OMEGA INVEST OÜ hagi Inndor Pärna vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
879 eurot 87 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. juuni 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Hageja (apellant)
OMEGA
INVEST
OÜ (registrikood 10866568), lepinguline esindaja
vandeadvokaat Rainer Kuulme esindajad
Kostja (vastustaja)
XXXXXXXXXXX)
Inndor
Pärn
(isikukood
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata OMEGA INVEST OÜ 12. märtsi 2025. a vastuväide kohtu tegevusele, millega ringkonnakohus keeldus 11. märtsi 2025. a määrusega OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebusele lisatud Inndor Pärna pangakonto väljavõtte perioodi 1. november 2021 – 3. mai 2022 kohta ja AS-i LHV Finance 15. juuli 2024 selgituse vastuvõtmisest.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-109278 osas, milles maakohus jättis Inndor Pärnalt OMEGA INVEST OÜ kasuks välja mõistmata menetluskulud 79 eurot 33 senti. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Inndor Pärnalt OMEGA INVEST OÜ kasuks välja täiendavalt menetluskulud 79 eurot 33 senti. Muus osas jätta OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
3.Rahuldada OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta 18. juuli 2024. a apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
5.Kohtulahendi kehtiv resolutsioon on järgmine:
5.1.Rahuldada hagi alternatiivse nõude osas.
5.2.Välja mõista kostjalt Inndor Pärnalt hageja OMEGA INVEST OÜ kasuks põhivõlgnevus summas 4461 eurot 68 senti ning sissenõutavaks muutunud viivised summas 271 eurot, kokku 4732 eurot 68 senti.
5.3.Välja mõista kostjalt Inndor Pärnalt hageja OMEGA INVEST OÜ kasuks viivised alates 20. juunist 2023 põhinõudelt 4461 eurolt 68 sendilt kuni selle kohase tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o 4461 eurot 68 senti).
5.4.Jätta tsiviilasja esimese läbivaatamise ning kohtuistungiga seotud menetluskulud maakohtus 85% ulatuses kostja Inndor Pärna kanda ning ülejäänud menetluskulud (st esimese apellatsioonimenetluse kulud ja ülejäänud menetluskulud maakohtus) hageja OMEGA INVEST OÜ kanda.
5.5.Jätta 18. juuli 2024. a apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
5.6.Rahuldada OMEGA INVEST OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
5.7.Välja mõista kostjalt Inndor Pärnalt hageja OMEGA INVEST OÜ kasuks menetluskuludena 869 eurot 83 senti.
5.8.Välja mõista kostjalt Inndor Pärnalt hageja OMEGA INVEST OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (869 eurolt 83 sendilt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
2
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 3. märtsil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Inndor Pärna (kostja) vastu 5625 euro 11 sendi saamiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetada, lõpetati 1. juuni 2023. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 19. juunil 2023 kostja vastu hagi, paludes kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 4838 eurot 32 senti, intressid 370 eurot 80 senti, lepingu muutmise tasu 25 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 293 eurot 88 senti ning sissenõudekulud 45 eurot. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt alates 20. juunist 2023 viivise põhinõudelt (4838 eurolt 32 sendilt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 4. mail 2022 krediidiandjaga AS LHV Finance laenulepingu nr 4294045, millega on kostja saanud laenu summas 5000 eurot. Tegelik väljamakse oli 4900 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi 25,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi tagasimakseperioodiks oli 40 kuud, kohustusega tasuda alates 20. juunist 2022 graafiku alusel iga kuu laenu põhiosast ja intressist koosnevaid makseid ligikaudselt summas 39 x 187,89 eurot ja 1 x 249,05 eurot. Kostja tasus krediidiandjale kokku 438 eurot 32 senti. Krediidiandja ütles 8. novembril 2022 lepingu üles. Nõue on loovutatud hagejale 17. jaanuaril 2023. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta avaldas hageja, et laenu andmisel täitis kostja laenutaotluse, kuhu märkis oma sissetuleku ning kohustuste suuruse. Enne laenulepingu sõlmimist ning laenu väljastamist kontrollis AS LHV Finance kostja maksevõimelisust avalike registrite ning kostja pangakonto väljavõtte alusel.
