Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

30.01.2007 esitatud hagi täpsustuse kohaselt kandis hageja vara müügiprotsessiga seoses reaalselt kulutusi kokku 8524, 38 krooni, milline summa on hagiavalduses tasaarvestatud 7751, 19 krooniga, mis laekus hagejale 26.03.2004. Müügiprotsessiga seotud kulutused summas 8524, 38 krooni koosnesid: tagastusteenus – 2500 krooni; keemiline pesu – 1228, 81 krooni; aku – 314, 64 krooni; müügiteenus – 4480, 93 krooni. Selguse huvides esitas hageja võlgnevuse aluseks olevad nõuded vastavalt nende tekkele: 17 942, 95 krooni tasumata rendimaksete eest; 5953, 81 krooni tasumata kindlustusmakse eest; 54 012, 90 krooni vara jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud summa vahe ning 8524, 38 krooni vara müügiprotsessiga seotud kulutused. Lisaks rendimaksete tasumisele oli kostja kohustatud tasuma vastavalt kasutusrendi üldtingimuste punktile 9.3 kindlustusmakseid. Hageja kui vara omanik tasus 21.11.2003 Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le kostja poolt tasumata jäänud kindlustusmakse. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Seega kohustus kostja muuhulgas hüvitama hagejale tema poolt vara kindlustamise eest tasutud makse. Kostja on kohustatud hüvitama 5953, 81 krooni (kindlustusmakse 13 705 krooni, millest tagastati 7751, 19 krooni). Kasutusrendi üldtingimuste punktis 5.19 olid pooled kokku leppinud, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise ja vara võõrandamise korral on kostja kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud, s.h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab kostja hüvitama ka müügiprotsessiga seotud kulutused. Riigikohus on 08.11.2006 otsuses nr 3-2-1-112-06 leidnud, et liisingueseme realiseerimisega seotud kulutused on liisingulepingu ülesütlemisest tingitud ning need tuleb liisinguvõtjal liisinguandjale hüvitada. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt summas 18 354, 50 krooni, millest tasumata rent on 17 942, 95 krooni ja 411, 55 krooni jääkväärtuse ja vara väärtuse vahe. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud kindlustuslepingut ning kostja ei pidanud tasuma hagejale kindlustusmakseid. Kindlustusarve esitas kostjale Balti Kindlustusmaakleri OÜ, mitte hageja. Hagejal ei ole õigust nõuda kolmanda isiku arve tasumist temale. Vara liisinguandjale tagastamise hetkel hinnati vara väärtuseks 169 000 krooni (käibemaksuta 143 631, 55 krooni), seega oli vara jääkmaksumuse ja sõiduki turuväärtuse vahe 411, 55 krooni. Kostja arvates ei ole ta kohustatud hüvitama nõutud hinnavahet, sest kostja ei saanud mõjutada hageja otsust müüa vara alla turuväärtuse. Sellest tulenevat hinnavahet ei pea kostja hüvitama. Nõue vara müügiks tehtud väidetavate lisakulutuste hüvitamiseks on põhjendamatu: kulutused ei olnud mõistlikult põhjendatud ega tõendatud. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 22 083, 31 krooni (17 942, 95 + 411, 55 + 2500 + 1228, 81). Kohus jättis rahuldamata kindlustusmaksete nõude, sest leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja kohustust tasuda kindlustusmakse talle. Kasutusrendi lepingust tulenevalt kohustus rentnik tasuma kindlustusmakseid kindlustusmaaklerile. Üldtingimuste punkti 9.10 kohaselt võis hageja nõuda kindlustusmaaklerile kindlustusmaksete tasumata jätmise eest kostjalt trahvi või lõpetada leping ennetähtaegselt. Kohus mõistis vara jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahena kostjalt välja 411, 55 krooni. Kohus tugines alates 27.12.2003 kehtiva VÕS § 367 lg-le 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulude, mida liisinguandja kandis

