Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-125-06 Tartu, 30. november 2006. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Aktsiaseltsi S hagi M. P vastu 94 999 krooni 66 sendi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 204-233 M. P kassatsioonkaebus Hageja aktsiaselts S (varasem ärinimi Aktsiaselts E; ühendanud endaga AS-i P) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja M. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo 6. november 2006. a Hageja esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando, kostja esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus 25. juulil 2006. a M. P eest tasutud kassatsioonikautsjon 950 (üheksasada viiskümmend) krooni.
Aktsiaselts S (varasem ärinimi Aktsiaselts E) (hageja) esitas 12. märtsil 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi M. P (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 94 999 krooni 66 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane AS ja kostja 18. aprillil 1996. a Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu (edaspidi leping), mille alusel väljastati kostjale pangakaart. Kostja kohustus lepingu p 7.1 järgi kaarti mitte üle andma kolmandatele isikutele ning pidi lepingu p 7.2 järgi hoidma saladuses PIN-koodi. Lepingu p 7.3 järgi kohustus kostja hagejat kohe informeerima, kui ta on kaotanud kaardi valduse. Limiidi määramise kohustus lasus kostjal. Kuna kostja limiitide seadmist ei nõudnud, kaardi väljastamisel neid ei kehtestatud. Kostja ei teavitanud hagejat kaardi kaotamisest ega selle varastamisest. 22. augustil 1997. a laekus kostja arvelduskontole 95 000 krooni lisaks kontol olnud 34 sendile. Samal päeval võeti kostja salajast PIN-koodi kasutades kaardiga sularahaautomaatidest välja kokku 190 000 krooni. Tehingute tegemine tegelikku raha ületavas summas sai võimalikuks, kuna hageja alustas 1997. a-l suuremahulisi infotehnoloogilisi töid, mistõttu töötas samaaegselt kaks erinevat autoriseerimiskeskust, mis ei vahetanud omavahel andmeid reaalajas. Kahe erineva süsteemi kasutamise tõttu oli võimalik võtta automaatidest välja rohkem raha,
kui kontol oli. Tehingute tegemise ajal kehtinud krediidiasutuste seadus (KAS) ei nõudnud 95 000 krooni ulatuses sularaha sissemakse tehingute tegemisel kliendi identifitseerimist, samuti ei ole 95 000 krooni sularahas arvelduskontole laekumine selgitusega "kinnisvara (korter)" panga töös kahtlustäratav ega ebatavaline. Kostja on saanud 94 999 krooni 66 senti rohkem raha, kui tal oli lepingu järgi õigus saada. Tehingute eest vastutab kostja, kes ei ole tõendanud, et hageja esitatud arvelduskonto väljavõte on vale või sularahaautomaat väljastas sularaha PIN-koodi küsimata. Kostja ei ole tõendanud, et tehingud tegi kolmas isik. Hageja on tegelenud kostjalt võla sissenõudmisega pikemat aega. Esmalt nõudis hageja raha hüvitamist kahjuna (mh lepingu p 7.10 alusel), hagi aluse muutmise avalduse järgi aga alusetu rikastumise sätete alusel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja võlgneks talle raha. Tõendamata on kahju suurus, kostja vara suurenemine hageja vara arvel ja kostja seos 1997. a augustis raha sularahaautomaadist väljavõtmisega. Olukord, kus tehnilised vahendid võimaldavad kuritarvitusi pangakaardi kasutamisel, näitab, et hageja rikkus häid pangandustavasid. Kostja avastas kaardi kadumise, kui sai hagejalt kirja. Sularaha sissemakse tegi keegi Malev Marko nimeline isik, kes on kostjale võõras. Kostja ei teinud 1997. a-l kinnisvaratehinguid ega muid suuremaid tehinguid. Kahju tekkimist on soodustanud hageja hoolsuskohustuse ja heade pangandustavade rikkumine. Hageja ei tundnud huvi kostja sissetulekute ega rahaliste võimaluste vastu, väljastades pangakaardi, määramata limiiti sularaha pangaautomaadist väljavõtmisele ega kaardiga ostude eest tasumisele ega jooksva arve minimaalset jääki. Limiidi määramine oli VISA Internationali kehtestatud Classic pangakaardi kasutamise tingimuste järgi hageja kohustus. Vastavalt lepingu p-le 4.6 vabaneb kaardi valdaja vastutusest kahju eest, kui kaardimakse vastuvõtja ei ole tehingu sooritamisel järginud