Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-4-08 Tartu, 5. märts 2008. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Väino Ruuli hagi Einar Keldri vastu ehitise omandiõiguse tunnustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-01-126 Einar Keldri kassatsioonkaebus Hageja Väino Ruul (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Avo Pärmann Kostja Einar Kelder (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein 18. veebruar 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2007. a otsus osas, millega tühistati Pärnu Maakohtu 9. mai 2007. a otsuse resolutsioon ja sõnastati uus resolutsioon, ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus kaebuselt 7. novembril 2007. a tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Väino Ruul (hageja) esitas 31. augustil 2001 Einar Keldri (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada enda omandiõigust Pärnus Suur-Jõekalda la asuvale ehitisele - kaldakindlustusele (edaspidi vaidlusalune kaldakindlustus). Hagi kohaselt erastati Pärnu Linnavalitsuse 26. aprilli 1999. a korraldusega nr 967 Pärnus SuurJõekalda 1a (endine Suur-Jõekalda 2) asuv maa ostueesõigusega kostjale. Maa erastamise aluseks esitati Pärnumaa Hooneregistri tõend, mille kohaselt on vaidlusaluse kaldakindlustuse, mille juurde maa erastati, omanik kostja. Kostja kanti 29. septembril 2000 vaidlusaluse maatüki omanikuna ka kinnistusraamatusse. Hageja vaidlustas nimetatud korralduse halduskohtus ning maa erastamine on tühistatud ja kinnistusraamatusse on Suur-Jõekalda 1a maa omanikuna kantud Eesti Vabariik. Hageja arvates on vaidlusaluse kaldakindlustuse omanik tema. Tema omandiõigus tekkis kalandusfirma "Pärnu Kalur" põllumajandusreformi komisjoni ja kalandusfirma "Pärnu Kalur" juhatuse 25. märtsi 1994. a ühisotsuse ja 24. mai 1994. a akti alusel. Nimetatud aktiga anti hagejale muu vara hulgas üle vaidlusalune kaldakindlustus. Üleandmise akti p 4 kohaselt läks omandiõigus varale üle akti allakirjutamise päevast. Vaidlusaluse kaldakindlustuse omanikuna on hagejal õigus saada maa omanikuks või taotleda maale hoonestusõiguse seadmist. Kostja ei ole vaidlusaluse kaldakindlustuse omandiõiguse tõendamiseks esitanud ühtegi seaduses ettenähtud alust. Talle ei ole vaidlusalust kaldakindlustust üle antud 7. aprilli 1994. a aktiga, mis on märgitud hooneregistri
tõendites kaldakindlustuse omandamise õigusliku alusena. Vaidlusalusel maatükil asub puitkai, mis kuulub hagejale, ning puitsild, mis kuulub kostjale. Nendevaheline kaldakindlustus kuulub hagejale. Ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kostja kai ja vaidlusalune kaldakindlustus on üks ehitis.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vaidlusalune kaldakindlustus kuulub kostja arvates temale. Kostja võttis koos kalandusfirma "Pärnu Kalur" investeerimise fondiga 7. aprilli 1994. a akti alusel kalandusfirmalt "Pärnu Kalur" muude asjade hulgas kaasomandisse kai ja ujuvtöökoja, mis oli kinnitatud vaidlusalusel kaldakindlustusel asuvate pollarite külge. Kai on 281 m2 suurune ehitiste kompleks, mis koosneb sillast ja vaidlusalusest kaldakindlustusest. Ujuvtöökoja kasutamine sõltus vaidlusalusest kaldakindlustusest, kuna seal asuvate pollariteta ei oleks ujuvtöökojal olnud võimalik silduda. 27. märtsi 1996. a kokkuleppega lõpetasid kaasomanikud kaasomandi ning kai jäi reaalosana kostjale. 1996. a plaanistati vaidlusalune kaldakindlustus ja kuurid, mille tulemusena kanti hooneregistrisse kostjale üle antud kai asemel sild ja kaldakindlustus, kuid nende omandamise alus ei muutunud. Kalandusfirma "Pärnu Kalur" ja hageja vahel 9. augustil 1994 sõlmitud ostu-müügilepingus ei ole nimetatud vaidlusalust kaldakindlustust. Hageja poolt kohtule esitatud inventariseerimiskaardist nähtub, et temale on üle antud kaldakindlustust 12 jm. Pooltele kuuluvate kaide vahel asuva kaldakindlustuse pikkus on 18,8 m. Hagejale üle antud kaldakindlustus asus hagejale kuuluvast puitkaist jõele vaadates vasakul.
