Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes, Reet Allikvere
Otsuse tegemise aeg ja koht
05.02.2008, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-13580
Tsiviilasi
AS Number hagi Eesti Vabariigi (Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse kaudu) vastu kahju hüvitamiseks ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.11.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Number ja Eesti Vabariigi apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
16.01.2008
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Number, esindajad adv Martin Tamme ja adv Paul Varul; Kostja Eesti Vabariik, esindajad Kristo-Taavi Ruus ja adv Kari-Paavo Koch
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.11.2006 otsus kahju hüvitise 4 572 311 krooni, sellelt arvestatud intressi 299 953 krooni ja kohtukulude väljamõistmise osas ning saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Tühistada Harju Maakohtu 14.11.2006 otsus viivise väljamõistmise osas ja välja mõista Eesti Vabariigilt (Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse kaudu) AS-i Number kasuks välja viivis 2 252 393 krooni (kaks miljonit kakssada
3.Viivise 375 krooni väljamõistmise osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus rahuldada ja AS-i Number apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtukulude jaotus
Menetluskulud
jagada
maakohtus
asja
uuel
läbivaatamisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.14.01.1992 sõlmisid Eesti Riiklik Autoregistrikeskus (ARK) ja AS Number lepingu transpordivahendite numbrimärkide tootmiseks. 22.09.2003 kuulutas ARK välja riigihanke liikurite registrimärkide hankimiseks. 08.10.2003 kuulutati AS Number hinnapakkumine registrimärkide hankimiseks edukaks. 08.10.2003 sõlmisid ARK ja AS Number lepingu registrimärkide valmistamiseks ja tarnimiseks tähtajaga neli aastat. 17.12.2003 tegi ARK ettepaneku kokkuleppe alusel lepingu lõpetamiseks, sest otsustati korraldada riigihange. 20.02.2004 esitas AS Number ARK-le nõude viivise tasumiseks. 31.05.2004 ütles ARK hagejale lepingu üles. Hageja väidetel oli ülesütlemine alusetu, sest hageja ei ole lepingut rikkunud. Samuti puudusid ka muud ettenähtud alused lepingu ülesütlemiseks ning ülesütlemine on tühine. Hageja andmetel toimis ARK pahauskselt, soovides vahendeid valimata kostjast kui lepingupartnerist vabaneda. Seetõttu tegi hageja ARK-le ettepaneku asuda lepingut täitma, andes selleks ka täiendava tähtaja, kuid tagajärjetult. Lepingu täitmata jätmisega põhjustas ARK hagejale olulist kahju, mis seisneb nii otseses varalises kahjus (töötajate koondamistasud, laovarude jääk, laos oleva valmistoodangu omahind jms) kui ka saamata jäänud tulus. Viidatud põhjusel ütles hageja 30.07.2004 omakorda kostjale lepingu üles. ARK viivitas süstemaatiliselt registrimärkide eest tasumisega, kusjuures tasumisele kuuluva viivise suurus on 5 442 966 krooni.
2.Järelduvalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista otsese varalise kahju hüvitamiseks 1 069 508 krooni, saamata jäänud tuluna 3 502 803 krooni ja viivisena 5 442 966 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja oma nõuet ning palus kostjalt seoses kahju hüvitamise kohustuse täitmise viivitamisega välja mõista viivitusintressi 299 953 krooni. Pärast 20.04.2006 sissenõutavaks muutuva viivise palus hageja mõista välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ettenähtud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited
3.Kostja andmetel pidi hageja standardi muutmisel registrimärgid viima uue standardi kehtima hakkamise ajaks sellega vastavusse. Lepingu p 1.2 kohaselt oli hageja kohustatud ARK tellimusi kahe ööpäeva jooksul täitma ning registrimärgid ARK büroodesse toimetama. 03.05.2004 teavitas ARK hagejat uuest standardist. Järgnevalt palus ARK hagejat teatada kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäev ning hoiatas lepingu võimalikust ülesütlemisest. AS Number viidatud kohustust ei täitnud, kusjuures oli järeldatav, et hageja ei ole ka tulevikus suuteline uuele standardile üle minema. Kostja arvates oli tegemist lepingu olulise rikkumisega (mis andis talle õiguse vastavalt käituda). Kohustust registreerimismärke kuni lepingu ülesütlemiseni tellida on kostja väidetavalt
täitnud. Registrimärkide täiendava hanke tulemusel sõlmis kostja lepingu kolmanda isikuga, kuid see oli täiendav leping registrimärkide tellimiseks.