VISA Internationali kehtestatud reegleid. Lepingu p 3.3 kohaselt oli pangal õigus jätta sooritamata operatsioonid, mille tulemusena võiks arve jääk langeda allapoole panga otsusena lepingus näidatud minimaalset jääki. Vastavalt KAS § 55 lg 3 p-le 2 ja lg-le 4 ning Eesti Panga presidendi 3. mai 1996. a määrusega nr 13 kinnitatud "Metoodilise juhendi krediidiasutuste hoolsus- ja protseduurinõuetest krediidiasutuste seaduse 7. peatüki sätete rakendamisel" (edaspidi metoodiline juhend) p-le 4 pidi krediidiasutuse töötaja osutama tavapärasest suuremat tähelepanu suure summa maksmisele kontole, millel rohkem kui aasta jooksul ei olnud rahalisi vahendeid. Krediidiasutus saab tõendada oma nõudeid klientide vastu ainult vormikohase dokumendiga. Hageja esitatud konto väljavõte ei vasta konto väljavõtte koostamise eeskirja nõuetele ega ole käsitatav ametliku dokumendina.
3.Tallinna Linnakohus jättis 18. veebruari 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et kostja on oma tegevusega suurendanud enda vara hageja vara arvel. Samuti on tõendamata kostja tegevuse õigusvastasus ja põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Esitatud maksekorraldusest nähtub, et 22. augustil 1997. a on Malev Marko maksnud kostja arvelduskontole hageja juures sularaha 95 000 krooni selgitusega "kinnisvara (korter)". Elanike registri andmetel puudub isik, kelle nimi oleks Malev Marko või Marko Malev.
Kuna eelnimetatud nimega isikut ei ole, on usutav, et kostja ei tunne makse sooritanud isikut. Hageja töötaja ei identifitseerinud sissemaksjat, mistõttu puudub teave maksja kohta. Eeltoodu kinnitab kostja seletust, et tal puudus teave tema kontole laekunud raha kohta. Hageja oli tulenevalt oma tööülesannetest kohustatud osutama maksekorralduse täitmisel tavapärasest suuremat tähelepanu KAS § 55 lg 3 p 2 (otsuses ekslikult märgitud p 4) ja lg 4 ning metoodilise juhendi p 4 järgi. Kolmandad isikud võivad teha rahalisi sissemakseid teiste isikute kontodele, kuid siis on maksja isik üldjuhul teada.
23.augustil 1997. a on kostja pangakontolt sularahaautomaadi vahendusel 10 erineva tehinguga välja võetud kokku 95 000 krooni. Pärast eelnimetatud tehinguid jäi konto jäägiks 34 senti. Juhul kui selle tehingu oleks teinud kostja, oleks ta teadnud, et tal ei ole kontol rohkem raha. 26. augustil 1997. a on kostja pangakontolt 33 tehinguga erinevatest sularahaautomaatidest välja võetud kokku veel 95 000 krooni. Tõendamata on hageja väide, et kostjale oli teada võimalus võtta deebetkaardiga sularahaautomaadist välja raha, mida kontol tegelikult ei olnud. Võimalus võtta kontolt eelnimetatud viisil raha pidi olema teada isikutele, kes olid seotud hagejaga rohkem kui tavapärane pangaklient. Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et ajal, mil vaidlusalused tehingud tehti, toimusid infotehnoloogilised tööd. Uue süsteemi seadistamise ajal töötas hageja kaartide jaoks samaaegselt kaks erinevat autoriseerimiskeskust, mis võimaldas automaatidest võtta välja rohkem raha, kui oli kaardiomaniku kontol. Mõistlik inimene ei võta kontolt raha, kui seda teadaolevalt kontol ei ole. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kostjal pangakaart kadunud või varastatud ja kostja vist pöördus politseisse. Mõistlikuks ei saa pidada ühe päeva jooksul 33 tehingu tegemist. See viitab kolmandate isikute teadlikule tegevusele. Kostja ei olnud hoolas pangakaardi hoidmisel, kuid selle kaotamine või varastamine ning kaotamisest või varastamisest hagejale õigeaegselt teatamata jätmine ei tähenda, et kostja oleks omandanud hageja arvel vara, mille ta peaks tagastama.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. mai 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulude katteks 3540 krooni. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis õigesti hagi rahuldamata, sest hageja ei ole ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 1 kohaselt tõendanud kostja vara suurenemist hageja vara arvel. Kuna hageja ei esitanud enam lepingust tulenevat nõuet, ei pidanud kohus võtma seisukohta, kas ja millises ulatuses vastutaks kostja lepingu p 8.2 järgi.
