Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Lihtsustatud korras menetlemise korral tagab kohus menetluses poolte põhiõiguste ja -vabaduste ning poolte oluliste menetlusõiguste järgimise ja kuulab poole tema taotlusel ära. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 2 814,20 krooni, mis tuleneb 11.01.2001 sõlmitud liitumislepingust. Kostja väidab, et tema ei ole nimetatud lepingut hagejaga sõlminud. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kohtule poolte vahel 11.01.2001 sõlmitud liitumislepingu ja kostjale esitatud arved. Kostja esitas 15.10.2007 toimunud eelistungil kohtule taotluse käekirjaekspertiisi läbiviimiseks, kuid kuna kostja vaatamata kohtu nõudele ekspertiisitasu ette ei tasunud, jättis kohus esitatud taotluse rahuldamata. Seega ei ole kostja oma vastuväite tõendamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit, mistõttu loeb kohus kostja väite paljasõnaliseks. Juhindudes eeltoodust on kohus seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud liitumisleping (nende vahel on võlasuhe). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 3 kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 163 kohaselt tekivad kohustised lepingutest või muudest alustest. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud. TsK § 231 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1 407,60 krooni ja viivised summas 1 406,60 krooni, kogusummas 2 814,20 krooni. Kostja ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite põhjal lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2 814,20 krooni. Menetluskulude osas lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.