Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

teada, et kaotsi läks 3 brutokilogrammi kaubaga. Eesti Panga 11.06.2006.a kursi järgi vastas 1 Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühikut SDR 17,6 kroonile. Seega saaks hageja nõue kostja vastu olla maksimaalselt 3 x 8,33 x 17,6 = ca 440 krooni. Hageja väidab, et kostja on selles asjas üles näidanud rasket hooletust, kuid hageja väited on tõendamata, seetõttu puudub kostjalt kui vedajalt kauba täies ulatuses maksumuse väljamõistmiseks alus. Kostja on juba teatanud, et koheselt kauba kaotsimineku avastamisel pöördus kohapealne DHL politsei poole, kes kinnitas 01.09.2006.a. kriminaalasjas algatamist. Kostja tegi pärast hagi saamist järelepärimise selgitamaks, kas kriminaalasja uurimine on olnud tulemuslik või milliseid asjaolusid on täiendavalt selgunud. Kostja ei ole veel vastust saanud, seetõttu kostja teatab, et koheselt Wittlichi politseilt vastuse saamisel annab ta selle kohtule tõendina üle. Saadud vastusest ilmneb, kas vedaja suhtes kuulub kohaldamisele CMR konventsiooni art 17 lg 1 ja art 23 lg 3 kohane vastutus või ilmnevad art 17 lg 2 nimetatud vastutust vabastavad asjaolud. Kostja leiab, et arvestades hageja poolt kaotsiläinud kauba maksumuse tõendamata jätmist, puudub hagejal nõude esitamiseks alus. Kostja märgib täiendavalt, et CMR konventsioon näeb vedaja suhtes kauba kaotsiminekul vastutuse üldalusena ette selle piiramist kaotsiläinud kauba kaaluga. Seaduse tasemel on kehtestatud saatjale teatav risk, et talle ei hüvitata kauba kaotsiminekul kogu kantud kahju. Saatjad maandavad sellist veoga kaasnevat riski teeloleku ajaks kauba kindlustamisega. Hageja ei ole vastavat tõendit esitanud, seega on hageja võtnud endale teadvalt riski, mille kohaselt ta võib olulises ulatuses ilma jääda tekkinud kahju hüvitusest. Hageja soovib kostjalt siiski saada kogu kahju hüvitamist, kuid sellisel juhul lasub hagejal kohustus tõendada, et kostja on toime pannud raske hooletuse või muu tahtliku teo eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Hageja ei ole kostja sellist käitumist tõendanud. Esitatud kujul tuleb hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja vastus kostja vastusele Nähtuvalt kostja vastuses väljendatust, puudub poolte vahel vaidlus küsimuses, et veolepingu esemeks olnud kaubaks olid 4 V printeripead. Kuivõrd kostja hinnangul ei ole Kauba väärtus tõendatud, selgitab hageja kauba väärtuse osas järgmist. Kostja enda vastuse lisas nr 5 on välja toodud arve, milles kajastub V printeripea maksumus 3 300 USD. Tegemist on ühe Kauba ühiku maksumusega, vastavalt müüja hinnakirjale. Hagiavalduses on hageja heauskselt tuginenud hinnale 2 900 USD, mis sisaldas hagejale müüja poolt tehtavat võimalikku allahindlust. Seega on hageja tuginenud hagiavalduses heauskselt ning sooviga kostjale mitte üleliigset kahju tekitada, Kauba hinnakirja järgsest väärtusest väiksemale väärtusele. Hagiavaldusele lisatud mailivahetus illustreerib just nimelt hageja ning printeripeade müüja nn kauplemist hinna üle. Hagiavalduse aluseks on võetud Kauba ühiku väärtus 2 900 USD, kuivõrd hagejal oleks võimalik printeripäid just nimelt selle hinnaga osta. Mis puudutab kostja poolt välja toodud nn mailide jätkumist, on oluline märgata seda, et kostja vastuse lisas nr 4 soovib hr TR tõepoolest, et talle tehtaks veel lisaallahindlust 20%, millest tulenevalt oleks ühe printeripea väärtuseks 2 320 USD. Siin on aga oluline juhtida tähelepanu MS vastusele viidatud pöördumisele, milles MS selgesõnu ütleb, et lisa-allahindlust rakendatakse üksnes PV 200 printeripeadele, mitte Kaubaks olnud V 5300 printeripeadele. Eelnevast tulenevalt on ilmne, et hageja nõue – 2 900 USD printeripea eest, on põhjendatud ning esitatud kooskõlas hea usu põhimõttega. Nagu kostja vastusest endastki nähtub oli ühe Kaubaühiku tegelikuks väärtuseks 3 300 USD. Hageja esitab käesolevaga ka kolmandalt isikult võetud ametliku hinnapakkumise V 5 300 printeripeade ostmiseks. Ka nimetatud dokumendilt nähtuvalt on Kauba ühe ühiku väärtuseks 3 300 USD. Kuivõrd hageja poolt lisatud mailivahetusest nähtuvalt on tal võimalik Kaupa soetada alla selle turuväärtuse (s.o. hinnaga 2 900 USD/ühik) on hageja kostja vastu esitanud nimetatud hinnale tugineva hagiavalduse. Tegemist on hagejapoolse heas usus käitumisega ning sooviga mitte kostja