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
7.Riigikohus tühistas 22. detsembri 2005. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Riigikohus leidis, et hagi materiaalõigusliku aluse muutmine ei tähenda esialgsest nõudest loobumist. Kohtud pidid andma õigusliku hinnangu poolte suhtele ja kvalifitseerima hageja nõude vastavalt hagiavalduses esitatud ja kohtu tuvastatud asjaoludele. Kuna hageja väitis jätkuvalt, et kostja kasutuses oli pangakaart koos PIN-koodiga, ja kohus tuvastas, et kostja oli kaardi kaotanud, kusjuures PIN-kood oli kirjutatud kostja rahakotis olnud märkmikusse, pidi kohus tuvastama, kas kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, kui ei teatanud hagejale kaardi kadumisest ning hoidis PIN-koodi rahakotis. Ringkonnakohus pidi kohaldama õigusnorme vastavalt esitatud asjaoludele ning võtma seisukoha, kas ja millises ulatuses vastutab kostja lepingu rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2006. a otsusega linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 94 999 krooni 66 senti ja riigilõivu katteks 11 500 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas hageja nõude lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks ning vastavalt sellele tuli vaidlus ka lahendada. Kuna kaarditehingud tehti 1997. a augustis, tuleb asi lahendada tsiviilkoodeksi alusel. Vastavalt TsK § 173 lg-le 1 tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ning TsK § 222 lg 1 kohaselt peab kohustise täitmata jätnud pool hüvitama kreeditorile tekitatud kahju. Asjaolu, et pooled ei olnud sõlminud lepingut kaardiga seotud arvelduskonto kasutamiseks suuremas ulatuses, kui kontol raha oli, ei võimalda hageja nõuet kvalifitseerida TsK § 477 järgi. Lepingu rikkumisena tuleb hinnata nii PIN-koodi hoidmist koos kaardiga kui ka asjaolu, et kostja ei teatanud kaardi kadumisest hagejale, pealegi teades, et kaart kadus koos PIN-koodiga. Asjaolu, et kaardiga seotud kontol kaardi väidetava kadumise ajal raha ei olnud, ei võimalda hinnata kostja rikkumist (kaardi kaotusest teatamata jätmist) teisiti. Tõendamist ei vaja, kas kaarti kasutas raha väljavõtmisel kostja või mõni teine isik, sest lepingu rikkumise eest vastutab kostja. Sõltumata panga tekitatud võimalusest, ei olnud kaardi valdajal õigust võtta sularahaautomaadist välja rohkem raha, kui oli tema kontol. Kui ta seda siiski tegi (või tegi seda mõni teine isik kostja kaarti ja PIN-koodi kasutades), tuleb tal see tagasi maksta. Kui kostja oli kaardi kaotanud, kuid sellest hagejat ei informeerinud, ei oma tähtsust, kes kaarti PIN-koodi abil kasutas. Kostja ei ilmutanud lepinguliste kohustuste täitmisel tavapärast hoolsust, arvates, et kaardi kadumisega ei kaasne mingeid tagajärgi. Asjaolu, et pooltevahelises lepingus ei olnud ette nähtud krediidi kasutamise võimalust, ei anna alust jätta hagi rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta jõusse linnakohtu otsus. Kaebuse kohaselt ei ole tõendatud kostja seotus raha väljavõtmisega. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et kostja konto kasutamine oli kostja tahte vastane. Jättes oma kohustusi rikkudes pangakaardi kasutamise limiidi kehtestamata, rikkus hageja oluliselt häid pangandustavasid ning VISA Internationali kehtestatud pangakaardi kasutamise tingimusi. Väär on ringkonnakohtu
