2-06-15306/22 - Võlaõigus - Muud lepinguvälised kohustused - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

krooni kostjale. Arvestades asjaolu, et K.S. esitas lepingueelsete läbirääkimiste käigus valeandmeid, ei osutunud võimalikuks asjaõiguslepingu sõlmimine. Lepingu sõlmimist takistatavate asjaolude ilmnemisel lubas K.S. T.V. ’le viimase poolt tasutud 20 000 krooni tagasi maksta, kuid ei ole seda vaatamata korduvatele palvetele teinud. Kuna T.V. ja K.S. vahel sõlmitud lihtkirjalik kokkulepe kostjale kuuluva ehitise kui vallasasja omandamiseks ning asjaõiguslepingu sõlmimiseks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 ja võlaõigusseaduse § 33 lg 2 kohaselt tühine, siis TsÜS § 84 lg 1 alusel palub hageja kohtul kostjalt välja mõista 20 000 krooni. KOSTJA, K.S., VASTUVÄITED HAGILE (tl. nr 49-51) Kostja, K.S. T.V. nõuet ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu alljärgnevatel põhjustel. K.S. leiab, et T.V. on ebaõigel seisukohal, et tehing jäi tegemata kostja tahtest tulenevalt. K.S. kinnitab, et oli valmis asjaõiguslepingut sõlmima ning ei ole selleks tehinguks takistusi teinud. Hageja on väitnud, et korteri müügikuulutuses oli korteri pind märgitud reaalosana, mis oli suurem kui tegelik pindala, mistõttu on kostja andnud korteri kohta valeandmeid. Kostja on arvamusel, et ta ei ole lepingueelsete läbirääkimiste käigus valeandmeid esitanud. Lepingueelsete läbirääkimiste objektiks oli 4694/59868 suurune mõtteline osa ehitisest, mitte reaalosa, mida kinnitab hageja poolt varem kohtule esitatud allkirjastatud protokoll. Seega oli hageja teadlik, et objektiks on mõtteline osa, ning ei saa kuidagi väita, et kostja on korteri reaalosa kohta esitanud valeandmeid. Kuivõrd ostumüügilepingu esemeks oli mõtteline osa, millest hageja oli teadlik, on hageja väited valeandmete esitamise kohta alusetud ja põhjendamatud. Kostja peab vajalikuks märkida, et T. 12 kinnistu puhul ei ole kasutuskorda paika pandud, mistõttu ei ole võimalik kindlaks määrata korteri täpset reaalosa suurust. Kostja lähtus korteri reaalosa arvutamisel ehitisregistri andmetest ja rõhutas hagejale, et suurus on saadud arvutuste teel ning on ligikaudne. Seega oli hageja teadlik, et korteri tegelik kasutuspind, mille hulka ei ole arvestatud teiste elanikega ühiselt kasutavaid pindasid, võib erineda arvutuste teel saadud pinnast. Siinkohal leiab kostja, et kui hagejal oli kahtlusi korteri täpse suuruse suhtes, oleks hageja pidanud korraldama ülemõõtmise enne lepingu sõlmimist, mitte pärast. Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmiti korteri broneerimisleping, mitte eelleping ostu-lepingu sõlmimiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-70-07 asunud seisukohale, et kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Seega on eellepinguga tegemist juhul, kui leping on suunatud kinnistu omandamisele. Broneerimislepinguga on tegemist juhul, kui see ei sisaldada kummalegi poolele kohustust osta või müüa. Lepingust ei tulene kostjale kohustust hagejale kinnisasi võõrandada ja hagejal puudub kohustus korter omandada. Protokoll oli suunatud korteri broneerimisele, s.t. tasu maksti selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Tulenevalt eeltoodust leiab kostja, et poolte vahel oli tegemist broneerimislepinguga. Kostja märgib, et 2006. a jaanuari seisuga oli korteri näol tegemist vallasasjaga. Kostja broneeris korteri hagejale ja asjaõigusleping pidi poolte vahel sõlmitama hiljemalt 2006. a märtsis. Kostja peab vajalikuks märkida, alates 1. märtsist 2006. a ei saa kinnistusraamatusse kandmata kortereid võõrandada. Kui hageja teatas, et ei soovi korterit omandada, siis ei olnud kostjal enam võimalik korterile uut ostjat leida ja korterit kui vallasasja võõrandada. Kuivõrd korter on olnud aasta aega kinnistamisel ja kostjal puudus igasugune võimalus korterit võõrandada, siis