arvelt rikastuda, vaid saada kätte otsene varaline kahju, mis tekkis Kauba “kaduma minemisest” kostja valduses oleku ajal. Hageja nõuet, mis tugineb hinnale 2 900 USD/ühik, võib käsitleda ka tegeliku kahjunõude vähendamisena. Olukorda, kus hageja on heauskselt esitanud nõude, tuginedes võimalusele saada allahindlust, püüab kostja pahauskselt kasutada ära tekitamaks segadust Kauba väärtuse osas. Hagejapoolsed viited tugineda maili-teel peetud läbirääkimisele on kohtule esitatud üksnes tegeliku olukorra selgitamiseks ning käsitletavad hageja heas usus käitumisena kostja suhtes. Tuginedes üksnes dokumentidele, oleks hagejal õigus nõuda hüvitist ka Kauba turuväärtusest lähtuvalt (s.o. esitada nõue tuginedes Kauba ühiku hinnale 3 300 USD/ühik). Tuginedes eelnevale palub hageja jätta kohtul tähelepanuta kostja väited, justkui oleks Kauba väärtus tõendamata. CMR konventsiooni art 23 lg 3 väljatoodud vastutuse piirang ei kuulu kohaldamisele. Kostja ei ole enda vastuses põhjendanud ega toonud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuvalt kuuluks kohaldamisele CMR konventsiooniga ettenähtud vastutuse piirang. Kostja poolt ei ole esitatud ühtegi vastuväidet ega selgitust järgmiste hagiavalduses väljatoodud asjaolude kohta: Vaidlus puudub küsimuses, et kostja esindaja proovis kaupa saajale üle anda. Nagu selgub kostja esindaja seletuskirjast, ei mõistnud kuller uksele märgitud teadet ning üksnes arvas, et kedagi ei ole kontoris ning toimetas Kauba seepeale tagasi kostja lattu. Kauba saaja esindaja MAi väidete kohaselt oli keegi kogu aeg olemas, et Kaupa vastu võtta. Kostja kulleril piisanuks uksekella vajutamisest. Kostjast vedaja ei helistanud ka Kauba saatelehele märgitud saaja telefoninumbrile +XXX, et üritada teostada Kauba üleandmist ja/või kuulata juhiseid Kauba saajalt. Kostja ei võtnud juhiste saamiseks ühendust ka Kauba saatjast hagejaga. Eelnevast nähtub, et nähes uksel võõrkeelset silti, mille sisu ei olnud kostjale arusaadav, otsustas kostja ilma mistahes pingutusi tegemata ja/või juhtnööre küsimata Kauba toimetada tagasi kostja lattu. Kostja ei ole kauba üleandmiseks teinud ühtegi jõupingutust ega jälginud käibes vajalikku hoolt. Seda enam on oluline mõista, et Kauba kadumine sai võimalikuks üksnes seetõttu, et kostja ei andud Kaupa üle saajale (ega teinud selleks mitte ühtegi jõupingutust). Seevastu toimetas kostja hoopiski kauba enda lattu kust see “kaduma läks”. Siinkohal on oluline märgata ka seda, et kostja ei ole oma vastuväidetes ega seletuskirjades toonud välja ühtegi erilist ja/või force majeurina käsitletavad asjaolu, mille tõttu Kaup “kaduma läks” (nt sissemurdmine, põleng vms). Eelnevast nähtub, et kostja laos, kuhu kaup toimetati, ei rakendatud mingeidki jõupingutusi tagamaks Kauba säilimine. Seega on kostja olnud raskelt hooletu nii kauba üleandmisel (ei üritatud Kauba saajalt ja/või saatjalt saada mistahes juhiseid, mida Kaubaga teha) ning ka edaspidiselt kauba hoidmisel laos (kuidas muidu selgitada olukorda, kus lihtsalt ühel hetkel avastatakse, et kaup on “kaduma läinud”). Erinevalt kostja poolt väljatoodud CMR konventsiooni artiklitest, tuleb vaieldamatult pöörata tähelepanu ka CMR Konventsiooni artiklitele 14 ja 15. Kostja ei ole enda vastuses selgitanud ega põhjendanud, miks jäeti järgimata CMR Konventsiooni artiklites 14 p 1 ning 15 p 1 otsesõnu sätestatu. Eelnevast nähtuvalt, on kostja veolepingu täitmisel rikkunud jämedalt CMR konventsiooni artiklites 14 ja 15 sätestatut. Arvates, et esineb probleem Kauba üleandmisel (kusjuures, nagu selgub, sellist probleemi tegelikkuses ei olnudki), otsustas kostja esindaja ilma hagejalt või Kauba saajalt mistahes juhiseid küsimata kauba toimetada kostja