Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD

koguintressi määr 27% aastas. Laenuperioodiks lepiti kokku 1 aasta. Kostja kohustus igakuiselt maksegraafiku alusel tagastama 70,20 eurot. Kostja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt ning on kokku tasunud 13,81 eurot, millest 10,24 eurot arvestati intressi ja 3,57 eurot viivise katteks.

MAAKOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kohtule esitatud tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kuna kostja on kohtule oma vastuses märkinud, et ta ei ole nõus tasuma võlgnevust inkassofirmale, kes on kolmas osapool, ning kui sõlmida inkassofirmaga maksegraafikut lisanduvad juurde põhjendamatud menetluskulud, millega kostja ei nõustu. Kostja märgib, et ta soovib maksegraafikut põhivõlgnevuse osas Omaraha OÜ-ga, mitte inkassoga.

Kohus selgitab kõige pealt, et kohtul puudub võimalus suunata kolmandat isikut, ehk menetlusvälist isikut, kompromissläbirääkimistele kostjaga, seda on võimalik teha üksnes hageja ja kostja suhtes. Kuna aga kostja on oma vastuväites märkinud, et ei soovi tasuda

võlgnevust inkassofirmale, ehk siis hagejale, siis kontrollib kohus, kas võlanõue on esialgselt võlausaldajalt hagejale üle läinud.

VÕS § 164 lg 1,2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud.

Hagiavalduse kohaselt on esialgne võlausaldaja loovutanud OK Incure OÜ-le olemasolevad nõuded (laenulepingutest S16183010 ja S16312884 tulenevad nõuded) 02.05.2017.a. Kohtutoimikust nähtub, et Omaraha.ee, ehk esialgne võlausaldaja on edastanud kostjale 02.05.2017.a kaks teadet lepingute üleandmisest (vastavalt iga lepingu kohta eraldi) aadressil: (tlk-d 41 pöördel ja 42). Nimetatud teadetes on ära märgitud lepingud, millest tulenevad nõuded on loovutatud, samuti on avaldatud loovutamise põhjus ning uue võlausaldaja nimi muud asjakohased andmed (konto nr, kuhu tuleb kohustus täita, samuti e-post ja telefon, kuhu võib pöörduda). Teatises on märgitud ka see, et edaspidi tuleb teha kõik maksed, uuele võlausaldajale.

Seega, nõue on üle läinud uuele võlausaldajale ning kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud, sh on talle edastatud ka uue võlausaldaja kõik andmed. Kuna kostja ei ole väitnud, et ta ei oleks teatiseid kätte saanud või ta ei tea, kellele oma kohustust tuleb täita, vaid üksnes märgib, et ta ei taha kohustusi täita uuele võlausaldajale. Kuid kuna esialgne võlausaldaja on nõude loovutanud, sellest on teavitatud nõuetekohaselt ka kostjat, siis uueks võlausaldajaks on hageja, kes on asunud eelmise võlausaldaja asemele.

Hageja nõuab kostjalt: a. b.

laenulepingu S16183010 alusel põhivõlgnevus 135,41 eurot, viivist 0,061% päevas alates 03.05.2017.a kuni 27.07.2017.a kokku 7,02 eurot ja kahju 30 eurot; laenulepingu S16312884 alusel põhivõlgnevus 730 eurot, intress perioodi eest 19.01.2017.a kuni 02.05.2017.a summas 73,92 eurot ning viivis intressiga võrdses määras, so 0,075% päevas, alates 03.05.2017.a kuni 27.07.2017.a summas 46,54 eurot. Hageja on sõlminud inkassoteenuselepingu, millega tekkis hagejale kahju summas 40 eurot. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse

kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

Kostja on oma vastuses märkinud, et ta nõustub, et ta on võtnud kiirlaenu ja jäänud viivitusse selle tagasimaksmisel.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on 20.08.2016.a portaalihalduri OÜ Omaraha vahendusel sõlminud laenulepingu S16183010, mille alusel väljastati kostjale laen summas 200 eurot, koguintressimääraga 22% aastas, laenuperioodiks 6 kuud ning maksegraafiku alusel tuli kostjal igakuiselt tagasi maksta 35,51 eurot ja 19.10.2016.a sõlmis kostja portaalihaldus OÜ Omaraha vahendusel laenulepingu nr S16312884, mille alusel anti talle laenu 730 eurot, koguintressi määraga 27% aastas. Laenuperioodiks lepiti kokku 1 aasta. Kostja kohustus igakuiselt maksegraafiku alusel tagastama 70,20 eurot.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus saab omal algatusel hinnata tehingu heade kommete vastasust (Riigikohtu 15.novembri 2000.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-00, 24. mai 2001.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01, 8.mai 2006.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-132-06, 25.02.2009.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08 jt). Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta.

TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 redaktsiooni järgi tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Kohtu tuvastatud asjaolude järgi ületas vaidlusaluste laenulepingute S16183010 kohaselt moodustas koguintressi määr 22% aastas ja S16312884 kohaselt moodustas koguintressi määr 27% aastas krediidi andmise ajal Eesti Panga poolt 31.05.2016.a 19,49% ja 30.11.2016.a 18,95% vähem kui kaks korda, mis anna eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 5.märtsi 2014.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete

vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9).

Seega ei ole nimetatud laenulepingud tühised.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 kohaselt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Omaraha.ee ja kostja sõlmisid 20.08.2016.a laenulepingu nr S16183010, mille laenusummaks oli 200 eurot ning laenuperiood 6 kuud. Leping on eeltoodust tulenevalt lõppenud veebruar 2017.a ning laenusumma on muutunud sissenõutavaks, seega kostjal on kohustus laen tagasi maksta. Kuna kostja on tasunud laenulepingu S16183010 täitmiseks kokku 80,14 eurot ja hageja on maha arvestanud põhivõlgnevuse katteks 64,60 eurot ja palub kostjalt välja mõista laenulepingu S16183010 alusel põhivõlgnevus 135,41 eurot.

19.10.2016.a sõlmis kostja portaalihaldus OÜ Omaraha vahendusel laenulepingu nr S16312884, mille alusel anti talle laenu 730 eurot, laenuperioodiks lepiti kokku 1 aasta. Kostja kohustus igakuiselt maksegraafiku alusel tagastama 70,20 eurot. Hageja on hagiavalduses märkinud, et laenuleping on üles öeldud, kuid ei ole välja toonud, millal on laenuleping üles öeldud ning kohtutoimikust ei nähtu ka ülesütlemisavaldust. Seega tuleb eeldada, et leping on kehtiv, samuti ei nähtu laenulepingu memost (tlk 40), et laenuleping oleks üles öeldud, küll on 10.04.2017.a koostatud refinantseerimise, 26.04.2017.a võla müügi hoiatus ning sms saadetud: müügihoiatus 2. Kohus selgitab, et nõuete loovutamine ei lõpeta lepingut, sest ka kehtivat lepingut on võimalik loovutada – seadus ei sea piiranguid selles osas. Kuna üleütlemisavaldust ei ole kohtule ei ole tõendina esitatud ja ülesütlemise avalduse saatmist ei nähtu ka kostja laenulepingu memost, siis tuleb eeldada, et leping on kehtiv.

Eeltoodust tulenevalt ei ole laen täies ulatuses muutunud sissenõutavaks ning hagejal oli kohtusse pöördumisel õigus nõuda sellisel juhul mitte kogu laenusumma väljamõistmist, vaid kuni 19.07.2017.a tagasimakseid, mis olid hagiavalduse esitamise päevaks muutunud sissenõutavaks, seega 631,80 (9x70,20 eurot) eurot.

Kostja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud – ei ole oma rahamaksmise kohustust täitnud nõuetekohaselt: laenulepingu S16183010 täitmiseks kokku 80,14 ja laenulepingu nr S16312884 täitmiseks kokku 13,81 eurot. kostja oma vastuses samuti jaatab, et ta on jäänud laenulepinguliste kohustuste täitmisega viivitusse. Seega on hagejal õigus nõuda rahamaksmise kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingu nr S16183010 alusel põhinõude summas 135,41 eurot ja laenulepingu nr S16312884 põhinõude summas 631,80, kokku 767,21 eurot.

Hageja nõuab intressi väljamõistmist summas 53,56 eurot.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 3 kohaselt krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Vastavalt laenulepingule nr S16183010 on koguintress 22% aastas ja laenulepingule nr S16312884 27 % aastas.

Kostja on tasunud laenulepingu nr S16183010 täitmiseks kokku 80,14 eurot, millest on arvestatud intressi tasuks 8,89 eurot ja laenulepingu nr S16312884 täitmiseks kokku 13,81 eurot, millest 10,24 eurot arvestati intressi katteks. Hageja nõuab intressi laenulepingu nr S16312884 alusel perioodi eest 19.01.2017.a kuni 02.05.2017.a summas 73,92 eurot.

