Eesistuja Malle Seppik, liikmed Gaida Kivinurm ja Ivi Kesküla
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. märts 2008. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-18396
Tsiviilasi
Valdur Pihlaku hagi Eesti Energia AS-i vastu lepingu nõuetekohaseks täitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. detsembri 2007. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Valdur Pihlaku apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. märts 2008. a.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) Valdur Pihlak (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x) Vastustaja (kostja) Eesti Energia AS (registrikood xxxxxxxx, asukoht Laki 24, Tallinn), lepinguline esindaja Andres Härma
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 14. detsembri 2007. a. otsus Valdur Pihlaku hagis Eesti Energia AS-i vastu lepingu nõuetekohaseks täitmiseks.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
18.oktoobril 2005. a. esitas Valdur Pihlak Tallinna Linnakohtusse (nüüdne Harju Maakohus) hagi Eesti Energia AS-i vastu lepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Hageja palus kohustada võrguettevõtjast kostjat Paides x asuva ridaelamu elektrienergiaga varustamisel kohaselt täitma võrguühenduse kasutamise lepingut nr. 220000000087, ehitades liitumispunkti ja mõõtepunkti välja selle hoone otsaseinal. Pooled sõlmisid 9. aprillil 2001. a. võrguühenduse kasutamise lepingu, mille punktis 1 kohustus võrguettevõtja ehitama võrguühenduse ja tagama võrguühenduse kasutamise võimaluse lepingus sätestatud tingimustel. Lepingu sõlmimisel lepiti kokku, et võrguühenduse aadressiks on x, Paide, ja liitumispunkt paikneb hoone otsaseinal. Hageja mõistis, et liitumiskilp paigaldatakse ridaelamu otsaseinale. Mõõtepunktis ei ole lepingus eraldi kokku lepitud. Enne liitumislepingu sõlmimist asus mõõtesüsteem x ridaelamus. Ridaelamu on eraldi maa-alaga iseseisvalt kinnistatud. Sarnaselt sellele ridaelamule on ka ülejäänud ridaelamud x, x-3, x-4, x-5, x-6, x-7 ja x-8 iseseisvalt kinnistatud. Võrguettevõtja ehitas lepingut rikkudes võrguühenduse x ridaelamu otsaseinale. Kuna tegemist on hagejale võõra kinnistuga, puudub tal õiguspärane juurdepääs võrguühendusele ja samasse kohta paigaldatud mõõtepunktis asuvale mõõtesüsteemile, seega ei saa ta kontrollida elektrienergia tarbimist. Võrguettevõtja poolt ehitatud võrguühendusest kuni x ridaelamuni läbib kaabel kõiki kinnistuid elamute keldrites. Hagejal puudub õigus ja võimalus kontrollida elektrienergia kasutamist teiste isikute poolt nende omandis ja valduses. Hageja ei saa liitumispunktis ja mõõtepunktis elektrienergia kui asja tegelikku valdust. Selle saab ta alles x kinnistul. Sellest tulenevalt on kostja teinud võimalikuks liitumispunktist ja mõõtepunktist läbiva elektrienergia kasutamise ka teiste kinnistute omanikele, mida kaabel läbib. Kostjapoolse tõlgenduse ebamõistlikkust kinnitab vaidlus elektrienergia tarbimise üle, kus kostja nõuab mõõtepunkti läbinud elektrienergia eest hagejalt tasu, kuigi hageja ei ole seda tarbinud. Võrgueeskirja § 34 lg. 1 ja 2 näevad ette liitumispunkti kas liitujale kuuluva maa-ala vahetus läheduses või maa-alal asuvas liitumiskilbis, kaablivõrgu transiitkilbi kõrvale paigaldatud liitumiskilbis või tarbija krundil või krundi piiril asuva alajaama jaotusseadmes. Elektrituruseaduse