Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

2(8)

27.10.2003 kirjas selgitas kostja hagejale, et kahjude hüvitamine toimub kahes etapis ning arvesse võetakse hoone tulekahjueelne kulum 16,7%. Kindlustushüvitise esimene osa arvestati hoone taastamisväärtusest 206 323,90 kr., millest arvestati maha kulum 16,7% ja omavastutus 1000 kr., seega hüvitati 170 867,80 kr. Juhul kui hageja asub hoonet taastama, hüvitab kostja tingimuste p 24.5 järgi täiendavalt 34 456,09 kr ehk hoone kulumiosa 16,7% taastamisväärtusest ja koristuskulud 9012,12 kr. Kuna hageja ei ole hoonet taastama asunud, puudub kostjal alus täiendava hüvitise maksmiseks. Hageja poolt esitatud hinnapakkumised on ilmselt ülepaisutatud ja oluliselt kallimad kui samaväärse aiamaja taastamiskulud. Ehitis oli sisuliselt ettenähtud ainult suviseks elamiseks, seinte soojustuseks oli ainult 3 kihti tuuletõket, puudusid sanitaartehnilised seadmed, katus soojustamata. Võttes arvesse kindlustatud aiamaja tegelikku taastamisväärtust ehk kindlustusväärtust 257 845,65 kr. ning kindlustuslepingus märgitud kindlustussummat 500 000 krooni, on ilme aiamaja ülekindlustamine. Kodukindlustuse tingimuste p 12.1 kohaselt loetakse kindlustusleping sõlmituks ülekindlustusega, kui kindlustussumma või hüvitisepiir on kindlustusväärtusest suurem. Tingimuste p 24.3.2 järgi hüvitatakse ülekindlustuse puhul tekkinud kahju lähtudes kindlustusväärtusest. Tingimuste p 9.3.1 kohaselt on kindlustusväärtuseks taastamisväärtus. Kostja poolt tellitud ekspertiisi kohaselt maksab aiamaja taastamine 206 323,90 kr. Sellest lähtudes arvestati hagejale kindlustushüvitis. Hageja taotlus aiamaja taastamiseks 500 000 kr. ja enama saamiseks on ilmne soov saada kindlustuse kuludega endale aiamaja asemel elamu. See tähendaks hageja rikastumist kostja arvel. OÜ PG Maja poolt esitatud pakkumise kohaselt on elamu üldpinnaga 68 m2 maksumuseks 632 000 kr. See hind sisaldab soojustatud vundamenti, vesipõrandakütet, ventilatsiooniseadmeid, elektrikatelt, sanitaartehnikat jne. Soome Maja OÜ ja KRautakesko hinnapakkumise kohaselt on 70 m2 elamu detailide ja materjalide maksumuseks 542 000 kr., tööjõukulu 216 800 kr. Nende pakkumiste alusel võib üheselt väita, et uue elamu maksumuseks on ca 10 000 kr/m2 ja see töö sisaldab muuhulgas vundamendi töid, sanitaartehnikat, sauna jne. Hageja taotleb suvila taastamist hinnaga 12 295 kr/m2. See kinnitab veelkord kostja poolt makstud kindlustushüvitise põhjendatud suurust ja hageja taotlust saada kindlustushüvitise arvelt kasu. Ekspertiiside läbiviijate arvamuse kohaselt oli tegu aiamaja-suvilaga. Hageja soovis asemele ehitada elamut, mitte suvilat. Lähtuda tuleb Aivar Tammiku arvamuse punktist 6.5, millise järgi on taastamisväärtuseks 206 323,90 kr. See on reaalne kahju, mis tekkis. 27.01.2003 otsuses võttis kostja hüvitise aluseks selle summa. Kolmas isik Verner Piper avaldas arvamust elumaja ja aiamaja erinevuse kohta, leides, et hageja ärapõlenud hoone oli nende vahepealne. Kolmas isik tegi majas enne selle põlemist siseviimistlustöid, maja läks põlema tema teo tagajärjel. Maakohtu otsus 22.12.2006 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis ERGO Kindlustuse AS-ilt välja täiendava kahjuhüvitise 244 632,20 kr. ning viivise perioodi 27.01.2003 kuni 05.12.2006 eest 97 852 kr. ja alates 06.12.2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni iga nädala eest 489,26 kr. Urve Mölderi kasuks. 3(8)

