Hageja esindaja Hedit Kalmiste Kostja esindaja advokaat Toomas Ventsli
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt hageja kasuks välja 24 557, 39 krooni. Kohtukulude jaotus Jätta kohtukulud kolme neljandiku ulatuses kostja ja ühe neljandiku ulatuses hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas kohtule 13.02.2006.a hagi, milles palus kohtul 06.11.2002.a hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingust nr 0048390L (edaspidi leping) tulenevalt välja mõista 31 170,37 krooni. Samuti paluti välja mõista kohtukulud, sh riigilõiv. Hagiavalduse kohaselt jättis kostja tasumata liisingumaksed, mille tõttu saatis hageja kostjale 17.04.2003.a teatise lepingu ülesütlemise kohta, mille kohaselt informeeris kostjat lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei tasu võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest alates. Võla tasumata jätmise tõttu ütles hageja lepingu üles, vastav teatis postitati 21.04.2003.a ning vastav teatis tagastati Eesti Posti teatise kohaselt hagejale kuu aega hiljem. Lepingu üldtingimuste p 7.4. alusel müüs hageja auto maha ja sai selle eest ilma käibemaksuta 38135,59 krooni. Hagiavalduse kohaselt oli kostja võlgnevus hageja ees kokku 69 305,96 krooni, mis koosnes: kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-06-2935 hüvitamata kulu, ehk vara jääkmaksumus 51 148, 68 krooni; tähtajaks tasumata rendimaksed ehk debitoorne võlgnevus kokku summas 7260, 40 krooni; hageja poolt kantud vara realiseerimisega seotud otsesed kulutused kokku summas 10896,88 krooni (käibemaksuta). Hageja poolt kostja vastuse kohta esitatud selgituste kohaselt koosnevad realiseerimisega seotud kulud: müügiteenuse tasust summas 1906,78 krooni (ilma käibemaksuta); transporditeenusest summas 766,95 krooni (käibemaksuta); keemilise pesu tasust summas 1610,17 krooni (käibemaksuta); remondist summas 6 612,98 krooni (käibemaksuta). Hageja esitas auto suhtes teostatud remonttööde selgitamiseks eelkalkulatsiooni, mille kohaselt koosnes remont järgnevast: keretööd, sh kaitseraua m.p taga, tagatiiva rem, tagatuli m.p ukseliistud m.p; värvitööd, sh tagatiib vasak, kaitseraud taga, ukseliistud; varuosad sh uksliist esi, ukseliist taga, abimaterjalid (kokku summas 6612,98 krooni ilma käibemaksuta). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul ei ole ta ülesütlemisavaldust kunagi saanud. Kostja hinnangul oli realiseerimiseks kulunud 10 896, 88 ebaloogiliselt suur ning vara realiseerimise kulud ei peaks kostjat puudutama. Kostja vaidles hageja poolt esitatud auto hindamisaktile vastu, leides, et auto oli tehniliselt korras ning et auto väärtus peaks olema tunduvalt kõrgem, kui hindamisaktis näidatu. Selle tõendamiseks esitas kostja kohtule spetsialisti AP arvamuse, millest nähtuvalt leidis spetsialist, et ajalehe „Kuldne Börs“ arhiivi kohaselt oli sellel perioodil sarnaste autode küsimishind 64 000 kuni 68 000 krooni, mistõttu luges arvamuse koostaja auto hinnaks koos käibemaksuga 65 000 krooni. Kostja esitas ka vastuväite, mille kohaselt on liisingulepingu üldtingimuste p 7.4. tühine. Kohtuistungil esitatud täpsustuse kohaselt leiab kostja esindaja, et tühine on vastav punkt osas, mis räägib „müügihinnast“ ja mitte asja väärtusest ning „müügihinna“ asemel tuleks kohaldada „asja väärtust“. Kostja leiab, et vara realiseerimisega seotud kulud on põhjendamatud: põhjendamatud on remondikulud, sest auto üleandmisakti kohaselt anti hagejale üle tehniliselt korras auto. Põhjendamatu on ka keemilise pesu tasu, sest auto anti üle puhtana. Kostja leiab, et võõrandamisest saadud rahasumma hulka tuleb arvestada ka käibemaks. Kohtu põhjendused
3.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et käesoleva asja lahendamisel omab tähendust see, kas hagejal on kostja suhtes nõudeõigus konkreetsete kulude lõikes ning kas kostjal on hageja ees täitmata rahalisi kohustusi. Kõigepealt hindab kohus, millised kulud tuleb kostjal hagejale hüvitada, seejärel võtab kohus seisukoha kostja debitoorse võlgnevuse ja kindlustusmaksete võlgnevuse osas ning lõpuks hindab kohus, millest lähtuvalt tuleb arvestada kostja poolt hüvitamisele kuuluvatest summadest mahaarvatavad summad.