ja võrgueeskirja mõtte kohaselt on liitumispunkt seotud liitujale kuuluva maa-ala või krundiga, kas sellel või selle vahetus läheduses, mitte aga 7 kinnistut eemal asuval kolmandale isikule kuuluval kinnistul. Hageja on keeldunud võrguettevõtja poolt ehitatud võrguühenduse vastuvõtmisest ja nõudnud lepingukohast täitmist. Võrguettevõtja vaidleb vastu ja keeldub võrguühenduse tagamisest nii tulenevalt sõlmitud lepingust kui ka võrgueeskirja §-st 34. Hagejal ei ole majanduslikult konkureerivat võimalust osta elektrienergiat teiselt müüjalt. Seetõttu kostja kui turgu valitsev ettevõtja, kuritarvitades oma seisundit, soovib lepingu sellise tõlgendamisega panna hagejat elektrienergia tarbijana ebasoodsasse olukorda ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega. Ebasoodne olukord avaldub selles, et x ridaelamu omanikel, s. h. hagejal, puudub võimalus kehtestada täielikku võimu müüdava elektrienergia kasutamise üle kostja poolt väljaehitatud mõõtepunktist. See võimaldab ebaseaduslikku elektrienergia tarbimist kolmandate isikute poolt, mis on juba aset leidnud. Lääne Politseiprefektuuri Paide politseiosakonnas on alustatud kriminaalmenetlust selle kohta, et läbi kostja poolt väljaehitatud x liitumispunkti on kasutatud ebaseaduslikult elektrienergiat vastavalt kostja poolt esitatud arvetele 4037 kWh ulatuses. Et vältida elektrienergia ebaseaduslikku kasutamist, ei näinud hageja muud võimalust, kui ühendas 17. märtsil 2005. a. x võrguühenduse lahti, seega puudub hetkel hagejal võimalus elektrienergia kasutamiseks. Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni järelvalveaktist selgub, et aastatel 20012006 ohustas elektripaigaldis selle ettenähtud otstarbel kasutamise korral inimest, vara ja keskkonda, see aga on tarbijakaitse seaduse (TKS) § 3 alusel tarbija põhiõiguste rikkumine. Kostja vastuväited
Kostja vaidles hagile vastu. Kostjapoolne lepingurikkumine ei ole tõendatud. Alates ridaelamu ehitamisest tänase päevani on x ridaelamubokside liitumiskilp asunud ühes ja samas asukohas, ühises kilbis hoone otsaseinal. 2001. a. soovisid x ridaelamu reaalosade omanikud ühise arvesti asemel iga tarbimiskoha elektrienergiaga varustamiseks individuaalse arvestussüsteemi paigaldamist. Avalduste alusel paigaldas kostja x ridaelamu otsaseinal asunud liitumiskilpi individuaalsed arvestussüsteemid ning elektritarbijad, sealhulgas hageja, sõlmisid võrguühenduse kasutamise lepingud. Selle hagejaga 12. aprillil 2001. a. sõlmitud lepingu järgi tagas kostja hagejale aadressil x, Paide liitumispunkti liitumiskilbis (ühine kilp hoone otsaseinal) tarbijapoolsetel väljundklemmidel peale arvestit ja voolutugevuse 3x20 A. Kostja on omapoolse lepinguline kohustuse täitnud ning hageja nõue on alusetu. Kostja ei ole ka nõus hageja väitega, et poolte vahel sõlmitud leping kuulub ühepoolselt muutmisele üksnes lepingus endas või seaduses ettenähtud juhtudel, kuivõrd lepingu tüüptingimuste kohaselt muudetakse lepingu tingimusi poolte kokkuleppel, mis aga poolte vahel puudub. Hagejal on vaba juurdepääs liitumispunktile ning mõõteseadmele. Esitatud hagi on aegunud. Hageja oleks pidanud oma väidetavast rikkumisest teada saama hiljemalt 12. aprillil 2002. a., hagi esitamise tähtaeg lõppes seega 12. aprillil 2005. a. Esimese astme kohtu otsus
