Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.02.2008, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-23016
Tsiviilasi
AS Hansa Liising Eesti hagi Müller Lahendused OÜ vastu 161 361,49 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.07.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Müller Lahendused apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31.01.2008
Menetlusosalised ja nende esindajad
OÜ Müller Lahendused (registrikood xxxxxxxx, asukoht Pärnu mnt 15 Tallinn) ja tema esindaja Lada Riisna; AS Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx, asukoht Liivalaia 8 Tallinn) ja tema esindaja Eliza Lainela
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.07.2007 otsus AS Hansa Liising Eesti hagis Müller Lahendused OÜ vastu 161 361,49 krooni saamiseks muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
1.Pooled sõlmisid 06.03.2002 kasutusrendilepingu nr 0034608L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 735 IA. Lepingust tulenevalt sai kostja sõiduki enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule.
2.Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed süstemaatiliselt tasumata. Hageja saatis kostjale 11.12.2003 tähitud kirjaga teatise lepingu ülesütlemise kohta, informeerides kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Võlgnevust ei kustutatud, mistõttu hageja lõpetas kostjaga lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Pärast valduse taastamist realiseeris hageja vara. Kostja võlgnevus kokku oli 394 412,34 krooni, mis koosnes vara jääkmaksumusest 367 606,57 krooni, vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutustest summas 24 359,77 krooni ning kindlustusmaksete võlast 4446 krooni. Kuna hind, millega õnnestus vara realiseerida, oli 233 050 krooni, ei katnud vara võõrandamisest saadud summa kostja võlgnevust ning tasumata jäi 161 361 krooni.
3.Eeltoodu põhjal palus hageja mõista kostjalt välja 161 361,49 krooni ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli lepingu ülesütlemine alusetu. Kostja ei rikkunud oluliselt lepingut VÕS § 116 lg 2 mõttes ning hageja oleks pidanud vastavalt VÕS § 114 lg-le 1 andma kostjale täiendava mõistliku tähtaja kohustuste täitmiseks. Liikluskindlustusmaksete tasumata jätmine oli põhjendatud sellega, et kostja ei kasutanud autot alates maist 2003, millest oli hagejat teavitatud. Kostja ei vastuta selle eest, et hageja müüs sõiduki turuhinnast madalama hinnaga, mis ei katnud sõiduki jääkväärtust. Auto realiseerimisega pidi tegelema poolte kokkuleppel kostja. Sõiduauto üleandmisevastuvõtmise aktist ei tulene, et autol oleks olnud puudused. Lepingu üldtingimuste p 5.19 kahjustab kostjat ebamõistlikult. Maakohtu otsuse põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud.
6.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 06.03.2002 kasutusrendilepingu nr 0034608L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 735 IA. Lepingu üldtingimuste p 11.1.5 kohaselt on rendileandjal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks, kui rentnik jätab kindlustusmaksed tasumata või ei uuenda lepinguga ettenähtud korras kindlustuslepingut. Kostja tasus hagejale rendimaksed ja kaskokindlustuse maksed, kuid jättis tasumata alates maist 2003 liikluskindlustusmaksed summas 4 446 krooni. Hageja saatis 11.12.2003 kostjale teatise lepingu nr 0034608L ülesütlemise kohta, paludes tasuda võlgnevuse 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Ühtlasi teatas hageja, et kui võlgnevust ei kustutata, ütleb hageja lepingu üles ning palub tagastada liisingueseme. Võimalike kokkulepete sõlmimiseks palus hageja kostjat võtta hagejaga viivitamatult ühendust. 13.01.2004 anti lepingu nr 0034608L objekt hagejale üle. Pooled kokkulepet ei sõlminud, kostja võlgnevust ei tasunud ja aktsepteeris lepingu ennetähtaegset lõppemist ja tagastas lepingu objekti hagejale.
2(5)
7.Kasutusrendi üldtingimuste p 4.3.1 näeb ette, et kui rentnik ei kasuta vara väljaostu eesõigust ning tagastab vara rendileandjale, on ta kohustatud kandma kõik rendileandja poolt vara võõrandamisega seonduvad kulutused, s.h hüvitama rendileandjale kõik kulutused, mis rendileandja teeb vara viimiseks lepinguga ettenähtud tehnilisse seisukorda ning kõikvõimalike vara väliste ja salongisiseste kahjustuste likvideerimiseks. Ka VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
8.Hageja tõendas dokumentaalselt, et sõiduk BMW 735 IA jääkmaksumus oli 365 606,57 krooni, vara realiseerimisega ja tagastamisega seotud kulutused olid 24 359,77 krooni, kindlustusmaksete võlg 4 446 krooni ning et sõiduauto realiseeriti 233 050,85 krooni eest käibemaksuta. Seega on kostja lepingust tuleneva võlgnevuse 394 412,34 krooni ja vara realiseerimise eest saadud 223 050,85 krooni vahe 161 361 krooni.
