Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused 02.11.2006 esitas AS Hansa Liising Eesti hagi AS Katus vastu, milles palus kostjalt välja mõista kasutusrendi lepingust tuleneva võla 86 434,04 krooni. Hageja tugines nõudes kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktidele 2.3, 11.1.2, 11.6 ja 5.19, tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg-le 1, §-le 174 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4, § 367 lg-tele 1 ja 4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Katus 06.09.2000 kasutusrendi lepingu nr AK99297, mille esemeks oli sõiduauto Toyota Picnic 2,9B, riikliku numbrimärgiga xxxxxx. Lepingu alusel sai kostja vara enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ning jättis tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. 19.12.2003 informeeris hageja kostjat võlgnevuse suurusest ja teatas, et kui kostja määratud tähtpäevaks võlgnevust ei kustuta, siis lõpetab hageja lepingu ennetähtaegselt. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu üles. Sõiduauto jääkmaksumus (tasumata rendimaksed 15.03.2004 seisuga) oli 143 631,55 krooni. Pärast sõiduauto valduse tagasisaamist müüs hageja selle 18.12.2004 hinnaga 89 618,65 krooni (käibemaksuta). Hageja palus kostjalt välja mõista vara jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud summa hinnavahe 54 012,90 krooni (käibemaksuta), tasumata rendimaksed summas 17 942,95 krooni, tasumata kindlustusmakse 13 705 krooni ja vara müügiga seotud kulutused summas 773,19 krooni (käibemaksuta). 30.01.2007 esitatud hagi täpsustuse kohaselt kandis hageja vara müügiprotsessiga seoses reaalselt kulutusi kokku 8 524,38 krooni, milline summa on hagiavalduses tasaarvestatud 7 751,19 krooniga, mis laekus hagejale 26.03.2004. Müügiprotsessiga seotud kulutused summas 8 524,38 krooni koosnesid: tagastusteenus – 2 500 krooni; keemiline pesu – 1 228,81 krooni; aku – 314,64 krooni; müügiteenus – 4 480,93 krooni. Selguse huvides esitas hageja võlgnevuse aluseks olevad nõuded vastavalt nende tekkele: 17 942,95 krooni tasumata rendimaksete eest; 5 953,81 krooni tasumata kindlustusmakse eest; 54 012,90 krooni vara jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud summa vahe ning 8 524,38 krooni vara müügiprotsessiga seotud kulutused. Lisaks rendimaksete tasumisele oli kostja kohustatud tasuma vastavalt kasutusrendi üldtingimuste punktile 9.3 kindlustusmakseid. Hageja kui vara omanik tasus 21.11.2003 Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le kostja poolt tasumata jäänud kindlustusmakse. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Seega kohustus kostja muuhulgas hüvitama hagejale tema poolt vara kindlustamise eest tasutud makse. Kostja on kohustatud hüvitama 5 953,81 krooni (kindlustusmakse 13 705 krooni, millest tagastati 7 751,19 krooni). Kasutusrendi üldtingimuste punktis 5.19 olid pooled kokku leppinud, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise ja vara võõrandamise korral on kostja kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud, s. h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab kostja hüvitama ka müügiprotsessiga seotud kulutused. Riigikohus on 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 leidnud, et liisingueseme

realiseerimisega seotud kulutused on liisingulepingu ülesütlemisest tingitud ning need tuleb liisinguvõtjal liisinguandjale hüvitada. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt summas 18 354,50 krooni, millest tasumata rent on 17 942,95 krooni ja 411,55 krooni jääkväärtuse ja vara väärtuse vahe. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud kindlustuslepingut ning kostja ei pidanud tasuma hagejale kindlustusmakseid. Kindlustusarve esitas kostjale Balti Kindlustusmaakleri OÜ, mitte hageja. Hagejal ei ole õigust nõuda kolmanda isiku esitatud arve tasumist temale. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Nähtuvalt hageja poolt 20.02.2004 koostatud vara hindamise aktist oli sõiduauto väärtuseks liisinguandjale tagastamise hetkel 169 000 krooni (käibemaksuta 143 631,55 krooni), seega oli vara jääkmaksumuse ja sõiduki turuväärtuse vahe 411,55 krooni. Kostja arvates ei ole ta kohustatud hüvitama hageja nõutud hinnavahet, sest kostja ei saanud mõjutada hageja otsust müüa vara alla turuväärtuse. Seega ei vastuta kostja kahju eest, mis tekkis hagejale sõiduauto võõrandamisest hinnaga alla turuväärtuse. Nõue vara müügiks tehtud väidetavate lisakulutuste hüvitamiseks on põhjendamatu: kulutused ei olnud mõistlikult põhjendatud ega tõendatud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas 23.05.2007 otsusega hagi osaliselt ja mõistis AS-lt Katus AS Hansa Liising Eesti kasuks välja 22 083,31 krooni. Harju Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus rahuldas AS Hansa Liising Eesti osas, milles kostja oli hagi