14.detsembri 2007. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Pooltel on vaidlus võrguühenduse asukoha lepingule vastavuse osas. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Valdur Pihlak ja Eesti Energia AS sõlmisid 12. aprillil 2001. a. võrguühenduse kasutamise lepingu nr. 220000000087 ja võrguettevõtja kohustus lepingu p. 1 alusel tagama võrguühenduse kasutamise võimaluse lepingus sätestatud tingimustel. Lepingu sõlmimisel lepiti kokku, et võrguühenduse aadressiks on x, Paide, ja liitumispunkti paiknemise kirjelduses on märgitud, et liitumispunkti paiknemine on liitumiskilbis (ühine kilp hoone otsaseinal) tarbijapoolsetel väljundklemmidel peale arvestit ja voolutugevus on 3x20A. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole lepingutingimusi täitnud lepingukohaselt, liitumiskilp ja mõõtepunkt tulnuks paigaldada tema ridaelamu X ehk tema kasutuses oleva elamuosa otsaseinale. Osaühing Jaotusvõrk võrguteenuste osutamise tüüptingimustes kodukliendile ja ärikliendile liitumispunktis madalpingel kuni 63A on punktis 2. 1. 9 liitumispunktina määratletud võrguühenduse kasutaja või ostja elektripaigaldise ja võrguettevõtja võrgu täpselt määratletud ühenduskoht, p. 2. 1. 12 kohaselt on mõõtepunkt koht, kus mõõdetakse võrguteenust ja elektrienergiat. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg. 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg. 1 p. 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. Kostja on hageja suhtes lepingut täitnud. Lepingus on selgelt väljendatud, et paigaldatakse ühine kilp, hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt on tegemist ridaelamuga, ühine kilp asus seal ka enne hoone reaalosadeks jagamist ja kinnistute moodustamist, kui elektri tarbijaks oli elamuühistu Rukkilill. Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni 10. oktoobri 2006. a. järelevalveakti kohaselt ehitati liitumiskilp x seoses arvestite toomisega hoone seinale ning ridaelamu bokside peakaitsmete suurendamisega 5A võrra, välja arvatud boks nr. 1. Kostja on selgitanud, et 2001. a. soovisid X ridaelamu reaalosade omanikud ühise arvesti asemel iga tarbimiskoha elektrienergiaga varustamiseks individuaalse arvestussüsteemi paigaldamist. Eesti Energia 19. märtsi 2001. a. töökorralduse kohaselt toimus arvesti ümberpaigaldus 19. märtsil 2001. a. Vastavate avalduste alusel paigaldas kostja x ridaelamu otsaseinal asunud liitumiskilpi individuaalsed arvestussüsteemid ning elektritarbijad sõlmisid võrguühenduse kasutamise lepingud. Kõik x elanikud, s. h.
hageja, olid teadlikud, millises asukohas paiknes nende elamu otsaseinale paigaldatud ühine kilp vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ja see kajastub lepingus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lõigetele 1 – 3 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 160 lg. 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kostja väited aegumise kohaldamiseks ei ole põhjendatud. Tõendatud ei ole, et just