4.Nõutava kahju suurus ei ole tõendatud ega ka põhjendatud. Viivise väljanõudmisel ei ole hageja toiminud heas usus, sest pooltevahelised lepingulised suhted vältasid üle 10 aasta, kusjuures hageja ei ole varem kordagi viivist nõudnud Sellest tulenevalt oli poolte vahel välja kujunenud tava, et viivist ei nõuta ning ARK-i lepingujärgsed kohustused piirduvad põhivõlgnevuse tasumisega. Lisaks eeltoodule leppisid pooled 2003. a lepingu sõlmimisel kokku, et varasem leping on kehtetu. 18.09.2006 täiendas kostja vastulauset ning asus seisukohale, et 08.10.2003 sõlmitud lepingu alusel esitatud viivise nõue on ka alusetu, sest eeldused viivise väljamõistmiseks puudusid. Hageja vastus kostja vastuväidetele
5.Hageja ei nõustunud kostja tõlgendusega, mille kohaselt 08.10.2003 lepingu p 13 muutis eelmise lepingu ning sellest tulenevad kohustused kehtetuks. Grammatilise tõlgenduse kohaselt on pooled soovinud leppida kokku vaid lepingu kehtivuse lõppemises, mitte juba tekkinud kohustuste muutmises. Sisuliselt on tegemist poolte kokkuleppega varasem leping lõpetada. Eeltoodut kinnitab ka poolte käitumine, sest pärast 2003. a lepingu sõlmimist esitas hageja kostjale 1992. a lepingust tulenevaid arveid ning need ka tasuti. Hageja arvates ei tulene viivise nõude esitamisele muid ajalisi piiranguid kui hagi aegumise. Maakohtu otsuse põhjendused
6.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks 4 872 639 krooni (sellest 375 krooni viivist ning 4 572 311 krooni kahju hüvitamiseks ja sellelt arvutatavat viivist 299 953 krooni) ja menetluskulu 341 310 krooni. Alates 21.04.2006 tuleb viivis välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määrale kuni põhinõude täitmiseni (TsMS § 367).
7.Kohtu hinnangul toimus ülesütlemine ajal, mil kohustus ei olnud sissenõutav. Nähtuvalt 14.02.1992 lepingust sõlmis ARK kui tellija ja hageja kui töövõtja töövõtulepingu numbrimärkide valmistamiseks. 08.10.2003 sõlmisid pooled uue töövõtulepingu, mille p 1.1 alusel hageja kohustus vastavalt ARK-i jooksvatele tellimustele valmistama ja tarnima mootorsõidukite ja haagiste registrimärke kooskõlas EVS 597:2001 standardiga. 13.05.2004 avaldati uus standard, s.o. standard EVS 597:2004. Viidatud lepingu p 1.3 järgi kohustus kostja standardi muutumisel registrimärgid muudatuse kehtimahakkamise ajaks uue standardiga vastavusse viima. Lepingu p 1.2, mille kohaselt hageja pidi registrimärkide tellimuse kahe ööpäeva jooksul täitma, reguleerib seega registrimärkide tellimuse tavapärast täitmist, mitte uuele standardile üleminekut. Tehnilise normi ja standardi seaduse § 4 lg 6 kohaselt jäetakse tehnilist normi sisaldavate õigusaktide avaldamise ja jõustumise vahele mõistlik aeg, et tootjal oleks võimalik kohandada oma toode või tootmisviis normile vastavaks. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.06.2004 määruse nr 153 § 2.1 lg 1 kuni lg 4 kohaselt hakkas vaidlusalune standard kehtima hiljemalt 01.07.2004. Standardi p 3.6 hakkas kehtima hiljemalt 01.09.2004, kusjuures teatud juhtudel oli üleminekuperiood isegi pikem. Leping öeldi hagejale üles 31.05.2004. Seega enne ministri määrusega kehtestatud tähtaega. Samuti toimus ülesütlemine ajal, mil ARK andis nõusoleku, et juhul kui hageja ei suuda tagada registrimärkide täielikku vastavust uuele standardile, võib ta erandkorras valmistada registrimärke vana standardi järgi (üleminekuperioodi kestmise tähtaeg jäi lahtiseks).
