. Kostja väiteid kinnitab ka fakt, et hageja esitas võlanõude kaheksa aastat pärast selle tekkimist. Seejuures esitas hageja 18. juunil 1998.a sõlmitud laenulepingu kinnistusametile hüpoteegi sissekandmiseks alles 7. juulil 2005.a. Väidetava võla sissenõudmata jätmine kaheksa aasta jooksul näitab kostja hinnangul seda, et leping oli rahatu ning laenuleping ei väljenda poolte tegelikku tahet ja asjaolusid. Kuivõrd kostja abikaasaxxx on käesolevaks ajaks surnud, ei ole laenulepingu poolte tahet ning lepingu sõlmimisega seonduvaid asjaolusid enam võimalik kindlaks teha. Samuti märgib kostja, et vastavalt laenulepingu teisele punktile kuulus laenusummast 140 000 krooni (03.08.1998.a) tagastamisele xxx poolt, mitte laenaja (s.o kostja) poolt.
MENETLUSE KÄIK
5.Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja ja kostja vahel on
18.juunil 1998.a sõlmitud notariaalses vormis laenuleping (vt toimik, lk 5-8). Kostjat kui laenajat (laenu saajat) esindas lepingu sõlmimisel tema abikaasa xxx. Laenulepingu esimese punkti kohaselt andis hageja kostjale laenu 420 000 krooni, milline summa oli hageja (laenutaja) poolt kostjale (laenajale) üle antud enne lepingu sõlmimist ning mida kinnitas laenaja oma allkirjaga lepingul. Laenulepingu teise punkti kohaselt pidi kogu laenusumma olema hagejale tagastatud hiljemalt 3. augustil 1998.a. Laenusumma ja teiste laenulepingust tulenevate kohustuste täpse ning õigeaegse tagamise kindlustamiseks lasi kostja hageja kasuks seada kostja
ainuomandis olevale xxxkinnistule hüpoteegi summas 420 000 krooni. Laenusummat 420 000 krooni kostja hagejale tagastanud ei ole.
8.Käesoleva tsiviilasja menetluse käigus on kostja esitanud laenulepingu rahatuse vastuväite. Samuti on kostja seisukohal, et hagis esitatud nõuded on aegunud ning palunud kohtul aegumist kohaldada.
9.Kohus peab otstarbekaks käsitleda esmalt kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet. Kohtu hinnangul on hagis kostja vastu esitatud nõuded aegunud. Vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 1 kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002.a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002.a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002.a. VÕSRS § 9 lg-st 2 tuleneb, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002.a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002.a. Ajavahemikus 01.09.1994-30.06.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sätestas hagi korras õiguste kaitse üldise aegumistähtajana 10 aastat. Sama õigusakti § 116 kohaselt tuli aegumistähtaja algust arvestada päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest, kui seaduses ei ole sätestatud hagemisõiguse tekkimise muud aega. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Poolte vahel 18. juunil 1998.a sõlmitud laenulepingu teise punkti kohaselt kohustus kostja 280 000 krooni laenusummast tagastama hiljemalt 18. juulil 1998.a. ning ülejäänud summa kohustus Gunnar Casar hagejale tagastama hiljemalt 3. augustil 1998.a. Lähtudes kuni 30. juunini 2002.a kehtinud TsÜS §-st 116 tuleks hageja nimetatud nõuete osas aegumistähtaja algust arvestada vastavalt 19. juunist 1998.a ja 4. augustist 1998.a. Nõuded ei olnud 01.07.2002.a seisuga aegunud. Seega kuulub käesoleval juhul kohaldamisele VÕSRS § 9 lg 2, mille kohaselt on hageja nõuete aegumistähtaeg kolm aastat, mis hakkas kulgema 1. juulil 2002.a. Hageja väidetav nõue kokku summas 420 000 krooni kostja vastu aegus 1. juulil 2005.a. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-s 144 sätestatule ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Hagi on kohtule esitatud
18.septembril 2006.a. Seega olid 18. juunil 1998.a laenulepingu alusel esitatud nõuded (s.t nii põhinõue kui viivisenõue) hagi esitamise hetkeks aegunud.
10.Arvestades kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Seetõttu jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta menetlusosaliste poolt esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse olemasolu ning võimaliku nõude suuruse kohta, samuti ei analüüsi kohus kostja poolt lisaks aegumise vastuväitele laenulepingu rahatuse vastuväidet.
11.Hageja hinnangul on kostja rikkunud enda kohustusi tahtlikult, mistõttu tuleks vaidluse lahendamisel lähtuda kehtiva TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastasest aegumistähtajast. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Laenulepingu sõlmimise ning laenusumma tagastamise nõuete sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud TsK § 227 nägi küll sisuliselt ette süü presumptsiooni – võlgnikul tuli vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Samas ei andnud nimetatud säte siiski alust eeldada võlgniku rasket hooletust (ettevaatamatust) või tahtlust, s.t neid pidi tõendama võlausaldaja (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2004.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-63-04, p 12, või 30. novembri 2006.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-125-06, p 14). Kostja tahtlust kohustuse rikkumisel käesoleval juhul tõendatuks lugeda ei saa. Hageja poolt välja toodud asjaolud, et kostja oli laenulepingust tulenevast nõudest juba enne abikaasa xxx surma teadlik ning et kostja on esitanud hageja nõudele (põhjendamatuid) vastuväiteid (laenulepingu rahatus, lepingu sõlmimine ähvarduste tõttu jms), ei anna kohtu hinnangul veel
õiguslikku alust TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks. Nimetatud sätte näol on tegemist erandiga TsÜS § 146 lg 1 suhtes. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud erinormi laiendav tõlgendamine. Vastasel juhul võib jääda realiseerimata aegumise õigusliku regulatsiooni eesmärk, milleks on käibekindluse ja õigusrahu tagamine ning sisuliselt ka võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust õigeaegselt maksma panema.
