Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

alusel läinud elamu omanikult üle hagejale. Hageja nõuab kostjalt kahju 152 763,74 krooni ning kohtukulude väljamõistmist. Hageja nõuab ka seadusjärgses määras viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest alates 20.07.2004 kuni põhinõude täitmiseni. 01.10.2007 täpsustas hageja viivisenõuet. Seisuga 01.10.2007 on viivise suuruseks 46 715,51 krooni. 19.02.2008 täpsustas hageja viivisenõuet ja seisuga 18.02.2008 moodustab viivis 53 161,11 krooni. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei vastuta tekkinud kahju eest. Kostja paigaldas objektile üksnes korstna ilma seda isoleerimata ega lõpetanud paigaldamisega seotud töid. Kostja nimelt lõpetas mais 2002 ehitustööd kuna tellija IP ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, st ei tasunud tehtud tööde eest. Kuna I Pei esitanud kostja vastu pretensiooni ehitusnõuetele vastavuse kohta ega ka hiljem esitanud kahjunõuet kostja vastu leiab kostja, et IP oli lepingu lõpetamisega nõus ja võttis tehtud tööd vastu. Alates sellest hetkest kannab vastutust IP. Kostja märgib, et kahju tekkimise ajal ei olnud hoonel kasutusluba. Asjaolu, et hageja on kahju hüvitanud, et tingi automaatset nõuet kostja vastu, kahju suurus on ka tõendamata. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. 28.12.2007 täiendas kostja vastust. Kostja rõhutas, et kasutusloata ehitise kasutusele võtmine on risk ja kui kasutusloata ehitist kasutatakse teadlikult, siis õnnetusjuhtumi puhul vastutab kasutaja. IP teostas ehitisel ka omanikujärelevalvet, samuti on omanik kohustatud järgima tuleohutusnõudeid. Nimetatu annab aluse hüvitise vähendamiseks kuna kahju tekkis osaliselt või täielikult ohu tagajärjel, mille eest kannatanu vastutab. Kostja leiab, et viivist ei saa nõuda enne kui kohus tuvastab kostja kohustuse kahju hüvitada. Samuti ei ole alust nõuda kostjalt välja kahjukäsitluskulu. Kohtu põhjendused Puudub vaidlus, et kostja ja IP vahel 29.05.2001 oli sõlmitud ehituse tööettevõtuleping nr 29 05/2001 (t lk 8-16) Veeringu tee 24 (praegu aadress Veeringu tee 20) eramu ehitamiseks. Selle lepingu objektiks olid ka korstnaehitustööd. Puudub vaidlus ka selles, et 09.04.2003 toimus eramus tulekahju, mille põhjustas metallkorstna poolt põlevmaterjalile üleantud soojusimpulss (t lk 17-68). Hageja ja IP vahel oli sõlmitud kindlustusleping, mille alusel hüvitas hageja IP kahju summas 143 119,74 krooni (t lk 69-83) ja ekspertiisikulud summas 9 6 44 krooni (t lk 84-86). Puudub vaidlus ka kahju 143 119,74 krooni põhjendatuses (t lk 114123) kuna 09.10.2007 eelistungil kostja kahju suuruse vastu enam ei vaielnud. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on kohustatud hagejale regressi korras kahju hüvitama ja kui, siis millises suuruses. Kohaldatavate õigusnormide kohta märgib kohus järgmist. Kuivõrd IP ja kostja vahel sõlmitud tööettevõtuleping on sõlmitud tsiviilkoodeksi (TsK) kehtimisajal ning antud vaidluses käsitletakse kostja lepingulist vastutust, kuuluvad selle lepingu kontekstis kohaldamisele TsK sätted. Hageja nõudeõigus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 492 lg-st 1, mis annab kindlustusandjale õiguse nõuda tema poolt hüvitatava kahju hüvitamist nõuda. Regressiõiguse suhtes kohalduvad seega võlaõigusseaduse sätted. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 222 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. TsK § 227 kohaselt kannab isik kes ei täitnud kohustist