omaks võtnud (rendimaksete võlg 17 942,95 krooni; vara jääkmaksumuse ja realiseerimisest saadud summa hinnavahe 411,55 krooni). Kohus mõistis vara jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahena kostjalt välja 411,55 krooni. Kohus tugines alates 27.12.2003 kehtiva VÕS § 367 lg-le 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulude, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja poolt 20.02.2004 koostatud vara müügiaktist nr AK99297 nähtuvalt on OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt esitatud hindamisakti alusel hinnatud hagejale tagastatud vara maksumuseks 169 000 krooni (käibemaksuga). Samuti rahuldas maakohus osaliselt hageja nõude liisingueseme müügikulude hüvitamiseks, kohustades kostjat hüvitama hagejale vara tagastamisega seotud kulud 2 500 krooni ja puhastusteenuse kulud 1 228,81 krooni. Riigikohus on 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 asunud seisukohale, et sõiduauto puhastusteenuse kulud ja tagastustasu võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui need on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Ülejäänud müügikulude summas 4 795,57 krooni (s. h aku 314,64 krooni) osas ei pidanud kohus hageja nõuet põhjendatuks ega tõendatuks ning jättis selles osas hagi rahuldamata. Lepingu üldtingimuste punktide 12.2.3, 12.2.4, 12.2.5 kohaselt toimub rentniku poolt rendileandjale vara tagastamisel üleantava vara tehnilise seisukorra, ekspluatatsiooniomaduste ning vara valmistajatehase komplektsusele vastavuse kontrollimine ning puuduste ilmnemisel vastava akti koostamine või vajadusel ekspertiisi teostamine. Hageja poolt 20.02.2004

koostatud vara müügiaktist nähtuvalt on sõiduauto hindamise aluseks olnud OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt esitatud hindamisakt ning aktis sõiduauto puudusi ei ole fikseeritud. Müügiteenuse maksumuse 4 480,93 krooni osas ei ole kohtul võimalik selle mõistlikus põhjendatuses veenduda, kuna hageja ei ole tõendanud kulude olemust ega suurust. Kohus jättis rahuldamata kindlustusmaksete nõude, sest leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja kohustust tasuda kindlustusmakse talle. Kasutusrendi lepingu punktist 9.3.1 tulenevalt kohustus rentnik tasuma kindlustusmakseid kindlustusmaaklerile. Üldtingimuste punkti 9.10 kohaselt võis hageja nõuda kindlustusmaaklerile kindlustusmaksete tasumata jätmise eest kostjalt trahvi või lõpetada lepingu ennetähtaegselt. Menetluse vahepealne käik Tallinna Ringkonnakohus vaatas AS Hansa Liising Eesti apellatsioonkaebuse alusel läbi Harju Maakohtu 23.05.2007 otsuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 03.03.2008 otsusega Harju Maakohtu 23.05.2007 otsuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 64 350,73 krooni, misjärel hagi osutus rahuldatuks täies ulatuses (86 434,04 krooni). Ühtlasi muutis ringkonnakohus menetluskulude jaotust ning jättis nii hageja kui ka kostja menetluskulud kostja AS Katus kanda. Riigikohus 17.06.2008 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2008 otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 23.05.2007 otsuse ja suurendas kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat 64 350,73 krooni võrra, ning menetluskulude jagamise osas ja saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jättis Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2008 otsuse muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled kasutusrendi lepingu, mis on kestvusleping, enne võlaõigusseaduse jõustumist 01.07.2002, kuid leping on hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Seega tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldada asjas võlaõigusseadust. Leping sõlmiti poolte majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel. Asja lahendamiseks vajalike oluliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb kontrollida tüüptingimuste kehtivust. Juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kasutusrendi lepingu punktis 5.19 leppisid pooled kokku VÕS § 367 lg-tes 1 ja 3 sätestatust erinevalt, et rentnik on lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lepingu XI osa alusel kohustatud hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul on üldtingimuste p 5.19 kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt lepingu rikkumise korral võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p 5.19 on tühine, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kohaldama VÕS § 367. VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohtus VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks tegema kindlaks, milline oli sõiduauto väärtus selle hagejale tagastamise ajal. Lisaks tuleb ringkonnakohtul arvestada ka käibemaksu arvestamise põhimõtetega liisinguesemega seotud nõuete puhul (Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17, 18).

VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on kolleegiumi arvetes lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses, kuid kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et nimetatud müügikulud peavad olema mõistlikult põhjendatud (Riigikohtu 08.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja müügikulud on mõistlikult põhjendatud. Muuhulgas peab ringkonnakohus vastama kostja väitele, et sõiduauto aku väljavahetamine ei olnud põhjendatud. Seoses hageja nõudega Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le tasutud kindlustusmakse 5 953,81 krooni hüvitamiseks, peab ringkonnakohus välja selgitama, kes olid kindlustuslepingu pooled ja kas kostja oli kohustatud tasuma renditud sõiduauto kindlustusmakseid omaniku, s. o hageja eest. VÕS § 78 lg-s 4 sätestatud tagasinõudeõigus kostja vastu tekib hagejal üksnes siis, kui kindlustusandjal oli kostja vastu kindlustusmakse nõudeõigus. Seega tuleb asja lahendamiseks kindlaks teha, kas kostjal oli lepinguline või lepinguväline kohustus maksta kindlustusmakseid hageja eest. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 23.05.2007 otsuse osas, millega esimese astme kohus jättis tema nõude rahuldamata, s. o 64 350,73 krooni ulatuses, ning palub hagi täies ulatuses rahuldada ja muuta vastavalt menetluskulude jaotust. Apellant palub kõik menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus esimese astme kohus menetlusõiguse norme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06), muuhulgas müügi- ja tagastamisteenuse kulud jne (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06). Kaevatav otsus on vastuolus liisingulepingu rikkumise tõttu selle ülesütlemisega kaasnevate kahjude täieliku hüvitamise põhimõttega. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu ja millistele tõenditele konkreetselt on rajatud kohtu järeldused. Vara realiseerimisega seotud kulutused tuli kostjal hüvitada. Hageja esitas müügiteenuse arve summas 4 480,93 krooni (käibemaksuta) ning arve aku vahetuse eest 314,64 krooni (käibemaksuta). Vara müügiprotsessi viis läbi OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kes on esitanud ka vastava koondarve. Otsusest ei nähtu, miks esimese astme kohus ei ole nimetatud tõendeid arvestanud. Hageja põhitegevusalaks ei ole sõiduautode müük, mistõttu kasutab ta vara võõrandamiseks sisseostetavat teenust. Müügiteenus on käsitletav lisakuluna VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kohtul ei olnud alust jätta hageja tasutud kindlustusmakset summas 5 953,81 krooni kostjalt välja mõistmata. Hageja esitas kohtule Balti Kindlustusmaakleri OÜ kinnituse, et vaidlusaluse arve on tasunud hageja. Pooltevahelisest lepingust tulenevalt oli kindlustusmaksete maksmine kostja kohustus. Kuivõrd kostja oma kohustust ei täinud, siis võimaliku kahju vältimiseks ja vara kindlustuskaitse säilitamiseks tasus nõutud summa kostja eest hageja. Kuivõrd leping lõpetati ennetähtaegselt, siis kandis Balti Kindlustusmaakleri OÜ hagejale tagasi 7 751,19 krooni, millise summa arvestas hageja ka tema poolt arve alusel tasutust maha. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.

