Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Anu Orula avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-15061
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jelena Kaminskaja määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Anu Orula (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leino Biin Puudutatud isikud Jelena Kaminskaja (isikukood xxxxxxxxxxx); Sirje Berting (isikukood xxxxxxxxxxx); Laine Usai (isikukood xxxxxxxxxxx); Jaak Umborg (isikukood xxxxxxxxxxx); Viktoria Umborg (isikukood xxxxxxxxxxx); Jost Michael Fischer (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister; Esther Elisabet Margarethe Fischer (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister
Asja läbivaatamise kuupäev
17. detsember 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-15061 osas, milles määrati kindlaks teenivate kinnisasjade omanikele juurdepääsuõiguse eest tasu ning jaotati menetluskulud.
2.
Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Muus osas (osas, milles määrati kindlaks piiranguteta juurdepääs Anu Orulale ja Sirje Bertingule kuuluvale kinnisasjale ja tuvastati Jelena Kaminskaja nõusolek sellekohase märke tegemiseks kinnistusraamatusse) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada Jelena Kaminskajale määruskaebuselt 3. septembril 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot ja 6. septembril 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Anu Orula (avaldaja) esitas 1. aprillil 2011 Harju Maakohtule avalduse avaldajale ja Sirje Bertingule kuuluvale Harju maakonnas Saue vallas Alliku külas asuvale kinnisasjale Klaokse 10 (registriosa nr 7149702) (edaspidi avaldaja kinnisasi) avalikult kasutatavale teele piiranguteta juurdepääsu määramiseks. Avalduse kohaselt on asjas puudutatud isikuteks Jelena Kaminskaja (puudutatud isik I), Sirje Berting (puudutatud isik II), Laine Usai (puudutatud isik III), Jaak Umborg (puudutatud isik IV) ja Viktoria Umborg (puudutatud isik V). 29. septembri 2011. a taotluse kohaselt palus avaldaja puudutatud isikutena menetlusse kaasata ka Jost Michael Fischeri (puudutatud isik VI) ja Esther Elisabet Margarethe Fischeri (puudutatud isik VII). Avalduse täienduse kohaselt palub avaldaja määrata juurdepääs üle puudutatud isiku I ja III kinnisasja ning puudutatud isikute IV ja V ühisomandis oleva kinnisasja. Samas palus avaldaja kindlaks määrata, et avaldaja ja puudutatud isik II kinnisasja omanikena on kohustatud tasuma teenivate kinnisasjade omanikele juurdepääsuõiguse eest proportsionaalse osa, mis vastab teed kasutavate kinnistuomanike arvule, tee alla jääva maa maamaksule ja tee korrashoiu kuludele. Samuti palus avaldaja tuvastada puudutatud isiku I nõusolek tema kinnisasja kohta kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks avaldaja ja puudutatud isiku II kinnistule juurdepääsuõiguse kohta kinnisasja igakordse omaniku kasuks kohtumääruses märgitud tingimustel. Avalduse ja selle täienduse kohaselt puudub avaldaja kinnisasjalt juurdepääs avalikult kasutatavale teele (Alliku-Hüüru maantee). Mõistlikum viis avaldaja kinnisasjale pääsemiseks on üle puudutatud isikute I ja III-V kinnisasjade. See lahendus arvestab olemasoleva teega ning ei too kinnistuomanikele kaasa lisakulutusi ega piira nende võimalusi oma kinnisasjade kasutamiseks. Tee on heas korras. Puudutatud isikud III-V on andnud nõusoleku, et avaldaja võib oma kinnisasjale pääseda üle puudutatud isikute kinnisasjade, kuid puudutatud isik I vaidleb avaldaja taotlusele vastu. Alternatiivne võimalus oleks määrata avaldaja kinnisasjale juurdepääsutee üle puudutatud isikute III, VI ja VII kinnisasjade. Tegemist on halvas seisukorras pinnaseteega. Puudutatud isikud VI ja VII on keeldunud andmast nõusolekut selle tee kasutamiseks. Esimesena pakutud variandi puhul on vajalik taastada 30-50 m teed, mis on üles küntud, See on mõistlikum ja odavam, kui teise variandi puhul vajaliku uue tee (70 m) ehitamine. Avaldaja on valmis maksma teeniva kinnisasja omanikele proportsionaalse osa tee alla jääva maa maamaksust. Avaldaja kannab proportsionaalse osa tee hoolduskuludest ja on valmis maksma teeniva kinnisasja omaniku nõudel muud mõistlikku rahalist hüvitist.
