Tsiviilasja number
2-07-26826
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.02.2008, Tallinn
Tsiviilasi
AS EMT hagi Silvi Küti vastu 5975, 62 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18.10.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS EMT apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS EMT (reg kood xxxxxxxx, asukoht Valge 16 19095 Tallinn), esindaja Kristel Tähhe-Kaljulaid Kostja Silvi Kütt (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x)
Jätta Pärnu Maakohtu 18.10.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukulud jätta hageja AS EMT kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik 14.03.1997 sõlmisid pooled liitumislepingu, mille alusel osutas hageja kostjale teleteenust. Hageja on esitanud kostjale tasumiseks arved nr 9710384069, 9709326379, 9708252133, 9707202693, 9706160437 kokku summas 4208, 65 krooni, millest kostja on tasunud 550, 05 krooni, seega hagiavalduse esitamise seisuga oli kostja võlg hageja ees
2988, 31 krooni. Lepingute lahutamatuks lisaks on EMT teenuste kasutamise üldtingimused (edaspidi tingimused). Tingimuste p 4.1.1 kohaselt kohustus kostja täitma lepingut ning p 4.1.2 kohaselt tasuma õigeaegselt teenuste arveid vastavalt tingimustes fikseeritud arvelduste korrale. Hageja esitas kostjale arved lepingus märgitud aadressil. Vastavalt tingimuste p-le 4.2 loetakse arved kättesaaduks, kui need on saadetud kostja näidatud aadressile. Tingimuste p 7.6 kohaselt ei vabasta arvete mittesaamine kostjat tasumise kohustusest. Lepingu tingimuste p 7.7 kohaselt arvestas hageja viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summast. Hageja arvestuste kohaselt on kostja olnud võla tasumisega viivituses alates viimase arve maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni 18.07.2007, so 3475 päeva ning viivisevõlg moodustab 51 916, 50 krooni. Kuna viivis ületab põhivõlga ning lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest ning Eesti Vabariigi kohtupraktikast, vähendab hageja viivisevõlga 2987, 31 kroonini. Hageja meeldetuletusele võla tasumiseks ei ole kostja reageerinud. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 alusel välja mõista võlg koos viivisega kokku 5975, 62 krooni. Kostja vaidles hagile vastu, kuna hageja poolt esitatud nõue on aegunud. Lisaks pole kostja hageja väljastatud võlanõuet saanud. Enne 2000. aastat elas kostja Järva maakonnas Säreveres Jõe 17-20, sealt lahkudes teatas ta Särevere postkontorisse oma uue elukoha andmed Raplamaal. Hageja poolt tulenevast lepingu p-st 4.1.4 nähtub, et aadressimuutusest tulnuks teatada vaid juriidilisel isikul. Kostja oli füüsiline isik. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu ning menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on jätnud hagis nimetatud arvete alusel tasumata 2988, 31 krooni ja hagi esitamise ajaks oli viivis lepingu lisaks olevate üldtingimuste p 7.7 kohaselt 51 916, 50 krooni. Kostja on võlga sisuliselt tunnistanud. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumise tähtaeg 10 aastat ja vastavalt §-le 116 algas aegumine päevast, mil sai teada või pidi oma õiguste rikkumisest teada saama. Hageja on saatnud kostjale 14.11.1997 võlaõude, milles tegi ettepaneku võlg tasuda 04.12.1997. Kuna kostja võlga ei tasunud, siis pidi hageja 04.12.1997 aru saama, et kostja on tema õigusi rikkunud ja sellest kuupäevast algas ka hagi aegumine. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele uue TsÜS sätteid, aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele aga enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Eelmise TsÜS järgi oleks hagi aegunud 04.12.2007. Antud nõudele laieneb uue TsÜS § 146 lg 1 ette nähtud kolmeaastane aegumise tähtaeg, millist tuleb VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt arvestada alates 01.07.2002. Eeltoodust tulenevalt on hagi alates 01.07.2005 aegunud ja kostjal puudub kohustus võlga tasuda. Uue TsÜS § 143 kohaselt on aegumise kohaldamise aluseks kohustatud isiku taotlus, mille kostja on vastuses hagile ka esitanud ja § 144 kohaselt on seoses põhinõude aegumisega aegunud ka viivise nõue. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p 2, kuivõrd ei edastanud kostja seisukohta, millele tuginedes on kohus oma otsuse teinud, hagejale vastulause esitamiseks ning sellest tulenevalt sai hageja antud asjaolust teada alles koos apelleeritava kohtuotsusega. Hageja ei saanud esitada oma selgitust kostja seisukohale, et p-s 4.1.4 sätestatud kohustus hõlmab endas ainult juriidiliste isikute kohustuslikku käitumist, kuid
