2-05-7509/10 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmis Tele2 Eesti AS (AS RITABELL õigusjärglane) kostjaga 14.05.1999 Q GSM-i liitumislepingu nr 10038068, mille alusel kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ja kostja kohustus saadud kauba (mobiiltelefoni) ja teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Lepingu lahutamatuks lisaks olid Q GSM-i mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimused (üldtingimused), mida pooled kohustusid lepingu allakirjutamisega täitma. Vastavalt üldtingimuste p-le 7.4 pidi kostja tasuma arved 15 päeva jooksul arve väljastamisest arvates ning maksmisega viivitamise korral oli kostja kohustatud tasuma viivist 0,15 % maksmisele kuuluvast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. Kuigi perioodil 27.04.1997 kuni 28.02.2001 oli üldtingimuste järgi viivise määraks 0,5 % päevas, arvestas hageja nimetatud perioodil viivisevõlgnevust määraga 0,15 % päevas. Kostja sai vastavalt lepingule enda kasutusse subsideeritud mobiiltelefoni ja asus mobiilsideteenuseid kasutama, kuid teenuste eest ei tasunud. Hageja väljastas kostjale arveid alates 16.06.1999 kuni 13.08.1999. Tele2 Eesti AS lõpetas lepingu kostjaga ennetähtaegselt lepingu üldtingimuste p 9.2.2 alusel, kuna kostja ei tasunud arveid ja rikkus sellega lepingust tulenevaid kohustusi. Teenuse osutaja esitas kostjale 13.08.1999 alusel lõpparve ja 18.08.1999 lepingu lõpetamise teate. Q GSM-i mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimuste p-de 5.1.7 ja 7.12 kohaselt oli teenuse osutajal õigus nõuda kostjapoolsete lepingurikkumiste tõttu lepingu lõpetamisel kuumakseid kuni lepingu tähtaja lõpuni. Kostjal oli sõlmitud Q GSM-i liitumisleping üheks aastaks, tähtajaga kuni 16.05.2000 ning kuni nimetatud ajani oli hagejal õigus nõuda kuutasude maksmist. Pooled leppisid lepingu sõlmimisel kokku, et kostja saab mobiiltelefoni enda kasutusse subsideeritud hinnaga ning mobiiltelefon jääb Q GSM omandiks, kuni kostja on kasutanud Q GSM-i teenuseid ühe aasta jooksul ja on maksnud Q GSM-i lepingust tulenevad tasud kaheteistkümne kuu eest. Tulenevalt üldtingimuste p-st 4.1.11 kohustus kostja, juhul kui tähtajaline Q GSM-i leping lõpetatakse enne ühe aasta möödumist lepingu sõlmimisest, tagastama teenuse osutajale teenuspaketis sisalduva mobiiltelefoni või hüvitama selle väärtuse teenuse osutaja esitatud lõpparve alusel. Hageja nõudis kostjalt mobiiltelefoni subsideeritud hinna ja mobiiltelefoni ostuväärtuse vahe hüvitamiseks 1 000 krooni tasumist. Kuumaksed kuni lepingu tähtaja lõpuni ja telefoni hüvitis kajastuvad 13.08.1999 lõpparves nr 528661. Telefoni hüvitis sisaldub lõpparves leppetrahvina. Arve kohaselt on kostja põhivõlgnevus 3 852,40 krooni. 20.04.2005 loovutas Tele2 Eesti AS võlanõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Viivis ajavahemiku 28.08.1999 kuni 17.06.2005 eest moodustas 9 066,35 krooni, kuid hageja vähendas heas usus viivist põhivõla suuruseni. Hageja OÜ Aktiva Finants palus kostjalt välja mõista mobiilsideteenuste kasutamise lepingust tuleneva võla 3 852,40 krooni ja viivise 3 852,40 krooni, kokku 7 704,80 krooni. Hageja tugines nõudes TsK § 173 lg-le 1, §-le 174, § 191 lg-le 1, §-le 192, § 222 lg-le 1 ja § 230 lg-le 1. Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte 01.07.2007. Kostja hagiavaldusele ei vastanud, tõendeid, avaldusi ega taotlusi ei esitanud, ärakuulamist ei soovinud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 17.09.2007 otsusega osaliselt ning mõistis Elmira Nesõpbajevalt OÜ Aktiva Finants kasuks välja 3 288,82 krooni, millest põhivõlgnevus on 2(7)

2 852,40 krooni ja viivis 436,42 krooni. 01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ning kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 alusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 280 krooni riigilõivu, 295 krooni kohtutäituri tasu katteks ja TsMS § 61 lg 1 alusel 50 krooni õigusabikulude katteks. Kokku mõistis kohus Elmira Nesõpbajevalt OÜ Aktiva Finants kasuks välja 625 krooni menetluskulu. Tsiviilasja menetleti lihtmenetluses (TsMS § 405). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 2 kohaselt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, seni kehtinud seadust. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingule. Hagimaterjalidest nähtuvalt on poolte vahel 14.05.1999 sõlmitud tähtajaline Q GSM leping nr 10038068, mille alusel kostja kasutas telekommunikatsiooniteenust ja kohustus selle eest tasuma. Vastavalt 14.05.1999 pakkumisele on kostja tasunud AS-le Ritabell 1 100 krooni, millest 200 krooni on kuumaks Q30 ja 900 krooni mobiiltelefoni Nokia 3110 maksumus. Hagile on lisatud allkirjastamata väljatrükk 18.08.1999 lepingu lõpetamise teatest. 20.04.2005 saldo kinnituse kohaselt on leping kostjaga ühepoolselt lõpetatud 12.09.1999. Saldo kinnitusest nähtuvalt on kostjale väidetavalt 13.08.1999 esitatud lõpparve nr 528661, milles on põhivõlaks arvestatud telefonimaksed summas 1 999,98 krooni, kõneteenused 852,42 krooni ja leppetrahv summas 1 000 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud lõpparve on kostjale väljastatud ja et kostja on selle reaalselt kätte saanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus ei pidanud usaldusväärseteks tõenditeks 2 aastat pärast hagi esitamist kohtule esitatud arvete kordusväljatrükke perioodi 17.05.1999 kuni 13.08.1999 eest, sealhulgas kostjale väidetavalt väljastatud lõpparvet nr 528661, kuna arvetel on näidatud Tele2 Eesti AS arveldusarved, kuhu kostja oleks pidanud väidetava võla maksma. Äriregistri andmetest nähtuvalt on AS Ritabell ärinime kustutamiskanne tehtud 20.04.2001, seega ei saanud nimetatud perioodil AS Ritabell väljastada arveid tasumiskohustusega Tele2 Eesti AS-le. TsK § 191 lg 1 kohaselt loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Seega ei ole leppetrahv põhivõlg, vaid õiguskaitsevahend, mida kreeditoril on õigus kohustise täitmata jätmisel seaduse või lepingu alusel nõuda. TsK § 192 kohaselt peab kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kohtule esitatud Q GSM-i mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimused leppetrahvi ei kajasta, seega on leppetrahvi nõue põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg tasumata telefonimaksete ja teenuste eest kokku summas 2 852,40 krooni ning viivis seaduses sätestatud määras. TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud 3(7)

summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised 436,42 krooni ulatuses (3 % x 2 852,40 krooni x 5,10 aastat). Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 17.09.2007 otsuse viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja kohtukulude jaotamise osas ning teha nimetatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Aktiva Finants viivisenõue Elmira Nesõpbajeva vastu põhinõudega samas ulatuses summas 2 852,40 krooni ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 420 krooni (vastavalt hagiavalduse rahuldatud osale 5 704,80 krooni). OÜ Aktiva Finants palub apellatsioonkaebuse rahuldamisel tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 250 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus viivise väljamõistmisel ebaõigesti rakendanud TsK § 231 lg-st 1 tulenevat seadusjärgset viivisemäära 3 % aastas ja on jätnud tähelepanuta, et poolte vahel oli Q GSM lepingus kokku lepitud teistsugune viivisemäär. Kohtuotsuses on tuvastatud, et Tele2 Eesti AS ja kostja vahel oli 14.05.1999 sõlmitud Q GSM liitumisleping nr 10038068 ning nimetatud lepingu alusel on kostja võlgnevus hageja ees 2 852,40 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust lepingu sõlmimise üle ja selle üle, et poolte vastastikused õigused ja kohustused on määratud lepingu lahutamatuks osaks olevate Q GSM-i mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimustega. Kohtuotsuse kirjeldavas osas on maakohus õigesti märkinud, et lepingu üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt pidi kostja maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid kokku vähemalt 60 krooni. Hageja on arvestanud viivist madalama protsendimääraga 0,15 % päevas. 