2.Maakohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte Politsei- ja Piirivalveameti vahendusel 27. juulil 2023. Kostja tähtaegselt kohtule oma kirjalikku seisukohta ei esitanud.
3.Maakohus tegi 17. augustil 2023 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt.
4.Hageja esitas 17. augustil 2023 kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus tühistas 8. septembri 2023. a otsusega maakohtu 17. augusti 2023. a otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja ei olnud andnud oma nõusolekut menetleda asja kirjalikus menetluses, oleks pidanud kohus korraldama kohtuistungi. 3
5.Asja uuel läbivaatamisel korraldas maakohus 3. juunil 2024. a kohtuistungi. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde, leides, et krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas kohtuistungil ka alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et laenu andmisel ei järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista põhinõude 4461 eurot 68 senti. Summa kujuneb nii, et laenust 5000 eurot võeti maha 538 eurot 32 senti. Hageja taotles ka viiviste väljamõistmist seadusest tulenevas määras. Kostja avaldas kohtuistungil, et ta on olnud terve aasta töötu. Kostja ei mäleta krediidiandjaga lepingu sõlmimist ega 5000 eurot laenu saamist. Kostja avaldas, et tal olid elus rasked ajad ning võttis laene, kuid tal puudub täpne ülevaade, kui palju ja milliste krediidiandjate juurest laenu võttis. Kostja ei soovinud rohkem midagi lisada.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 21. juuni 2024. a otsusega hagi alternatiivse nõude osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4461 eurot 68 senti ning sissenõutavaks muutunud viivised 271 eurot, kokku 4732 eurot 68 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 20. juunist 2023 põhinõudelt 4461 eurolt 68 sendilt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o 4461 eurot 68 senti). Maakohus jättis tsiviilasja esimese läbivaatamise ning kohtuistungiga seotud menetluskulud 85% ulatuses kostja kanda ning ülejäänud menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 790 eurot 50 senti ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kostja ja AS LHV Finance vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. AS LHV Finance oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Kohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 pdes 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
4
VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kinnitavaid asjaolusid tõendada hagejal. Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardse laenutaotluse, milles kostja avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta. Krediidiandja selgitas, et on kostja nõusoleku alusel kontrollinud kostja taotluse esitamisele eelneva kuue kuu sissetulekuid Maksu- ja Tolliameti poolt väljastatud maksutõendi alusel, Eesti Väärtpaberikeskuses asuva pensionikonto andmete alusel ning pangakonto väljavõtte alusel. Sealjuures on pangakonto väljavõtte alusel kontrollitud ka kohustuste suurust. Hageja esitas asja uuel läbivaatamisel kohtule tõenditena krediidiandja selgituse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta (dtl 127–131) ning kostja pangakonto väljavõtte (dtl 132–134). Maakohus selgitas, et hageja esitatud tõend ei ole kostja pangakonto väljavõte, vaid krediidiandja omapoolne analüüs kostja konto väljavõtte kohta. Kostja konto väljavõtet ennast endiselt kohtule esitatud ei ole. Ilma konto väljavõtteta ei saa kohus endiselt analüüsida, kas krediidiandja on kostja sissetulekuid ja igakuiseid kohustusi hinnanud piisava hoolsusega. Samas on juba krediidiandja antud selgitused ja kohtule esitatud analüüsi tulemused vasturääkivad. Näiteks on krediidiandja oma selgituses avaldanud, et jõudis järeldusele, et kostja keskmine stabiilne ja regulaarne palga laekumine oli 980 eurot 89 senti kuus (dtl 130), samas kui kohtule esitatud pangakonto analüüsi tulemustest nähtub, et kostja keskmiseks palgaks oli hoopis 810 eurot (dtl 132). Seega ei saa kohus veendunult asuda seisukohale, et krediidiandja oleks piisava hoolsusega analüüsinud kostja sissetulekuid ning kohustusi ning teinud laenuandmise otsuse tegelike andmete põhjal. Seesuguse asjaolu tõendamiskoormis lasus aga hagejal ja seda on kohus hagejale selgitanud. Seetõttu leidis maakohus kokkuvõtteks, et krediidiandja ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 25,90% aastas (vt dtl 40). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu summas 4900 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi 25,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi tagasimakseperioodiks oli 40 kuud, kohustusega tasuda alates 20. juunist 2022 graafiku alusel iga kuu laenu põhiosast ja intressist koosnevaid makseid ligikaudselt summas 39 x 187 eurot 89 senti ja 1 x 249 eurot 5 senti. Kostja tasus krediidiandjale kokku 438 eurot 32 senti (dtl 61–62). Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku 5
laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud piisava hoolsusega, siis on kostjal kohustus tasuda hagejale vaid põhivõlgnevus, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Põhivõla suuruseks on 4461 eurot 68 eurot (4900 – 438,32). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja on kohtuistungil esitanud alternatiivse nõude juhuks, kui kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja soovis sellisel juhul, et kohus mõistaks kostjalt välja põhinõude 4461 eurot 68 senti. Summa kujuneb nii, et laenust 5000 eurot võeti maha 538 eurot 32 senti (lepingutasu summas 100 eurot ning kostja poolt tehtud tagasimaksete kogusumma 438 eurot 32 senti). Hageja taotles ka viiviste väljamõistmist seadusest tulenevas määras (dtl 136–137). Tulenevalt eelnevast asus maakohus seisukohale, et hageja alternatiivne nõue kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4461 eurot 68 senti. Tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest on hagejal õigus kostjalt nõuda ainult seadusjärgset viivist. Viivist tuleb arvutada perioodi 8. novembri 2022 kuni 19. juuni 2023 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku 271 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohus tuvastas asjas juba eelmisel läbivaatamisel, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning tegi sisuliselt käesolevas lahendis sama otsustuse nagu esimesel korral. Ka esitas hageja alternatiivse nõude alles lõppistungil. Seetõttu leidis maakohus, et hageja on täiendavad menetluskulud endale ise tekitanud ning nende kostja kanda jätmine (kes on menetluses osalenud minimaalselt) oleks äärmiselt ebaõiglane. Eriti arvestades, et hageja vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu on kostja finantsseisund ilmselgelt niigi keerukas. Seesuguses olukorras olnuks vastutustundlik juba algusest peale piirduda üksnes põhisumma nõude esitamisega, mille kohus saanuks rahuldada tagaseljaotsusega ning kummalegi poolele ei oleks sel juhul tekkinud ülemääraseid menetluskulusid. Kuna maakohus rahuldas esialgse hagiavalduses esitatud nõude 85% ulatuses, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda 85% ulatuses ainult esimese menetluse ning uue läbivaatamise kohtuistungiga seotud menetluskulude osas, hageja teise astme menetluskulud ning ka ülejäänud asja uue läbivaatamise kulud maakohtus jättis maakohus hageja enda kanda. Kostja sisuliselt esimeses menetluses ei osalenud, seega ei saanud tal tekkida ka menetluskulusid. Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja istungil osalemise kulude kohta, mistõttu kohus järeldas, et nende kulude kindlaksmääramist ja väljamõistmist hageja ei soovi. Hageja tasus riigilõivu 630 eurot. Hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt, st 300 eurot (720 euro asemel), mis on tavapärases võlanõude asjas sisuliselt standardhagi esitamisel kohtu hinnangul piisavaks tasuks. Varasemalt on kohtupraktikas loetud standardhagi koostamisel piisavaks ka tasumäära 50 eurot, kuid käesolevas asjas leidis maakohus, et see ei ole piisav (inflatsioon, töö lisandumine seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamisel kohtupraktika muutumisega, asja uuele läbivaatamisele saatmine). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena (630 + 300) * 85% = 790 eurot 50 senti. Maakohus märkis hageja taotlust arvestades, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata, menetluskulud 15% ulatuses hageja kanda ja hageja 6
menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt rahuldamata. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja hagi tervikuna, mõistes kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg 4838 eurot 32 senti, intressid 370 eurot 80 senti, lepingu muutmise tasu 25 eurot, sissenõudmiskulude hüvitis 45 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 293 eurot 88 senti ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt alates 20. juunist 2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta tervikuna kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus ja varasemas apellatsioonimenetluses 2528 eurot 33 senti (s.o riigilõiv 980 eurot, kulutused õigusabile maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot ja kulutused õigusabile hagimenetluses maakohtus ja ringkonnakohtus 1528 eurot 33 senti). Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palus ringkonnakohtul arvestada uut dokumentaalset tõendit, s.o kostja pangakonto väljavõtet perioodi kohta 1. novembrist 2021 kuni 3. maini 2022 ja AS LHV Finance 15. juuli 2024. a selgitust, leides, et maakohtu menetluses ei saanud ta esitada neid maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Laenuandja on kostjale laenu andmisel kohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet (sh kostja pangakonto väljavõtte alusel), vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmine on tõendatud, kohtuotsus on üllatuslik. See asjaolu polnud vaidluse all. Vaidlust polnud asjas ka laenuandja poolt laenu andmisel tuvastatud kostja sissetuleku ja kohustuste suuruse kohta. Otsus on üllatuslik, kuna kohus pole hagejale selgitanud, et kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõte (vt hageja 15. aprilli 2024. a menetlusdokumendi lisa nr 2) koos laenuandja selgitusega (vt hageja 15. aprilli 2024. a menetlusdokumendi lisa nr 1) ei ole kohtule piisav, et tuvastada vastutustundliku laenamise põhimõtte kohast täitmist. Kuna kostja pole vastuväiteid esitanud, tuleb lugeda omaksvõetuks järgmised toimingud: kostja sissetulekuid ja kohustusi on kontrollitud kostja pangakonto väljavõtte alusel ja Maksu- ja Tolliameti maksutõendi andmete alusel. Kontrollid on teostatud taotluse esitamisele eelneva kuue kuu perioodi osas; kontrolli tulemusena on laenuandja tuvastanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek on 980 eurot 89 senti kuus; kontrolli tulemusena on laenuandja tuvastanud, et kostja igakuised finantskohustused olid 92 eurot 32 senti kuus; laenuandja kontrollis kostja eelnevat maksekäitumist ning maksehäireid maksehäirete registritest (krediidiinfo ja krediidiregister), mis kõik on saanud vastuseks, et kostjal negatiivne maksekäitumine varasemast perioodist puudub; tulenevalt eeltoodust jõudis laenuandja kostja esitatud taotluse, pangakonto väljavõtte jm dokumentide/andmete analüüsimise tulemusena põhjendatud otsuseni, et kostja on krediidivõimeline ning on teinud kostja osas positiivse krediidiotsuse laenu andmiseks 5000 eurot (maksegraafiku kohaselt on laenulepingust tuleneva kostja igakuise kohustuse suuruseks 187 eurot 89 senti kuus). Laenutaotlejalt on nõutud pangakonto väljavõtte esitamist (tõendatud laenuandja selgitusega ja väljavõttega kostja pangakonto väljavõttest) ja selle alusel on laenuandja teostanud kostja sissetuleku ja kulutuste/kohustuste analüüsi. Kohtupraktikast ei tulene, et selline kostja pangakonto väljavõte tuleks tervikuna esitada ka kohtule kontrolli teostamiseks. Maakohus ei ole menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes põhjendanud, miks need tõendid ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte kohast täitmist ja eespool toodud toimingute tegemist laenuandja poolt (sh kostja pangakonto väljavõtte alusel vastava analüüsi teostamist). Laenu anti igati maksejõulisele isikule – kostja igakuine sissetulek oli kostja pangakonto väljavõtte kohaselt minimaalselt 980 eurot 89 senti kuus, igakuised laenukohustused 92 eurot 32 senti kuus, samas kui laenumakse laenulepingu alusel oli igakuiselt 187 eurot 89 senti kuus. Eeltoodut arvestades tulnuks hagi tervikuna rahuldada, sest tõendatud on vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmine.