vahelattu, kust see hiljemalt kostja väidete kohaselt “kaduma läks”. On ilmne, et seesugustes vaidlustes tuleb kohaldada CMR Konventsiooni tervenisti ning kooskõlas konventsiooni mõtte ja eesmärgiga. Tõepoolest näeb CMR konventsioon ette teatud juhtudel vedaja vastutuse piirangu. Samas näeb CMR Konventsioon üksikasjalikult ette ka vedaja kohustused kauba üleandmisel ning olukorras, kus kaupa ei ole võimalik üle anda. CMR Konventsioon kohustub otsesõnu sellisel juhul küsima juhiseid nii kauba saatjalt kui saajalt. Just nimetatud regulatsiooni läbi tagatakse see, et vedaja ei otsusta kaupa omal äranägemisel kuhugi lattu toimetada. Veelgi enam lattu, kust kaup võib lihtsalt “kaduma minna”. Olukorras, kus kostjast

vedaja on rikkunud jämedalt CMR konventsiooni sätteid, on käitunud raskelt hooletult nii kauba üleandmisel kui selle hilisemal hoidmisel laos (mida väljendab selgelt ka kauba kadumine) ei eksisteeri mingitki põhjendust kohaldada vedaja suhtes vastutuse piirangut.’ CMR Konventsiooni artikkel 29 p 1 kohaselt ei ole vedajal õigust viidata CMR konventsiooni sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuse mittekohase täitmisega. Kauba kaotsimineku põhjustas kostja raske hooletus enda kohustuste täitmisel ning CMR Konventsiooni artiklite 14 ja 15 otsene rikkumine kostjast vedaja poolt. Kostja on rikkunud enda kohustusi nii kauba üleandmisel kui sellele järgnenud kauba hoiustamisel. Just eelneva tõttu ongi hageja hagiavalduses leidnud, et käesoleval juhul ei eksisteeri ühtegi objektiivset ja/või CMR Konventsioonist ja/või mistahes õigusaktist või kohtupraktikast tulenevat asjaolu, mis annaks aluse piirata ja/või välistada vedaja vastutust. Kostjast vedaja on tekitanud hagejale kahju lepingu rikkumisega, on käitunud raskelt hooletult ning rikkunud oluliselt CMR Konventsioonis sätestatut. Eelnevate rikkumiste tulemusel on Kaup käesolevaks ajaks “läinud kaduma”. Kostja väited justkui hüvitamisele kuuluks ca 440 krooni, on pahausksed ning vastuolus õigusaktides sätestatuga. Hageja palub kostja väited vastutuse piiramisest jätta tähelepanuta. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, ära kuulanud poolte seletused ja tutvunud hagimaterjalidega, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 02.08.2006.a. kirjavahetuse teel veolepingu, mille kohaselt kohustus kostja kui vedaja võtma hagejalt kui saatjalt veoks vastu 1 kaubakoht kaaluga 3 kg, vedama selle Luxemburgis asuva saajani ja andma üle saajale TDIE, kaubaks oli V 4 printeripesa. Kostja võttis hagejalt kauba veoks vastu 04.08.2006.a. ja vedas selle 09.08.2006.a. sihtkohta. Kostjal ei õnnestunud kaupa sihtkohas saajale üle anda, kostja paigutas kauba 09.08.2006.a. kohapealse D G mb H NS kaubalattu. Kaup läks kaubalaost kaotsi ja jäi saajale üle andmata. Pooled vaidlevad selle üle, kes vastutab kauba kaotsimineku eest ja kes on kohustatud kauba kaotsiminekust hagejale tekkinud kahju hüvitama, samuti on vaidlus kauba maksumuse üle. Vaidluse lahendamisele tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid. CMR art 1 p 1 järgi kohaldatakse konventsiooni sätteid igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooniosaline, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. Esmalt võtab kohus seisukoha, kes vastutab kauba kaotsimineku eest. VÕS § 792 lg 1 kohaselt vastutab vedaja veotähtaja ületamisest tekkinud kahju eest, samuti kahju eest, mis tekib veose kaotsiminekust või kahjustumisest ajavahemikul veose vedamiseks vastuvõtmisest kuni veose üleandmiseni. VÕS § 793 lg 1 kohaselt ei vastuta vedaja veose

