Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

12.12.1997.a. sõlmisid AP ja AS Eesti Ühispank Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on tutvunud ja kohustub täitma pangakaardi kasutamise lepingu tingimusi ja panga hinnakirja. Pärast arvelduskonto avamisest ja maksekaardi lepingu sõlmimist on kostja maksekaardiga võtnud sularahaautomaatidest välja raha ning teostatud tehinguid, ületades kokku 9910,00 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase PIN koodiga maksekaart. Lepingu p. 1.2 järgi on kaart panga omand. Lepingu p 7.1 järgi kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele. Punkt 7.2 järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN koodi. Punkt 7.3 järgi kohustus kostja koheselt informeerima hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Punkti 7.4 järgi kohustus

kostja järgima panga poolt määratud arvelduste korda. Punkti 7.9 järgi peab kostja korvama hagejale kõik kaardi valdaja kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjud. Lepingu p. 8.1 alusel kohustub kostja tasuma pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, teenustasud ja muud kaardiga seonduvad summad. Lepingu p. 3.4 järgi ei vastuta pank kostjale pangast olenematutel asjaoludel tekitatud kahju eest. Kostja võis pangakaardiga õiguslikul alusel teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Konto omanikul ehk kostjal on hagejaga sõlmitud arvelduslepingust ja pangakaardi kasutamise lepingust tulenevalt nõudeõigus hageja vastu üksnes kontol olevate vahendite (kontojäägi) osas. Kuigi pangakaardi kasutamise lepingus ei olnud üheselt sätestatud, et kaardi valdajal on lubatud teha lepinguga kokkulepitud toiminguid üksnes kontol olevate rahaliste vahendite piires, ei anna ka nimetatud leping kaardi valdajale õiguslikku alust kasutada kaardiga seotud arvelduskontot suuremas summas, kui kontol raha on. Tulenevalt eeltoodust andis kliendi isikliku tunnuskoodi (PIN-koodi) kasutamine pangale aluse eeldada, et pangakaardi kasutamisel (sularaha väljavõtmisel) on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud just nimelt klient. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et pank ja kaardivaldaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise (VISA Electron pangakaardi kasutamise lepingust tuleneva) võlasuhte kaudu. Kostjal käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Eeltoodud seisukohtadest lähtuvalt nähtub, et kostjal puudus õiguslik alus kokku 9910,00 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ning peab selle hagejale tagastama. Arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja pangakaardiga on sularahaautomaadist kostjale väljastatud salajase tunnuskoodiga (PIN koodiga) pangakaarti kasutades võetud välja raha kostja arvelduskontovabade rahaliste vahendite jääki ületavas summas. Tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas sai võimalikuks järgneval põhjusel: osaliselt 1996.a. sügisest ning suuremahulisemalt 1997. aastast alustas hageja kulukaid infotehnoloogilisi töid pangakaartide protsessori IAS automaadi serverilt oma majasisese automaadiserverile üleminekuks. Automaadi server on lüli, mis reguleerib sularahaautomaatidest tulevaid päringuid ja edastab neid vastavalt tehingu parameetritele teistele osapooltele. Üleminekuperioodil paigaldas Eesti Ühispank uusi sularahaautomaate ainult ühendatuna oma automaadi serveriga, samas varasemal perioodil paigaldatud sularahaautomaadid ning kõik ülejäänud pankade sularahaautomaadid kasutasid kaarditehingute autoriseerimiseks IASi autoriseerimisserverit ning sinna jäädvustatud kaartide vabu vahendeid. Seega töötas samaaegselt Eesti Ühispanga kaartide jaoks kaks erinevat autori seerimisekeskust, kusjuures oma server töötas otse kontol olevate vabade vahendite vastu (arveldused pangakontoris) ning IAS autoriseerimisserver kasutas perioodiliselt uuendatud kaartide vabade vahendite arvestust, sama lahendust kasutati ka põhjamaades mitmetes suurtes pankades. Kuna süsteemide vahel ei vahetatud informatsiooni reaalajas (online), sai võimalikuks, et ühe ja sama kaardiga võeti kahe erineva süsteemi kasutamise tõttu automaadist välja rohkem raha kui maksekaardi omaniku enda kontol seda tegelikult oli. Seega läks avaldusarve peale kõikide tehingute laekumist n.ö. miinusesse. Sularahaautomaatides teostatud tehingute informatsioon nähtus arvelduskontol ajalise hilinemisega, mille tõttu sularaha väljavõtmise tehingute teostamise järel pangakontoris samal ajal või järgmisel päeval muid tehinguid teostades ei nähtunud kontol veel eelnevalt teostatud sularaha väljavõtmise tehinguid. Hageja leiab, et kostja on alusetult saanud 9910 krooni, mis tuleb tal tagastada. AS Eesti Ühispank loovutas nõude hagejale. Kostja ei ole vaatamata ettepanekule raha tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivised 3373,11 krooni seisuga 10.06.05 järgmiselt: alates 01.01.1999-01.07.2002 vastavalt 1277 päeva eest viivis aastas 3%, 01.07.2002-01.05.2004

