Tsiviilasi nr. 2-07-48182/21
Harju Maakohus kohtunik Aase Sammelselg otsuse aeg ja koht 27.märts 2008 Kentmanni kohtumaja tsiviilasi AM’i hagi MTÜETL vastu üldkoosoleku 26.juuni 2007 otsuse tühisuse tunnustamises ja menetluskulude jaotuse määramises hageja AM, i.k. XXXX, elab XXX, seadusjärgne esindaja, Sulev Mander, menetluses osales volitatud esindaja, Lennart Oja kostja MTÜ ETL, registreeritud XXX, asub vandeadvokaat Triin Biestinger-Jussmann
XXX,
menetluses
osales
volitatud
esindaja,
asjaolud ETL (ETSL) on asutatud 23.novembril 1991 ning registreeritud mittetulundusühingute registris 22.aprillil 1999. Kostja põhikirja p. 1 järgi on hageja asutatud avalikes huvides mittetulundusühinguna tegutseva vabatahtliku ühendusena, mille põhitegevus on suunatud tantsuspordi arendamisele Eesti Vabariigis. Põhikirja p. 10 järgi võivad ühingu liikmeteks olla eraõiguslikest juriidilistest isikutest spordiklubid või spordikoolid, milliste põhitegevusalaks on tantsusport. Hageja on 1.juunist 2007 vastu võetud RT, milline kuulub kostja liikmeskonda. 26.juunil 2007 toimus ETSL üldkoosolek. Koosolekul otsustati muu hulgas võtta vastu Eesti Tantsuspordi Liidu tantsuspordi määrustik (otsuse p. 4). hageja nõue
Hageja esitas 19.novembril 2007 Harju Maakohtule hagi, milles palub tunnustada tantsuspordi määrustiku vastuvõtmise kohta tehtud otsuse tühisust. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja väidab, et kostja üldkoosoleku 26.juuni 2007 otsus on tühine, kuna on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 19 lg. 1 ja §-ga 11. Määrustikus sisalduvad piirangud on vastuolus Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse (LaKS) §-ga 3, 8, 11 ja 14 lg. 1. Hageja väidab, et määrustiku p. 18 lg. 1 ja 18 lg. 7 rikuvad hageja õigust vabale eneseteostusele. Hagejal on õigus vabalt valida klubi, mille koosseisus ta soovib tantsida ning millist esindada. Hageja väidab, et määrustikus on seatud tantsijatele mittevajalikud, ebaproportsionaalsed piirangud. Piirangu eesmärgiks on laste sidumine valitud klubiga ning tantsijate klubidevahelise liikumise minimiseerimine. Määrustikust tuleneb, et lapse vanemad peavad klubi vahetamisel maksma märkimisväärset hinda. Üleminek teise klubisse võib osutuda vajalikuks erinevatel põhjustel. Klubi vahetanud tantsija võimalused osaleda võistlustel on piiratud kuni nn. „kasvatajaraha” maksmiseni. Hageja väidab ka, et piirangud on vastuolus heade kommetega, kuna tekitavad eelduse lastega kauplemisele. Lapse tantsijaõigused on määrustiku kohaselt müügiks ning võimaldavad kostja liikmeskonnas teenida sellelt tulu. Laps peab olema kaitstud majandusliku ekspluateerimise eest. Tantsuklubidele on nii otseste kui kaudsete kuludena tantsijate poolt kinni makstud kõik tehtud kulutused. Juhul, kui lapse poolt valitud klubi ei soovi tasuda varasemale klubile üleminekuraha, tuleks see tasuda lapse vanematel. Klubidel puudub õigustus üleminekutasule, kuna lapsega seotud kulud on vanemate poolt makstud. Teenimatu raha võtmine ei ole kooskõlas moraalinormidega. Üleminekutasu viimine arvestuslikule alusel viitab selle sisulisele põhjendamatusele ning annab treeneritele võimalusi treenida lapsi teistele klubidele müügiks. Hageja väidab et, mistahes regulatsioonides ja olukordades tuleb esikohale seada lapse huvid. Kostja otsusega on rikutud hageja õigust arengule ja heaolule ning õigust osaleda vabalt valitud organisatsioonides. Lapse huvi on seotud tantsuoskuste arendamisega ja eakaaslastega võistlemisele. Sidumine konkreetse klubiga ei teeni lapse huve. Määrustikus ettenähtud tingimustel võib lapse areng pidurduda.
kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja väidab, et hagejal tsiviilkohtumenetlusteovõime.
puudub
iseseisvalt
menetluses
osalemiseks
Kostja väidab, et hagejal puudub kostja üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks õiguslik huvi. Hageja on esitanud nõude, mille rahuldamisel tuvastataks kostja üldkoosoleku otsuse tühisus tantsuspordi määrustiku vastuvõtmise osas tervikuna. Määrustikuga on reguleeritud kostja liikmeskonna omavahelised suhted, sisekord, liikmete vaheline suhtlus ning tegevuse korraldamine. Sellise dokumendi vastuvõtmine ei ole vastuolus õigusega ega heade kommetega. Kostja väidab, et määrustiku vastuvõtmisest ei tulene kostja liikmeskonda mittekuuluvale hagejale mingeid õiguslikke tagajärgi. Määrustikust, .sh. hageja esile toodud p.-st 18, tekivad
õigused ja kohustused üksnes kostja liikmetele. Määrustiku vastuvõtmine ei saa rikkuda hageja õigusi. Kostja väidab, et vaidlusaluse üleminekutasu maksmise kohustus on tantsuklubidel, mitte nende tantsijatest liikmetel. Hageja on hagi põhistanud hüpoteetilistele oletustele. Määrustikus ei sisaldu mingeid keelde ega piiranguid tantsijate vabale liikumisele ühest klubist teise. Määrustikuga ei ole piiratud tantsija õigust valida klubi, kus treenida ning kelle nimekirjas võistelda. Kostja väidab, et eraõiguslike juriidiliste isikute otsustus omavahelistes suhetes makstava tasu suuruse kohta ei saa selle põhjendatuse või põhjendamatuse kaalutlusel olla põhiseadusega vastuolus. Üleminekutasu maksmine on seotud varasema klubi panusega tantsija arengusse ning ei ole hinnatav selgetes rahalistes parameetrites. Üleminekutasu on suunatud klubide vahelise ebakohase konkurentsi tasakaalustamisele. Sellisel viisil üleminekutasude maksmine on spordis tavapärane ning erinevates spordiorganisatsioonides aastakümnete kestel kasutusel. Üleminekutasude sisseviimine on konkurentsitasakaalu säilitamise saavutamise heaks tavaks. Kostja väidab, et hageja väited võistlustel osalemisel tekkiva kitsenduse kohta ei ole õiged. Kostjale ei kuulu tantsuvõistluste korraldamise monopol. Eestis tegutseb rida tantsuklubisid, mis ei kuulu kostja liikmeskonda. Tantsijal on võimalik vabalt valida, millises klubis ja millistel võistlustel ta osaleda soovib. Kostja väidab ka, et igal klubil on õigus teha oma liikmeskonna kujundamisel valikuid. Ühestki seadusest ei tulene, et eraõiguslik juriidiline isik peaks oma liikmeskonda võtma kõik soovijad, esitamata enda poolt mingeid vastuvõtutingimusi. Hageja väited laste ekspluateerimise ja nendega kauplemise kohta on utreeritud ja täielikult põhistamata. kohtu seisukoht Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 järgi menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hageja on esitanud nõude kostja organi otsusele õigusliku hinnangu andmiseks. Kostja on seadnud kahtluse alla hageja õiguse iseseisvalt menetluses osaleda. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 204 kontrollib kohus menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda. Kooskõlas TsMS §-ga 201 on isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõime isiku võime omada tsiviilkohtumenetlusõigusi ja kanda tsiviilkohtumenetluskohustusi. Tsiviilkohtumenetlus-õigusvõime on igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 7 järgi on tsiviilõiguses õigusvõime füüsilisel isikul sõltumata tema vanusest. Sellest saab järeldada omal nimel kohtusse pöördumise lubatavuse ja tsiviilkohtumenetlusõigusvõime olemasolu ka alaealisel isikul. TsMS § 202 järgi on tsiviilkohtumenetlusteovõime isiku võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilkohtumenetlusõigusi ja täita tsiviilkohtumenetluskohustusi. Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei ole piiratud teovõimega isikul. Alaealine teostab oma tsiviilkohtumenetlusteovõimet seadusjärgse esindaja, s.o. vanema kaudu. Hageja on menetluses osalenud volitatud esindaja kaudu. Tehingu volituse andmiseks on sõlminud hageja seadusjärgne esindaja (tl. 12). Seega on hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime
realiseeritud õigesti. Kostja väidab, et hagejal puudub kostja organi otsuste vaidlustamiseks õiguslik huvi, kuna pooltel puudub liikmelisusel põhinev õigussuhe. Kohus nõustub kostjaga selles, et pooltel puudub vahetu, liikmelisusel põhinev õigussuhe, kuid sellest ei saa järeldada kostja otsustuste mõju puudumist hagejale. Hageja on seadnud kostja organi otsuse õiguspärasuse kahtluse alla osas, millega on vastu võetud tantsuspordi määrustik (tl. 18-57). Vaidlusaluse määrustiku p. 1 järgi on selle reguleerimisalas muu hulgas ka klubide ja koolide tantsusportlastega seotud organisatsioonilised ja õiguslikud küsimused. Määrustikus on rida tingimusi, mis on vahetult kohaldatavad kostja liikmeteks olevate klubide ja koolide tantsusportlastele (II osa, VIII osa jt.). Seega on hagejal kostja otsusele õigusliku hinnangu andmiseks õigustatud huvi. Mittetulundusühingute seaduse (MtüS) § 241 kohaselt on mittetulundusühingu otsus tühine, kui selle vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldaja kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui see ei vasta headele kommetele. Otsus on tühine ka seaduses sätestatud muul juhul. Hageja on hagi esitamisel tuginenud kostja otsustuse vastuolule seaduse ja heade kommetega. Hageja väidab, et otsus on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-ga 11 ja 19 ja Eesti Vabariigi Lastekaitse seaduse §-ga 3, 8, 11 ja 14 lg. 1. Hageja väidab, et kostja otsusest tuleneb piirang hageja vabale eneseteostusele ning tõusetub oht lapse majanduslikule ekspluateerimisele. Põhiseaduse § 11 järgi võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse § 19 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Lastekaitse seaduse § 3 järgi seatakse alati ja igal pool lapse huvid esikohale; § 8 järgi on lapsel sünnipärane õigus elule, tervisele, arengule, tööle ja heaolule. Hageja väidab, et talle kuulub võõrandamatu õigus tegeleda soovikohase spordialaga ning seejuures vabalt valida klubi, milles tantsida ning millist esindada. Kostja liikmeskonna poolt vastuvõetud määrustik piirab põhjendamatult hageja valikuvabadusi. Kostja väidab, et määrustikust ei tulene hageja valikuvabadusele mingeid kitsendusi. Kohus nõustub kostjaga selles, et vaidlusaluse otsusega vastuvõetud tantsuspordi määrustikust ei tulene kitsendusi hageja põhiõigustele ja vabadustele. Kostja otsustusest ei tulene hageja vabadusõiguse riive; see ei piira lubamatult hageja õigust tegeleda valitud spordialaga, s.o. tantsuspordiga. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostjal on õigus kehtestada oma liikmeskonnale põhikirjas ettenähtud korras vastuvõetud otsustega käitumisreegleid, tagades seejuures igaühele sotsiaalsed põhiõigused (õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral jmt). Lastekaitse seaduse § 11 järgi kuuluvad laste sotsiaalsete õiguste hulka mõtte-, südametunnistuse, usu- ja sõnavabadus. Lapsel on õigus ja tal peab olema võimalus otsida, saada ja jagada mitmekülgset humanistlikku informatsiooni, osaleda organisatsioonides ja liikumistes. Valitud spordialaga tegelemisel mistahes eeltingimusteta klubi vahetumine selliste põhiõiguste hulka ei kuulu.