3.5. detsembri 2002. a otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata. 25. veebruaril 2003 tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
4.Pärnu Maakohus rahuldas 9. mai 2007. a otsusega hagi ja jättis kohtukulud kostja kanda. Maakohus tuvastas, et hageja on vaidlusaluse kaldakindlustuse omanik. Tema omandiõigus tekkis kalandusfirma "Pärnu Kalur" 25. märtsi 1994. a ühisotsuse ja 24. mai 1994. a akti alusel. Erinevates dokumentides kattub objekti asukoht, millele viitab hageja, selle maksumus ja kogus. Vaidlusalust kaldakindlustust ei ole kostjale üle antud, seega puudub kostjal selle omandiõigus. Haginõude rahuldamise materiaalõigusliku alusena viitas maakohus põllumajandusreformi seaduse (PRS) §-le 25, samuti asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-tele 1 ja 3 ning § 92 lg-le 1. Lisaks märkis maakohus, et betoneeritud kaldakindlustus on ebaseaduslikult lammutatud ja keegi on hiljuti teinud kaldakindlustuse renoveerimistöid (ehitanud kaldakindlustuse).
5.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt jättis maakohus asja lahendamisel ebaseaduslikult kõrvale tõendid, mida kostja esitas oma väidete tõendamiseks. Lisaks ei väitnud kumbki pooltest, et vaidlusalune kaldakindlustus oleks lammutatud ja uuesti ehitatud.
6.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsioon ja sõnastada see järgmiselt: "1. Rahuldada Väino Ruuli (Ruul) hagi Einar Kelderi (Kelder) vastu ehitisele omandiõiguse tunnustamise nõudes.
2.Tunnustada Väino Ruuli (Ruul) omandiõigust Pärnus Suur-Jõekalda 1a krundil nr 786 kahe kai vahel asuvale kaldakindlustusele, mida anti Väino Ruulile (Ruul) üle Pärnu kalandusfirma "Pärnu Kalur" 24. 05. 1994. a üleandmise aktiga nr 91 (positsioon nr 6, inv nr 02295, endine aadress SuurJõekalda 2, maksumus 1730 krooni)." Hageja arvates ei ole maakohtu otsuse resolutsioon täidetav ilma muu otsuse tekstita, mistõttu on seda vaja täpsustada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 5. oktoobri 2007. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni ja osaliselt põhjendava osa. Ringkonnakohus tegi asjas tühistatud osas uue otsuse ja sõnastas resolutsiooni järgmiselt: "Hagi rahuldada. Tunnustada Väino Ruuli omandiõigust Pärnus Suur-Jõekalda 1a asuvale ehitisele - kaldakindlustusele üldpinnaga 281 m2, mis asub kahe kai vahel." Apellatsioonimenetluse kohtukulud jättis ringkonnakohus kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et vaidlusalune kaldakindlustus on rajatisena vallasasi. Maakohus juhindus vaidluse lahendamisel õigesti AÕS § 92 lg-s 1 sätestatust koosmõjus PRS §-ga 25. Samas ei ole maakohtu viide AÕS § 68 lg-le 3 vaidluse lahendamisel asjakohane, sest see hakkas kehtima alles 1. juulist 1998. Seetõttu tuleb nimetatud viide jätta kohtuotsusest välja. Maakohus on kostja väidetele piisava põhjalikkusega vastanud ega rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Maakohus leidis tõendeid hinnates põhjendatult, et vaidlusaluse kaldakindlustuse omanik on hageja, mitte kostja ning ringkonnakohus ei korranud maakohtu põhjendusi. Hageja omandas vaidlusaluse kaldakindlustuse 24. mai 1994. a akti alusel põllumajandusreformi käigus. Asjas puuduvad tõendid, mille alusel võiks teha järeldusi kostja omandiõiguse kohta vaidlusaluse kaldakindlustuse suhtes. 7. aprilli 1994. a aktis märgitu ei võimalda sellekohast järeldust teha, kuna kaldakindlustust kostjale põllumajandusreformi käigus üle antud vara hulgas nimetatud ei ole. AS Pärnu Kalur Holding 11. oktoobri 2001. a õiend, Pärnumaa Hooneregistri
23.septembri 2002. a kiri ja tunnistajate ütlused on vastuolus muude asjas esitatud tõenditega ja maakohus jättis need otsuse tegemisel põhjendatult arvestamata. Iseenesest on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et hagejale üle antud kaldakindlustus on inventariseerimiskaardi järgi 12 jm pikk, kuid vaidlusalune kaldakindlustus on pikem. Selle tuvastas ka maakohus. Samuti on õige kostja väide, et maakohtu käsitus jooksva meetri ehk tükkmeetri ja tavalise meetri erinevustest ei ole mõistetav. See tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast välja jätta. Samas on maakohus tuvastanud, et vaidlusalune kaldakindlustus koosneb betoonplaatidest, neid on fotode järgi 12�13 ja nende laius ei ole täpselt 1 m. Õiendist kinnistu esialgsete piiride määramise kohta nähtub, et ka sellel ajal asus kaldakindlustus kahe kai vahel ning kostja väidetud teist kaldakindlustust (teisel pool hagejale kuuluvat kaid) ei ole. Maakohtu analüüsitud tõendid kogumis võimaldavad teha järelduse, et 12 betoonplaadist koosnev kaldakindlustus on vaidlusalune, hageja omandisse antud kaldakindlustus, mis paikneb kahe kai vahel. Põhjendatud on kostja apellatsioonkaebus ka selles osas, et pooled ei tuginenud asja menetluse kestel asjaolule, nagu oleks