19.märtsil 2001. a. või 20. aprillil 2001. a. sai hageja teada väidetavast rikkumisest. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega tema hagi rahuldada. Vastustaja poolt ehitati võrguühendus välja liitumiskilbi paigaldamisega ülevaatuse akti p. 2 kohaselt aprillikuus 2001. a. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud kohaldama enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust. Elektrivõrguga liitumist reguleeris lepingu sõlmimise hetkel kehtinud energiaseaduse alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 18. juuli 2000. a. määrus nr. 234 „Elektrivõrguga liitumise kord“, mille § 4 p. 3 kohaselt määratakse lepingus lepingu tingimusena kindlaks liitumispunkti asukoht. Lepingu sõlmimise hetkel ja võrguühenduse ehitamise ajal kehtinud TKS § 5 lg. 3 alusel tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks. Lepingus on võrguühenduse aadressiks kokku lepitud X, seega oleks pidanud vastustaja võrguühenduse välja ehitama sellel aadressil, kuid võrguühenduse praegune asukoht ei vasta lepingule. Vastustaja selgitas liitumispunkti mõistet VV 17. märtsi 1998. a. määrusele toetudes, kuid nimetatud õigusakt on tunnistatud kehtetuks juba 1. augustist 2000. a. Eelnevalt nimetatud 18. juuli 2000. a. määruse nr. 234 § 5 loeb liitumispunktiks aga liituja, tarbija ja energiaettevõtte elektripaigaldise ühenduskoha võrguettevõtte võrguga, mis määrab võrgu teeninduspiiri ning liituja, tarbija, energiaettevõtja ja võrguettevõtja vahelise vastutuse. Lepingus on määratud selleks punktiks liitumiskilbis väljundklemmidel peale arvestit. Määrus võrguühenduse legaaldefinitsiooni ei anna, kuid lugedes lepingu p. 1, millest selgub, et võrguühendus on ehitatav ja kasutatav, siis saab see olla seadmete (voolumõõtja, lülitid, kilp, juhtmed jms.) kogum, millest moodustatakse elektriline ühendus võrgu ja muu elektripaigaldise vahel. Elektrituru seaduse § 3 p. 32 annabki võrguühenduse mõiste, milleks on elektriline ühendus võrgu ja muu elektripaigaldise vahel. Lepingus on määratud sellise seadmete kogumi asukoht aadressilise täpsusega ja selleks on lepingus märgitud X. Liitumispunkti asukohta saab määrata vaid sellest aadressist lähtuvalt ja kuna X aadressil asub vaid üks hoone otsasein, on see määratud liitumispunkti asukohaks. TKS § 5 lg. 3 tulenevalt peab liitumispunkti asukoht olema määratud täpselt ja puudusteta. Seega ei piisa selgest väljendusest, et sinna paigaldatakse ühine kilp, vaid liitumispunkti asukoht peab olema täpselt ja puudusteta määratletud. Lepingu p. 1 alusel võrguühendus ehitatakse. Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni järelvalveakti punktidest 1, 2 ja 3 selgub, et X ridaelamu liitumiskilp ehitati OÜ Jaotusvõrk tellimisel ja on selle ettevõtte omand. OÜ Jaotusvõrk on vastustaja tütarettevõte. Kõik ridaelamu boksid on eraldi kinnistatud 10. aprillil 2000. a. ja puudub ühine omand kilbile. Enne vastustaja poolt liitumiskilbi ümberehitamist aprillis 2001. a. asus elamuühistu Rukkilill omandis olev liitumiskilp X-8 ridaelamu boksis sees. Hoone otsaseinal on asunud ehitise valmimisest vastustajale kuuluv transiitkilp, mida vastustaja kohtu eksitamiseks on nimetanud projektikohaseks elektrikilbi asukohaks. Seetõttu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et enne
kinnistute moodustamist, kui tarbijaks oli elamuühistu Rukkilill, asus X-8 otsaseinal ühine kilp. Kohtu järeldus, et arvesti ümberpaigutus toimus Eesti Energia töökorralduse kohaselt