Kostja kinnitas, et talle ei kuulu võistlustantsu võistluste korraldamise ainuõigus. Tantsuspordi arendamisega tegelevad lisaks kostja liikmeskonnale teisedki klubid (TT, TKN jt.). Hageja kostja sellekohast väidet ei kummutanud. Seega on hagejal õigus ja võimalus valida, millise struktuuri kaudu ta valitud huvialaga tegeleda soovib. Kohus peab vajalikuks märkida, et põhiseaduse §-s 19 on vaba eneseteostuse õigus tasakaalustatud teiste õiguste ja kohustuste arvestamise ja austamise kohustusega. Põhiseadusest tulenev vaba eneseteostuse õigus ei ole hinnatav õigusena nõuda kõikidelt teistelt isikutelt enda soovidele vastavat käitumist. Kostja vaidlustatud otsustus on suunatud oma liikmeskonnale. Tantsuspordi määrustik kehtib üksnes kostja liikmeskonnale ja kostja poolt korraldatud võistlustele ega piira hageja õigust tegeleda tantsuspordiga. Hageja väidab, et määrustiku p.-s 18.7 sisalduva üleminekutasu maksmise kohustus on mittevajalik ja ebaproportsionaalne piirang, millega kahjustatakse lapse õigusi ja huve. Kostja väidab, et piirang on vajalik ebakohaste konkurentsieeliste tõrjumisele. Kohus leiab, et kostja määrustikus sisalduv tantsusportlase ühest klubist/koolist teise ülemineku kord ja sellega seotud üleminekutasude maksmise kohustus ei ole vastuolus avaliku huvi ega heade kommetega. Määrustiku p. 18.7 järgi on tantsija ühest klubist/koolist teise ülemineku korral, juhul kui uus ja vana klubi/kool ei ole saavutanud teistsugust kokkulepet tantsija ühest klubist/koolist teise ülemineku kohta, on klubi/kool, kuhu tantsija üle läheb, kohustatud hüvitama eelmisele klubile/koolile tantsija kasvatamiseks tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamise aluseks on tantsija ülemineku ajal Eesti Vabariigis kehtiv bruto miinimumpalk arvestatuna vastava tantsija klassi kordaja järgi (vastavalt suuruses 1 kuni 40 miinimumpalka). Kohus leiab, et kostja liikmeskonnas kokkulepitud reegel ei ole hinnatav meelevaldse kitsendusena. Kohus nõustub kostjaga selles, et klubide vaheliste üleminekutasude maksmine on spordis üldiselt omaks võetud ja aktsepteeritud põhimõte. Euroopa Komisjonis 11.juulil 2007 vastuvõetud „Valge raamat spordi kohta“ kajastab üldiselt tunnustatud reegleid ja tavasid spordiliikumises ja klubide koostöös. Tunnustatud ja aktsepteeritud spordi eripärana käsitatakse piiranguid, mis on suunatud konkurentsitasakaalu saavutamisele. Heaks tavaks on nimetatud valge raamatu kohaselt klubides sportlastele üleminekuperioodide ja klubide vaheliste üleminekutasude kohta eeskirjade kehtestamine. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et tegemist on ebaproportsionaalse kitsendusega. Kostja on õigustatud ja kohustatud reeglite kohaldamisel arvestama kogu liikmeskonna huvidega ning kogu tantsuspordi arenguga seonduvaga. Tantsuspordis võimalikult laia kandepinnaga konkurentsi tekitamine klubide vahel on tantsuspordi arengu seisukohalt soodustav ja taset tõstev abinõu. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et tantsuklubi panus lapse arengusse on hinnatav üksnes kulupõhiselt. Tantsijal ja klubil tekib muu hulgas vastastikune lojaalsuskohustus. Tantsija esindab tantsuvõistlustel nii iseennast kui ka vastavat tantsuklubi. Seega tuleb vastastikku teineteise huvide ja õigustega arvestada. Kohus nõustub kostjaga selles, et tantsusportlasel, s.h. hagejal ei lasu üleminekutasu maksmise kohustust. Juhul, kui sellise tasu maksmise hüvitamises lapsevanema poolt vastava klubiga vaba tahte alusel kokku lepitakse, ei ole selles iseenesest midagi taunimisväärset. Vaidlusaluses määrustikus sisalduv reegel on ka kostja liikmeskonnale dispositiivse loomuga. Miinimumpalga kordajal põhinev üleminekutasu kuulub maksmisele üksnes juhul, kui klubid ei ole kokku leppinud teisti.
Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja on oma hagi rajanud oletuslikel kaalutlustel ning pigem kostja otsusega mittenõustunud tantsuklubi kui iseenese huvides. Kohus peab vajalikuks märkida, et valitud spordialal (tantsuspordis) võistlustel osalemine puudutab lisaks hagejale enesele ka teiste isikute õigusi ja huve. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas hageja seisukoht selles, et tal on õigus tegeleda meelepärase alaga järgimata seejuures vastavas valdkonnas kokkulepitud käitumisreegleid. Kostja kehtestatud reeglitest tuleneb rida kitsendusi, mis on tantsijatele, s.h. hagejale teada. Hinnates vastanduvate õiguste ja huvide kaitsmisväärsust peab kohus kaalukamaks spordiala kõigi harrastajate õigustusi kogumis. Kostja pole hageja poolt esile toodud asjaoludel tema õigusi rikkunud. Hagejal lasub kohustus järgida valitud spordialal tegutsemiseks kehtestatud reegleid. Klubide vahelise ülemineku reeglite ja tasude kehtestamine on mõistlik ja suunatud konkurentsitasakaalu saavutamisele. Määrustik on kostja liikmeskonna poolt heaks kiidetud. Lastekaitse seaduse § 14 järgi peab laps olema kaitstud majandusliku ekspluateerimise eest ja töö eest, mis on ohtlik, üle jõu käiv või kahjustab tema arengut või segab õppimist. Laps ei või olla kehalise ega vaimse ekspluateerimise objektiks. Kohus leiab, et hageja väited majanduslikust ekspluateerimisest ei ole põhjendatud. Sellist järeldust kostja tantsuspordi määrustikust alust teha ei ole. Lapse arenguga seotud kulutused kuuluvad laste vanemate poolt vastavalt klubi või kooliga kokkulepitule hüvitamisele. Klubide vahelise üleminekutasude eeskirjade kehtestamine ei too lapsele kaasa mingeid täiendavaid kulutusi. Klubide vahelise üleminekutasu maksmine/saamine ei ole hinnatav ebamoraalse tuluna. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. kohtukulud Hageja on 14.novembri 2007 maksekorraldusega nr. 1593 tasunud hagi esitamise eest riigilõivu 2 000 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg. 1 järgi tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. resolutsioon Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS §-st 162 lg. 1; 230; 436; 438-439; 441-442; põhiseaduse §-st 11 ja 19; lastekaitseseaduse §-st 3; 8; 11 ja 14 kohus o t s u s t a s: jätta hagi rahuldamata. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Selgitada, et juhul, kui pooled ei taotle kaebuse lahendamist istungil võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses. /allkiri//pitser/ Aase Sammelselg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.