7
Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 403 4 lg 7 viimase lause. Laenutaotluses on kostja avaldanud, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 1300 eurot kuus. Laenuandja poolt teostatud kontrolli tulemusena leidis tuvastamist, et need andmed ei vasta tegelikkusele (tegelik kostja sissetulek oli 980 eurot 89 senti kuus). Seega on esitatud valeandmed ning VÕS § 4034 lg 7 esimene ja teine lause ei kohaldu. Menetluskulud tuleb jätta tervikuna kostja kanda ja tervikuna kostjalt välja mõista, maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Kuna vastutustundliku laenamise põhimõtet on täidetud kohaselt ja hageja hagi tuleb tervikuna rahuldada, siis tuleb ka menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta tervikuna kostja kanda. Maakohus on ekslikult märkinud (vt otsuse p 31), et hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja istungil osalemise kulude kohta, mistõttu maakohus järeldas, et nende kulude kindlaksmääramist ja väljamõistmist hageja ei soovi. Hageja 15. aprilli 2024. a menetluskulude nimekirja kohaselt (vt p 3.3.) soovis hageja ka istungiga seotud menetluskulude väljamõistmist, s.o istungi ajakulu 40 minutit ehk 93 eurot 33 senti (tunnitasu 140 eurot ilma käibemaksuta). Maakohus ei ole ühtlasi pooltele ka andnud eraldi tähtaega istungiga seotud menetluskulude nimekirja esitamiseks. Maakohus on asunud seisukohale (vt kohtuotsuse p 33), et hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt, st 300 eurot. Sellisele seisukohale asudes on kohus selgelt ületanud diskretsioonipiire. Hageja menetluskulud on põhjustanud kostja. Kohus ei ole arvestanud, et asjas on kantud õigusabikulu ka maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot. Kolmandaks ei ole kohus hageja õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust (tunnitasu ega ajakulu) sisuliselt hinnanud. Hageja esindaja tunnitasu 140 eurot tunnis on igati põhjendatud ja vajalik. Kõiki hagiavalduse koostamiseks ja kohtule esitamiseks vajalikke toiminguid ei ole füüsiliselt võimalik teha vähem kui 5 tunniga. Mõistlik ajakulu ei saa olla väiksem kui 10 tundi 15 minutit, millele lisandub istungi ajakulu 40 minutit. Asjas on igati põhjendatud ja vajalik õigusabikulu hagimenetluses 1528 eurot 33 senti (1435 eurot + istungi osas 93 eurot 33 senti), millele lisandub riigilõivu kulu 980 eurot ja kulutused õigusabile maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, s.o kokku 2528 eurot 33 senti.
8.Kostja hageja apellatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud.
9.Tartu Ringkonnakohus keeldus 11. märtsi 2025. a määrusega hageja apellatsioonkaebusele lisatud kostja pangakonto väljavõtte perioodi 1. november 2021 – 3. mai 2022 kohta ja AS-i LHV Finance 15. juuli 2024 selgituse vastuvõtmisest.
10.Hageja esitas 12. märtsil 2025 vastuväite kohtu tegevusele osas, millega kohus keeldus apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest. Hageja on apellatsioonkaebuses põhjendanud uute tõendite lubatavust. Tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks, kuna maakohus on laenuandjale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ette heitunud just nimelt seetõttu, et kohtule ei ole tervikuna esitatud vastavat kostja pangakonto väljavõtet. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud, seega tuleb asuda seisukohale, et kostjal ei ole vastuväited uute tõendite vastuvõtmise osas. Ebatäpne on viide, nagu ei oleks hageja maakohtus üldse kostja pangakonto väljavõtet esitanud – kokkuvõtlik kostja pangakonto väljavõte on hageja poolt maakohtule esitatud hageja 15. aprilli 2024. a menetlusdokumendi lisana nr 2. Kohtupraktikast ega seadusest ei tulene, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrolli oleks kohtul võimalik teostada vaid juhul, kui kohtule on esitatud kostja pangakonto väljavõte tervikuna – käesoleval juhul on kohtul võimalik seda kontrollida maakohtule 15. aprillil 2024 esitatud kokkuvõtliku kostja pangakonto väljavõtte ja laenuandja kirjaliku selgituse põhjal. Andmete õigsuse osas vaidlust polnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hageja menetluskulud 79 eurot 33 senti. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt menetluskulud 79 eurot 33 senti. Muus osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 18. juuli 2024. a apellatsioonkaebuse menetlusega seotud menetluskulud ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus poolte endi kanda.