4.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et liisinguleping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Seda kinnitas ka kostja esindaja kohtuistungil. Võlaõigusseaduse § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama §-i lg 2 kohaselt lähtutakse lg-s 1 sätestatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lg 3 kohaselt arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest, kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõpetamist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale. Lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tulenevad lisakulud.
5.Lepingu üldtingimuste p 7.4. kohaselt kuuluvad liisingueseme võõrandamisest saadava rahasumma arvelt kustutamisele esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata jäänud osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid. Ülejääv summa tagastatakse liisinguvõtjale, puudu jääv summa kuulub aga tasumisele liisinguvõtja poolt.
6.Hageja nõuab kostjalt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumuse (51148,68 krooni ilma käibemaksuta) hüvitamist, samuti debitoorse võlgnevuse
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-06-2935 kokku summas 7260,40 krooni hüvitamist ning hageja poolt vara realiseerimisega seotud otseste kulude hüvitamist summas 10896,88.
7.Kostja vaidles asja realiseerimise kulude kandmise kohustusele vastu, leides, et need ei peaks teda puudutama. Konkreetsed vastuväited esitas kostja auto remondikulude ja keemilise pesu kulude osas. Kohtu hinnangul kuuluvad VÕS § 367 lg-st 4 tulenevalt ülesütlemisest tulenevad lisakulud iseenesest hüvitamisele. Kostja vastuväite tõttu tuleb asja realiseerimisega seotud kulusid hinnata kulude lõikes eraldi. Hageja poolt kostja vastuse kohta esitatud selgituste kohaselt koosnevad realiseerimisega seotud kulud: müügiteenuse tasust summas 1906,78 krooni (ilma käibemaksuta); transporditeenusest summas 766,95 krooni (käibemaksuta); keemilise pesu tasust summas 1610,17 krooni (käibemaksuta); remondist summas 6 612,98 krooni (käibemaksuta). Hageja esitas auto suhtes teostatud remonttööde selgitamiseks eelkalkulatsiooni (tlk 64), mille kohaselt koosnes remont järgnevast: keretööd, sh kaitseraua m.p taga, tagatiiva rem, tagatuli m.p ukseliistud m.p; värvitööd, sh tagatiib vasak, kaitseraud taga, ukseliistud; varuosad sh uksliist esi, ukseliist taga, abimaterjalid (kokku summas 6612,98 krooni ilma käibemaksuta). Nimetatud kulude reaalne kandmine hageja poolt on tõendatud hageja poolt kohtule esitatud arvetega ja muude dokumentidega (tlk 53- 65) ning kulude kandmist ei ole vaidlustanud ka kostja.
8.Kohus leiab, et müügiteenusega seotud kulu tuleb lugeda põhjendatud kuluks VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Seetõttu lasub kostjal müügiteenusega seotud kulu summas 1906,78 krooni (ilma käibemaksuta) kandmise kohustus.
9.Auto transporditeenusega seotud kulu osas ei ole kostja samuti esitanud ühtegi konkreetset vastuväidet. Kohus leiab, et auto transportimisega seotud kulud on samuti põhjendatud. Tegemist on tegelikult kantud kuluga. Reeglina eeldab asja vastuvõtmine ja selle kohasesse kohta toimetamine transporti. Kostja ei ole esitanud kohtule väidet selle kulu suuruse põhjendamatuse osas, mistõttu ei saa kohus seda kulu ise põhjendamatult suureks pidada. Seetõttu tuleb kostjal tasuda hagejale transpordikulu 766,95 krooni (ilma käibemaksuta).