VÕS § 476 lõike 1 kohaselt peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt tuleb kahju hüvitada rahas, kui lepinguga ei ole ette nähtud kahju hüvitamist muul viisil. VÕS § 477 järgi tuleb kindlustusandjal hüvitada kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem ja § 479 lõike 1 järgi on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on ehitise kindlustusväärtuseks selle tavaline kohalik ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. Ehitise ostu-müügileping tõendab, et hageja ostis 2-korruselise aiamaja 25.10.2002 400 000 kr. eest. Kodukindlustuse 21.11.2002 sooviavalduses on kindlustusobjekti kasutusalaks märgitud – elumaja, kus elatakse alaliselt ja kindlustussummaks 500 000 kr. Kindlustusväärtuseks on avalduse kohaselt aegväärtus. Maja ehitusaastaks on märgitud 1987 ja renoveerimisaastaks 2002. Kindlustuspoliisis nr 394776 on kindlustussummaks ja hüvituspiiriks 500 000 kr., kui kindlustusjuhtum saabub tule tagajärjel; kindlustusväärtuseks on taastamisväärtus. Omavastutuse suuruseks on 1000 kr. Kostja seisukoha kohaselt oli tegemist ülekindlustusega, mistõttu ta vähendas hagejale makstavat hüvitisesummat. VÕS § 481 sätestab, et kui ilmneb, et kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust (ülekindlustus), võib nii kindlustusandja kui kindlustusvõtja ülekindlustuse kõrvaldamiseks vähendada kindlustussummat koos kindlustusmakse vastava vähendamisega. Kindlustussumma ja kindlustusmakse vähendamine toimub vastava tahteavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja ei ole hagejale sellist tahteavaldust teinud ega kindlustusmakse vähendanud. Hagiavalduses märgitu kohaselt tutvus kostja esindaja hoonega enne kindlustamist, hageja ostis hoone 400 000 kr. eest, tegi renoveerimistöid. Kostja hageja poolt esitatud väiteid ümber ei lükanud. Neid asjaolusid arvestades ja esitatud tõendeid kogumis hinnates ei ole kostja väide ülekindlustuse kohta tõendatud ja põhjendatud. Kostja poolt pärast kindlustusjuhtumi saabumist esitatud väide ülekindlustuse kohta on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. VÕS § 8 lõike 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. Nimetatud sätetest tulenevalt on hagejal õigus tugineda kokkuleppe siduvusele. Kostja võttis endale kindlustuslepingut sõlmides kohustuse vabatahtlikult, mis tähendab õigust eeldada, et võetud kohustus tuleb kostjal hageja ees täita. Asjaolud, mille alusel kindlustusleping sõlmiti, ei ole muutunud. Kostja subjektiivse hinnangu muutumise tõttu hoone taastamisväärtuse suhtes, ei ole põhjendatud ega õiglane hagejat ilma jätta poolte poolt kokkulepitud hüvitisest. Hagi rahuldamata jätmine tähendaks kostja vabastamist lepingulistest kohustustest. Kodukindlustuse tingimuste, mis on kindlustuslepingu oluliseks osaks, p 4.1 järgi oli hagejal kohustus maksta kindlustuslepingus määratud kindlustusmakse ja kostjal kohustus kindlustusjuhtumi saabumisel välja maksta kindlustushüvitis. Hageja oma kohustuse täitis, kostja täitis kohustuse vaid osaliselt. Tingimuste p 13 alusel jääb omavastutus 1000 kr. hageja kanda. Tingimuste p 24 sätestab kindlustushüvitise arvestamise. Viivise suuruse aluseks on tingimuste p 25.1.1, mille järgi maksab kindlustusandja viivist 0,2% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud nädala eest, kuid mitte rohkem kui 4(8)

50% hüvitamisele kuuluvast summast, juhul, kui kahju hüvitamine hilineb kindlustusandja süül. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ajas maakohus segamini kindlustussumma ja kindlustusväärtuse. VÕS § 426 lõige 1 sätestab, et kindlustusandja peab kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 477 sätestatut. Analoogne põhimõte on sätestatud ka kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate kodukindlustuse tingimuste A110*2001/1 punktis 9.1: „kindlustussumma on rahasumma, mis on kindlustusobjektide puhul kõigi kindlustusjuhtumite suhtes kindlustushüvitise ülempiiriks“. Kindlustussumma fikseeritakse kindlustuslepingus ja see ei tohi olla kindlustusväärtusest suurem. Seega on kindlustussumma maksimaalne valjamaksusumma või teise sõnaga maksimum väljamaksete ülempiir kindlustusjuhtumite puhul. Antud juhul oli kindlustussumma vastavalt kindlustuspoliisile 500 000 kr. VÕS § 479 sätestatuga on analoogne kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate kodukindlustuse tingimuste A110*2001/1 punkt 9.3 - ehitise kindlustusväärtuseks loetakse selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. Varakindlustusega ei tohi kannatanu kahjujuhtumi järgselt kasu saada. Kohus jättis tähelepanuta VÕS § 477. Kindlustusjuhtumi puhul hüvitatakse reaalselt tekkinud kahju, kahju all mõistetakse otsest varalist kahju: vara hävimist, rikkumist, kadumist. Varakindlustuse eesmärgiks on asetada isik kindlustusjuhtumi eelse olukorraga analoogsesse situatsiooni. Kahjuks saavad olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud. Kindlustusandja on VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. TsMS § 436 lõige 4 keelab kohtul tugineda asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Menetluses ei arutatud, kes ja kas tehti üksteisele tahteavaldusi seoses kindlustussumma ja kindlustusmakse vähendamisega. Vastavate tahteavalduste tegemine asjaolusid ei muudaks. Kohus ei ole aru saanud ülekindlustuse põhimõttest (VÕS § 481) ülekindlustuse olemasolu ei anna kahjustud isikule õigust kahjujuhtumi läbi rikastuda. Kohtule esitatud tõendite järgi saab teha järelduse, et reaalselt tekkis hagejale kahju summas 206 323,90 krooni (määratud Ehitusekspertiisibüroo OÜ ekspertiisiga). Vastustaja seisukoht Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus. 5(8)

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja sellest tulenevalt rikkunud protsessiõiguse norme. Maakohus on ekslikult kohaldanud VÕS § 481 sätteid, leides, et kostja ei saa tugineda ülekindlustusele, kuivõrd kostja ei ole esitanud hagejale tahteavaldust kindlustussumma ja kindlustusmakse vähendamiseks. VÕS § 481 eesmärgiks on võimaldada pooltel ühepoolselt vähendada kindlustussummat koos kindlustusmaksetega. Kostja viitas VÕS § 477 rakendamiseks mitte aga selleks, et muuta kindlustuslepingut kindlustussumma ja kindlustusmaksete vähendamiseks. Kostja väitis, et hageja elamu taastamisväärtus ehk kindlustusväärtus VÕS § 480 lg.4 järgi on väiksem kui kindlustussumma 500 000 kr. VÕS § 477 järgi ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustusvõtjale rohkem, kui on kindlustusvõtja kahju tegelik suurus. VÕS § 477 on rakendatav muu hulgas ülekindlustuse juhtudel, s.o. olukorras, kus kindlustusväärtus on väiksem maksimaalsest väljamaksusummast (kindlustussummast). Seega ei pea kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus märgitut kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust. Protsessiõigusnormide rikkumine seisneb selles, et maakohus ei ole hinnanud poolte tõendeid elamu taastamiseväärtuse kohta, millega rikuti TsMS § 442 lg.7 ja 8 sätteid. Kohtu põhjenduste kohaselt tuleb kostjal hagejale maksta kokkulepitud summa (500 000 kr. miinus hoone kulum 83 500 kr. miinus 1000 kr. omavastusust). Seega kohus samastas kindlustussumma hoone aegväärtusega, mis on ebaõige. Kindlustuslepingus ei ole pooled kindlaks teinud ega määratlenud hoone taastamisväärtust ja kuna lepingu kohaselt oli kindlustusväärtuseks hoone taastamisväärtus, mille määramise üle oli pooltel vaidlus, pidanuks maakohus esitatud tõendite alusel viimase kindlaks tegema. Selles asjas tehtud Riigikohtu 20.11.2007 otsuses on leitud, et kuivõrd pooled on esitanud tõendid