sellega on kostjale tekkinud kahju. HAGEJA, T.V. , VASTUS KOSTJA VASTUVÄIDETELE (tl nr 52-53) Hageja leiab vastuseks kostja väidetele, et lepingueelsete läbirääkimiste protokolli kohaselt oli läbirääkimiste eesmärgiks korteri võõrandamine. Pooled avaldasid, et soovivad sõlmida korteri võõrandamiseks asjaõiguslepingu ja leppisid kokku korteri müügihinnas. Samuti leppisid pooled kokku, et hageja tasub kostjale 20 000 krooni kostja mitmesuguste kulutuste katteks, mille sisu on hagejale teada, ning selles, et 20 000 krooni arvatakse asjaõiguslepingu sõlmimisel müügihinna

sisse. Arvestades protokollis sätestatut, ei saa vaidlust olla selles, et poolte tahe oli suunatud korteri asjaõiguslepingu sõlmimisele. Juhul, kui pooled oleksid sõlminud broneerimislepingu, nagu väidab kostja, siis peaks protokollist selgelt ja üheselt nähtuma vastav poolte tahe. Eelkõige oleksid pooled pidanud selgesõnaliselt kokku leppima, et tegemist on broneerimislepinguga, millega kostja kohustub teatud konkreetse ajaperioodi vältel korterit kolmandatele isikutele mitte võõrandama ning hageja kohustub selle eest tasuma 20 000 krooni. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis nr 3-2-1-70-07, märkides, et kinnisasja broneerimise sisuks on müüja kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. KOSTJA, K.S. ’i, VASTUHAGI kahju 20 000 krooni väljamõistmiseks (tl. nr 60-62;86-89). Tuginedes VÕS § 14 lg-le 3 nõuab kostja talle tekitatud kahju, mis tekkis kostjal lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest, hüvitamist. K.S. on seisukohal, et korteri müügileping ning asjaõigusleping jäid sõlmimata T.V. ’st tulenevatel põhjustel. K.S. on teinud kõik endast sõltuva, et notariaalsed lepingud saaksid poolte vahel sõlmitud. Viimasel hetkel enne tehingu toimumist keeldus T.V. ebamõistlikel põhjustel lepingute sõlmimisest ning katkestas pahauskselt lepingueelsed läbirääkimised. Sellise käitumisega on K.S. ’le tekkinud kahju 20 000 krooni ulatuses. Kahju seisneb asjaolus, et K.S. ’l oli kolmanda isikuga sõlmitud vaidluse all oleva korteri kasutamiseks tähtajaline üürileping, mille K.S. ütles üles, uskudes mõistlikult, et tema ja T.V. sõlmivad notariaalsed lepingud. Enneaegse üürilepingu lõpetamise tõttu jäi K.S. ’l saamata ühe kuu üür ja ta oli sunnitud üürnikule tasuma leppetrahvi. Üürilepingust ja enneaegsest lõpetamisest tulenevatest kulutustest oli teadlik ka T.V. . Nimetatud asjaolu tõendab T.V. kinnitus protokollis. Juhul kui T.V. ei oleks lepingueelseid läbirääkimisi pahauskselt katkestanud, ei oleks K.S. ’le kahju tekkinud. K.S. on seisukohal, et talle on pahauskselt katkestatud lepingueelsete läbirääkimiste tõttu tekkinud kahju summas 20 000 krooni, mille ta palub T.V. ’lt välja mõista. K.S. leiab lisaks (tl nr 86-89), et lepingueelsete läbirääkimiste protokolli punkt 3 on suunatud lepingueelsete läbirääkimiste eelduseks olnud K.S. ’i kulutuste fikseerimisele. Nimelt kohustus T.V. K.S. ’le hüvitama korteri suhtes kolmanda isikuga sõlmitud kehtiva üürilepingu ülesütlemise kulu. Kehtiva üürilepingu lõpetamine oli eelduseks lepingueelsete läbirääkimiste pidamiseks, kuna T.V. ei soovinud omandada üürilepinguga koormatud korterit. T.V. on lepingueelsete läbirääkimiste protokollis kinnitanud, et on teadlik, et nimetatud summa eest on K.S. teinud lepingueelsete läbirääkimiste käigus kulutusi ning samuti kulutuste olemusest. Sama protokolli muudes punktides lepitakse kokku ka edasiste tehingu sõlmimiseks vajalike kulutuste jagamises. Protokollis ei sisaldu kummalegi poolele mingeid muid kohustusi peale kulutuste hüvitamisega seonduva, sealhulgas K.S. ’i kohustust kinnisasja võõrandada või T.V. kohustust kinnisasja osta. Lepingueelsete läbirääkimiste protokolli punktis 2 on sõnastatud poolte ühine seisukoht ja see ei ole suunatud kohustuste loomisele, vaid läbirääkimiste käigu