10.Kostja esitas vastuväite keemilise pesu kulu kandmise osas, leides, et auto oli puhas ja keemilist pesu ei vajanud. Kohus selle väitega nõustuda ei saa. Hageja väite kohaselt läbivad kõik tagastatud liisinguesemed keemilise pesu ning et keemiline pesu on tavaline ja muudab liisingueseme realiseerimise lihtsamaks. Kohus leiab, et hageja selliste väidetega tuleb nõustuda. Seetõttu tuleb lugeda keemilise pesu kulu kuluks VÕS § 367 lg 4 ning lepingu üldtingimuste p 7.4. tähenduses ning kostjal tuleb see kulu so 1610,17 krooni ilma käibemaksuta, hagejale hüvitada.
11.Hageja nõuab kostjalt remondi maksumuse hüvitamist summas 6612,98 (ilma käibemaksuta), põhjendades seda sellega, et hindamisakti kohaselt oli auto väärtus peale remonti, remondi maksumusega võrreldes oluliselt suurem. Kostja on esitanud remondi suhtes vastuväite, mille kohaselt ei ole remondi vajadus tõendatud, sest auto üleandmisakti kohaselt oli auto seisundiks üleandmisel märgitud „tehniliselt korras“ ja puudusi auto puhul välja toodud ei olnud. Seetõttu on kohtu hinnangul oluline hinnata seda, kas on tõendatud selle remondi tegemise vajadus, mida auto suhtes teostati. Hageja ja kostja koostasid auto üleandmisel akti nr 43 (tlk 14), milles oli lahter „Puudused/tehniline seisukord:“ sellesse on märgitud üksnes, et auto on tehniliselt korras ja millised lisaseadmed, võtmed jm koos autoga üle anti. Käesoleval juhul väidab kostja, et auto üleandmisel neid puudusi ei esinenud, mille kohta remondiarve esitati. Puudusi saaks tõendada eelkõige auto üleandmise aktiga. Kohus möönab, et kõik puudused, eelkõige pisipuudused ei saa alati üleandmise aktis kajastuda, kuid üleandmise akti eesmärgiks on asja üleandmise ja selle seisundi kajastamine. Konkreetses aktis on ka eraldi lahter puuduste kajastamiseks, mis on ka täidetud, kuid millest ühtegi puudust ei nähtu. Kohtu hinnangul eeldanuks sellise akti koostamine seda, et aktis kajastatakse kõik need üleandjale/ vastuvõtjale silmaga, esialgse ülevaatuse käigus nähtavad puudused, mis võiksid asja väärtust mõjutada või mille suhtes võiks pooltel hiljem vaidlusi tekkida. Sellisele seisukohale tuleb asuda ka seetõttu, et auto üleandmise akt kandis logo „BRC“, st OÜ Balti Realiseerimiskeskuse logo, so auto üleandmine toimus ettevõtte poolt, kelle igapäevaseks majandustegevuseks on kasutatud autode realiseerimine. Seega tuleb hinnata, kas puudused, mida remondiga kõrvaldati, olid sellised, mida oleks üleandmise akti koostamisel võinud avastada või oli tegemist nö varjatud puudustega, mille avastamist kohapeal ei saagi eeldada. Remonttöödena toodi eelkalkulatsioonis välja järgmised tööd: keretööd, sh kaitseraua m.p taga, tagatiiva rem, tagatuli m.p ukseliistud m.p; värvitööd, sh tagatiib vasak, kaitseraud taga, ukseliistud; varuosad sh uksliist esi, ukseliist taga, abimaterjalid. Kohus on
3(5)
Tsiviilasi nr: 2-06-2935 seisukohal, et kõiki neid puudusi oleks saanud auto ülevaatamise käigus avastada. Kohtu hinnangul on keretööde ja värvimistööde, liistude paigaldamise vajadus ja väljavahetamist vajav tuli kindlasti sellised puudused, mis peaksid auto esialgse ülevaatamise käigus silma jääma ja mida mõistlik isik üleandmise akti koostades aktis kajastaks. Kuivõrd üleandmise aktis on märgitud, et auto on tehniliselt korras ja puuduste kohta ei ole ühtegi viidet, siis ei saa hageja väidet selle kohta, et auto viidatud remonttöid vajas, lugeda tõendatuks. Seetõttu ei saa hageja nõuet remonttööde hüvitamise osas lugeda põhjendatuks ning selles osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. See asjaolu, et remont tegelikult teostati, ei oma käesoleva asja lahendamisel õiguslikku tähendust, sest remondiga kõrvaldati autolt puudused, mille esinemist auto üleandmisel tõendatud ei ole. Esitatud tõenditest ja esile toodud puuduste iseloomust lähtuvalt tuleb lugeda tõendatuks hageja väide, et vastavaid puudusi auto üleandmisel ei olnud. Sellest tulenevalt on põhjendatud arvestada auto realiseerimisväärtust sellisena nagu see oleks ilma vastavate puudusteta.