hageja kahju väidetava suuruse kohta, ei ole põhjendatud lisaks ringkonnakohtu 10.04.2007 otsusele maakohtu otsuse tühistamine. Sellega on Riigikohus osundanud, et ringkonnakohtul tuleb maakohtu otsuse tühistamise korral ise teha uus otsus poolte esitatud tõendite ja asjaolude põhjal. Kolleegium leiab, et uue otsusega tuleb hagi rahuldada osaliselt. Asjas on tõendatud ja puudub vaidlus selles, et kostja hüvitas hagejale kindlustuslepingu alusel 170 867,80 kr., pidades silmas, et Ehitusekspertiisibüroo OÜ ekspertiisiakti kohaselt oli hoone tulekahjustuste parandamise maksumuseks ehk kahjuks kindlustuslepingu kohaselt 206 323,90 kr., millest tuleb maha arvestada hoone kulum 16,7% ja omavastustus 1000 kr. Hagi põhjenduste kohaselt oli kindlustussumma 500 000 kr. võrdne hoone taastamisväärtusega, mistõttu on kostja kohustatud maksma hagejale täiendavalt kindlustushüvitust 329 132,20 kr. ning kindlustulepinguga ette nähtud viivise. Kolleegium märgib, et kindlustuslepingus märgitud kindlustussumma ei kujuta endast kindlustusväärtust, vaid on kindlustushüvitise ülempiiriks. Kindlustuslepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja kindlusjuhtumi korral hüvitama hoone taastamisväärtuse selliselt, et kohe makstakse välja nn. aegväärtus (s.o. hoone 6(8)

taastamisväärtus, millest on maha arvestatud hoone kulum) ja lahutatakse omavastutus 1000 kr. Kui hoonet asutakse taastama, kohustus kostja välja maksma hoone kulumile vastava osa taastamismaksumusest pärast seda, kui kindlustusobjekti taastamine on jõudnud proportsionaalselt samasse suhtesse, nagu kindlustusobjekti aegväärtus suhtub taastamisväärtusesse. Kindlustusjuhtumiks loeti ka tulekahju tagajärjel läbiviidud lammutus- ja koristustööd. Kolleegium leiab, et hoone taastamisväärtus peale kahjujuhtumit, arvestamata kulumit, oli 206 323,90 kr., hoone kulum enne kahjujuhtumi toimumist oli 16,7% ja aiamaja tulekahju tagajärgede koristuskulu oli 9019,10 kr. See on tõendatud Ehitusekspertiisibüroo OÜ 06.01.2003 aktiga, mis põhineb aiamaja ülevaatusel ja töömahtude mõõdistamisel 20.12.2002 ja EKE Nora OÜ keskmistel normatiivsetel ehitustööde maksumuse üksushinnetel, ja mis väljendab aiamaja taastamise kulu selle viimiseks kindlustusjuhtumieelsesse seisundisse. Hageja esitatud tõendid, s.o. AS Gerberos AMS 27.06.2003 ekspertiisiakt koos hinnapakkumisega 549 982 kr., A.Kroon AS 04.07.2003 hinnapakkumine 524 763 kr., OÜ Lahero Trading 11.12.2005 hinnapakkumine 782 122 kr., Allomer Holding OÜ 02.07.2003 hinnapakkumine 514 935 kr., Topo Arendus OÜ 15.12.2005 hinnapakkumine 588 652 kr., OÜ PG Maja 15.05.2006 hinnapakkumine 880 658 kr., Soome Maja Ehitaja OÜ ja KRautakesko ühine hinnapakkumine 758 000 kr., ei tõenda, et hoone taastamisväärus oli vähemalt 500 000 kr., s.o. suurem kui 206 323,90 kr. Hinnapakkumised käivad uue, suuremas mahus ning kõrgemas kvaliteedis elamu ehitamise maksumuse kohta ega väljenda hoone taastamise maksumust selle juhtumieelsesse seisundisse viimiseks. Ehitusekspertiisibüroo OÜ aktist nähtub, et tegemist oli aiamajaga, kahjujuhtumieelsel perioodil lõpetati aiamaja ehitusremonttöid, mille käigus uuendati ruumide siseviimistlust; remonttööde käigus ei uuendatud hoone põhikonstruktsioone. Aiamajas puudus sanitaartehnika ja pesemisruumi sisseseade. AS Gerberos AMS akti ekspertiisiosa kajastab hoone kahjustuste ulatust ja selles sedastatu langeb kokku Ehitusekspertiisibüroo OÜ aktis järeldatuga. Esimese astme kohtus vaidles hageja vastu kostja taotlusele määrata kohtulik ekspertiis hoone taastamisväärtuse hindamiseks. Tunnistajana kuulati üle Ehitusekspertiisibüroo OÜ akti koostanud ekspert Aivar Tammik ja AS Gerberos AMS