9.Kostja väited, et tema leitud ostja E. soovis osta hagejalt vaidlusaluse sõiduauto 450 000 krooni eest, on ümber lükatud E.S kirjalike seletustega, mille kohaselt soovis ta osta sõiduautot BMW 735 IA, millega tutvus Paldiski mnt automüügi platsil, 450 000 krooni eest, pöördudes selleks SEB Ühisliisingusse. Kostja tagastatud sõiduautot BMW 735 IA müüs AS Hansa Liising Eesti. E.S ostusooviga hageja poole ei pöördunud.
10.Hageja nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud kasutusrendilepingust ja kasutusrendi üldtingimustest. Üldtingimuste p 5.19 ei ole teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav, vaid tuleneb VÕS-st. Kostjale anti võimalus lepingust tulenev võlgnevus tasuda hageja määratud tähtajaks. Arvestades võlgnevuse väiksust 4 446 krooni, oli 14 päeva mõistlik tähtaeg. Kostja võlgnevust ei tasunud, põhjustades oma tegevusetusega hagejale kahju 161 361,49 krooni. Kui kostja oleks lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, ei oleks hagejal nimetatud kahju tekkinud. Apellatsioonkaebuse põhjendused
11.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada, mõista uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja 4 446 krooni ning jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata.
12.Kaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud maakohus, et hagejale laekus auto võõrandamisest käibemaksuga 275 000 krooni. Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-1-07, et käibemaksu tuleb kahjuhüvitise ja lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel silmas pidada. Hinnavahe on 90 606,57 krooni. Kostja hinnavahe hüvitamise nõuet ei tunnista, kuna otsuse tegemisel ei kohaldanud kohus õigesti VÕS § 367 lg-t 3 ja TsÜS § 65 ega arvestanud Riigikohtu praktikat.
13.Asjas kogutud tõendite kohaselt oli sõiduki väärtus (turuhind) 450 000 krooni (käibemaks ei olnud eraldi toodud). Hagejale laekus sõiduki võõrandamisest 275 000 krooni (käibemaksuga). Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 liisinguandja nõude arvestamise eelduseks oluline liisingueseme müük, vaid selle väärtus. Väärtuseks on sõiduki väärtus selle tagastamisel ning TsÜS § 65 kohaselt on selleks asja harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuhind on tõendatud hindamisakti ja tunnistajate ütlustega. Tasumata osamaksed 365 606,57 krooni olid auto väärtusega tagastamise ajal täiesti kaetud. Hinnavahe hüvitise väljamõistmisel ei kohaldanud kohus VÕS § 139 lg-d 1 ja 2. Hageja võttis auto 13.01.2003 enda valdusse ning lepingulised suhted poolte vahel lõppesid. Hageja võõrandas auto alla selle tegeliku väärtuse OÜ Balti Realiseerimiskeskus vahendusel novembris 2004. Kostja ei vastuta selle eest, et sõidukit müüdi alla selle turuväärtuse. Müües kostjalt võetud vara alla selle
3(5)
tegeliku väärtuse ning seejärel nõudes hinnavahe hüvitamist kostjalt, rikkus hageja kostja õigusi. Hageja tegevus ei ole kooskõlas VÕS § 7 lg-ga 1 ning VÕS § 135 lg-tega 1 ja 2. Hageja soodustas endale kahju tekkimist.
14.Kohus ei hinnanud hindamisakti ja tunnistaja ütlusi ning jättis tuvastamata asjaolu, et lepingu ülesütlemise ajal ületas lepingu objekti keskmine turuhind selle lepingulise jääkväärtuse 132 555,72 krooni võrra. Novembris 2004 maksis sõiduauto 698 000 krooni. Sõiduki võõrandamishind 275 000 krooni on ebamõistlik ja VÕS 139 lg 1 kohaselt ei pea kostja hinnavahet hagejale hüvitama. Hea usu põhimõtte kohaselt pidi hageja realiseerima auto viisil, mis ei kahjustaks kostja huvisid, s.t müüma auto viisil ja hinnaga, mis kahjustaks minimaalselt kostja huve. Hageja realiseeris sõiduki kostja õigusi rikkuval viisil, eirates TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2.