12.16.01.2008.a kohtuistungil kinnitas kostja esindaja, et neil jääkmaksumuse osas vastuväiteid ei ole. Sellest tulenevalt tuleb kostjal hagejale tasuda 51148,68 ilma käibemaksuta. Kostja ei ole hageja väidetele kindlustusmaksete tasumise osas vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt hagis nõutud rendimaksete osas (nende suuruse, sissenõutavuse), kuid on väitnud, et kostja on need maksed osaliselt tasunud ning seetõttu on kostja võlgnevus hageja ees selles osas väiksem. Seega ei ole vaidlusalune see, et hageja poolt nõutud liisingu- ja kindlustusmaksete summad on õiged, kuid kostja vaidleb hagejale vastu, väites, et ta on osa võlgnevusest tasunud. Selle tõendamiseks esitas kostja kohtule AS Eesti Ühispank maksete aruande (tlk 40), millest nähtuvalt on kostja tasunud eespool toodule lisaks veel 1400 ja 900 krooni. Mõlemad maksed on tehtud 20.01.2003.a, mistõttu leiab, et kostja debitoorne võlgnevus hageja ees on 4960,40 krooni. Hageja vaidles sellele väitele kohtuistungil vastu, väites, et neid makseid on juba arvestatud, sest ülesütlemine toimus peale nende maksete tegemist. Kohtu hinnangul nimetatud maksega ei saa tõendada seda, et kostja võlgnevus hageja ees on 2300 krooni võrra väiksem, sest vastav makse tasuti 20.01.2003.a, kuid võlgnevuse arvestus teostati hageja poolt 17.04.2003.a. Seega on hageja vastavat summat võlgnevuse suuruse arvestamisel juba arvestanud ja muid vastuväiteid kostja hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestuse osas esitanud ei ole. Kuivõrd kostja esitas hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestusele vaid ühe vastuväite, mis puudutas 2300 krooni tasumist, mis tuleb kohtu hinnangul eespool nimetatud põhjustel jätta arvestamata, leiab kohus, et kostja debitoorne võlgnevus on 7260,40 krooni.
13.Hageja on oma nõude õigusliku alusena nimetanud kõnealuse liisingulepingu üldtingimuste p
7.4.ja võlaõigusseaduse §-i 367. Kostja on lepingu üldtingimuste p 7.4. õigusliku alusena kohaldamisele esitanud osalise vastuväite, mille kohaselt on p 7.4. tühine osas, milles see ei näe ette mitte vara „väärtuse“ arvestamist vaid näeb ette vara „müügihinna“ arvestamist. Muus osas kostja lepingu üldtingimuste p 7.4. kehtivust ei vaidlusta. Kostja on kirjalikes, kohtule esitatud teesides (vt tlk 134) väitnud, et konkreetsel juhul võttiski ta aluseks liisingueseme väärtust ja et seetõttu vastab üldtingimuste p 7.4. VÕS § 367 lg 3 põhimõtetele. Seega on nii hageja kui ka kostja seisukohal, et käesoleva vaidluse puhul tuleb lepingu üldtingimuste punkti 7.4. kohaldada selliselt, et seal sisalduva mõiste „müügihind“ asemel tuleb lähtuda eseme väärtusest TsÜS § 65 tähenduses.