Kuna kostja on oma lepingulist kohustust rikkunud, mida ta on ka ise kohtule avaldanud ning lepingutes oli intressi maksmine kokku lepitud, samuti ei ole leidnud tuvastamist, et intressimäär oleks olnud heade kommetega vastuolus, siis rahuldab kohus hageja nõude intressi osas täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 73,92 eurot.

Hageja palub välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 53,56 eurot.

VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega

võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.

Eelnevalt on tuvastatud, et kostja on rikkunud omapoolset rahalist kohustust, ehk ei ole lepingute kehtivuse ajal tasunud osamakseid ning pärast lepingu S16183010 lõppemist — viimane osamakse tuli tasuda 19.02.2017.a ei ole hagejale tagastanud laenu kogusummat selleks antud tähtajaks. Laenuleping S16312884, nagu eelpool oli tuvastatud, ei ole lõppenud, kuna seda ei ole üles öeldud ning viimane osamakse tuleks kostjal tasuda vastavalt kohtule esitatud laenulepingu maksegraafikule (tlk 39 pöördel ja 40) 19.10.2017.a.

Hageja on palunud välja mõista laenulepingu S16183010 alusel viivis 0,061% päevas alates 03.05.2017.a kuni 27.07.2017.a kokku 7,02 eurot. Kuna kostja on oma raha tasumise kohustust rikkunud ning jäänud viivitusse, samuti ei ole laenulepingu lõppemisel tagastanud laenusummat, siis on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja nõuab viivist seejuures alates nõude loovutamisest.

Hageja on palunud välja mõista laenulepingu S16312884 alusel viivis 0,075% päevas, alates 03.05.2017.a kuni 27.07.2017.a summas 46,54 eurot. Kuna kohus on tuvastanud, et laenuleping käesoleval ajal kehtib ning hagejal ei olnud õigust nõuda kogu laenusumma tagasimaksmist, siis ei ole võimalik nõuda viivist ka kogu laenusummalt.

03.05.2017.a-ks oli muutunud sissenõutavaks põhinõue summas 421,20 eurot (6x70,20 eurot), seega 03.05.2017.a kuni 19.05.2017.a viivis summas 5,37 eurot; alates 20.05.2017.a kuni 19.06.2017.a põhinõue summas 491,40 viivis 11,43 eurot; alates 20.06.2017.a kuni 19.07.2017.a põhinõue summas 561,60 viivis 12,64 eurot ja alates 20.07.2017.a kuni 27.07.2017.a põhinõue 631,80 eurot viivis 3,79 eurot; kokku viivis 33,23 eurot.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue viivise osas tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingu S16183010 alusel sissenõutavaks muutunud viivis kokku 7,02 ja laenulepingu S16312884 alusel sissenõutavaks muutunud viivis summas 33,23 eurot; kokku 40,25 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingu S16183010 alusel kahju 30 eurot ja laenulepingu S16312884 alusel kahju summas 40 eurot. kahju on hagejal tekkinud seetõttu, et kuna tema põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine on ta sõlminud inkassoteenuslepingu.

VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et sik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 127 lg sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Kahju hüvitamise nõude eeldusteks on seega: kohustus, võlgnikupoolne kohustuse rikkumine, tekkinud kahju võlausaldajal ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel.

Eelnevalt on kohus jõudnud seisukohale, et kostja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud, mida ta on ka ise kohtule avaldanud.

Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks sõlminud inkassoteenuselepingu. Hageja väidab, et tema põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, samas hageja interneti koduleheküljelt: http://www.okincure.ee/et/ , nähtub, et hageja — OK Incure on inkassoturul aastast 1997 ning samuti reklaamitakse võlamenetlust rahvusvahelisel tasandil. Seega ei ole usutav hageja väide.

Kohus juhib hageja tähelepanu, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lg 2 I lause kohaselt õendeid esitavad menetlusosalised.

Seega kuna hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleks reaalselt kahju tekkinud, samuti lähtudes OK Incure koduleheküljelt leitavast informatsioonist, ei ole usutav ka hageja väide, et sõlmitud on inkassoteenusleping, siis jätab kohus kahju hüvitamise nõude täielikult rahuldamata.

Menetluskulud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt — ca 83 % ulatuses, siis tuleb hageja menetluskuludest 83 % jätta Lily Neimann kanda ja 17 % hageja menetluskuludest tuleb hageja endal kanda. Kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv kokku summas 155 eurot.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt on kohtukuludeks riigilõiv ja asja

läbivaatamise kulud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud summas 128,65 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marge Tamme Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.