seisukoht, mille kohaselt asjaolu, et kaardiga seotud kontol ei olnud raha, ei võimalda hinnata kostja rikkumist teisiti. Kohus ei arvestanud kostja süü astet ega hinnanud, kas kostja pidi aru saama, et ta vastutab igal juhul täies ulatuses, kui tema pangakonto läheb miinusesse. Hageja ei ole tõendanud kostja tahtlust ega rasket hooletust. Kostja rikkumine võis olla vabandatav. Hagejale tekkis kahju infosüsteemi ebaturvalisuse tõttu, mis võimaldas kolmandal isikul kasutada hageja raha. Seega vastutab hageja endale tekkinud kahju eest ise. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud, miks ta ei arvesta kostja väiteid, et kahju tekkimist soodustas hageja enda käitumine ja seetõttu tuleb vähendada väljamõistetavat summat. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata.
10.Hageja kaebusele tähtaegselt ei vastanud.
11.Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja taotles hagejalt kassatsiooniastme õigusabikulude 11 250 krooni väljamõistmist. Hageja esindaja palus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning vaidles kostja õigusabikulude väljamõistmise taotlusele vastu põhjendusel, et seadus ei võimalda hagejalt taotletud ulatuses õigusabikulusid välja mõista.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: 1) hageja õiguseellane ja kostja sõlmisid 18. aprillil 1996. a Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu, mille alusel väljastati kostjale pangakaart; 2) kostjale ei kehtestatud kaardi kasutamise limiiti ega muid piiranguid; 3) enne 22. augustit 1997. a oli kostja arvelduskontol, mille kohta kaart väljastati, 34 senti; 4) 22. augustil 1997. a laekus kostja arvelduskontole sularaha sissemaksena "Malev Markona" esinenud isikult 95 000 krooni; 5) kostja kontolt võeti PIN-koodi kasutades 22. augustil 1997. a (linnakohtu otsuse järgi 23. ja
26.augustil 1997. a) kaardi vahendusel sularahaautomaatidest välja kokku 190 000 krooni; 6) raha väljavõtmist pangakaardi vahendusel sularahaautomaadist suuremas ulatuses, kui kontol raha oli, võimaldas tehniliselt asjaolu, et raha väljavõtmine ei kajastunud reaalajas hageja infosüsteemis. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja oleks seotud enda pangakontole raha kandmisega või selle väljavõtmisega, kuid tuvastas, et kostja hoidis pangakaarti koos PIN-koodiga ning kaart oli kostjal koos PIN-koodiga kaotsi läinud, millest kostja ei olnud hagejat vaidlusaluste toimingute tegemise ajaks teavitanud.
14.Ringkonnakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Pooled olid sõlminud lepingu ning kostjale lepingu alusel väljastatud kaardi vahendusel käsutati kostja kontot suuremas ulatuses, kui seal oli raha. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks hageja arvel midagi omandanud. Leping sõlmiti ja kostja kontot käsutati enne 1. juulit 2002. a,
st vaidlus tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt lahendada varem kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel. Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK §-st 222 tulenevalt tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja (vt ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04 (RT III 2004, 15, 181), p 12). Lisaks on Riigikohus leidnud, et kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel (vt nt Riigikohtu 12. septembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-02 (RT III 2002, 22, 258), p 7; 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04 (RT III 2004, 10, 122), p 22). Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele. Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eelduste ja tingimuste kohta võlaõigusseaduse järgi vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 (RT III 2006, 33, 283), p-d 11, 13 ja 16.