8.Ülesütlemine toimus 31.05.2004, seega ka ebamõistlikult kiirustades ning hagejat kohaselt hoiatamata. Ülesütlemisavalduse kohaselt toimus ülesütlemine muuhulgas põhjusel, et hageja ei suuda ka tulevikus uuele standardile üle minna. Väide ei ole täpne. 24.05.2004 kirjas ARK-le teatas hageja, et registrimärke, kus Euroliidu tunnus oleks kile valmistamise protsessis registrimärki
katvasse kilesse sisse integreeritud, saab hakata väljastama 15.09.2004. Ajutise lahendusena pakkus hageja registrimärke, kus tunnusmärk oleks tema enda poolt kilesse integreeritud. Seega pakkus hageja ajutist lahendust, mis oli oluliselt turvalisem, kui tunnusmärgi trükkimine. Teatena lepingut tulevikus mitte täita ei ole eeltoodu järeldatav. Pealegi võis lepingut selle p. 6 kohaselt ühepoolselt lõpetada üksnes tingimusel, kui üks osapool jätab oma lepingujärgsed kohustused täitmata või täidab need mittenõuetekohaselt, mis võib teisele osapoolele olulist kahju tekitada. Seega siis, kui pool lepingut faktiliselt rikub. Lisaks eeltoodule pidas kohus vajalikuks märkida, et ülesütlemise aluseks olnud kirja sai ARK kätte 28.05.2004.
9.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Viidatud sätte täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Sama sätte lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS 116 lg 6 kohaselt, kui kestvuslepingut oluliselt rikutakse, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamise lõppemiseni. Sama sätte lg 3 järgi võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Üldiselt eeldatakse, et erakorralisele ülesütlemisele on eelnevalt kohustust rikkunud poolele määratud mõistlik täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Järelikult on lepingu ülesütlemine õigustatud üksnes seaduses ja pooltevahelises lepingus viidatud eelduste olemasolul, mis antud juhul puudusid, muutes ülesütlemise tühiseks. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt andis hageja 07.06.2004 ARK-le registrimärgi näidise, mis oli EVS 597:2004 standardiga vastavuses. Registrimärk tagastati teatega, et leping on lõppenud. 13.07.2004 tegi hageja ARK-le omakorda ülesütlemishoiatuse ning andis täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. Hageja poolt antud tähtajaks ARK lepingut täitma ei asunud ning hageja luges vastavalt ülesütlemishoiatusele lepingu 30.07.2004 lõppenuks.
10.VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (tööettevõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Viidatud sätte täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. ARK asus registrimärke tellima AS-lt Teede REV-2, kusjuures standardi p 6.7 märgitud tunnusmärk oli registreerimismärki katvale kilele siiditrüki meetodil kantud, mis ei olnud majandus- ja kommunikatsiooniministri viidatud määrusest tulenevalt keelatud. Samas ei kohelnud ARK erinevaid registrimärkide tootjaid võrdselt, sest AS Teede REV-2 sai üleminekuperioodiks ettenähtud mööndusi kasutada, hageja aga mitte. Tellimuse lõpetamisega rikkus ARK lepingut, sellega hagejale olulist kahju põhjustades. Audiitorühingu BDO Eesti AS arvamusega on tuvastatud, et hageja otsese varalise kahju suurus oli 1 072 912 krooni ja saamata jäänud tulu 3 725 798 krooni. Kokku seega 4 798 710 krooni. Kohtul puudus alus arvamuse objektiivsuses või asjatundlikkuses kahelda. Tõendeid, mis audiitori arvamuse ümber lükkaksid, kohtule esitatud ei ole. Muu hulgas järeldub arvamusest, et laojäägi muutuse võrra tuleb kahjunõuet vähendada ning selles on selgitatud, milles seisnesid hageja nn valmisoleku kulud. Saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel on kasutatud kuluarvestuse metoodikat, kus äriühingu kogutulud on jaotatud tegevusliikide vahel proportsionaalselt tegevusalade netokäibele äriühingu kogukäibest. Kohus nõustus viidatud metoodikaga, sest analoogilisele meetodikale on ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22.02.01 otsuses (haldusasi nr 3-3-1-62-00) viidatud. VÕS § 124 lg 4 esimese
lause kohaselt peabki kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. BDO Eesti AS arvamuse järgi oli kasum numbrimärkide valmistamisest kuus keskmiselt 205 132 krooni. Kasumi arvutamisel on numbrimärkide valmistamiskulu (ühes tootmiskuus 831 397 krooni) arvestuslikust tulust maha arvatud. Hageja andmetel on kahju suurus kokku 4 572 311 krooni, jäädes seega audiitori arvamuse piiresse, olles sellest väiksem.