viivitus 670 päeva, viivis aastas 7% ja 01.05.2004-10.06.2006 vastavalt 404 päeva eest vastavalt 6 kuu Euribor +7 % aastas, kokku 3373,11 krooni. Hageja ei nõustunud kostja väidetega; raha on kontolt välja võetud pin-koodiga, kostja ei ole tõendanud, et kaart, kood oleks kolmandate isikute kasutuses, kostja kohustus oli hoida kood saladuses ja teavitada kadumisest panka kohselt. Raha, mis kanti kostja arvele, on kõigepealt kantud sularahana sisse Hoiupanka ja sealt üle kantud kostja kontole. Tõendid: leping, üldtingimused, konto väljavõte, teatis nõude loovutamise kohta, võlateatis kostjale.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja sai pangakaardi vastavalt oma taotlusele 12.12.1997. Kaart ja pin-koodi leht olid diplomaadikohvris kasutamata ja eraldi. 1997/1998 oli juhus kui tänaval käies avanes kohvrilukk, sisu paiskus tänavale, korjas asjad kokku, kontrollimata, kas kõik asjad on alles. Sellest teatas politseile ja Ühispanga Suur- Karja kontorisse veebruaris. Kaardi kadumisest sai teada, kui pank saatis koju info, et konto jääk on miinuses. Panga info kohaselt on kostja arvele keegi võõras isik kandnud raha 11900 kostja teadmata ja põhjuseta. Panga tõttu tekkis olukord, et võõra isiku tõttu võis kostja konto sattuda miinusesse. Kostja selgituste kohaselt ei olnud tal pangas raha. Kostjal ei olnud võimalik kontrollida kontojääki tulenevalt kahest erinevast süsteemist. Pank on ise süüdi, tema tarkvara võimaldas sellist olukorda tekkida. Kostjale on tundmata isik D. L Tõendid: kostja taotluse alusel hagejalt väljanõutud maksekorraldus kostjale raha ülekandmise kohta kolmanda isiku poolt, AS SEB Ühispanga kiri kostjale 28.01.2005, Põhja Politseiprefektuuri kiri 21.03.2005

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Vastavalt VÕSRS §-ile 11 kuuluvad käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted. TsK § 477 lg 1 järgi peab isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatu vara tagastama. TsK § 477 lg 6 järgi laienevad märgitud sätted ka juhtudel, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et AS Eesti Ühispank ja kostja vahel oli sõlmitud arvelduskontoleping nr 0069396 detsembris 2007 (lk 10) sularahaautomaadi ja makseautomaadi kasutamiseks ning et kostja sai isiklikuks kasutamiseks maksekaardi. Vaidlust ei olnud selles, et kostja sai raha kasutada arvel oleva raha piires. Seega oli poolte vahel kokkuleppe, et tal on õigus teostada kaardiga tehinguid ning võtta automaadist sularaha välja kontojäägi piires. Hageja poolt kohtule esitatud maksekorraldusest ja kostja enda poolt kohtule esitatud panga kirjast kostjale nähtub, et kostja kontole laekus 08.01.98 raha 11900 krooni teisest pangast, so Hoiupangast. Kostja selgituste kohaselt läks tema kaart, pin-kood kaduma 1998.a. veebruaris, küll aga ei ole kostja esitanud selle kohta tõendeid, et pärast kaardi kadumist oleks ta panka teavitanud võimalikust kaardi kadumisest ja palunud vastavalt kaart sulgeda. Nimetatu tuleb lepingu p st 7.3. ja 5.2. Esitatud politseiasutuse kirjast nr 2.10.3.2005 nähtub, et ei ole võimalik tuvastada sündmust kostjalt väidetavalt 1997-1999 toimunud dokumendi varguse kohta. Kohtule esitatud kostja konto väljavõttest ilmneb, et ajavahemikus 01.01.1998-31.12.1998 on sularahaautomaatidest välja võetud kostja kaardiga vastavalt 1800 krooni, 5000 krooni, 5000 krooni 2500 krooni, 2500 krooni, 2500 krooni, 2000 krooni ja 500 krooni, kokku 21800 krooni, millele lisandub 10 krooni teenustasu ja arvestades laekunud 11900 krooni, on tehingute saldo –