fikseerimisele. Lepingueelsete läbirääkimiste protokolli punkti 3 objekt ei ole mitte kinnisasi, vaid K.S. ’i poolt lepingueelsete läbirääkimiste pidamiseks kantud kulutused, mis olid vajalikud, et asi vastaks T.V. poolt seatud tingimustele (asi kolmandate isikute õigustega koormamata). K.S. leiab, et juhul, kui tõlgendada lepingueelsete läbirääkimiste protokolli allkirjastamist lepingulise suhte tekkimisena, siis saab kõne alla tulla ainult broneerimisleping, kuna protokoll ei sisalda eellepingu olemuseks olevaid kohustusi. Kuid isegi juhul, kui tõlgendada kõnealust protokolli eellepinguna, mis on vormivea tõttu tühine, siis on K.S. ’l õigus T.V. ’lt nõuda kahju hüvitamist VÕS § 14 alusel. Samuti ei tähenda lepingueelsete läbirääkimiste p 2 tühisus automaatselt muude lepingueelsete läbirääkimiste käigus saavutatud kokkulepete tühisust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa tehingu teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Antud juhul võib eeldada, et lepingueelsete läbirääkimiste protokolli punktis 3 fikseeritud tehing oleks tehtud igal juhul, kuna see oli lepingueelsete läbirääkimiste eelduseks ning selle suurus ei sõltunud p-s 2 nimetatud müügihinna suurusest.

Kostja, K.S. , palub jätta T.V. hagi K.S. ’i vastu 20 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata või, juhul kui kohus rahuldab T.V. hagi K.S. ’i vastu 20 000 krooni väljamõistmiseks, palub K.S. rahuldada K.S. ’i hagi T.V. vastu 20 000 krooni väljamõistmiseks. HAGEJA, T.V. , SEISUKOHT VASTUHAGI OSAS (tl. lk. nr 93-97). Hageja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et kohtule dokumentaalse tõendina esitatud protokolliga on üheselt tõendatud, et poolte tahe läbirääkimiste pidamisel oli suunatud korteri võõrandamisele ning asjaõiguslepingu sõlmimisele. Hageja on seisukohal, et kuivõrd protokoll on tühine, siis ei oma tähtsust kumma poole tahtest tulenevalt jäi asjaõigusleping sõlmimata. Tühisest tehingust (protokollist) tulenevalt ei tekkinud pooltel teineteise ees õigusi ega kohustusi, s.h. hagejal kohustust korterit osta. Seega ei oma käesolevas asjas tähtsust, kelle tahtest tulenevalt korteri võõrandamiseks asjaõigusleping sõlmimata jäi. Hageja juhib kohtu tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile nr 3-2-1-32-06, milles Riigikohus on märkinud, et kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. T.V. K.S. ’i kahjuhüvitamise nõudega ei nõustu. Pooled leppisid protokolli punktis 3 kokku, et hageja tasub kostjale 20 000 krooni, mis asjaõiguslepingu sõlmimisel arvestatakse müügihinna sisse. Seega oli 20 000 krooni tasumise puhul tegemist müügihinna osalise tasumisega hageja poolt kostjale. Pooled ei leppinud kokku, et tegemist on broneerimistasuga. Siinkohal juhib hageja kohtu tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile nr. 3-2-1-32-06, milles asub Riigikohus seisukohale, et tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkuleppe (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamised) tühisuse. Seega isegi juhul, kui teoreetiliselt asuda seisukohale, et protokolli punktis 3 leppisid pooled kokku broneerimistasu maksmises 20 000 krooni ulatuses, siis on see kui kõrvalkokkulepe ikkagi tühine. Hageja leiab, et korteris ei olnud üürnikku ajal, mil pooled pidasid läbirääkimisi korteri võõrandamiseks hagejale. Korter oli vastvalminud, möbleerimata ning korteri põrandad olid osaliselt veel kaetud ehituspapiga. Ka kostja ise kinnitas hagejale, et korter ei ole üürilepinguga koormatud. Eelnimetatud asjaolu tõendab hageja A.J. seletuskirjaga, kes oli teadlik hageja soovist leida endale eluase ning kes nägi ka City 24 kinnisvaraportaalis korteri müügikuulutust ning käis hagejaga kaasas korterit vaatamas ning hiljem seda üle mõõtmas. Samuti viibis A.J. 19. jaanuaril 2006. a lepingueelsete läbirääkimiste protokolli allkirjastamise juures. Seega