11.VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi on võlausaldajal, kui võlgnik on kohustust rikkunud, õigus kahju hüvitamist nõuda. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest süü olemasolul, kuid ainult siis, kui see on seaduses või lepingus ette nähtud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Nimetatud sätte lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 140 lgst 1 tulenevad erandlikud tingimused kahjuhüvitise vähendamiseks antud juhul puuduvad. Lepingulises võlasuhtes täidab analoogilist funktsiooni ettenähtavuse printsiibi arvestamine, kuid selle rikkumisele ei ole kostja viidanud ega ole see ka järeldatav. Liiatigi on pooltevahelise lepingu p-s 7 otseselt märgitud, et lepingu ennetähtaegsel katkestamisel on kannatanud osapoolel õigus nõuda teiselt osapoolelt temale tekitatud kahju hüvitamist.
12.Eeltoodut kogumina hinnates mõistis kohus kostjalt kahju hüvitamiseks välja 4 572 311 krooni. Samuti rahuldas VÕS § 113 lg 1 alusel esitatud viivise nõude viidatud rahaliselt kohustuselt, sest nimetatud nõuded on omavahel seotud. Alates 01.08.2005 kuni 31.12.2005 on vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 viivise määraks 9% (2%+7%) ja viivitusintressi suurus päevas seega 1127, 41 krooni. Arvestades viivitatud päevade arvu (153 päeva) kuulub ajavahemiku 01.08.2005-31.12.2005 eest tasumisele viivitusintress 172 493 krooni. Alates 01.01.2006 on viivise nimetatud määr 9,25% (2,25% +7%) ja viivitusintressi suuruseks päevas 1158, 73 krooni. Arvestades viivitatud päevade arvu (110 päeva) on ajavahemikus 01.01.2006-20.04.2006 viivise summaks 127 460 krooni. Seisuga 20.04.2006 on viivise summa seega 299 953 krooni.
13.Asja materjalist nähtuvalt esitas hageja viivisenõude perioodi 03.07.1995-31.12.2003 eest esmakordselt 20.02.2004. Viivisenõude suuruseks seisuga 31.01.2004 oli 4 283 267 krooni. Kalendriaasta lõpus esitatud igakordsetel saldoteatistel hageja viivisevõlgnevust ei näidanud. Järelduvalt oli poolte vahel välja kujunenud tava, et arve esitatakse põhivõla ulatuses ning selliselt ka tasutakse. Seega jättis hageja tavatult pika aja jooksul oma õigused teostamata. Tulenevalt hageja käitumisest võis ARK põhjendatult eeldada, et viivise nõuet ka tulevikus ei esitata (05.07.2004 kiri). Kohtu arvates ei ole ühtegi aktsepteeritavat põhjust, mis takistas hagejat mõistliku tähtaja jooksul viivist nõudmast või vähemalt sellest hoiatamast.