12.Hageja on osundanud muu hulgas ka kehtiva TsÜS § 1451 lg-le 1, mille kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Kuivõrd laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine on käesoleval juhul tagatud hageja kasuks seatud hüpoteegiga, leiab hageja, et tal oleks igal juhul õigus nõuda põhinõude 420 000 krooni rahuldamist kostjale kuuluva kinnisasja arvelt. Hageja nimetatud õigusliku seisukohaga saab kohtu arvates iseenesest nõustuda. Vastavalt poolte vahel 18. juunil 1998.a sõlmitud laenulepingu kolmandale punktile laseb omanik (kostja) hageja kui hüpoteegipidaja kasuks seada laenusumma tagastamise ja teiste laenulepingust tulenevate kohustuste täpse ja õigeaegse täitmise tagamiseks hüpoteegi summaga 420 000 krooni enda (kostja) ainuomandis olevale xxx kinnistule. Laenulepingu punktis 6 on pooled kokku leppinud, et laenulepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisel allub kostja kohesele sundtäitmisele hüpoteegipidaja (hageja) nõuete rahuldamiseks vastavalt (lepingu sõlmimise ajal kehtinud) täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1 lg 1 p-le 14. Lepingudokumendi üheksandas punktis sisalduvad poolte avaldused vastavasisuliste kannete tegemiseks kinnistusraamatusse. Asja materjalidest nähtuvalt on hüpoteek koos omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele kinnistusraamatusse kantud 27. juulil 2005.a (vt toimik, lk 36-37). Kehtiva TsÜS § 1451 lg-s 1 sisalduv seaduse täiendus on jõustunud 27. detsembril 2003.a. Täpselt sama oli sätestatud ka laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 122 lg-s 2. Arvestades ülaltoodut, tuleb põhimõtteliselt jaatada hageja õigust nõuda laenulepingust tuleneva võimaliku 420 000 krooni suuruse põhinõude rahuldamist panditud KERA kinnistu müügist saadava raha arvelt (asjaõigusseadus §§ 352 jj). See õigus on hagejal sõltumata laenulepingust tulenevate nõuete aegumisest. Käesolevas asjas ei ole hageja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks kohtule esitanud. Kohtu hinnangul puudub hagejal kehtiva õiguse alusel ka vajadus pöörduda kohtu poole hüpoteegipidaja õiguste tunnustamiseks (s.t õiguskaitsevajadus). Vastavalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TMS § 1 lg 1 p-le 14 oli täitedokumendiks muu hulgas ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele teatud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kokkuleppe kohta pidi olema tehtud märge kinnistusraamatusse. Ka alates 1. jaanuarist 2006.a kehtiva TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga või laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kinnisasja omaniku õigusjärglase suhtes kehtib taoline kokkulepe juhul, kui selle kohta on tehtud märge kinnistusraamatusse (TMS § 19 lg 3). Tulenevalt kehtiva TMS § 23 lg-st 1 viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel ning TMS § 7 lg 1 järgi saab kohtutäitur keelduda täitetoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud põhjusel. Lähtudes 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 11 lg-s 4 sätestatust, on hagejal õigus esitada 18. juuni 1998.a laenuleping sundtäitmisele ka kehtiva täitemenetluse seadustiku alusel. Täitemenetluse algatamisel oleks kostjal õigus esitada hageja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 30 päeva jooksul arvates täitmisteate kättetoimetamist kooskõlas TMS § 221 lgtega 1 ja 3. Sellise hagi põhjal toimuvas kohtumenetluses on xxx võimalus tõendada muu hulgas enda vastuväidet laenulepingu rahatuse kohta, s.t väidet, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud (vt nt: Riigikohtu 31. jaanuari 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11).
Hageja väidete kohaselt on ta teinud kohtutäiturile avalduse kostja suhtes täitemenetluse algatamiseks, kuid see on lõpetatud (vt toimik, lk 57). Poolte esitatud asjaolude põhjal otsustades, on täitemenetlus ilmselt jäetud kostja 15. augusti 2005.a kirjas sisalduvate vastuväidete tõttu (vt toimik, lk 9) täituri poolt algatamata vastavalt enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TMS § 23 lg-le 4. Isegi kui varasemalt alustatud täitemenetlus on tõepoolest lõpetatud, ei piira täitemenetluse lõpetamine kehtiva TMS § 49 lg 2 järgi sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata. Sissenõudja ei või pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui ta on nõudest kirjalikult loobunud.
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib kostja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.