Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja andis 10.11.2006 kostja palvel viimasele laenuks 200 000 krooni, mille kostja pidi tagastama 11.12.2006. See vormistati allkirjaga, mille kostja täitis isiklikult ja allkirjastas. Hageja palub välja mõista põhivõla 200 000 krooni ning viivise VÕS §-de 113 lg 1 ja 94 lg 1 alusel summas 2 500 krooni. Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole kunagi saanud hagejalt 200 000 krooni laenuks. Hagejal puudusid sellised rahalised vahendid. Kostja on seisukohal, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja esitas vastuhagi lepingust tuleneva kohustuse puudumise tuvastamiseks. Vastuhagi O.J. vastuhagi kohaselt ei vaidlusta kostja võlatunnistusele allakirjutamist, kuid ta ei ole saanud võlatunnistuses märgitud rahasummat. O.J. on seisukohal, et hagejal ei saanud olla sellist rahasummat. Kuigi N. L on väitnud, et tema vanemate N.O. ja J.O. korteri müügist 26.07.2000 saadud raha on hageja kasutanud laenu andmiseks kostjale, ei nähtu ühestki dokumendist, millal ja kuidas on hageja saanud selle raha oma valdusesse. N. L vanemad müüsid korteri, et saada raha eramu ehitamiseks. O.J. on kindel, et nad kasutasidki raha sellel otstarbel, mitte ei andnud tütrele. O.J. ei saanud võtta endale kohustust tagastada laenuks saadud 200 000 krooni ühe kuu jooksul, see on ebamõistlik tähtaeg. O.J. ei ole selle summa võrra parendanud temale kuuluvat eluruumi, see raha ei kajastu ka O.J. pangakontol. Asjaolu, et O.J. rahalised võimalused olid väga piiratud, nähtub sellestki, et O.J. kuuluva korteri ostmiseks tuli võtta pangalaenu, kusjuures korteri hind oli ainult 50 000 krooni. Võlasuhe tekib tingimusel, et laenuandja täidab omapoolse kohustuse, st annab laenusaajale raha. Kui laenuandja ei ole täitnud oma kohustust, siis puudub ka võla tagastamise kohustus. N.O. vaidleb vastuhagile vastu. Allkirja tekstist nähtub selgelt, et O.J. on saanud 200 000 krooni kohustusega see summa tagastada 11.12.2006. O.J. vajas raha selleks, et oma korter korrastada ja kallimalt maha müüa. Pärast korteri müüki kavatses ta N. L laenu tagastada. O.J. pangakonto väljavõte ei hõlma tema majandustegevuse varasemat perioodi, eeskätt novembrit-detsembrit 2006. Kuid panga väljavõte lubab teha järelduse, et O.J. on hasartmängusõltlane. Vastuhageja esitatud ostu-müügi- ja pandileping 04.10.2000 ei saa olla tõendiks selle kohta, et kostja ei ole hagejalt raha saanud. Küll aga võimaldab teha järeldust selles, et ostetud korter vajas remontimist. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. N. L palub jätta vastuhagi rahuldamata. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, vastuhagi kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Tl-l 5 oleva pealkirjastamata venekeelse dokumendi sõnastus kohtu tõlkimisel on järgmine: „Mina, O.J. (isik. 37710140315) kohustun tagastama summa 200 000.-EEK N.O. tähtajaks 11.12.06.“ VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepingu sõlmimisega kohustub laenuandja andma rahasumma, laenusaaja – tagastama rahasumma. Kohus on seisukohal, et hageja poolt kohtule esitatud nn laenuleping ei tõenda laenu andmist kostjale. Tegemist on kostja kohustusega tagastada N. L 200 000 krooni. Kuid kostja on väitnud, et raha tagastamise kohustuse tekkimiseks vajalikku raha üleandmise kohustust ei ole kokku lepitud ega täidetud. Kostja on esitanud sellekohase vastuhagi. Kohus on seisukohal, et N.O. väited selle kohta, kuidas tema on saanud 200 000 krooni sularahas, kus ja kuidas ta seda sularahana viis-kuus aastat hoidis ning siis sularahana O.J. üle andis, on jäänud paljasõnaliseks. N. L ja O.J. elasid koos aastani 2004. Kooselu ajal osteti O.J. nimele 04.10.2000 sõlmitud ostu-müügi- ja pandilepinguga korter asukohaga X 33 Tartus.

Korteri ostmiseks võeti Tartu Eluasemefondilt laenu 30 000 krooni (leping tl 47-55). N.O. vanemad müüsid neile kuuluva korteri paar kuud varem, so 26.07.2000 (leping tl 23-25) hinnaga 230 000 krooni, millest 200 000 krooni tasuti samal päeval nende pangakontole. N.O. väitel andsid tema vanemad temale sellest rahast 200 000 krooni sularahas. N.O. väitel hoidis tema seda summat viis-kuus aastat kapis, täpsustades, et kapp asus vanemate majas, ning võttis kaasa kohtumisele O.J. , andes selle raha laenulepingu allakirjutamisel üle. N.O. väitel ei kasutanud ta saadud raha 04.10.2000 a korteri ostmiseks Tartus, küll aga hoidis raha mingi muu korteri ostmiseks. Hagejal ei ole kohtule esitada ühtegi tõendit selle kohta, kuidas tema valdusesse sai tema isa pangakontole kantud 200 000 krooni. Ta ei ole esitanud tõendeid, kas ja millal tema vanem on korteri ostu-müügilepingu alusel pangakontole kantud raha sularahas välja võtnud ning N. L üle andnud. N.O. elas koos O.J. veel mitu aastat pärast vanemate korteri müügist saadud raha väidetavalt enda valdusesse saamist, kuid ei kasutanud seda oma elamistingimuste parandamiseks. N.O. väitel hoidis ta saadud sularaha kapis. Kui kohus tundis huvi, kuidas tema elukaaslane ei saanud nelja aasta jooksul teada ühises majapidamises kapis olevast 200 000 krooni suurusest summast, selgus, et raha hoiti hageja ema juures kapis. Seega ei olnud raha hageja valduses. Kohus on seisukohal, et kuivõrd tl-l 5 oleva nn laenulepingu puhul ei ole märgitud, et O.J. on saanud laenuks 200 000 krooni, st laenuandja on täitnud laenulepingust tuleneva kohustuse rahasumma üleandmiseks, kostja on väitnud, et tema ei ole sellist rahasummat saanud ning hagejal ei olnudki sellist summat olemas ja hageja ei ole tõendanud sellise rahasumma kingituseks või muul viisil enda valdusesse saamist, tuleb hagi jätta rahuldamata, rahuldades vastuhagi. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et vastuhagi rahuldamise tõttu tuleb O.J. menetluskulud kanda N.O. l. N.O. menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.