12.Hageja esitas ringkonnakohtu 11. märtsi 2025. a määrusele tõendite vastuvõtmisest keeldumise kohta vastuväite. Ringkonnakohus tugines tõendite vastuvõtmisest keeldumisel sellele, et maakohus on tsiviilasjas 2. juuni 2023. a puuduste kõrvaldamise määruses selgitanud hagejale kohustust esitada andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning kõik asjakohased tõendid (dtl 24). Samuti nähtub, et esimesel korral asja arutades on maakohus 17. augustil 2023 tehtud otsuse punktis 14 selgitanud, et kohtule ei ole kostja pangakonto väljavõtet esitatud ja kui kohus ei saa nimetatud pangakonto väljavõtet analüüsida, ei ole kohtul võimalik veenduda, et vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks järgitud. Hageja on vastuseks maakohtu otsuses märgitule olnud varasemas apellatsioonimenetluses seisukohal, et ükski õigusakt ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist saaks tõendada vaid pangakonto väljavõttega (dtl 96) ning pole ka asja uuel läbivaatamisel pangakonto väljavõtteid esitanud. Seega on maakohus pangakonto väljavõtte esitamise vajadusele ka menetluses viidanud ning hagejale pidi maakohtu seisukoht teada olema. Hageja on valinud, missugused tõendid ta vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks esitab. Hageja on varem esitanud AS-i LHV Finance 13. aprilli 2024. a selgituse vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta. Ringkonnakohus jääb 11. märtsi 2025. a määruses toodud seisukoha juurde. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hageja on seisukohal, et ta on põhistanud uute tõendite lubatavust. Asjas nähtub, et apellatsioonkaebuses on hageja seejuures tuginenud maakohtu poolsele menetlusõiguse normi rikkumisele, väites, et maakohus pole hagejale selgitanud, et hageja esitatud konto väljavõte pole piisav, et lugeda tõendatuks vastutustundliku laenamise põhimõtte kohast täitmist. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Nagu ringkonnakohus juba 11. märtsi 2025. a määruses märkis, nähtub mh maakohtu 17. augusti 2023. a otsuse p-st 14 kostja pangakonto väljavõtte esitamise vajadus. Ekslik on hageja väide, et tema enda koostatud analüüs kostja pangakonto väljavõtte kohta ongi konto väljavõte. Hageja professionaalina peab olema teadlik sellest, mida mõistetakse isiku pangakonto väljavõtte all, ja väited, justkui oleks pidanud maakohus veel täiendavalt selles osas hagejat teavitama, et esitatud analüüs pole kostja konto väljavõte, pole põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et ekslik on hageja seisukoht, et praegusel juhul tuleks uued tõendid võtta asja juurde, kuna kostja pole sellele vastu vaielnud ja tegemist on asja õigeks lahendamiseks vajalike tõenditega. Olukorras, kus hageja ei ole vaatamata maakohtu vastavatele selgitustele pidanud vajalikuks esitada tõendeid, millele maakohus on varasemas menetluses viidanud, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks võtta vastu apellatsioonimenetluses hilinenult esitatud tõendeid. See pole põhjendatud isegi praegusel juhul, kus kostja pole apellatsioonkaebusele vastanud ega oma seisukohta mh tõendite vastuvõtmisele esitanud. Nimetatust ei saa ka teha järeldust, et kostja on tõendite vastuvõtmisega nõus. Väide, et uued tõendid on vajalikud asja õigeks lahendamiseks, ei ole
9
kõike eeltoodut arvestades samuti põhjendatud. Eeltoodut arvestades tuleb jätta hageja vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
13.Praegusel juhul on maakohtu otsuse vaidlustanud vaid hageja hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja pole maakohtu otsust vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus otsust vaid vaidlustatud osas.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mis puudutab haginõude osalist rahuldamist, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist puudutavas osas. Sellest tulenevalt ei korda ringkonnakohus maakohtu vastavaid põhjendusi TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.