14.Samas vaidlevad pooled selle üle, mida konkreetsel juhul eseme väärtusena arvestada. Hageja leiab, et eseme väärtuseks tuleb lugeda 38135,59 krooni (käibemaksuta), so hind, millega auto reaalselt müüdi. Kostja leiab, et auto väärtus oli 65 000 krooni koos käibemaksuga. Kostja esitas selle asjaolu tõendamiseks spetsialisti arvamuse (tlk 71), mille kohaselt luges arvamuse koostaja Ants Palm auto turuhinnaks 2003.a keskel 65 000 krooni koos käibemaksuga. Kohus, analüüsinud poolte väiteid ja asjas esitatud tõendeid, leiab, et asja väärtuseks tuleb antud juhul lugeda hind, millega auto reaalselt müüdi, so 38 135,59 krooni ilma käibemaksuta. Nõustuda tuleb hageja väitega selles osas, et hageja, saanud auto tagasi, oli huvitatud selle võimalikult kõrge hinnaga realiseerimisest. Selleks andis ta auto ettevõttele, kelle majandustegevuseks on kasutatud autode müük. Ka OÜ Balti Realiseerimiskeskus oli huvitatud auto võimalikult kõrge hinnaga müümisest, sest tema müügist saadav tulu sõltus sellest, kui kõrge hinnaga õnnestub auto müüa. OÜ Balti Realiseerimiskeskus koostas samuti auto suhtes hindamisakti (tlk 18). Kostja poolt esitatud spetsialisti arvamust ei saa käesolevas asjas arvestada, kuivõrd spetsialist on oma hinnangu andmisel lähtunud ajalehe „Kuldne Börs“ arhiivis olevatest sarnaste autode küsimishindadest 2003nda aasta keskel. Eseme väärtuseks on aga TsÜS § 65 kohaselt kohalik keskmine müügihind, so hind, millega õnnestub konkreetne asi mõistliku aja jooksul ja mõistlikes tingimustes ka reaalselt maha müüa. Nö küsimishinnad ning reaalsed müügihinnad ei tarvitse kokku langeda ja ajaleht „Kuldne Börs“ ei kajasta neid hindu, millega
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-06-2935 seal müügil olevad autod reaalselt müüakse. Eelduslikult on reaalsed müügihinnad madalamad, kui need, millega autod algselt müügile pannakse. Eespool toodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et auto väärtuseks tuleb lugeda 38 135,59 (ilma käibemaksuta) ja seda tõendavad OÜ Balti Realiseerimiskeskus hindamisakt ning auto müügileping (tlk 19), mille kohaselt see auto ka reaalselt sellise summa eest ka müüdi. Kuivõrd asjas ei leidnud tõendamist see, et hageja oleks auto müünud allapoolse selle väärtuse, siis ei oma tähendust ka kostja väited hageja pahausksest käitumisest auto võõrandamisel.
15.Kostja esitas hagile vastuväite, mille kohaselt tuleks võõrandamisest saadud raha hulka arvestada ka käibemaks. Kostja viitas seejuures Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-1-07 ja 3-3-1-18-01. Kohus leiab, et kostja vastavasisuline vastuväide ei ole põhjendatud. Selles osas on määravaks, kas liisinguandja saab liisingueseme realiseerimisel rakendada käibemaksuseaduse §-s 41 sätestatud erikorda (vt RKTKo 3-2-1-1-07 p 33). See omakorda eeldab seda, kas konkreetne auto omandati liisinguandja poolt koos käibemaksuga või ilma. Liisingulepingust nähtuvalt (tlk 8) on auto liisinguandja poolt omandamisel tasutud käibemaksu, mida kinnitas ka hageja esindaja kohtuistungil. Seetõttu kuulus käibemaksuseaduse kohaselt auto müügil tasumisele ka käibemaks ja käibemaksuseaduse §-s 41 sätestatud erikorda ei saa antud juhul rakendada. Ka kostja poolt tasumisele kuuluvad kulud on arvestatud ilma käibemaksuta. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kostja vastuväide käibemaksu arvestamise osas tuleb jätta arvestamata.
16.Kokkuvõttes leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 367 lg 1 ja lg 4 ning liisingulepingu üldtingimuste p 7.4. ning VÕS § 108 lg 1 alusel liisingueseme omandamisega tekkinud kulu ehk vara jääkmaksumust summas 51148,68, samuti debitoorset võlgnevust summas 7260,40, samuti vara realiseerimisega seotud kulusid (va remondikulud) summas 4283,90 krooni. Sellest summast tuleb maha arvata liisinguandjale jäänud osa liisingueseme jääkväärtusest summas 38135,59. Seega tuleb kostjal hagejale tasuda 24557,39 krooni.
Kohtukulude jaotus
17.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Käesolevas asjas rahuldab kohus hagi osaliselt, st mõistab kostjalt hageja kasuks välja ca kolm neljandikku hagiga taotletud summast. Sellest tulenevalt leiab kohus, et antud juhul on põhjendatud see, et kostja kanda jäävad kohtukulud kolme neljandiku ulatuses ja hageja kanda ühe neljandiku ulatuses. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.