14.Kohus lähtus VÕSRS §-st 12 ning juhindus viivisenõude analüüsimisel nii varemkehtinud seadusest (TsK § 191 lg 1 ja § 232) kui võlaõigusseadusest (VÕS § 101 ja § 113). Mõlema seaduse tähenduses on viivis õiguskaitsevahend, mille rakendamiseks ei olnud pooltel vaja kokkulepet sõlmida, sest see tulenes seadusest. Lepingu olemasolust sõltus üksnes viivise suurus. Erinevalt
võlaõigusseadusest andis tsiviilkoodeks viivisele leppetrahvi tähenduse. Nii kehtiva TsÜS § 138 lg 1 kui varemkehtinud seaduse kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Seega on hea usu põhimõte olnud läbiv. Hea usu vastane õiguse teostamine on ebaaus õiguse saamine, samuti õigustatud isiku vastuoluline käitumine (contra factum propium), mille alaliigiks on õiguse minetamine, s.o. kui õigustatud isik ei ole oma õigust pikema aja jooksul maksma pannud. Riigikohus on asunud seisukohale (kohtuasi nr 3-2-1-70-03), et muuhulgas on hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Samas on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. VÕSRS § 9 kohaselt oleneb aegumise kohaldamine sellest, kas nõue aegus enne või pärast 01.07.2002. Samuti, kas praegu kehtiv aegumistähtaeg on lühem või pikem kui aegumistähtaeg, mis varem kehtis. Järelduvalt kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 oli üldine aegumistähtaeg 10 aastat ning kehtiva TsÜS § 46 lg 1 kohaselt 3 aastat. Seega on hageja viivisenõue jäänud kogu ulatuses aegumistähtaja piiresse. Samas tuleb arvestada, et viivisenõude esitamata jätmine oli süstemaatiline ning eksitav. Samuti tuleb arvestada, et nõude suurus ulatus miljonitesse kroonidesse, olles selliselt esitatuna ebamõistlikult koormav. Eeltoodu põhjal jõudis kohus järelduseni, et õiguste kaotamise doktriini eeldused on täidetud, olukord on erandlik ning hageja õigus viivist nõuda tuleb vastavas osas lõppenuks lugeda. Samas ei laiene eeltoodu võlaperioodile, mis järgnes 20.02.2004 esitatud viivisenõudele. Nimetatud perioodi osas pidi ARKle olema selge ning arusaadav, et hageja soovib viidatud õiguskaitsevahendit maksma panna. Hageja esitatud koondtabelist tulenevalt on võlgnevuse kogusuurus nimetatud perioodi eest 375 krooni (235+57+60+23=375).
15.Kohus nõustus AS Number seisukohaga, et hageja ei ole viivisenõudest loobunud. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 63 kohaselt loeti vaikimist tahteavalduseks üksnes juhul, kui see on ette nähtud seaduses või poolte kokkuleppega. Kehtiva TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist või tegevusetust tahtevalduseks, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kohus möönis, et 08.10.2003 lepingu p 13 sõnastuse kohaselt muutis sõlmitav leping ARK ja AS Number vahel 14.02.1992 sõlmitud lepingu kehtetuks. Samas nõustus ta hagejaga, et grammatilise tõlgenduse järgi leppisid pooled 08.10.2003 lepingu sõlmimisel kokku vaid lepingu kehtivuse lõpetamises, mitte aga juba tekkinud kohustuste muutmises. Arved, mille hageja esitas kostjale 14.02.1992 lepingu alusel alates 14.08.2003, tasus kostja ka pärast 08.10.2003 lepingu sõlmimist. Seega lükkab kostja käitumine ümber väite, nagu oleksid pooled 08.10.2003 lepinguga lõpetanud ka kõik varasemast lepingust tulenevad kohustused.
16.Vastuväiteid, mille kohus jättis 25.10.2005 kohtuistungil protokollilise määrusega menetlusse võtmata, on kostja kohtuistungil (nii taotluste korduval esitamisel kui ka kohtuvaidluste käigus) korranud. TsMS § 331 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Juba tagasilükatud vastuväidete korduv esitamine on TsMS § 331 lg 1 eesmärgiga vastuolus ning kohus jätab nimetatud vastuväited tähelepanuta. Seejuures pidas kohus vajalikuks märkida, et kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 lg 4 kohaselt sai tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud. Seega on kostja väide, nagu oleks pooltevahelist lepingut viivise
maksmise osas suuliselt muudetud, ainuüksi seetõttu ainetu. Küll asus kohus seisukohale, et viivisenõude tagasiulatuva esitamisega on rikutud VÕS § 88 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mis annab võlgnikule alates 01.07.2002 õiguse määrata, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksab.