on ebaõiged kostja väited, et korter oli välja üüritud ning kostja oli sunnitud üürilepingu lõpetama ning üürnikule 20 000 krooni kahjuhüvitisena tasuma. Muuhulgas märgib hageja, et kostja poolt kohtule esitatud kostja ja A,M. vahel 20. jaanuaril 2006. a sõlmitud üürilepingu lõpetamise kokkulepe ei tõenda konkreetseid kostja poolt kantud kulutusi. Nimetatud üürilepingu lõpetamise kokkuleppes on vaid üldsõnaliselt märgitud, et A.M. on saanud kostjalt kahjuhüvitisena 20 000 krooni, mis sisaldab ka jaanuari kuu üüri. Kostja ei ole tõendanud, milles tema kahju ikkagi konkreetselt seisneb. Hageja ei ole kohustatud tasuma kostjale ebamõistlikult suurt kahjuhüvitist üürilepingu lõpetamise eest ega kahjuhüvitisena ebamõistlikult suurt üüri. Hageja peab vajalikuks märkida, et lepingueelsed läbirääkimised kostjaga lõppesid seetõttu, et kostja esitas valeandmeid korteri suuruse kohta. City 24 kinnisvaraportaali pani kuulutuse korteri võõrandamiseks üles kostja, märkides korteri suuruse konkreetsete ruutmeetrite näol. Korteri müügihind oli kinnisvaraturule iseloomulikult välja toodud nn tervikhinnana ning iga ruutmeetri hinnana eraldi. Asjaolu, et tegemist oli korteri kui vallasasjaga ning kostja tugines väidetavalt ehitisregistri andmete ning korteri suurus oli protokollis väljendatud mõttelise osana ehitises, ei oma tähtsust. Korteri omanik on kostja ning kostja vastutab andmete õigsuse eest, mida ta läbirääkimiste käigus avaldab. Samuti ei lõpetanud hageja lepingueelseid läbirääkimisi vahetult enne asjaõiguslepingu sõlmimist nagu väidab kostja. Pooled ei jõudnudki läbirääkimiste käigus nii kaugele, et kostja oleks hagejale asjaõiguslepingu aja teatanud. Kogu kostjaga läbirääkimiste

Kõigepealt lahendab kohus küsimuse sellest, kas pooled sõlmisid eellepingu või broneerimislepingu, ning seejärel teeb kohus kindlaks, kas kostjal on õigus hagejalt kahju hüvitamist nõuda ja kui, siis millises ulatuses. Hageja on seisukohal, et poolte vahel sõlmiti eelleping, mis on vorminõuetele mittevastavuse tõttu tühine. Kostja leiab, et pooled sõlmisid broneerimislepingu. VÕS § 33 lg 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Broneerimisleping on kokkulepe, mille kohaselt maksab üks pool teisele poolele tasu selle eest, et viimane teatud ajaperioodil lepinguobjekti kellelegi kolmandale isikule ei võõrandaks. Lepingueelsete läbirääkimiste protokolli (edaspidi Protokoll) punkti 1 kohaselt toimusid poolte vahel lepingueelsed läbirääkimised ehitise võõrandamise eesmärgil (tlk 6). Protokolli punktis 2 on pooled kokkuleppinud, et soovivad korteri võõrandamiseks kostjalt hagejale sõlmida asjaõiguslepingu. Protokolli punkti 3 kohaselt kohustus hageja kostjale tasuma 20 000 krooni, mis pidi arvatama asjaõiguslepingu sõlmimisel müügihinna sisse. Protokolli punktis 4 on pooled jõudnud kokkuleppele ka lepinguobjekti valduse üleminemises kostjalt hagejale. Seega väljendab kogu protokolli sisu poolte lepinguobjekti võõrandamisele ja asjaõiguslepingu sõlmimisele suunatud tahet, st pooled võtsid endale Protokolliga kohustuse tulevikus sõlmida leping Protokollis kokkulepitud tingimustel. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et poolte vahel sõlmiti eelleping. Kohus nõustub kostjaga selles, et broneerimis- ja eelleping võivad sisalduda ühes dokumendis, kuid kohus ei jaga kostja seisukohta, et võib eeldada poolte vahel broneerimislepingu (Protokolli p 3.) sõlmimist ka Protokolli punkti 2 tühisuse korral. Samale seisukohale on asunud Riigikohus oma 19. juuni 2007. a lahendis nr 3-2-1-70-07 (vt p 15.), leides, et ei saa eeldada broneerimislepingu sõlmimist ka ilma tühise eellepingu osata. Kostja arvates ei ole Protokolli punkti 3 objektiks mitte kinnisasi, vaid kostja poolt lepingueelsete läbirääkimiste pidamiseks kantud kulutused selleks, et asi vastaks hageja poolt seatud tingimustele. Viimasega