19.märtsil 2001. a., on ebaõige. Töökorraldus on küll väljastatud 19. märtsil 2001. a. kuid tööde teostamise aega märgitud ei ole. Kuna uus liitumiskilp paigaldati aprillis 2001. a. ei oleks puhtfüüsiliselt enne seda saanud liitumiskilpi arvestit paigaldada. Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ja sellele eelnenud läbirääkimiste ajal ei olnud vastustaja uut liitumiskilpi paigaldanud, vaid kogu elektrienergiaga varustamine käis läbi elamuühistule Rukkilill kuuluva liitumiskilbi, mis asus X-8 ridaelamu boksis sees. Seega ei olnud apellandil lepingu sõlmimisel võimalik teada, et liitumiskilp on paigaldatud hoone välisele otsaseinale. Apellant mõistis lepingutingimusi ja tema tahe oli lepingu sõlmimisel sellises tähenduses, et liitumiskilp paigaldataks tema ridaelamu X otsaseinale. Apellandi teenuse tellimise taotluse punktist 4 nähtub, et teenus tellitakse x aadressile. Vastustaja poolt teostatud valeühenduse avastamise pikk periood, mille kestel oli ohustatud inimene, vara ja keskkond, oli otseselt seotud asjaoluga, et apellandil puudub võimalus võrguühenduse kasutamiseks, korrasoleku kontrollimiseks ja teenindamiseks. Valeühendus avastati alles kriminaalmenetluse uurimistoimingu raames. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant ei tee vahet liitumispunktil ja võrguühenduse asukohal. Liitumispunkt on näiteks õhuliini mastil, kortermaja koridoris või alajaama jaotusseadmes, võrguühenduse aadressiks on aga reaalne elektrienergia ja võrguteenuse tarbimiskoht, s. t. koht, kus tarbija reaalselt elektrienergiat tarbib. Alates ridaelamu ehitamisest tänase päevani on X ridaelamubokside liitumiskilp asunud sisuliselt ühes ja samas asukohas, ühises kilbis hoone otsaseinal, mis oli kaheksanda ridaelamuboksi otsaseinaks. Tõsi küll, kuni 2001. a. paiknes kilp sisemisel otsaseinal, kuid hoone otsaseina määratlust see ei muuda. 2001. a. soovisid X ridaelamu reaalosade omanikud ühise arvesti asemel iga tarbimiskoha elektrienergiaga varustamiseks individuaalse arvestus-süsteemi paigaldamist. Kostja paigaldas X ridaelamuboksi otsaseina välisseinale individuaalsed arvestussüsteemid ning elektritarbijad, s. h. apellant, sõlmisid võrguühenduse kasutamise lepingud. Tarbijad sellise liitumislepingu sõlmimise eest tasu ei maksnud, sest kokkuleppel tarbijatega jäi liitumiskilp hoone samale otsaseinale. Liitumispunkt ei ole seotud konkreetse isiku, vaid konkreetse objektiga. Liitumispunkti ümberehitamise avaldust apellant esitanud ei ole, uue liitumispunkti ehitamise eest võrguettevõtjale tasunud ei ole, seega saab asuda vaid seisukohale, et lepingujärgne liitumispunkt asub X kaheksanda boksi otsaseinal, kus ta elamu ehitamisest saati asunud on. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et 12. aprillil 2001. a. sõlmisid nad võrguühenduse kasutamise lepingu ning et selle punkti 1. 1 kohaselt kohustus kostja tagama võrguühenduse kasutamise võimaluse lepingus sätestatud tingimustel. Pooled ei vaidle ka selle üle, et lepingus märgitu kohaselt on võrguühenduse nimetuse lahtrisse märgitud „korter“ ja võrguühenduse aadressi lahtrisse „Paide X“. Liitumispunkti paiknemist ja kirjeldust sisaldavasse lahtrisse on märgitud: „Liitumiskilbis (ühine kilp hoone otsaseinal) tarbijapoolsetel väljundklemmidel peale arvestit“. Vaidlust ei ole samuti selles, et Paides X asub hagejale kuuluv ridaelamuboks ridaelamust, milles on 8 boksi, et ridaelamul on ühine kilp, mis asub ridaelamu otsaseinal, mis on ühtlasi ridaelamuboksi 13-8 otsaseinaks, ning et ühises kilbis on iga ridaelamuboksi jaoks eraldi arvestussüsteem.