akti koostanud ehitusinsener Marko Heinsalu. Tunnistajate Aivar Tammiku ja Marko Heinsalu ütluste kohaselt oli hoone näol tegemist aiamaja-suvilaga; Marko Heinsalu määratluse kohaselt suvemajaga, mis oli ümber ehitatud ka talviseks kasutamiseks ja millises puudusid pesemisvõimalused. Marko Heinsalu ütluste kohaselt tema aktile lisatud hinnakalkulatsioon oli tehtud lähtudes elumaja hindadest, ja ta koostas selle projekti järgi, mille alusel hageja tahtis ehitada. Tunnistaja Aivar Tammiku ütluste kohaselt tutvus ta hageja esitatud ehitusfirmade kalkulatsioonidega ja need olid tehtud arvestusega, et ehitatakse aastaringseks kasutamiseks mõeldud maja. Ülaltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kolleegium, et kindlustatud hoone taastamisväärtuseks oli 262 323,90 kr., mistõttu on alusetu hageja väide, et taastamisväärtus oli vähemalt 500 000 kr. Hageja viide sellele, et ta ostis aiamaja 400 000 kr. eest, on asjakohatu, kuna ostuhind ei võrdu hoone taastamisväärtusega, vaid sõltub muudest asjaoludest, antud juhul kasvõi krundi erastamisvõimalusest. 7(8)

Vastavalt kindlustuslepingu tingimustele hüvitas kostja hagejale hoone aegväärtuse. Kuna hageja hoonet taastama ei asunud, siis puudub tal õigus nõuda kostjalt kulumile (16,7 %) vastava osa hoone taastamisväärtusest väljamaksmist, kuivõrd selle maksmise tingimuseks oli hoone taastamine. Ehitusekspertiisi OÜ aktiga, milles esitatud järeldusi peab kolleegium ülaltoodud tõendite hindamise tulemusel õigeteks, on kindlaks tehtud aiamaja tulekahju tagajärgede koristuskulu maksumus 9019,10 kr. Kuivõrd kindlustulepingu tingimuste kohaselt oli kindlustusjuhtumiks ka kindlustussündmuse tagajärjel läbiviidud lammutus- ja koristustööd, kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja laskis tules hävinud hoone jäänused lammutada, siis on hagejal õigus saada kostjalt kindlustushüvitust lammutustööde maksumuse ulatuses. Kostja vastuväide, et tal on õigus keelduda nende tööde maksumuse hüvitamisest Kodukindlustuse tingimuste p. 24.8 alusel seni, kuni hageja esitab kuludokumendid, ei ole õige. Kindlustuslepingu osaks oleva kodukindlustuse tingimuste p. 24.8 sätestas, et juhul, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suurus on tõendamata, hüvitab kindlustusandja vaid selle osa, mis on tõendatud. Ehitusekspertiisibüroo OÜ aktiga, millise kostja luges õigeks ja võttis põhjendatult aluseks hoone kindlustusväärtuse määramisel, on tõendatud ka lammutustööde maksumus, mistõttu kostjal puudus alus lammutustööde maksumuse hüvitamisest keelduda. Kodukindlustuse p.25.1.1 kohaselt peab kostja tasuma selle summa väljamaksmata jätmiselt viivist 0,2 % (s.o. antud juhul 18,03 kr.) iga nädala eest, kuid mitte rohkem kui 50% hüvitamisele kuuluvast summast. Arvestades, et kostja on viivitanud 260 nädalat, piirdub viivis 50 % ga summast 9019,10 kr., s.o. 4509,55 kr. Seega tuleb hagi rahuldada kokku 13 528,65 kr. ulatuses. Apellatsioonkaebuselt tasus kostja 19 000 kr. riigilõivu. Summalt 13 528,65 tuleb tal tasuda riigilõivu 1000 kr. Seega peab hageja hüvitama kostjale 18 000 kr. riigilõivukulu. Kostja taotleb hagejalt välja mõista 23 71, 36 kr. õigusabikulu ja hageja kostjalt 33 600 kr. Lähtudes varemkehtinud TsMS §-ide 60 lg.1 ja 8 ning 61 lg.1 p.1 sätetest määrab kolleegium kostjale vajalike ja põhjendatud õigusabi suuruseks 15 528,65 kr. Seega kokku peaks hageja tasuma kostjale 33528,65 kr. Tasaarvestades selle summa hageja nõude rahuldamisele kuuluva osaga 13 528,65 kr., mõistab kolleegium uue otsusega hagejalt kostjale välja 20 000 kr. kohtukulu ja jätab hageja kohtukulu tema enda kanda.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.