kinnitab kostja poolte lepinguobjekti võõrandamisele ja asjaõiguslepingu sõlmimisele suunatud tahte olemasolu. Kohus nõustub hagejaga poolte vahel broneerimislepingu mittesõlmimise küsimuses, sest vastasel juhul oleks Protokolli punktis 3 olema kirjas poolte selgelt väljendatud kokkulepe selle kohta, et teatud ajaperioodil ei või kostja lepinguobjekti võõrandada ning hageja tasub talle selle eest 20 000 krooni. Kuna lepinguobjektiks oli ehitis kui vallasasi, siis pidi ehitise kui vallasasja võõrandamisleping asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Seega tuli ka eelleping VÕS § 33 lg 2 kohaselt notariaalselt tõestatud vormis sõlmida. Kuna aga tegemist oli lihtkirjaliku lepinguga, siis on see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg-st 1 tulenevalt tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Järelikult on hagejal VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda kostjale makstud 20 000 krooni (tlk 7) tagasi. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt 20 000 krooni suuruse kahju hüvitamist. Kahjunõude üheks elementaarseks eelduseks on kahju olemasolu. Kostja väitel seisnes tema kahju selles, et ta oli sunnitud tähtajalise üürilepingu ülesütlemise tõttu maksma üürnikule leppetrahvi ning tal jäi saamata ka ühe kuu üür. Kostja esitas kohtule talle tekkinud kahju tõendamiseks üürilepingu (tlk 90). Hageja väitel ei olnud korteris üürniku ajal, mil pooled pidasid läbirääkimisi lepinguobjekti võõrandamiseks hagejale, sest korter oli alles valminud, möbleerimata ning põrandad olid osaliselt kaetud ka ehituspapiga. Hageja tõendab oma seisukohti A.J. seletuskirjaga (tlk 98-99) ning kohtu poolt välja nõutud kostja 2005. ja 2006. a tuludeklaratsioonidega. Viimastest nähtub, et kostja ei ole eelnimetatud aastatel korteri väljaüürimisest saadud tulu deklareerinud, mis tähendab, et kostjal puudub vähemalt seaduslik üüritulu. Kui siia lisada ka A.J. seletus, mis kinnitab hageja väidet, et

korteris üürniku ei elanud, siis loeb kohus kostja esitatud üürilepingu ebausaldusväärseks tõendiks. Seega leiab kohus, et hagejale kahju tekkimine ei ole leidnud tõendamist. Kuigi kohus ei tuvastanud kostjal kahju olemasolu, peab kohus oluliseks selgitada välja, kas kostja oleks kahju tekkimise korral olnud õigust nõuda kahju hüvitamist VÕS § 15 lg 1 või VÕS § 14 lg 3 alusel. Viimati nimetatud sätte kohaselt ei või isik pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada. Seega eeldab selle sätte kohaldamine hageja käitumises pahausksuse tuvastamist. Kostja ei ole põhjendanud, milles seisnes hageja pahauskne käitumine. Kostja väitel on teinud tema endast kõik oleneva lepingu sõlmimiseks ning ei ole lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejale valeandmeid esitanud. Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja ei soovinud lepingut sõlmida, sest sai teada lepinguobjektiks oleva ehitise tegeliku suuruse. Seega ei pea kohus vajalikuks hakata välja selgitama asjaolu, kas kostja rikkus eellepingut, sest hageja poolt lepingu sõlmimata jätmine põhjusel, et lepinguobjekt ei vasta tegelikule suurusele, ei ole vaadeldav pahauskse käitumisena VÕS § 14 lg 3 mõttes. Kostja on hagejalt kahju hüvitamisnõude alusena viidanud ka VÕS § 15 lg 1, mille kohaselt, kui üks lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. See säte eeldab muuhulgas, et üks lepingu pool oleks kohustatud tagama lepingu nõuetele vastavust. Eelnimetatud kohustuse olemasolu saab vaadata nt kinnisvaramaakleri puhul, kes pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses puutub kokku taoliste lepingutega. Seega leiab kohus, et kostjal ei ole alust kahju hüvitamist VÕS § 15 lg 1 alusel nõuda. Arvestades kõike eeltoodut, rahuldab kohus hageja hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 20 000 krooni. Kostja vastuhagi hageja vastu jätab kohus rahuldamata.