vaidlusalune kaldakindlustus lammutatud ja uuesti üles ehitatud (renoveeritud). Maakohtu sellekohane järeldus tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast välja jätta. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebatäpne. Omandiõiguse tunnustamise kohta tehtava kohtuotsuse resolutsioonist peab olema võimalik aru saada, millise konkreetse vara kohtas otsus tehti. Samas ei pea kohtuotsuse resolutsioon hagi rahuldamise korral kajastama omandiõiguse tekkimise alust. Selle tuvastab kohus otsuse põhjendavas osas. Seetõttu tuleb ka hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja kohtuotsuse resolutsiooni tuleb lugeda ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis märgitud sõnastuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuse esitas kostja, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks vaidlusaluse kaldakindlustuse asukoha kohta on tõesed hageja väited, mitte aga kostja väited. Samuti ei kõrvaldanud ringkonnakohus vastuolu hagejale aktiga üle antud ja pooltele kuuluvate sildade vahel asuva kaldakindlustuse suuruse osas. Ringkonnakohus leidis alusetult, et tõendeid, mis kinnitavad vaidlusaluse kaldakindlustuse kuulumist kostjale, ei saa arvesse võtta, kuna need on vastuolus hageja esitatud tõenditega. Kuna kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses tõenditega arvestamata jätmise, tulnuks ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 5 alusel sellisel juhul koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisele tõendile tuginedes ta leidis, et kaldakindlustuse pindala on 281 m2, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 1. Hagejale üle antud kaldakindlustuse pindala ei nähtu ühestki dokumendist. Hooneregistris kajastatud kaldakindlustus pindalaga 281 m2 hõlmab lisaks pooltele kuuluvate sildade vahel asuvale kaldakindlustusele ka kostjale kuuluva silla alla ja sellest jõele vaadates paremale jäävat kaldakindlustust.
9.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegiumi arvates tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning TsMS § 691 p 2 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamise ja uue resolutsiooni sõnastamise osas ning asi tuleb saata tühistatud osas samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Üldise etteheitena kohtutele märgib Riigikohus esmalt, et otsustest ei nähtu selgelt hageja nõude rahuldamise esmaste eelduste kindlakstegemine. Nimelt tulnuks esmalt kindlaks teha, kas vaidlusalune kaldakindlustus ikka on vallasasi, millele saab tuvastada hageja omandiõigust. Asja materjalide kohaselt on vaidlusaluse kaldakindlustuse juurde erastatud kostjale maad ja maa on kinnistatud 2000. a. Seejärel on maa erastamine tühistatud ja kinnistusraamatusse on maa omanikuna kantud Eesti Vabariik. Sellist olukorda on reguleeritud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 11 lg-s 5. Kinnistusraamatuseaduse § 72 lg-st 2 tuleneb, et Eesti Vabariik peaks sellisel juhul esitama avalduse registriosa sulgemiseks. Alles seejärel taastub n-ö endine olukord, st on
olemas vallasasjast ehitis, mille juurde saaks ostueesõigusega erastada maad (vt selle kohta ka Riigikohtu 14. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03, p-d 13-16). Seda kinnitab mh AÕSRS § 13 lg 1, mille esimese lause kohaselt loetakse õiguslikul alusel püstitatud ehitist vallasasjaks üksnes kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse. Seega sai hagi esitatud kujul (st omandiõiguse tunnustamiseks ehitisele kui vallasasjale) rahuldada üksnes juhul, kui vaidlusalune kaldakindlustus oli kinnistusregistri osa sulgemise tõttu taas "muutunud" vallasasjaks. Lisaks tuli hagi rahuldamiseks tuvastada, et hagejal on olemas tuvastushuvi, milleks saaks olla esmajoones õigus erastada vaidlusaluse kaldakindlustuse kui õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde maad (vt AÕSRS § 13 lg 3) või nõuda maale hoonestusõiguse seadmist (AÕSRS § 13 lg 5). Maa erastamisõiguse eelduseks olnuks aga lisaks nt ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegne esitamine (vt maareformi seaduse § 40). Kuigi alama astme kohtud ei ole neid asjaolusid hagi rahuldamise eeldusena selgesõnaliselt tuvastanud, ei ole kostja kassatsioonkaebuses neid hagi rahuldamise üldisi eeldusi vaidlustanud. Seega saab eeldada nende olemasolu.