või täitis selle mitte nõuetekohaselt, varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Järgnevalt tuvastab kohus vaidlusalused faktilised asjaolud. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööettevõtulepingu raames püstitas kostja eramusse korstna, kuid kostja eitab, et viis tööd lõpule. Nimelt jättis kostja paigaldamata isolatsiooni ja lõpetamata paigaldamistööd. Põhjuseks oli IP poolne lepingu rikkumine ning sellest tulenev lepingu ennetähtaegne lõpetamine. Hageja leiab, et lepingut ennetähtaegselt ei lõpetatud, kostja lõpetas korstna paigaldustööd ning kinnitas IPle, et korsten on korrektselt paigaldatud. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise osas märgib kohus, et kostja vastav väide ei ole leidnud tõendamist. Kõigepealt ei ole kostja väide tõendatud ning seega paljasõnaline, teiseks, tunnistajana üle kuulatud IP, kes oli lepingu pooleks, ei kinnitanud lepingu ennetähtaegset lõpetamist ja leidis, et leping kehtib. Samas ei oma kohtu arvates lepingu ennetähtaegne lõpetamine iseenesest antud vaidluse seisukohalt tähendust. Tähendust omab, kas kostja ehitas korstna valmis või mitte. Puudub vaidlus, et kostja lõpetas tööd mais 2002 ja lahkus objektilt. Kohus leiab, et kostja ehitas korstna valmis. Tunnistaja IP ütluste kohaselt oli korstna toru paigaldatud ahju taha ja ühendatud ahjuga, toru oli kipsiga suletud, st seinad olid ümberringi, samuti kütsid kostja töötajad ahju pool hooaega. Samas ei leidnud tunnistaja ütluste kohaselt tõendamist, et kostja kinnitas IPle, et korsten on korrektselt paigaldatud. Mõistlikkuse põhimõtet rakendades leiab kohus, et olukorras, kus ehitaja lahkub objektilt ning jätab maha korstna, kus on seinad ümber ehitatud, on tellijal põhjendatult alus asuda seisukohale, et korsten on valmis. Kostja kui vastavas valdkonnas tegutsev ettevõtja pidanuks vastupidisest selgesõnaliselt tellijat teavitama. IPl ei ole ehituslikku eriharidust. Puuduvad andmed, et tellija oleks keeldunud vastavate teadete vastuvõtmisest. Ehitaja vastutab tema poolt ehitatud ehitise nõutelevastavuse eest. Vaidlusalune kahju on tekkinud vaid ehituse mittevastavuse tõttu. Üldteada on nõue, et korsten tuleb ehitada selliselt, et ahju kütmine ei põhjusta elamu tulekahju. Korstna mittenõuetekohane ehitamine aga põhjustas elamu süttimise. Kostja rikkus planeerimis- ja ehitsuseaduse (PES) § 43 lg 1 p 2 ja 5 ning 64 lg 1 p 5, mis rõhutavad ehitaja kohustust ehitada ehitis ohutult ning tulekahju puhkemise eest kaitstult. Seetõttu leiab kohus, et esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tagajärje vahel. Selles on süüdi kostja. Kostja oma süü puudumist ümberlükanud ei ole. Kohtu hinnangul oleks kostja vastutusest vabastamine tulnud kõne alla, kui kostja oleks selgesõnaliselt IPt teavitanud, et ahju kütta ei tohi. Seda aga tehtud ei ole. Kostja jättis IPmulje, et korsten on valmis ehitatud ning seda muljet kostja ümber ei lükanud. Järgmisena analüüsib kohus kostja vastuväiteid ning vastab küsimusele, kas esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja on IP ette heitnud seda, et I P teostas puudulikku omanikujärelevalvet ning kasutas maja (küttis ahju) ilma kasutusloata. Ka ei täitnud IP tuleohutusnõudeid. Kohus ei ole tuvastanud, et IP oleks rikkunud elementaarseid tuleohutusnõudeid kuna tuli sai alguse vastavalt ekspertiisiaktile metallkorstna katuslaest väljumise piirkonnas, s.o tegemist on ehitusliku veaga, mitte IP poolt kütmise eripäraga. Samas on kohtupraktika asunud seisukohale, et esinevad TsK § 229 lg 2 kohaselt alused vastutuse määra vähendamises kui elamut on hakatud kasutama ilma kasutusloata ja ehitamise üle on järelevalve puudulik (näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-61-06). Kasutusloa kehtestamise mõtteks on tagada ehitise vastavus õigusaktides toodud nõuetele (PES § 58 jj, tulekahju toimumise ajal reguleeris kasutusluba ehitusseaduse § 32 jj). Ahju kütmine ilma kasutusloata on käsitletav raske ettevaatamatusena, mis annab aluse vastutuse määra vähendamiseks. Kohus vähendab kostja vastutuse määra 20% põhinõudelt.

VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Kostja ei vaidlusta kahju summas 143 119,74 krooni, kuid vaidleb vastu tulekahju põhjuste kindlakstegemise kuludele summas 9 644 krooni. Kohus leiab, et ka tulekahju kindlakstegemise kulud on kahjuga vahetult seotud kulud, mida peab kostja hüvitama. Kuivõrd kohus vähendab hüvitatava kahju suurust 20%, tuleb kostjalt välja mõista kahju summas 122 211 krooni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse VÕS § 113 lg 2 kohaselt kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja leiab, et kuna kostja pidi kahju tekkimisest teada saama hiljemalt 19.07.2004, mil ta volitas oma esindajat hageja nõudele vastama (t lk 91), on hagejal õigus arvestada hüvitatud kahjult viivist seadusjärgses määras alates 20.07.2004. Kohus selle seisukohaga nõustub. Hageja on arvestanud seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg 1 järgi seisuga 18.02.2008 53 161,11 krooni. Kohus peab selle viivise väljamõistmist kostjalt põhjendatuks, kuid vähendab seda 20% seoses põhinõude vähendamisega samas määras. Kohus mõistab välja viivise summas 42 528,89 krooni. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue alates 19.02.2008 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja 164 739,89 krooni ja viivised VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 19.02.2008. Menetluskulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb välja mõista kostjalt kuivõrd kohus enamus osas hagi rahuldas. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.