2.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja leidis, et avaldaja taotletud juurdepääs rikub puudutatud isiku I ja tema perekonna privaatsust. Alternatiivselt pakutud variant koormab puudutatud isikuid vähem. Puudutatud isikud III, IV ja V nõustusid juurdepääsu tagamisega üle neile kuuluvate kinnisasjade. Puudutatud isik II ei esitanud maakohtule enda seisukohta. Puudutatud isikud VI ja VII vaidlesid vastu juurdepääsule üle nende kinnisasja. See tee läbiks nende
koduõue, poolitades hoovi ja pärssides kinnisasja kasutamismugavust ja turvalisust. Juurdepääs on võimalik üksnes üle puudutatud isiku I kinnisasja. Kõik teised puudutatud isikud, kelle kinnisasju tee läbib, (v.a puudutatud isik I) on andnud nõusoleku avaldaja taotletud tee kasutamiseks. Iseenesest on võimalik juurdepääs ka üle Vääna jõe (seal oli vanasti sild), kuid uue silla rajamine oleks ilmselgelt koormavam lahendus.
3.Harju Maakohus rahuldas 13. jaanuari 2012. a määrusega avalduse järgmiselt: 1) määras piiranguteta juurdepääsutee avaldaja kinnisasjale mööda teed, mis algab Alliku-LaagriHüüru avalikult kasutatavalt teelt numbriga 11184, kulgeb mööda kinnistut nimetusega Putkesaun 25 (registriosa nr 1768602), mille ühisomanikud on puudutatud isikud IV ja V, mööda kinnistut nimega Jõeääre (registriosa nr 4639302), mille omanikuks on puudutatud isik I, ja mööda kinnistut nimega Paple 1 (registriosa nr 10220102), mille omanikus on puudutatud isik III; 2) määras kindlaks, et kinnisasja igakordne omanik on kohustatud juurdepääsuõiguse eest kinnisasjale tasuma teenivate kinnisasjade omanikele proportsionaalse osa, mis vastab teed kasutavate kinnistuomanike arvule, tee alla jääva maa maamaksule ja tee korrashoiu kuludele; 3) tuvastas puudutatud isiku I nõusoleku märke kandmiseks Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriosa nr 4639302 III jakku Harju maakonnas Saue vallas Alliku külas kinnistu Klaokse 10 (registriosa number 7149702) juurdepääsuõiguse kohta kinnistu igakordse omaniku kaasuks kohtumääruses märgitud tingimustel. Maakohus märkis, et määruse lahutamatuks osaks on kaart juurdepääsutee asukohaga. Maakohus kohaldas asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-t 1 ja leidis, et avaldajal on võimalik valida kahe juurdepääsutee vahel: üle puudutatud isikute III, VI ja VII kinnisasjade või üle puudutatud isikute I, III, IV ja V kinnisasjade. Puudutatud isikud III-V on avaldanud, et nad lubavad juurdepääsuks läbida neile kuuluvaid kinnisasju. Puudutatud isikud I, VI ja VII vaidlevad vastu juurdepääsule üle neile kuuluvate kinnisasjade. Maakohtu põhjendustel on menetlusosalisi kõige vähem koormav juurdepääs üle puudutatud isikutele I, III, IV ja V kuuluvate kinnisasjade. Asja materjalidest nähtuvalt läbib võimalik juurdepääsutee puudutatud isikute VI ja VII kinnisasja õue ca 20-30 m kauguselt majadest. See juurdepääsutee ei läbi puudutatud isiku I kinnisasja hoovi ja õueala, esimesed majad jäävad juurdepääsuteest ca 75-100 m kaugusele. Ka pöörab sissesõit puudutatud isiku hoovialale ja elamu juurde maha juurdepääsuteelt, st avaldaja ei liigu juurdepääsuteed kasutades otseselt hooviala ja elamute poole. Juurdepääsutee kulgeb puudutatud isiku I kinnisasja piiril. Puudutatud isikute VI ja VII kinnisasja puhul hakkaks juurdepääsutee kinnisasja poolitama. Juurdepääsutee üle puudutatud isiku I kinnisasja on juba ajalooliselt välja kujunenud. See tee on ära märgitud 1987. aasta kaardil, puudutatud isikute VI ja VII kinnisasja läbivat teed sellelt ei nähtu. Võimalik on ka avaldaja juurdepääs kinnistule üle Vääna jõe, kuid selline lahendus eeldaks silla ehitamist. See oleks avaldajat tunduvalt enam koormav kui avalduses taotletud lahendus. Juurdepääs on AÕS § 156 lg 1 järgi tasuline ning nõustuda saab avaldaja ettepanekuga tasu määramise kohta.