15.Vastuseks vastavatele hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Nagu maakohus on viidanud, peab maakohus kontrollima tühisuse aluseid, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, omal algatusel. Seega ei ole põhjendatud hageja viited sellele, et kuna kostja vastavas osas vastuväiteid ei esitanud, tuleb lugeda erinevad toimingud kostja poolt omaksvõetuks. Lisaks sellele, et kohus peab omaalgatuslikult vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollima, ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka omaksvõtu eeldused täidetud.
17.Nagu eespool märgitud, ei ole hageja esitanud maakohtule kostja pangakonto väljavõtet. Hageja vastupidised seisukohad ei ole põhjendatud. Maakohus on põhjendatult viidanud sellele, et hageja esitatud tõend (dtl 132–134) ei ole kostja pangakonto väljavõte, vaid krediidiandja omapoolne analüüs kostja konto väljavõtte kohta. Nagu ringkonnakohus eelnevalt vastuväidet lahendades märkis, oli maakohus asja esimest korda lahendades selgitanud pangakonto väljavõtte esitamise vajadust ning hageja pidi teadma, mida kujutab endast pangakonto väljavõte. Hageja oli varasemas apellatsioonimenetluses seisukohal, et ükski õigusakt ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist saaks tõendada vaid pangakonto väljavõttega (dtl 96). Seega teadis hageja maakohtu seisukohta pangakonto väljavõtte esitamise vajaduse osas ning maakohtu otsus ei saanud tulla ka hagejale üllatusena. Kui hagejal oleks olnud probleeme pangakonto väljavõtte esitamisega (et krediidiandja seda talle ei väljastanud), oleks saanud ta taotleda soovi korral vastava tõendi kogumist kohtu poolt. Seda pole hageja vajalikuks pidanud. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et ilma konto väljavõtteta ei saa kohus endiselt analüüsida, kas krediidiandja on kostja sissetulekuid ja igakuiseid kohustusi hinnanud piisava hoolsusega. Nagu märgitud, on hageja tuginenud ka sellele, et kohtupraktikast ega seadusest ei tulene, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrolli oleks kohtul võimalik teostada vaid juhul, kui kohtule on esitatud kostja pangakonto väljavõte tervikuna. Praegusel juhul nähtub ringkonnakohtule, et maakohus on hageja esitatud tõendeid ka sisuliselt hinnanud ega ole neid kõrvale jätnud ning on põhjendanud, et krediidiandja antud selgitused ja kohtule esitatud analüüsi tulemused on vasturääkivad. Nii viitas maakohus, et näiteks on krediidiandja oma selgituses avaldanud, et jõudis järeldusele, et kostja keskmine stabiilne ja regulaarne palga laekumine oli 980 eurot 89 senti kuus (dtl 130), samas kui kohtule esitatud pangakonto analüüsi tulemustest nähtub, et kostja keskmiseks palgaks oli hoopis 810 eurot (dtl 132). Sellest tulenevalt on maakohus ka põhjendatult leidnud, et ei saa veendunult asuda seisukohale, et krediidiandja oleks piisava hoolsusega analüüsinud kostja sissetulekuid ning kohustusi ning teinud laenuandmise otsuse tegelike andmete põhjal. Eeltoodut arvestades on maakohus põhjendatult järeldanud, et krediidiandja ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10
Ilma pangakonto väljavõtteta ei olnud maakohtul võimalik hinnata ka seda, kas laenu anti igati maksejõulisele isikule, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuses. Kuivõrd hageja ei esitanud maakohtus vastavaid tõendeid, ei saanud maakohus järeldada ka hageja soovitut, justkui oleks kostja esitanud laenutaotluses valeandmeid, mis võimaldanuks kohaldada VÕS § 4034 lg 7 viimast lauset. Maakohus on esitatud tõendite alusel põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.