2(4)
mitte füüsiliste isikute teavitamise kohustust. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohus kohelnud menetlusosalisi võrdsuse printsiibist lähtuvalt ning on rikkunud menetlusnorme jättes andmata uutele asjaoludele selgituse esitamise võimaluse hagejale. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 146 lg 1 alusel hageja nõudele 3 aastast nõude aegumist, jättes põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Lähtudes põhimõttest argumentum a majore ad minus ehk järeldades suuremalt väiksemale tuleneb, et kõikide seadustes sätestatud õigusnormide, mis oma olemuselt on imperatiivsed, rikkumine on seadusevastane ja seega ka õigusvastane. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepinguga võetud kohustuste täitmise imperatiivsust on peetud üheks eraõiguse aluspõhimõtteks ning ilma selleta oleks mõeldamatu kehtiv lepinguõiguse süsteem. Seega isik, kes rikub lepinguga võetud kohustust tasuda raha, käitub igal juhul õigusvastaselt, sest ta ei täida kokkuleppe tingimust. Seda nii nõude sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi kui ka hetkel kehtiva võlaõigusseaduse kontekstis. Lepingu alusel tekkinud rahaline kohustus tähendab kohustatud isiku poolt õigustatud isiku kasuks rahalise soorituse tegemist. Rahalise kohustuse esmaseks tunnuseks on tema soorituse objekt - raha. Samas on rahalisel kohustusel rida eripäraseid tunnuseid, mis teistel sooritusobjekti järgi liigitatud kohustustel puuduvad. Üheks selliseks tunnuseks on kohustuse absoluutsus. Raha maksmise kohustuse absoluutsust on tunnustanud ka Riigikohus on 20.12.2004 lahendis 3-2-1-146-04. Ühtlasi on Riigikohus 12.05.2006 otsuses 3-2-1-50-06 asunud seisukohale, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Vastavalt rahalise kohustuse absoluutsusele ja selle rikkumise mittevabandatavusele oli kostja teadlik tarbitud teleteenusest ja selle eest nõuetekohase tasumise kohustusest, millest tulenevalt on rahalise kohustuse mittetäitmine vabandamatu ja ilmselgelt tahtlik. Vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule võttis kostja kohustuse maksta hagejale vastavalt esitatud arvetele raha. Vastavalt lepinguga kindlaks määratud õigustele ja kohustustele oli kostjal kohustus arvete õigeaegseks tasumiseks. Eelnevast tulenevalt oli kostja kohustatud isikuks. Lepinguga võetud kohustust arvete õigeaegseks tasumiseks kostja ei täitnud. Raha tasumise kohustus eeldab isiku tahtlikku käitumist ning seega on vaja kohustuse mittetäitmiseks samuti tahtlust. Seega rikkus kostja tahtlikult kohustust tarbitud teleteenuse eest tasuda nende tasumata jätmise kaudu. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 18.10.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg 6 korrata. Maakohus kohaldas asja kostja nõudmisel õigesti aegumist. Hageja seisukoht, mille kohaselt iga arve tasumata jätmine on tõlgendatav kostja tahtliku tegevusena TsÜS § 146 lg 4 mõttes, ei ole millegagi põhjendatud. Kolleegium leiab, et antud tsiviilasjas ei ole hageja esile toonud selliseid erilisi asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada TsÜS §-is 146 lg 4 sätestatud 10 aastast aegumise tähtaega. TsMS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Ka leiab hageja kaebuses, et vastavalt rahalise kohustuse absoluutsusele ei ole mittemaksmine vabandatav ja kohaldub 10 aastane hagi aegumistähtaeg. Kolleegium ei nõustu ka selle väitega. Kui seaduseandja tahtnuks rahaliste nõuete osas reguleerida erinevalt aegumistähtaega võrreldes TsÜS §-ga 146 lg 1, siis oleks see ka nii sätestatud. TsÜS § 146 lg 4 võimaldab erinevate tehingust tulenevate nõuete puhul rakendada
3(4)
erandkorras 10 aastast aegumistähtaega, kui kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Rahaliste nõuete puhul TsÜS §-s 146 aga erandit tehtud ei ole. Ükski kaebuses toodud väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kohus ei ole asja arutamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis annaksid aluse kaevatava otsuse tühistamiseks või mis viinuks ebaõige lahendi tegemiseni. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtukulud jätta hageja AS EMT kanda.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.