2 119 päeva eest moodustab viivise summa kokku 9 066,35 krooni, kuid tegutsedes heas usus, vähendas hageja viivise nõuet oluliselt kuni põhivõla summani ja nõudis kostjalt viivise tasumist summas 3 852,40 krooni. Seega nõudis hageja viivist madalama protsendimääraga ja vähendas viivise nõuet kuni põhivõla suuruseni. TsMS § 436 [lg 1] kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole kaevatavas otsuses põhjendanud, miks ta poolte vahel Q GSM lepingus kirjalikult kokkulepitud viivise protsendimäära ei arvesta. TsK § 191 kohaselt on viivis leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli lepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,5 % päevas (lepingu p 7.4). Kostja ei ole samuti viivise lepingujärgsele määrale vastuväiteid esitanud ega väitnud, et ta rikkumise eest ei vastuta. Põhjendamatu on kohtu poolt viivise arvestamine seadusjärgse protsendimääraga, kui kostja seda taotlenud ei ole ning kohtu menetluses ei ole olnud vaidlust viivisemäära üle. Apellandi arvates on esimese astme kohus materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ja menetluses esitatud tõendite ning asjaolude kohaselt tuleks kostjalt välja mõista viivis vastavalt poolte vahel kokkulepitud protsendimäärale. Apellandi arvates on põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine protsendimääraga 0,15 % päevas ja 2 119 päeva eest maakohtu poolt rahuldatud hagi põhinõude ulatuses kokku summas 2 852,40 krooni, milles tuleks apellatsioonkaebus rahuldada. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ Aktiva Finants apellatsioonkaebus toimetati kostja Elmira Nesõpbajevale kätte 16.11.2007 koos apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega, milles kohustati Elmira Nesõpbajevat apellatsioonkaebusele kirjalikult vastama neljateistkümne päeva 4(7)

jooksul arvates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest. 07.01.2008 määrusega määras Tallinna Ringkonnakohus kirjalikus menetluses otsuse teatavakstegemise aja ning andis kostjale teistkordselt tähtaja kaebusele kirjalikus vormis vastamiseks kuni 21.01.2008. Kostja Elmira Nesõpbajeva ei ole esitanud kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osalisele tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, see on viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja kohtukulude jaotamise osas, ning peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Asjas puudub vaidlus, et hageja õiguseellane Tele2 Eesti AS sõlmis kostjaga 14.05.1999 Q GSM-i liitumislepingu ning osutas nimetatud lepingu alusel kostjale telekommunikatsiooniteenust kuni lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni Tele2 Eesti AS algatusel. Q GSM-i liitumislepingu lahutamatuks osaks olid Q GSM-i mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimused ehk üldtingimused. Üldtingimuste kohaldamisega nõustus kostja lepingule allakirjutamisega. Üldtingimuste punktis 7.4 olid pooled kokku leppinud, et teenuse kasutaja (s. t kostja) on kohustatud tasuma talle osutatud teenuste eest esitatud arved 15 päeva jooksul arve väljastamise kuupäevast arvates. Tähtajaks tasumata summadelt tuleb tasuda viivist 0,5 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid kokku vähemalt 60 krooni. Hageja, tuginedes 14.05.1999 teenuse osutamise lepingule, taotles viiviste väljamõistmist alates 28.08.1999 kuni 17.06.2005. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. 30.juunini 2002 kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 191 lg 1 järgi loetakse viiviseks seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Iseenesest on õige maakohtu väide, et leppetrahv (viivis) ei ole tsiviilkoodeksi järgi põhikohustis, vaid õiguskaitsevahend, kuid just sellises kohustise täitmise tagamise vahendis olid pooled 14.05.1999 Q GSM-i liitumislepingu üldtingimuste punktis 7.4 omavahel kirjalikus vormis kokku leppinud. Esimese astme kohus on tõendeid ebaõigesti hinnates jõudnud järeldusele, otsekui puuduks lepingu üldtingimustes poolte vahel kirjalik kokkulepe lepingujärgsete maksete tähtaegse tasumata jätmise sanktsioneerimise osas viivisega. Nimetatud kokkulepe nähtub lepingu üldtingimuste punktist 7.4, mistõttu maakohtu sellekohane järeldus ei ole õige ning maakohus on alusetult rakendanud tsiviilkoodeksis sätestatud seadusjärgset viivisemäära, tuginedes TsK § 231 lg-le 1. Nimetatud sätte kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Antud juhul olid pooled lepingus määranud kindlaks teistsuguse viivisemäära 0,5 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul oli kokku lepitud TsK § 231 lg-st 1 erinevas viivise suuruses, tuleb viivisenõude lahendamisel võtta aluseks lepinguline viivisemäär hageja poolt vähendatud ulatuses.