Vara jääkväärtuse ja vara realiseerimisest saadud summa vahe nõude osas kohaldas esimese astme kohus seadust ebaõigesti. Käesoleval juhul ei ole VÕS § 416 rakendatav, kuivõrd nimetatud säte kehtib tarbijast krediidivõtja (liisinguvõtja) kohta. VÕS § 367 lg-ga 3 on seadusandja püüdnud välistada olukorda, kus liisinguandja saaks liisingulepingu lõppemisel alusetult rikastuda. Tulenevalt liisingulepingu olemusest ei saa liisinguvõtja poolt lepingu rikkumise tõttu selle ennetähtaegsel lõpetamisel panna liisinguandjale liisingueseme võõrandamise riisikot, s. o mis hinnaga lõpuks liisinguesemele ostja leitakse. Hageja tõendas menetluse käigus, et alustas vara võõrandamist hinnaga 169 000 krooni (käibemaksuga). Kui selle hinnaga oleks ostja leitud, oleks vara selle hinnaga ka võõrandatud. Seega peab kostja hagejale hüvitama sõiduauto jääkväärtuse 143 631,55 krooni (käibemaksuta) ja vara müügihinna 89 618,65 krooni (käibemaksuta) vahe. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub määrata kindlaks menetluskulude jaotuse ja jätta poolte menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles kontrollinud otsust vaidlustatud osas, leiab, et otsus kuulub osalisele tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi enne 1.juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingule kohaldatakse alates 1.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Maakohus on vaidluse lahendamisel kohaldanud põhjendatult võlaõigusseaduse sätteid, sest tegemist on kasutusrendilepinguga ja see on kestvusleping. Leping vastab liisingulepingu tunnustele. Vaidlus puudub selles, et hageja ütles kasutusrendilepingu üles seoses kostjapoolse kohustuse rikkumisega. VÕS § 367 sätestab liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed, mis annab liisinguandjale õiguse nõuda kulude hüvitamist, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Poolte vahel tekkis vaidlus hüvitamisele kuuluvate kulude ja nende suuruse osas. Riigikohtu otsusega jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 23.05. 2007 otsus osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus 22 083,31 krooni väljamõistmises, mis koosneb alljärgnevatest summadest: 1.vara jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahe- 411,55 krooni. 2.vara tagastamisega seotud kulud-2500 krooni, 3.puhastusteenuse kulu- 1228,81 krooni,

Esmalt võtab kolleegium seisukoha vara jääkmaksumuse ja vara väärtuse hinnavahe nõudes. Vaidlus puudub selles, et hageja ütles kasutusrendilepingu üles seoses kostjapoolse kohustuse rikkumisega. VÕS § 367 sätestab liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed, mis annab liisinguandjale õiguse nõuda kulude hüvitamist, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisinguandjale, kui krediteerijale hüvitada VÕS § 367 lg 1 järgi krediteerimiseks tehtud kulud, milleks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja tugines nõudes üldtingimuste punktile 5.19, mille kohaselt kui hageja lõpetab lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt, on kostja kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahju (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.juuni 2008 otsuses nr 3-2-1-56-08 käesolevas asjas asus seisukohale, et üldtingimuste punkt 5.19 on kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgede hindamisel tuleb lähtuda seadusest, so VÕS § 367 lg-st 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus. Kuivõrd liisinguese jäi hageja omandisse, siis säilitas liisinguandja nii sõiduki kui ka tasutud väljaostumaksed. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Kostja väidetel hinnati vara väärtuseks 169 000 krooni, selle tõendamiseks on esitatud vara müügiakt, milles hinnati 20.02.2004 seisuga vara maksumuseks 169 000 krooni, mis sisaldas käibemaksu (t.lk. 74). Kolleegium leiab, et seda maksumust tulebki lugeda vara väärtuseks liisinguandjale tagastamise hetkel VÕS § 367 lg 3 mõttes, kuivõrd toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et müügiaktis olev hind ei vastanud sõiduki väärtusele. Selliseid tõendeid ei ole esitatud ka apellatsioonimenetluses. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas juhtinud tähelepanu sellele, et liisinguesemetega seotud nõuete puhul tuleb arvestada käibemaksu arvestamise põhimõtetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, punktis 33 asunud seisukohale, et VÕS § 367 lg 3 tuleb tõlgendada selliselt, et lepingu ülesütlemisel tuleb käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Antud asjaolu ei ole liisinguandja, so hageja tõendanud. Seega on maakohtu seisukoht ekslik, et sõiduki väärtusest tuleb maha arvata käibemaks. Otsust ei ole vaidlustatud 411,55 krooni väljamõistmises. Kuivõrd puudub alus suuremas summas hinnavahe väljamõistmiseks, siis tuleb otsus antud nõudes jätta muutmata.