15.Lähtudes samas asjas (tsiviilasi nr 3-2-1-143-05) 22. detsembril 2005. a tehtud otsuses (p 12) (RT III 2006, 3, 28) antud juhistest, tuvastas ringkonnakohus, et kostja rikkus lepingut sellega, et hoidis pangakaarti koos PIN-koodiga ega teatanud hagejale õigel ajal nende kaotsiminekust (lepingu p-d 7.2 ja 7.3). Kostja ei ole rikkumist kassatsioonkaebuses vaidlustanud. Hageja kahjuks luges ringkonnakohus hagis nõutud 94 999 krooni 66 senti, mis moodustub kaardi vahendusel sularahaautomaatidest välja võetud 190 000 krooni ning kontol olnud 34 sendi ja kontole kantud 95 000 krooni vahest. Selles ulatuses on tuvastatud hageja vara vähenemine ja seega kahju olemasolu.
16.Sisuliselt on ringkonnakohus tuvastanud ka põhjusliku seose kostja rikkumise ja hageja kahju vahel. Vaidluse all ei ole, et kostja kontolt raha väljavõtmine teadmata isiku(te) poolt toimus kostjale väljastatud pangakaarti ja PIN-koodi kasutades. Samas ei nähtu otsusest selgelt, et hagejal ei oleks kahju tekkinud, kui kostja oleks oma kohustusi kohaselt täitnud. Muu hulgas ei nähtu otsusest, kas oli tagatud, et kaardi kaotusest õigeaegse teatamise korral oleks olnud välistatud selle vahendusel konto käsutamine. Samas ei ole kostja kaebuses seda kahtluse alla seadnud.
17.Apellatsioonikohus ei hinnanud aga, kas kostja on vastavalt TsK §-le 227 rikkumises süüdi, kas rikkumise tagajärg oli kostjale ettenähtav ning kui oli, siis kas esineb TsK §-s 229 nimetatud asjaolusid kostja võimaliku vastutuse vähendamiseks (vt ka käesoleva otsuse p 14). Sellega on apellatsioonikohus jätnud kahju hüvitamise nõude rahuldamise olulised eeldused kontrollimata ja jätnud nimetatud materiaalõiguse sätted ebaõigesti kohaldamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgeks teha kostja vastutuse kõik eeldused.
18.Hinnates tsiviilkoodeksi järgi kostja süüd rikkumises, tuleb hinnata nii rikkumise tagajärje võimalikku ettenähtavust kostja poolt kui ka kostjalt eeldatava hoolsuse nõuete rikkumist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega mh hinnata, milliseid tagajärgi kostja võis või pidi ette nägema pangakaardi ja PIN-koodi kaotsimineku võimaliku tagajärjena. Vaidluse all ei ole, et kontol oli kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku ajal vaid 34 senti. Põhjendamatu on ringkonnakohtu väide, et kaardi kaotsiminekust teatamata jätmist tuleb iseenesest lugeda tavapärase hoolsuse järgimata jätmiseks. Kolleegiumi arvates saab kostja kohustuste rikkumist lugeda süüliseks vaid siis, kui kostja pidi ette nägema, et kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju hagejale, st kui ta pidi ette nägema võimalust, et kaardi vahendusel on võimalik võtta kontolt välja rohkem raha, kui seal tegelikult on, mh krediidina. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene kolleegiumi arvates kaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast. Seda saab mh järeldada lepingu p-st 7, milles nimetatud kaardi valdaja kohustuste kaitse-eesmärgiks on kolleegiumi arvates esmajoones kostja enese kaitse ning hageja vastutuse võimalik piiramine kaardi õigusvastase kasutamisega kostjale tekitatud kahju eest.