4.Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja
uue määrusega määrata juurdepääsutee vaidlusalusele kinnisasjale üle puudutatud isikutele III, VI ja VII kuuluvate kinnisasjade. Puudutatud isik I palus alternatiivselt juhuks, kui kohus nimetatud nõuet ei rahulda, tühistada maakohtu määruse juurdepääsu tasu määramise osas ning teha uus määrus, millega määrata juurdepääsu tasuks 610 eurot aastas, millele lisandub maamaks vastavalt teelõigu suurusele. Samuti palus puudutatud isik I määrata, et juurdepääsuteed on õigus kasutada ainult liikumiseks jalgsi või mootorsõidukitega ning juurdepääsu ei või kasutada parkimiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. juuni 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu põhjendustel on maakohus juurdepääsutee nõude rahuldamisel lähtunud juurdepääsu maakorralduslikust võimalikkusest ning kaalunud koormatavate kinnisasjade omanike õigusi seoses juurdepääsust tulenevate kitsendustega ning juurdepääsu taotleja huve. Kuivõrd juurdepääsu nõude rahuldamine ei eelda, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse (TeeS) § 2 lg 1 tähenduses, siis ei välista juurdepääsutee määramist asjaolu, et kasutusel olev juurdepääsutee kulgeb üksnes puudutatud isiku I piirini ja on sealt edasi 25 m ulatuses üles küntud. Puudutatud isik III on kohapeal elanud ligi 80 aastat ja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ajalooliselt kulges tee mööda vaidlusalust kinnisasja ja sealt edasi sillani, mis viis üle Vääna jõe. Praeguseks ajaks on sild lagunenud. Juurdepääsu tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus. Teeniva kinnisasja omanik tasu suurust maakohtu menetluse käigus ei avaldanud, mistõttu sai kohus lähtuda tasu määramisel üksnes avaldaja pakkumisest ning määras tasu suuruses, mis vastab proportsionaalsele osale maamaksust ja teehoiu kuludest. Teadmata teeniva kinnisasja omaniku soove, ei saanud maakohus määrata tasu kindla summana, samuti ei olnud avaldajal võimalik esitada tasu kohta vastuväiteid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuses palub puudutatud isik I ringkonnakohtu määruse tühistada ja määrata uue määrusega juurdepääsutee vaidlusalusele kinnisasjale üle puudutatud isikutele III, VI ja VII kuuluvate kinnisasjade. Puudutatud isik I palub alternatiivselt juhuks, kui kohus nimetatud nõuet ei rahulda, tühistada alama astme kohtute määrused ja saata asi läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 156 lg-t 1, kui määras juurdepääsutee avaldaja taotletud viisil. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku I väited selle kohta, et juurdepääsutee üle puudutatud isikutele III, VI ja VII kuuluvate kinnisasjade on vähem koormav kui kohtu määratud juurdepääsutee. Nimetatud alternatiivne juurdepääsutee on lühem, koormab vähem isikuid ning ei vaja lisakulutusi ega tehnilisi lahendusi. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, kui ei arutanud menetluses juurdepääsu tasu suurust ega juhtinud sellele puudutatud isiku I tähelepanu. Puudutatud
isik I esitas määruskaebuses oma seisukohad juurdepääsu tasu kohta, kuid ringkonnakohus tasu nõuet põhjalikult ei analüüsinud, leides, et puudutatud isik I selle kohta arvamust ei avaldanud.
7.Vastuses määruskaebusele vaidleb avaldaja kaebusele vastu, leides, et selle rahuldamiseks ei ole alust. Puudutatud isikud VI ja VII vaidlevad määruskaebusele vastu, leides, et kohtute määrused on seaduslikud ja põhjendatud. Puudutatud isik III märkis vastuses määruskaebusele, et toetab puudutatud isiku VII seisukohti. Puudutatud isikud II, IV ja V ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 695 järgi materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles määrati kindlaks tasu juurdepääsuõiguse eest teenivate kinnisasjade omanikele ning jagati menetluskulud. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 701 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata.
9.Avalduse kohaselt on avaldaja taotlenud AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramist avalikult kasutatavale teele. Viidatud sätte kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui juurdepääsus ja selle kasutamise tasus ei jõuta kokkuleppele, määrab need sama sätte järgi kohus. Seejuures peab kohus arvestama koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on selgitanud, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4108, p 20). Puudutatud isik I leiab määruskaebuses, et eelnimetatud eeldustest on praeguses asjas viimane täitmata, st kohtud jätsid tähelepanuta, et kõigi puudutatud kinnisasjade omanike huve arvestades oleks alternatiivsena väljapakutud võimalus juurdepääsutee määramiseks isikutele vähem koormav, kui kohtute määratud juurdepääsutee. Kolleegiumi arvates on kohtud kaalunud poolte huvisid ja põhjendanud oma järeldust, et menetlusosalisi kõige vähem koormavaks on juurdepääs üle puudutatud isikutele I, III, ning IV ja V kuuluvate kinnisasjade. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28; 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22). Kolleegium leiab, et kohtud ei ole diskretsiooni piire ületanud. Samuti ei ole kohtud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneb, et Riigikohtul ei ole pädevust tuvastada ise asjaolusid ja hinnata tõendeid.