Kulud seoses vara võõrandamisega VÕS § 367 lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid. VÕS § 367 lg 4 järgi on lisakuludena käsitletav nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1112-06 asunud seisukohale, et müügikulud peaksid olema mõistlikult põhjendatud. Kolleegium nõustub apellandiga, et sõiduki tagastamisel ja selle edasisel võõrandamisel ja ka liisimisel võib osutuda vajalikuks müügiteenuse kasutamine ja kulude kandmine. Kolleegium leiab, et hageja tõendas liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulu sõiduki võõrandamisel 4 80,93 krooni osas, mistõttu tuleb eelnimetatud nõue rahuldada. Balti Realiseerimiskeskuse OÜ poolt hagejale esitatud arvest nr 001577 ilmneb, et vaidlusaluse sõiduki müügiteenuse kulu oli 4 480 ,93 krooni (t.lk. 54). Esitatud arve sisaldab erinevate sõidukite müügiteenuse tasusid ning kostjale esitatud lisakulu ei ületa müügiteenuse tavapärast tasu. Kolleegium peab hageja poolt nõutud lisakulu mõistlikuks kuluks ja leiab, et kostja peab hagejale hüvitama müügiteenuse tasu 4 480 ,93 krooni. Kolleegium nõustub maakohtuga, et aku vahetuse vajadust ei ole hageja usaldusväärselt tõendanud. Sõiduki tagastamisel aku väljavahetamise vajalikkust ei fikseeritud. Seega ei saa kostjale panna aku vahetamisega seotud kulu hüvitamist ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Kindlustusmakse nõue Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kindlustusmakse väljamõistmiseks, nõustudes kostja vastuväidetega, et hageja ei tõendanud kindlustusmakse tasumise kohustust. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kostja väide selles, et hageja ei olnud kohustatud maksma kindlustusmakset, ei ole õige, kuivõrd tulenevalt üldtingimuste punktist 9.1 lasus hagejal kohustus vara kindlustada ning kostja kohustuseks oli tasuda hageja eest kindlustusmakse. Kasutusrendi üldtingimuste punkti 9.1. kohaselt on vara kindlustatud rendileandja poolt kindlustuslepinguga suurkasko tingimustel. Nimetatud üldtingimuste punkti 9.3 kohaselt oli rentnik, so kostja, kohustatud tasuma vabatahtliku kindlustuse kindlustusmakseid kindlustuslisas näidatud tähtaegadel ja korras, punkti 9.3.1. kohaselt pidi rentnik tasuma kindlustusmakseid kindlustusmaaklerile. Kindlustuslisa nr 504790 kohaselt oli kostja valduses olev sõiduk kindlustatud hageja poolt Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-s kindlustusmaksega 13 705 krooni kindlustusperioodiks 14.09.2003 kuni 13.09.2004 ning KATUS AS-le kui rentnikule olid antud kõik kindlustusvõtja õigused ja kohustused. Balti Kindlustusmaakleri OÜ esitas kostjale arve kindlustusmakse tasumiseks 13 705 krooni (t.lk. 71). Kostja kindlustusmakset ei tasunud. Esitatud tõendi kohaselt tasus hageja kostja eest 13 705 krooni, millest on tagastatud 7751,19 krooni (t.lk. 96 ). Seega on hagejale hüvitamata 5953,81 krooni. Kuivõrd lepingust tulenevalt oli kostja kohustatud maksma kindlustusmakse hageja eest kindlustusmaaklerile, millise kohustuse jättis ta täitmata, siis tekkis hagejal kostjapoolse lepingu rikkumise tagajärjel kahju 5953,81 krooni, mida on hageja õigustatud nõudma kostjalt VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega on kindlustusmakse hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Arvestades eeltoodut, tuleb kostjalt välja mõista täiendavalt maakohtu poolt väljamõistetud summale 10 434, 74 krooni, so kindlustusmakse 5953,81 krooni ning müügiteenuse tasu

4480, 93 krooni. Menetluskulude jaotamine Kolleegium leiab, et kuivõrd hagi kuulub osaliselt rahuldamisele, siis tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldati 38 % ulatuses, millest tulenevalt tuleb menetluskulud jätta 62 % ulatuses hageja kanda ja 38 % ulatuses kostja kanda.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.