kaotsiminekust või kahjustumisest või veotähtaja ületamisest tekkinud kahju eest, kui kaotsimineku, kahjustumise või veotähtaja ületamise põhjustas vääramatu jõud. CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja konventsiooni kohaldamise korral oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. CMR art 17 punkti 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega viivitamise eest. Sama artikli punkti 2 kohaselt vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR art 18 punkti 1 kohaselt selle tõendamine, et kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud artikli 17 punktis 2 toodud mõne asjaolu tõttu, lasub vedajal. CMR art 17 p 2 kohaldamiseks peab kohus tuvastama, kas vedaja täitis oma kohustust mõistliku hoolsusega ning tegi kõik endast sõltuvalt mõistlikult vajaliku, et kohustust nõuetekohaselt täita. Kohtule esitatud kostja esindaja seletuskirjast (tl 11-12) nähtub, et kostja esindaja tahtis postisaadetise kätte toimetada hilise ennelõuna jooksul, kuid postipaki saajat ei õnnestunud kohata. Seoses sellega, et uksel oli prantsuskeelne sedel kuupäevaga kuni 22.08.2006.a, lähtus kostja esindaja, et saaja on puhkuse tõttu alles alates 23.08.2006.a. avatud. Kostja esindaja on seisukohal, et võis teksti valesti tõlgendada. Kauba saaja esindaja MAi ütluste kohaselt oli keegi kogu aeg kohal, et kaupa vastu võtta, oleks piisanud uksekella andmisest. CMR artikli p 1 kohaselt kui veolepingut on saatekirjas märgitud tingimustel võimatu täita või see muutub võimatuks enne kauba saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta, on vedaja kohustatud küsima juhiseid isikult, kel on õigus käsutada kaupa. CMR art 15 p 1 kohaselt asjaolude ilmnemisel, mis takistavad kauba üleandmist pärast tema saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta, peab vedaja küsima juhiseid saatjalt. Kostja vedaja aga ei helistanud kauba saatelehele märgitud saaja telefoninumbrile +XXX ega võtnud ühendust kauba saatjast hagejaga. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja on veolepingu täitmisel rikkunud CMR konventsiooni sätteid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puuduvad käesolevas vaidluses asjaolud, mis annaksid alust CMR art 17 p 2 kohaldamiseks ja kostja vastutusest vabastamiseks. Kohus on seisukohal, et vedaja ei ole täitnud oma kohustust mõistliku hoolsusega ning ei ole teinud kõik endast sõltuvat, et kohustust nõuetekohaselt täita. Ka Riigikohus on oma 07.12.2005.a. lahendis nr 3-2-1-127-05 leidnud, et isegi kauba rööv ei ole selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 p 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Käesoleval juhul aga ei nähtu, et vedaja oleks rakendanud kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust. Pooled vaidlevad ka kahju suuruse üle. CMR art 23 p 1 kohaselt kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Sama artikli p 2 kohaselt määratakse kauba maksumus kindlaks börsi koteeringu alusel või kui see puudub, siis jooksva turuhinna alusel või mõlema puudumise korral sama liiki ja omadustega kauba tavalise maksumuse alusel.

Kohus ei nõustu kostja väitega, et kauba väärtus on tõendamata. Asjaolu, et 31.07.2006.a. 16:08 meilikirjavahetuses on märgitud ühe printeripesa hinnaks $2900 (tl 13, 31) ja järgnevas 01.08.2006.a. meilis (tl 30) $2300 (koos 20%-lise soodustusega), ei tõenda kauba tegelikku hinda, sest ei kostja ega hageja ei ole sellist kauba hinda üheski dokumendis kinnitanud. Samuti nõustub kohus hageja väitega, et 01.08.2006.a. 10.35 vastuses märgitakse, et lisaallahindlust rakendatakse üksnes PV 200 printeripeadele, mitte kaubaks olnud V 5300 printeripeadele. Kohtule esitatud V arve nr 63381 (tl 32), millel on ka hageja esindaja TRi omakäeline kinnitus ja T D INX USA hinnapakkumine (tl 40) tõendavad aga, et ühe printeripea tegelik maksumus on $3300. Vastavalt TsMS §-ile 439 ei või aga kohus otsuses ületada nõude piire, mistõttu ei saa kohus lähtuda nimetatud hinnast kahju väljamõistmisel. Seoses sellega, et hageja tugineb pooltevahelisele elektronkirjavahetusele, kus ühe printeripea maksumuseks oli $2900, peab kohus põhjendatuks lähtuda antud summast. Võttes arvesse Eesti Panga kodulehel 17.04.2007.a. avaldatud kurssi 11,5524, on kahjuks seega 134 007,84 (2900 x 4 x 11,5524) krooni. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hagi on tõendatud ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus tehti.

Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.