12.Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates leidnud, et vaidlusaluse kaldakindlustuse omanikuks sai PRS § 25 alusel hageja, mitte kostja. Põhjendamatud on kostja etteheited, et osa tõendeid jäeti hindamata või et ühtesid tõendeid eelistati meelevaldselt teistele. Kohtud on kõiki tõendeid hinnanud ja kujundanud oma seisukoha. Kaebuse rahuldamise aluseks ei saa olla ainuüksi see, et selline hinnang kostjale ei sobi. Menetlusõiguse norme tõendite hindamisel kolleegiumi hinnangul oluliselt rikutud ei ole. Kostja apellatsioonkaebuse väidetele on ringkonnakohus vastanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 688 lg-test 4 ja 5 lähtudes ei saa Riigikohus üldjuhul ise tuvastada faktilisi asjaolusid ega hinnata tõendeid.
13.Küll on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta luges otsuse resolutsioonis vaidlusaluse kaldakindlustuse suuruseks 281 m2. Ringkonnakohus on põhjendanud seda üksnes sellega, et resolutsioonist saaks aru, mille kohta see käib. Kolleegium nõustub, et kohtulahendi resolutsioon peab olema piisavalt selge ja täpne, et selle täitmine oleks võimalik ka kohtulahendi muude osadeta (TsMS § 442 lg 5). Maakohtu otsuse resolutsioon üksnes hagi rahuldamise kohta neile nõuetele ei vasta. Ringkonnakohus rikkus esmajoones TsMS § 436 lg-t 4, kuna kaldakindlustuse suuruse üle apellatsioonimenetluses ei arutatud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et sellist suuruse fikseerimist ei taotlenud hageja mh oma apellatsioonkaebuses (vt toimiku II kd, lk 84) ega nt maakohtus esitatud avalduses täiendava otsuse tegemiseks (toimiku II kd, lk 67). Samas on selline suurus fikseeritud esialgses hagis (toimiku I kd, lk 4) ja hagi täpsustuses (toimiku II kd, lk 10). Sama on kirjutanud ka kostja oma esialgses vastuses (toimiku I kd, lk 40). Samas on kostja nt 20. novembri 2002. a istungil leidnud, et hageja ei ole täpsustanud objekti ega selle suurust ja nii ei saa omandiõigust tunnustada (toimiku I kd, lk 150). Seega on poolte seisukohad vaidlusaluse kaldakindlustuse suuruse kohta olnud ebajärjekindlad. Eelneva tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles muudeti maakohtu otsuse resolutsiooni. Seega tuleb hageja apellatsioonkaebus uuesti läbi vaadata ning välja selgitada ja otsuse
resolutsioonis fikseerida vaidlusalune kaldakindlustus võimalikult täpselt.
14.Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg 1 p 6 (koostoimes TsMS § 654 lg-ga 1) nõuetele, kuna otsuses ei ole märgitud menetlusosaliste isikukoode.
15.Samuti juhib kolleegium poolte tähelepanu asjaolule, et maakohus jättis küll kohtukulud kostja kanda, kuid ei täpsustanud, milline summa kostjalt välja mõistetakse. Kuna asja menetlus algas enne
1.jaanuari 2006, kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt selles menetluskulude jaotusele ja kindlaksmääramisele enne
1.jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Selle § 60 lg-te 1 ja 3 kohaselt pidanuks maakohus otsuse resolutsioonis välja mõistma kostjalt hageja kasuks konkreetsed kohtukulud hageja esitatud kuludokumentide alusel. Selle peale ei ole pooled aga apellatsioonkaebust esitanud.
16.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon kostjale TsMS § 149 lg 4 kohaselt tagastada. Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.