(miinus) 9910 krooni. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks lepingu p 7.3 ja 5.2 alusel teavitanud panka võimalikust kaardi kaotusest ja taotlenud kaardi blokeerimist, mis välistanuks väidetavalt pärast 1998. veebruaris kaardi kaotamist, sellega tehingute tegemise ja sularaha väljavõtmise automaadist, on tõendamata kostja väited, et keegi kolmas isik on saanud märgitud raha ning seetõttu ei saa järgneda panga vastutust selle eest, et pank on välja maksnud raha enam kui kostja kontol raha tegelikult oli. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud, et märgitud perioodil 01.01.1998-31.01.1998 on kostja võtnud välja sularahaautomaatidest tema kasutuses oleva kaardiga kokku 21800 krooni, mis ületas tema kontol olevat rahasummat 9900 krooni võrra. Hageja väidetel on kostja saanud 9910 krooni, kuid konto väljavõttest nähtub, et märgitud 10 krooni on teenustasu, mida pank on arvestanud kostjale ja väljavõttest ei nähtu, et kostja oleks märgitud 10 krooni sularaha väljavõtnud või teinud sellega tehingud, mistõttu on saadud summa tegelikult 9900 krooni, mitte 9910 krooni nagu väidab hageja. Kuigi kostja väidetel ei tunne ta isikut, kes tema kontole teise panga vahendusel raha kandis, ei saa see mõjutada asjaolu, et kostja kontolt on raha välja võetud üle limiidi ehk üle selle, mis tal kontol oli seoses kolmandalt isikult laekuvaga. Kuivõrd kostja sai tehinguid teha nii kontoris kui automaadis kontol oleva raha piires so 11900 krooni ulatuses, kuid tegi tehinguid väärtuses krooni, siis ületab tema poolt teostatud tehingute maht (ülekantud 11900 - saadud raha 21800 krooni) 9900 krooni võrra tema kontol olnud raha, omandades seega 9900 krooni alusetult, milleks tal lepingust tulenevalt õigust polnud. Kostja ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et nõue on panga poolt loovutatud koos viivisega OÜ-le A01.12.2004, mistõttu on ka nõude loovutamine hagejale kostja vastu tõendatud. Viimase kinnituseks on hageja esitanud ka omapoolse teatise 01.12.2004. Nõudeõiguse loovutamine on lubatav alates 01.07.2002 kehtiva VÕS 164 lg 1 järgi, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv Eeltoodu tõttu on hageja nõue alusetult omandatu tagastamiseks põhjendatud ja tõendatud vaid osaliselt so summas 9900 krooni. Kostja väited sellest, et tema ei ole vastutav selle eest, et sai võimalikuks raha väljavõtmine enamas ulatuses kui kontol raha oli, on tõendamata, muuhulgas ei oma alusetult saadu tagastamisel üldse tähendust asjaolu, kas isik, kes alusetult midagi sai, oli selles süüdi või mitte. TsK § 231 järgi on võlgnik rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral kohustatud maksma viivitamise aja eest viivist 3% aastas, kui seadusega või lepinguga kokku ei ole lepitud teisiti. Alates 01.07.02 kehtiva VÕS (Võlaõigusseadus) § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS RakS § 14 järgi loeti kuni Eesti Euroopa Liiduga liitumiseni VÕS § 94 lg 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas, kui ei ole kokku lepitud teistsugust intressimäära. Viivise arvestusele ja suurusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, mistõttu lähtub kohus hageja arvestusest, kuid lähtudes tuvastatud põhivõla ulatusest, milleks on 9900 krooni. 01.01.1999-01.07.2002 on viivitatud päevad arv vastavalt 1277 ja viivis aastas 3%, mis teeb viiviseks vastavalt 1036,70 krooni. 01.07.2002-01.05.2004 on viivitus 670 päeva, viivis aastas on 7%, mis teeb vastavalt viiviseks 1266,30 krooni. 01.05.2004-10.06.2005 on viivitus 404

päeva, viivis on vastavalt 6 kuu Euribor +7 %aastas (so 2%+7%=9% aastas), mis teeb 959,90 krooni. Kokku on viivis vastavalt 3262,90 krooni. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista alusetult saadud 9900 krooni ja sellelt viivis 3262,90 krooni, kokku 13162,90 krooni. Kuivõrd hagi on esitatud enne 01.01.06 kehtima hakanud menetlusseadust, tuleb kohaldada kooskõlas TsMSRaks § 3 varemkehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg1 p1, mille kohaselt jäävad kostja kanda hageja riigilõiv proportsionaalselt hagi rahuldatud osale ja õigusabikulud 5% lähtudes hagi rahuldatud osast. Hageja tasus lõivu 1050 krooni, hagi kuulus rahuldamisele 99 % ulatuses, seega tuleb kostjalt välja mõista lõivu katteks 1039,50 krooni. Hageja kandis õigusabikulusid vastavalt arvele 529849 10.06.05 664,16 krooni. Õigusabikulude katteks tuleb kostjalt välja mõista hagi rahuldatud osast 5%, mis teeb vastavalt 658,14 krooni.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.