seoses liisinguesemega, hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja poolt 20.02.2004 koostatud vara müügiaktist nr AK99297 nähtuvalt on OÜ BRC poolt esitatud hindamisakti alusel hinnatud hagejale tagastatud vara maksumuseks 169 000 krooni (käibemaksuga). Kohus leidis, et vara tagastamisega seotud kulud 2500 krooni ja puhastusteenuse kulud 1228, 81 krooni tuleb kostjalt välja mõista. Riigikohus on asunud seiskohale, et sõiduauto puhastusteenuse kulud ja tagastustasu võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Müügikulude 4795, 57 krooni (s.h aku 314, 64 krooni) osas ei pidanud kohus hageja nõuet põhjendaks ega tõendatuks ning jättis selles osas hagi rahuldamata. Müügikulude 4480, 93 krooni osas ei ole kohtul võimalik nende mõistlikus põhjendatuses veenduda, kuna hageja ei ole tõendanud kulude olemust ega suurust. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja vaidlustab kohtuotsuse osas, millega jäeti tema nõue rahuldamata, s.o 64 350, 73 krooni ulatuses, ning palub muuta menetluskulude jaotust. Kaebuse kohaselt rikkus kohus menetlusõiguse norme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisingufirmale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-29-06), muuhulgas müügi- ja tagastamisteenuse kulud jne (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-112-06). Vara realiseerimisega seotud kulutused tuli kostjal hüvitada. Hageja esitas müügiteenuse arve summas 4480, 93 krooni (käibemaksuta) ning aku vahetuse eest 314, 64 krooni (käibemaksuta). Vara müügiprotsessi viis läbi OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kes on esitanud ka vastava koondarve. Hageja põhitegevusalaks ei ole sõiduautode müük, mistõttu kasutab ta vara võõrandamiseks sisseostetavat teenust. Müügiteenus on käsitletav lisakuluna VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kohtul ei olnud alust jätta hageja tasutud kindlustusmakset summas 5953, 81 krooni kostjalt välja mõistmata. Hageja esitas kohtule Balti Kindlustusmaakleri OÜ kinnituse, et vaidlusaluse arve on tasunud hageja. Pooltevahelisest lepingust tulenevalt oli kindlustusmaksete maksmine küll kostja kohustus, kuid kuna viimane oma kohustust ei täinud, siis võimaliku kahju vältimiseks tasus nõutud summa kostja eest hageja. Kuivõrd leping lõpetati ennetähtaegselt, siis kandis Balti Kindlustusmaakleri OÜ hagejale tagasi 7751, 19 krooni, millise summa arvestas hageja ka tema poolt arve alusel tasutust maha. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Vara jääkväärtuse ja vara realiseerimisest saadud summa vahe nõude osas kohaldas kohus seadust ebaõigesti. Käesoleval juhul ei ole VÕS § 416 rakendatav, kuivõrd nimetatud säte kehtib tarbijast krediidivõtja (liisinguvõtja) kohta. VÕS § 367 lg-ga 3 on seadusandja püüdnud välistada olukorda, kus liisinguandja saaks liisingulepingu lõppemisel alusetult rikastuda. Tulenevalt liisingulepingu olemusest ei saa liisinguvõtja poolt lepingu rikkumise tõttu selle ennetähtaegsel lõpetamisel panna liisinguandjale liisingueseme võõrandamise riisikot, s.o mis hinnaga lõpuks liisinguesemele ostja leitakse. Hageja tõendas menetluse käigus, et alustas vara võõrandamist hinnaga 169 000 krooni (käibemaksuga). Kui selle hinnaga oleks ostja leitud, oleks vara selle hinnaga ka võõrandatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamata jäetud osas tühistada ning uue otsusega AS Hansa Liising Eesti hagi tervikuna rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks täiendavalt välja mõista 64 350, 73 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et nendevaheline 06.09.2000 sõlmitud kasutusrendi leping lõpetati kostja poolse lepingu rikkumise tõttu ennetähtaegselt (19.12.2003 teatis lepingu ülesütlemise kohta). Vaidlust ei ole ka selles, et alates 01.07.2002 tuleb kasutusrendi lepingu kui kestvuslepingu suhtes kohaldada VÕS 17. peatüki, s.o liisingulepingut reguleerivaid, sätteid. 06.09.2000 lepingu lisaks oleva kasutusrendi üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt on rentnik kohustatud, juhul kui rendileandja, tuginedes lepingu XI osa punktidele, lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s.h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Seega lasub kostjal lepingust tulenev kohustus tasuda vara jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe. Sama põhimõte tuleneb ka VÕS §-st 367. Nimetatud paragrahvi 1. lõike kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara väärtuse määratlemisel ei ole aga alust lähtuda vastavas aktis märgitud summast, sest vara tegelik väärtus võib oluliselt erineda vara arvestuslikust jääkväärtusest. Ka antud juhul selgus konkreetse vara tegelik väärtus müügiprotsessi käigus. Kohtule esitatud tõendite kohaselt andis hageja sõiduki müüki 20.02.2004 hinnaga 169 000 krooni (käibemaksuga), kuid müüdi alles 18.12.2004. Nimetatud kuupäeval sõlmitud müügilepingu kohaselt oli sõiduki ostuhinnaks 105 750 krooni (käibemaksuga) ning kokkulepitud hind on ostja poolt müüjale tasutud (tl 48-49). Maakohtul ei olnud seadusest tulenevat alust jätta vara realiseerimisest tulenevat hinnavahet hageja kui liisinguandja kanda. VÕS § 367 lg 3 tõlgendamisel tuleb arvestada, et liisinguleping on oma olemuselt krediteerimisleping ning liisinguandja kui liisingulepingu krediteerija poolt liisingueseme finantseerimiseks tehtud kulutused peavad saama liisingulepingu ülesütlemise korral kaetud. Liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses kinnitab, et liisinguandjat tuleb vaadelda kui krediteerijat. Ka VÕS § 401 lg-st 2 tulenevalt on liisinguleping oma sisult krediidileping. Vastavate sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga (müügileping oleks sõlmitud müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks). Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Sõiduki jääkmaksumuse ja müügist saadud summa vahe 54 012, 90 krooni peab kostja seetõttu hüvitama. Kuna maakohus on nimetatud summast välja mõistnud 411, 55 krooni, tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista 53 601, 35 krooni. Hageja nõue kindlustusmakse väljamõistmiseks kuulub samuti rahuldamisele. Vaidlust ei ole selles, et kostja jättis Balti Kindlustusmaakleri OÜ 01.09.2003 arve nr 571016 summas 13 705 krooni tähtajaks 19.09.2003 tasumata. Asjas on tõendatud, et kindlustusandja arve tasus 21.11.2003 hageja. Nimetatud summa tasumist kinnitab Balti Kindlustusmaakleri 23.01.2007 kiri nr 1340070-030/6 (tl 96). Kasutusrendi lepingu kohaselt oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda kindlustusmakseid. Kuna kostja kohustuse on täitnud hageja, peab kostja kindlustusmakse 5953, 81 krooni hagejale hüvitama (seoses lepingu lõpetamisega tagastati hagejale tasutud 13 705 kroonist 7751, 19 krooni). Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hagejal ei olnud õigust tema eest makset teha, sest leping seda ette

