Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Tsiviilasi nr: 2-06-9996

Kostja hagi ei tunnista. Kostja väitel elas kostja AMaadressil XXX kuni jaanuar 2001. Seoses sellega, et korter tagastati AH ́ile, ei kasutanud kostja korterit hiljem. Korterist välja kolides esitas kostja kviitungid elektrienergia eest tasumise kohta AH ́ile ning AH ́il puudusid igasugused pretensioonid. Kuivõrd korter kuulus AH ́ile, siis tuleks kostja arvates nõuded tasumata elektri osas esitada korteriomanikule. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud kõiki tõendeid, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud. Hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kuni kostja väljakolimiseni XXX, Tallinn korterist 2001.a. alguses oli hageja ja kostja vahel suuline elektrienergia müügileping. Seda kinnitas kostja ka kohtuistungil. Kohtusistungil tunnistas kostja, et ei vaidlusta hagi summasid ega nende arvestamise aluseid. Kostja ei osanud öelda, et ta oleks peale väljakolimist pöördunud E poole selleks, et hageja ja kostja vaheline elektrienergia müügileping lõpetada. Samuti ei saanud kostja kohtuistungil väita, et ta oleks hagejat oma aadressi andmete muutumisest teavitanud. Hageja on esitanud kohtule hageja poolt kostjale esitatud arved: 12.07.2004.a. esitatud arve nr 19847726 summas 21 468.20 krooni ja 04.10.2004.a. esitatud arve nr 20890201 summas 502.20 krooni, kokku 21 970, 40 krooni, mida kostja hagejale tasunud ei ole. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, VÕS § 76 lg 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, § 76 lg-le 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat ja § 113 lg 1, mille alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg 1 punktid 1 ja 4 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning taganeda lepingust ja öelda lepingu üles. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Esitatud tõendite põhjal ei ole kostja kohustust täitnud. Käesolevas asjas puudub vaidlus elektrienergia müügilepingu olemasolus kuni 2001.a alguseni, so kuni kostja kõnealusest korterist väljakolimiseni. Kuivõrd kostja ei ole väitnud, et ta oleks esitanud elektrienergia müügilepingu ülesütlemiseks tahteavaldust, hageja kinnitab, et sellist tahteavaldust ta saanud ei ole, siis asub kohus seisukohale, et poolte vahel kehtis elektrienergia müügileping ka sellel perioodil, mille vältel tarbiti elektrit, mille eest käesolevas asjas tasu nõutakse. Kostja väited, et E oleks pidanud elektrienergia välja lülitama varem, ei oma käesolevas asjas tähendust, sest hageja seletuste kohaselt oli hageja ja kostja vahel seda tüüpi energia müügileping, mille järgi tuli tasu maksta nö elektriraamatu alusel, so ostja valis vabalt ise aja, millal läks hageja kontorisse, teatas näidu ja tasus selle järgi. Kostja väide, et elektrienergia eest peaks tegelikult maksma hoopis kolmas isik A. H, ei oma käesolevas asjas samuti tähendust, sest A. H ei olnud selle müügilepingu pooleks. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja on jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata ning võlgneb hagejale põhivõla summas 21 970.40 krooni ja viivise summas 8002.64 krooni, kokku 29 973.04 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

2(3)

Tsiviilasi nr: 2-06-9996

Kohus asub seisukohale, et hageja menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses kostja kanda, kostja kulud jäävad tema enda kanda.

Kaupo Paal Kohtunik

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.