19.Kui ringkonnakohus ka oleks tuvastanud kostja vastutuse eeldused, pidanuks ta hindama ka TsK § 229 kohaldamise võimalusi ning seda sõltumata kostja võimalikust süü astmest. Nimetatud sätet võib kohus kohaldada ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu 17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-94-05 (RT III 2005, 34, 340), p 25). Kostja esitas mitmeid asjaolusid, mis võimaldasid kaaluda TsK § 229 kohaldamist. Jättes need vastuväited analüüsimata, rikkus ringkonnakohus oluliselt TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kuna ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, pidi ta kõiki esitatud väiteid ja asjaolusid otsuses ise analüüsima. Konkreetselt on ringkonnakohus jätnud analüüsimata, milline tähendus on kostja vastutusele asjaolul, et tehniliselt oli võimalik kostja kontolt raha välja võtta seal olevast rahast suuremas ulatuses seetõttu, et raha väljavõtmine ei kajastunud reaalajas hageja infosüsteemis. Vaidlust ei ole, et hageja ei oleks kahju saanud, kui tema infosüsteemis olnud "turvaauk" ei oleks võimaldanud kontolt raha "korduvalt välja võtta". Sellega seoses tuleb hinnata ka asjaolu, et hageja ei kehtestanud sellises ebaturvalises olukorras kaardi kasutamiseks limiite, mis oleks piiranud kaardi kasutamist nt päevas ja oleks seeläbi võinud vähemalt piirata tema kahju. Hageja esindaja on ise kohtule kinnitanud, et "limiitide mittekehtestamisega võtsime riski" (toimiku I kd, lk 102). Hinnata tulnuks ka hageja võimalusi saada hüvitist kontolt raha väljavõtnud isikutelt (vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-05 (RT III 2005, 17, 181), p 55). Samuti tulnuks analüüsida, kas hageja vähemalt soodustas ka muu käitumisega endal kahju tekkimist. Hinnata tulnuks kostja väidet, et hageja oleks pidanud identifitseerima kontole 95 000 krooni maksnud isiku, mis võimaldanuks hiljem selgitada ka raha kontolt väljavõtmise asjaolusid. Selleks tulnuks kindlaks teha, kui ebatavaliseks võis hageja pidada kostja kontole tehtud sissemakset,
arvestades konto jääki (34 senti) ja konto varasemat kasutamispraktikat, ning millist hoolsust pidi hageja sissemakse tegija identifitseerimisel üles näitama. Krediidiasutusel oli KAS § 55 lg 1 (1997. a kehtinud redaktsioonis) järgi keelatud astuda lepingulistesse suhetesse ja sooritada tehinguid anonüümsete, samuti variisikutega. Sama paragrahvi 4. lõike järgi pidi krediidiasutus tegema kõik võimaliku selle isiku identifitseerimiseks, kelle nimel klient tegutseb, kui tal on teada või tal tekib kahtlus, et klient on variisik. Kuigi sissemakse tegija identifitseerimiskohustust ei tulenenud otse sama paragrahvi 2. lõikest, võis see siiski tuleneda nt KAS § 55 lg 3 p-st 2 (1997. a redaktsioonis), mille kohaselt on krediidiasutus kohustatud identifitseerima ka sama paragrahvi 2. lõikes sätestatud piirmääradest väiksemate tehingute sooritajad, kui krediidiasutusel tekib kahtlus, et tehingu objektiks olev raha on omandatud kuritegelikul teel. Vähemalt pangandustavade hindamisel ja seega lepingu tõlgendamisel saab arvestada ka metoodilise juhendiga.
20.Kolleegiumi arvates ei ole kostja esitanud erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid arvata, et hageja kahju hüvitamise nõue oleks lõppenud seetõttu, et hageja ei ole nõude sissenõudmisega pikema aja vältel tegelenud ja kostjal oleks hea usu põhimõttest tekkinud usaldus, et nõuet ei esitata (vt ka nt Riigikohtu 17. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-06, p 13).
21.Kolleegium jätab tähelepanuta kostja viite VISA Internationali reeglitele kaardi limiidi kohustuslikkuse kohta, kuna vastavaid reegleid ei ole asja materjalide juurde esitatud.
22.Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt selle tulemustest ja seaduses ettenähtud piiridest enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.