Vaidlevad pooled selle üle, kuidas mõista kostja lepingus kokkulepitud kohustusi võrguühenduse kasutamise võimaldamisel hagejale. Hageja leiab, et vaidlusaluse lepingu kohaselt pidi kostja tagama, et liitumiskilp paigaldataks tema ridaelamuboksi 13-1 otsaseinale. Hagi eesmärgiks ongi sundida kostjat seda tegema. Kostja leiab, et on võrguühenduse taganud hagejale vastavalt vaidlusaluses lepingus kokkulepitule. Kolleegium leiab, et poolte poolt sõlmitud leping ei anna hageja nõudele alust, kuna lepingust ei tulene kostja kohustust ehitada liitumispunkt hageja ridaelamuboksi otsaseinale. Hageja on ekslikult samastanud võrguühenduse ja liitumispunkti mõisted, leides, et võrguühenduse aadressiga X peab olema määratud liitumispunkti asukoht. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud energiaseadusest (EnS) ja selle § 16 lg. 3 alusel Vabariigi Valitsuse 18. juuli 2000. a. määrusega nr. 234 kehtestatud „Elektrivõrguga liitumise korrast“ tuleneb üheselt, et võrguühendus ja liitumispunkt ei ole samastatavad mõisted. Osundatud korra § 5 kohaselt loeti liitumispunktiks liituja, tarbija ja energiaettevõtja elektripaigaldise ühenduskohta võrguettevõtja võrguga, mis määrab võrgu teeninduspiiri ning liituja, tarbija, energiaettevõtja ja võrguettevõtja vahelise vastutuse. Võrguühenduse mõistet ei ole eespoolosundatud korras sõnaselgelt defineeritud, kuid §-des 1, 3, 4, 8 ja 11 sätestatust tuleneb, et võrguühenduseks peetakse elektrilist ühendust võrgu ja muu elektripaigaldise vahel, nagu võrguühenduse mõiste on sätestatud ka praegu kehtiva elektrituru seaduse § 3 punktis 32. Kolleegium leiab, et pooltevahelise lepingu tingimusest, mille kohaselt võrguühenduse nimetuseks on korter ja selle aadressiks X, tuleneb kostja kohustus tagada hagejale võimalus kasutada elektrienergiat tema ridaelamuboksis aadressil X. Samas ei tulene sellest kostja kohustust ehitada liitumispunkt hageja ridaelamuboksi seinale. Arvestades, et X ridaelamuboksi on lepingu tähenduses peetud korteriks ja liitumispunkti paiknemist ning kirjeldust käsitleva lepingupunkti kohaselt asub selle liitumispunkt ehk siis ühenduskoht võrguga hoone otsaseinal paiknevas kilbis, kusjuures tegemist on ühise kilbiga, siis on neid lepingutingimusi võimalik mõista üksnes nii, et ridaelamul ehk selle kõigil boksidel või korteritel on ühine kilp, mis asub ridaelamu otsaseinal, ning hageja ridaelamuboksi liitumispunkt asub selles kilbis. Nendele tingimustele kostja poolt tagatud olukord ka vastab. Hageja või teiste ridaelamubokside omanike asjaõigused ei saa iseenesest mõjutada kostja pooltevahelisest võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi. Kaebusest ei nähtu, milline tähendus on vaidluse lahendamiseks sellel, kas kostja paigaldas ridaelamu ühisesse kilpi ridaelamuboksidele eraldi arvestussüsteemid 2001. a. märtsis või aprillis; kolleegiumi arvates ei ole sellel vaidluse lahendamiseks tähtsust. Määravat tähtsust ei ole ka sellel, kas vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajaks oli ühine kilp hoone otsaseinale juba paigaldatud; vaidluse lahendamiseks on oluline see, et pooltevaheline leping ei anna hagejale alust nõuda talle eraldi liitumispunkti ehitamist tema ridaelamuboksi seinale. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lõikest 1 tulenevalt oli tehingu tõlgendamisel oluline tehingu teinud isikute, seega mõlema lepingupoole ühine tahe, mitte see, mida hageja väidab end olevat lepingu sõlmimisega soovinud saavutavat. Poolte ühine tahe on väljendatud lepingus, mille tõlgendamist on kolleegium eespool põhjendanud. Kolleegium leiab, et leping ei sisalda ebatäpseid või puudulikke tingimusi, mida oleks võimalik ühe või teise poole kasuks või kahjuks tõlgendada. Muude võimalike lepingurikkumistega ei ole hageja oma nõuet seostanud. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses on kostja palunud kohtukulud jätta hageja kanda. Samas ei ole kostja esitanud kohtukulude nimekirja ega kuludokumente. Et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut ja vaidlusalune hagi esitati enne 1. jaanuari 2006. a., siis eeldas kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 alusel hagejalt kostja kasuks menetluskulude
väljamõistmine sama paragrahvi lg. 3 kohaselt, et kostja oleks enne kohtuvaidlusi vastavas kohtuastmes esitanud oma kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid. Kuna kostja ei ole neid esitanud, siis on ta kaotanud õiguse nõuda vastaspoolelt apellatsioonimenetluse menetluskulu hüvitamist.
Gaida Kivinurm
Ivi Kesküla
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.