Apellant on märkinud õigesti, et kohtumenetluse vältel ei vaielnud kostja vastu põhivõlale ega ka viivisele. Samuti ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. Asja materjalidest nähtub, et kostja ei ole hagile üldse vastanud, kuid sellest hoolimata pidas kohus vajalikuks asja lihtmenetluses sisuliselt lahendada. Ka apellatsioonimenetluses ei ole kostja (vastustaja) avaldanud oma seisukohta viivisenõude põhjendatuse osas. Kohus võtab arvesse, et kuigi hageja esitas nõude kohtule ligi kuus aastat pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist 12.09.1999 ning ei toonud esile mõjuvaid põhjusi, miks ta seda ei saanud teha varem, mis oleks vähendanud sissenõutava viivisevõla suurust, on hageja omal algatusel kolmel korral viivisenõuet vähendanud. Hageja esitas viivisenõude lepingus kokkulepitud viivisemäära 0,5 % tähtaegselt tasumata summast päevas asemel määras 0,15 % tähtaegselt tasumata summast päevas ning vähendas nõuet kahel korral põhivõla summani (apellatsioonkaebuses vastavalt esimese astme kohtu poolt väljamõistetud põhivõla summani). Kuna ringkonnakohtu arvutuste kohaselt ulatuks viivisenõue põhivõla 3 852,40 krooni juures hageja nõutaval perioodil 28.08.1999 kuni 17.06.2005 viivisemääras 0,15 % iga tasumisega viivitatud päeva eest (kokku 2 119 päeva) 12 244,85 kroonini, siis põhivõla 2 852,40 krooni suuruseni vähendatud viivisenõue on igati mõistlik ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Harju Maakohtu 17.09.2007 otsusega väljamõistetud 2 852,40 krooni põhivõla suuruse osas vaidlus puudub. Kohus arvestab, et viivis 2 852,40 krooni katab 494 päeva ehk umbes 1 aasta ja 4 kuu võlgnevuse aja ca 6-aastasest võlaperioodist. Ringkonnakohus võtab arvesse ka asjaolu, et kostja ei tundnud mainitud perioodi jooksul huvi võla vastu ega võtnud midagi ette võla tasumiseks, olles jätnud endale hageja õiguseelnejalt saadud subsideeritud mobiiltelefoni, mille eest tasumine pidi toimuma osamaksetena 1 aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest 14.05.1999 (üldtingimuste punktid 4.1.11; 8.5). Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohtu tsiviilkolleegium Harju Maakohtu 17.09.2007 otsuse viivisevõla väljamõistmise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingulise viivise maakohtu tuvastatud põhivõla 2 852,40 krooni ulatuses. Vastavalt tuleb muuta kohtukulude jaotust. Kuivõrd otsust põhinõude osas ei ole vaidlustatud, siis ringkonnakohus otsust antud osas ei kontrolli. Kohtukulude jaotus 01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. TsMS § 60 lg 8 ja lg 11 kohaselt, kui ringkonnakohus teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt kuulub OÜ Aktiva Finants hagi Elmira Nesõpbajeva vastu rahuldamisele kokku 5 704,80 krooni ulatuses, peab kostja kuni 1.jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel hüvitama hagejale esimese astme kohtu menetluses hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu hagi rahuldatud osaga summas 420 krooni ja kohtutäituritasu summas 295 krooni ning apellatsioonkaebuse esitamise eest 6(7)