ei näinud. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelistest suhetest, muuhulgas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja ja kostja vahelistest suhetest tulenevalt oli hagejal õigus kindlustusmakset tasuda: kostja oli võtnud endale hageja suhtes kohustuse liisitud vara kindlustada, kuid jättis selle kohustuse täitmata. Võimaliku kahju vältimiseks oli hageja kui vara omanik õigustatud tegema kindlustuskaitse säilimiseks vajalikke sooritusi. Hageja esitas müügikulude hüvitamise nõude summas 8524, 38 krooni. Müügiprotsessiga seotud kuludest pidas maakohus põhjendatuks vara tagastamise kulu 2500 krooni ja puhastusteenuse kulu 1228, 81 krooni ning mõistis kostjalt välja nimetatud kulude katteks 3728, 81 krooni. Kohus jättis hagi rahuldamata müügiteenuse eest nõutud 4480, 93 krooni ja aku maksumuse 314, 64 krooni osas. Kolleegium on seisukohal, et hageja nõue müügikulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele ka nimetatud osas, s.o summas 4795, 57 krooni. Kasutusrendi üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt tuleb liisinguvõtjal hüvitada ka vara müügikulud (s.h müügikõlblikuks seadmise kulu). Müügiteenusega seotud kulude kandmist on hageja tõendanud nii 4480, 93 krooni kui aku maksumuse 314, 64 krooni osas (tl 53-54, 94). Sõiduki müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Apellant märgib õigesti, et maakohtu poolne tõlgendus on vastuolus liisingulepingu rikkumise tõttu selle ülesütlemisega kaasnevate kahjude täieliku hüvitamise põhimõttega. Liisinguandja tegevuse eesmärgiks on üldjuhul krediidi pealt kasumi teenimine. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud (ka siis, kui liisinguandja müüks sõidukeid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses). Hageja poolt taotletud ja tõendanud summat ei ole alust pidada ebamõistlikuks või põhjendamatuks. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ning selle tulemusel rahuldatakse hagi tervikuna, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

I. Amann

Ü. Jänes

G. Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.