2-05-20194/19 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.septembril 1997. a. sõlmitud individuaalse materiaalse vastutuse leping. 2. septembril 2004. a. saabus kostja koormaga Leedu Vabariigist. Kostja kasutuses oli hageja poolt liisitud vedukauto Volvo FH (riiklik registrinumber xxx xxx) koos treileriga Vanhool (registrinumber xxx xx). Kostja parkis sõiduki Tallinnas x oma kodu kõrvale. 3. septembril 2004. a. avastas kostja, et vedukauto, treiler ning koos sellega ka kaup on varastatud. Vargusega on hagejale tekitatud kahju 156.425 krooni: kaotsiläinud kauba (kivivill) maksumus 81.099 krooni, mis on hageja poolt kauba omanikule tasutud, kuid ei ole hüvitatud kindlustuse poolt; varastatud vedukauto kindlustuse poolt hüvitamata omavastutuse osa 49.500 krooni; vedukautosse paigaldatud kontrollploki väärtus 20.711 krooni; vedukautosse ostetud tööriistakomplekt 1650 krooni; vedukautos olnud raadisaatja väärtus 3465 krooni. Tekkinud kahju eest on vastutav kostja, kuna ta rikkus töö sisekorraeeskirju, parkides sõiduki tänavale, mitte aga valvega parklasse, nagu seda nõuavad nii hageja korraldus kui ka rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni (CMR) eeskirjad ning hageja poolt sõlmitud kindlustuslepingud. Kriminaalasja uurimine lõpetati alles 22. veebruaril 2005. a. ja hagile lisatud Volvo Estonia OÜ tõendi sai hageja 11. oktoobril 2005. a. Hageja ei saanud esitada hagi enne seda, kui politsei lõpetas kriminaalasjas menetluse. Tulenevalt tol ajal kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 8 lg. 4 (kehtis kuni 1. jaanuarini 2006. a.) ei kohalda töövaidlusorgan aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on aegunud ja kostja palub kohaldada aegumist. Tegemist on tööõigussuhtest tuleneva kahjuga ning ITLS § 6 lg. 1 järgi on aegumistähtajaks 4 kuud. Hagejale tekkis kahju 3. septembril 2004. a., kuid hagi kahju nõudes esitas ta kohtule alles 16. novembril 2005. a., seega üle aasta hiljem. Esimese astme kohtu otsus

16.novembril 2005. a., s. t. ilmselgelt peale ITLS § 6 lõikes 1 toodud hagi esitamise tähtaja 4 kuu - möödumist. Seega on tegemist nõude esitamisega peale nõude aegumist. Hageja poolt toodud põhjendused tähtaja ületamiseks ei anna põhjust kohaldada tol ajal kehtinud ITLS § 8 lõiget 4 (töövaidlusorgan ei kohalda aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik). Hagi esitamist antud asjas väljatoodud asjaoludel ei sega asjaolu, et seoses vargusega algatatud kriminaalasjas toimus uurimine, mis lõpetati veebruaris 2005. a. Hageja nõue tulenes hoopis teistest asjaoludest kui kriminaalasi ja kriminaalasja menetluse lõpetamine ei loonud nõudeõigust kostja vastu. Kostja vastutuse aluseks on töölepingu ja sisekorraeeskirja väidetavad rikkumised, kriminaalasjas aga eeldatavalt võõra vara omandamine. Samuti ei saa pidada asjaoluks, mis oleks takistanud hagi esitamist ITLS § 8 lg. 4 tähenduses, seda, et hageja sai viimased kohtule esitatud tõendid kätte alles oktoobris 2005. a. Nii eelmine protsessiseadus (TsMS 1998) kui ka praegu kehtiv ei välistanud täiendavate tõendite esitamist ega ka haginõude korrigeerimist vastavalt selle tõendatusele. Seetõttu ei saa pidada takistuseks, mis ei võimaldaks hagi esitada, seda, kui hagejal on osa tõendeid veel hankimata. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja Harju Maakohtu vaheotsuse tühistada ja saata tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõiget 1, § 438 lõiget 1 ning § 442 lõikeid 5 ja 8. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostja rikkus lisaks töösuhtest tulenevale (garažeerimiseeskirjade rikkumine) ka kaubaga koos liikuva kindlustuslepingu nõudeid, CMR nõudeid ja liikluseeskirja nõudeid (jättis kasutamata ärandamisvastased vahendid). Seega ei ole kostja poolt hagejale kahju tekitamine seotud ainult töösuhet puudutavate õigusnormide rikkumisega. Töösuhe ei saa reguleerida kostja kogu kahju põhjustanud tegevust. Kohtu käsitlus aegumisest, lähtudes ITLS normidest, ei ole põhjendatud. ITLS § 8 lg. 4 kehtestas, et aegumist ei kohaldata, kui pöördumine 4 kuu jooksul ei olnud võimalik. Kriminaaluurimise tulemustest sai hageja teada oktoobris 2005. a. Teadmata kriminaaluurimise tulemust, oleks olnud ebaselge, kes peaks olema kostja käesolevas tsiviilasjas. Dokumendid Volvo esindusest sai hageja kätte 11. oktoobril 2005. a. Seega oli hagi esitamine aasta ja kaks kuud pärast kahju tekitamist põhjendatud ja kohtul puudus alus aegumise kohaldamiseks. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Seoses vargusega algatatud kriminaalasja uurimine ei takistanud tööandjal nõude esitamist töötaja suhtes, keda süüdistatakse töökohustuste rikkumises. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on hagi lahendamise osas õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Vastavalt TsMS § 654 lõikele 6 nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendusega ega korda seda. Kohtukulu osas tuleb otsus tühistada ja kohtukulu ümber jaotada. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et kahju tekitamise ajal oli kostja hagejaga töösuhtes ning hageja heidab kostjale ette kahju tekitamist töökohustuste rikkumise läbi. Kui tööandja varale tekitab kahju isik, kes on tööandjaga töölepingulises suhtes, vastutab ta kahju tekitamise eest töölepingu seaduse (TLS) § 48 lg. 1 punktis 3 sätestatud töökohustuse (hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning teha endast sõltuv, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara) rikkumise tõttu. Muuhulgas on töötaja TLS § 48 lg. 1 p. 5 kohaselt kohustatud täitma ka seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi. Hageja ongi väitnud, et

lisaks töökohustuse rikkumisele rikkus kostja ka muid sätteid – liikluseeskirja nõudeid (jättis kasutamata ärandamisevastased vahendid). Hageja on seda väites leidnud, et kostja käitumine ei ole hõlmatud käitumisega töösuhtes, et kohaldatavad on ka kahju õigusvastast tekitamist reguleerivad sätted ning et nende alusel esitatav nõue ei ole aegunud. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Nii kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 152 lg. 1 järgi tehingust tulenevale nõudele aegumist ka juhul, kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel. Seega isegi juhul, kui hageja saaks esitada nõude ka võlaõigusseaduse (VÕS) 53. peatüki 1. jaos sisalduvate sätete alusel, tuleks tema nõudele kohaldada ITLS § 6 lõikes 1 sätestatud aegumist. Samas ei või VÕS § 1044 lg. 2 kohaselt lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Seega välistab osundatud norm reeglina lepingu rikkumise korral kahjunõude esitamise kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel ja näeb ette, et üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel võib lepingu rikkumisest tuleneva kahjunõude esitada ka lepinguvälisel alusel. TLS-st ega ka teistest töösuhteid reguleerivatest seadustest ei tulene, et töölepingu rikkumise korral võiks tööandja nõuda töötajalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Arvestada tuleb töösuhte olemust ja töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni ning ITLS sätteid, kus töötaja vastutust on teatud juhtudel piiratud ja tööandjal on töötaja huve arvestades õigus esitada nõue töötaja vastu lühendatud tähtajal. Pealegi on hageja kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude alusena tuginenud kostja töösuhtest tuleneva niisuguse kohustuse rikkumisele, mille eesmärgiks oli kahju ärahoidmine (TLS § 48 lg. 1 p. 3). Seega on vaidluses lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivate sätete kohaldamine välistatud. Nõustuda ei saa apellandiga ka osas, mis puudutab kohtusse pöördumise väidetavat takistatust. Hageja ei ole hagi alusena tuginenud kuriteo toimepanemisele kostja poolt, vaid temapoolsele töökohustuse rikkumisele ja niisuguse hagi esitamist ei saanud auto, haagise ja koorma omavolilisse kasutusse võtmise kohta toimunud kriminaalmenetlus takistada. Töökohustuse rikkumise seisukohalt ei ole olulist tähtsust ka asjaolul, millal sai hageja kätte tõendi selle kohta, milline on massilüliti tähtsus auto varguse takistamisel. Sellest tulenevalt ei tõusetu ka ITLS kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud § 8 lg. 4 kohaldamise küsimust. Menetluskulu jaotamise osas ei ole otsus õige. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Maakohus kohaldas vaidlusaluses 16. novembril 2005. a. alustatud menetluses kohtukulude jaotamisele ekslikult 1. jaanuaril 2006. a. jõustunud TsMS-i sätteid, samas on selles osas resolutsioon ja põhjendus omavahel ka vastuolus. Kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lg. 1 ja 8 kohaselt tuleb hageja menetluskulud jätta tema enda kanda, kuivõrd tema hagi ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Sama paragrahvi lõikes 3 sätestati, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Kostja ei ole oma kohtukulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ei esimese astme menetluses ega apellatsioonimenetluses, seega jäävad ka tema kulud tema enda kanda.