15.Tunnistades realiseerimise tasu lisakuluks, ei arvestanud kohus, et kostja ei vastuta hageja ja kolmandate isikute vaheliste lepingute alusel. Sõiduki realiseerimise eest kostja tasuma ei pea ning vahendustasu lisakulude hulka ei kuulu. Hageja oleks pidanud tellima teenust erinevatelt ettevõtjatelt ning lähtuma kõige odavamast pakkumisest. Hageja esitatud vahendustasu arvel on kliendiks F.G, tegemist on asjasse mittepuutuva dokumendiga ning seda arvestada ei saa.
16.Kostja ei vastuta auto remondi ja pesu eest. Hageja ei tõendanud, et auto vajas üleandmise hetkel remonti. Liisingueseme üleandmise aktist puudused ei nähtu. Kuivõrd hageja esitatud remondiarve kohaselt olid puudused ilmsed ning neid sai üleandmisel avastada, pidid puudused tekkima pärast sõiduki valduse üleandmist hagejale, mis välistab kostja vastutuse. Riigikohtu seisukoha kohaselt peab lisakulu olema VÕS § 367 lg 4 mõistes mõistlikult põhjendatud (3-2-1-112-06). Hageja ei tõendanud, et kui ta ei oleks autol varuosi vahetanud, ei oleks saanud sõidukit võõrandada.
17.Lepingu üldtingimuste p 5.19 on vastuolus VÕS § 367 lg-ga 3 ning seda kinnitas ka Riigikohus. Nimetatud punkt eeldab erinevalt seadusest auto tegelikku võõrandamist, nägemata ette võõrandamise tingimusi. Punkt 5.19 on tühine VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 ning TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 koostoimes, kuna sellega kaldutakse kõrvale seaduses sätestatud heausksuse põhimõttest. Vastus apellatsioonkaebusele
18.AS Hansa Liising Eesti ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse põhjendustes on kostja valdavalt korranud hagile esitatud vastuväidetes väljendatud seisukohti. Maakohus on kostja seisukohtadele piisava põhjalikkusega vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse seisukohtadega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses õigesti leidnud, et pooltevahelise liisinglepingu esemeks olnud sõiduki realiseerimise eest saadud summa ning kostja lepingust tuleneva võlgnevuse vahe 161 361 krooni kuulub kasutusrendilepingu üldtingimuste p 5.19 kohaselt kostja poolt hagejale hüvitamisele. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise
4(5)
korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101).
20.Maakohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või kujundada nende pinnalt maakohtu otsustusele vastupidist siseveendumust. Ringkonnakohtu arvates on hageja tegevus olnud auto müümiseks ettevalmistamisel põhjendatud ning seetõttu on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud. Hageja on auto müümisel kahe erineva müüja teenuseid kasutades olnud piisavalt aktiivne ning ligi aastane müügiperiood on olnud kostja huvide tagamiseks piisavalt pikk. Kuna hageja väited, et autole leidus ostja 450 000 krooni eest või et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi autot müüma kostja ise, on jäänud paljasõnalisteks, ei ole põhjust arvata, et autot oleks saanud realiseerida kallima hinna ja väiksemate kuludega. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kostjale anti võimalus lepingust tulenev võlgnevus tasuda 14 päeva jooksul, mis oli tekkinud võlgnevuse väikest summat arvestades selleks mõistlik tähtaeg.
21.Uue seisukohana on kostja apellatsioonkaebuses väitnud, et kohtul tuleb kahjuhüvitise ja lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel silmas pidada käibemaksu. Kostja ei ole sellist seisukohta maakohtus esitanud ning seetõttu ei ole maakohtule käibemaksu tagastamise võimalusega arvestamata jätmise etteheitmine põhjendatud. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Ka ringkonnakohus ei saa kostja kõnealuse väitega arvestada, kuna vastavalt TsMS § 652 lg-le 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui sellele asjaolule esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh seetõttu, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Nagu öeldud, ei ole kostja käibemaksu arvestamise kohustusele esimese astme kohtus tähelepanu juhtinud, samuti ei ole kostja esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, miks seda asjaolu esimese astme kohtule arutamiseks ei esitatud.
22.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.