18.Hageja on vaidlustanud ka maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotuse, leides, et kuna vastutustundliku laenamise põhimõtet pole rikutud, tuleb hagi tervikuna rahuldada ja menetluskulud jätta tervikuna TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Mh on hageja tuginenud sellele, et menetluskulud on põhjustanud kostja. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on maakohus jaotanud õigesti menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul pole seejuures maakohus ületanud diskretsioonipiire, kui leidis, et kuna maakohus rahuldas esialgse hagiavalduses esitatud nõude 85% ulatuses, tuleb maakohtus kantud menetluskuludest jätta kostja kanda 85% ainult esimese menetluse ning uue läbivaatamise kohtuistungiga seotud menetluskulud, hageja teise astme menetluskulud ning ka ülejäänud kulud maakohtus aga hageja enda kanda. Asjakohased on seejuures ka maakohtu põhjendused, miks hüvitamisele kuuluvad vaid esimese menetluse ning uue läbivaatamise istungiga seotud menetluskulud maakohtus 85% ulatuses, mida ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata.
19.Hageja on vaidlustanud ka maakohtu otsuse menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtu otsuse põhjendustega, mis puudutab õigusabikulude põhjendatust selles osas, et standardhagi esitamisel on piisav kulu õigusabile kokku 300 eurot. Nimetatud summa sisaldab ringkonnakohtu hinnangul mh kulutusi õigusabile maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot. Nagu maakohus viitas, on praktikas peetud põhjendatuks ka 50 euro suurust tasu. Arvestades, et praeguses asjas esindab hagejat vandeadvokaadist esindaja, kelle tunnitasu määraks on 140 eurot, võib ka sellisel juhul pidada põhjendatuks, et tüüphagiga seotud hagi esitamisele ja sellega seotud toimingutele ei peaks kuluma rohkem kui 2 tundi. Seejuures tuleb võtta arvesse, et nimetatud vaidlustes on teada, missugused dokumendid, andmed, normid on asjakohased ja mida esitada. Praeguses asjas ei olnud tegemist ka millegi poolest eripärase vaidlusega. Õige on samas see hageja väide, et maakohus on ekslikult viidanud, justkui poleks hageja taotlenud kohtuistungiga seotud kulude hüvitamist. Hageja on palunud 15. aprilli 2024. a menetlusdokumendis mh mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 2435 eurot, millele lisandub 3. juuni 2024. a kohtuistungiga kaasnev menetluskulu (dtl 124). Istung kestis 40 minutit (dtl 136–138), tunnitasu määraks on 140 eurot. Põhjendatud menetluskulu on ka hageja lepingulise esindaja istungil osalemise kulu. Arvestades menetluskulude jaotust (85%), tuleb osaliselt seega maakohtu otsus menetluskulude suurust puudutavas osas tühistada ning lisaks tuleb maakohtu väljamõistetud menetluskulule kostjalt hageja kasuks välja mõista istungikulu 79 eurot 33 senti (93,33 x 85%). Kokku on seega hageja põhjendatud menetluskulud, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, 869 eurot 83 senti (790,50 + 79,33). TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
20.Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg-st 22 lähtudes otsuse tervikresolutsiooni kehtivas sõnastuses.
21.Kuigi maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada menetluskulude suurust puudutavas osas ning sellest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada, jätab ringkonnakohus 11
menetluskulud seoses 18. juuli 2024. a apellatsioonkaebuse menetlemisega ringkonnakohtus poolte endi kanda, arvestades, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulusid TsMS § 178 lg-st 4 tulenevalt ei hüvitata.
(allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.