10.Kolleegium leiab, et kohtud on ebaõigesti jätnud kindlaks määramata juurdepääsu eest tasu.
AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu tasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks. TsMS § 442 lg 5 teisest lausest tulenevalt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13). Praeguses asjas on see tegemata. Maakohtu otsust ei ole võimalik juurdepääsu tasu osas sundkorras täita, sest sellest ei nähtu, kui palju ja kellele on avaldajalt juurdepääsu tasu välja mõistetud.
11.Kolleegium juhib tähelepanu, et praeguses asjas jätsid kohtud ebaõigesti välja selgitama asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsu tasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks. Kohtutoimikust nähtuvalt tegi avaldaja kohtule esitatud taotluses ettepaneku, et ta hüvitab teeniva kinnisasja omanikule proportsionaalse osa tee alla jääva maa maamaksust, kannab proportsionaalse osa tee hoolekandest ja on valmis maksma teeniva kinnisasja omaniku nõudel muud mõistlikku hüvitist. Maakohtu 15. detsembri 2011. a eelistungi protokolli kohaselt on puudutatud isik I istungil märkinud, et ta ei oska öelda tasu suurust (I kd, tl 190). Maakohtu määruse põhjendustel nõustus kohus avaldaja ettepanekuga juurdepääsu tasu määramise kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsustusega tasu määramise kohta, märkides, et maakohus sai siinkohal lähtuda vaid avaldaja pakkumisest, sest puudutatud isik I kui teeniva kinnisasja omanik tasu suurust maakohtu menetluses ei avaldanud. Ringkonnakohus osutas lisaks, et puudutatud isiku I soove teadmata ei olnud maakohtul võimalik juurdepääsu tasu määrata kindla summana. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu eeltoodud järeldusega. Kolleegiumi arvates pidanuks maakohus kirjeldatud olukorras selgitama välja AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemise ning täpsustama menetlusosaliste seisukohti juurdepääsu tasu määramiseks, samuti tegema ettepaneku esitada selleks vajalikke tõendeid. Eeltoodust järelduvalt nõustub kolleegium määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud maakohtu selgituskohustuse (TsMS § 392 lg 1 p 1) rikkumise tähelepanuta. Kolleegium juhib tähelepanu, et hagita asjas TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Viidatud sätetest järeldub, et olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule, ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures on kohtul võimalik teha menetlusosalistele juurdepääsu tasu suuruse kohta kokkuleppe saavutamise eesmärgil summa osas konkreetseid ettepanekuid. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses tingimuslikult, st juhuks kui kohus rahuldab avaluse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Sellise
kokkuleppe korral ei pea kohus juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kolleegium on varem selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat (vt Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-33-04, p 22). Sellest seisukohast ning AÕS § 156 lg-st 1 järeldub, et kui menetlusosalised on juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama.
12.AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 11), sest otsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid. Praeguses asjas sai avaldaja kohtulahendiga õiguse kasutada puudutatud isikute III, IV ja V kinnisasjadel asuvat erateed. Juurdepääsu saamiseks üle puudutatud isiku I kinnisasja peab avaldaja taastama 25 meetri pikkuse teelõigu. Riigikohus on selgitanud, et tasu/hüvitis eratee kasutamise eest pole ainuüksi teeomaniku vaba otsustus. Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja heakorraeeskirjast (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Kolleegium märgib lisaks, et tee omamisega kaasneva kohustusena saab käsitada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab juurdepääsutee pindalale. Eelviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11 tehtud kohtuotsuses selgitas kolleegium lisaks, et eratee omanik, kes peab AÕS § 156 lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda ka hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest, kuid seda vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest. Samas kohtuotsuses käsitles kolleegium ka olukorda, kui juurdepääsuna taotletud teed kasutab mitu isikut. Kolleegium märkis, et sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks.
13.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks määrama juurdepääsutasu suuruse ning kohtuotsuse resolutsioonis välja mõistma juurdepääsutasu rahasummana eraldi igale seda tasu saama õigustatud ja taotlenud puudutatud isikule. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas menetlusosalised soovivad juurdepääsu tasu osas sõlmida kokkulepet. Sellise kokkuleppe sõlmimata jätmise korral peab ringkonnakohus andma menetlusosalistele võimaluse esitada seisukohti ja tõendeid tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta. Vajaduse korral peab ringkonnakohus ise tõendeid koguma.
14.Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
15.Puudutatud isiku määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.