17.Ülejäänud dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei ole analüüsitud, hindas kohus kogumis usaldusväärseks, kuid tõendamisel teisejärguliseks. Nõuete suurust selgitavad tabelid ei ole tõendid, kuid ei ole sellisena ka esitatud. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendused
18.Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 14.11.2006 otsus osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata esitatud viivisenõue ning välja mõistmata viivis 5 442 591 krooni. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme. Apellant ei vaidlusta otsust viivisenõuet puudutavate järgmiste kohtu järelduste osas: hageja viivisenõue on kogu ulatuses esitatud enne aegumistähtaja möödumist, hageja ei ole viivisenõudest loobunud ning pooltevahelist lepingut ei ole viivise maksmise osas 08.10.2003 lepinguga ega suulise kokkuleppega muudetud.
19.Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga nõude kaotamise instituudile. Eesti õiguses on hea usu põhimõttele tuginev nõudeõiguse kaotamine enne selle aegumist võimalik. Nimetatu eeldab aga väga erandlikke asjaolusid ning ei ole kindlasti kohaldatav mistahes nõuete lõppemisele. Nõude kaotus saab tulla kõne alla juhtudel, kus võlausaldaja on aktiivse käitumisega andud piisava põhjuse arvata, et ta nõuet ei esita. Selliseks aluseks ei saa olla lihtsalt nõude mitteesitamine või viivisnõude mittekajastamine raamatupidamisdokumentides. Kohtu enda viidatud Riigikohtu 02.06.2003 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 ei tulene, nagu oleks nõude hiline esitamine iseenesest kindlasti erandlik asjaolu, mis võiks tingida nõude kaotuse. Antud juhul ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis kinnitaksid, et hageja oleks kuidagi väljendanud oma tahet viivisenõuet mitte esitada. Vastupidi - kohus on ka ise märkinud, et hageja vaikimine ehk viivisenõude mitteesitamine ei viita iseenesest viivisenõudest loobumisele. Kohtuotsuse eelnimetatud põhjendused oleksid seega eeldanud täiendavalt mingisuguste asjaolude tuvastamist, mis võimaldaks väita, et hageja andis mõista, et ta viivisenõuet ei esita. Kostja sellekohane lootus on ühepoolne ja kantud tema subjektiivsest usust. Seetõttu ei ole õige ka kohtu hinnang saldoteatistele. Pealegi on nimetatud dokumentide puhul tegemist raamatupidamisandmete kontrollimisele suunatud päringuga.
20.Seadusandja on sätestanud aegumistähtaja just selleks, et selle aja jooksul on nõude esitamine nii õiguskindluse kui hea usu aspektist reeglina lubatud. Lisaks on seadusandja teatud juhtudel näinud ette aegumistähtaegade raames aegumistähtajast lühemad õigust lõpetavad tähtajad. Sellised tähtajad on sätestatud ka mitme õiguskaitsevahendi kohaldamise puhul: leppetrahvi nõudmine eeldab võlgniku vastavat teavitamist mõistliku aja jooksul rikkumise teadasaamisest (VÕS § 159 lg 2); täitmisnõue, mis ei seisne raha maksmises, eeldab selle esitamist mõistliku ajajooksul rikkumisest teadasaamisest (VÕS § 108 lg 3); taganemisõigus lõpeb, kui taganemiseks õigustatud pool ei tee taganemisavaldust mõistliku ajajooksul rikkumisest teadasaamisest (VÕS § 118 lg 1 p 1). Nagu näha, on seadusandja pidanud vajalikuks sätestada õigust lõpetavad tähtajad vaid väga konkreetsel juhtudel. Viivise puhul aga selline regulatsioon puudub. Viivise instituudi üheks funktsiooniks on võlausaldaja võimalus saada oma raha kasutamise eest intressi. Kuivõrd viivisenõudele ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eripiiranguid kehtestada, on seadusandja tahe suunatud sellele, et viivisenõude esitamisele ei kehtestata muid ajalisi piiranguid kui aegumine.
21.Kohtu käsitlus, et põhjendatud on viivisenõue, mida arvestatakse ajast, millal hageja esimest korda viivist nõudis, s.o 20.02.2004, ei ole õige, sest tekib ebamõistlik olukord, kus hageja kaotas viivisenõude õiguse hea usu põhimõttest tulenevalt ka nõude osas, mis oli muutunud sissenõutavaks
kõnealuse viivisnõude esitamisele eelneval päeval, s.o 19.02.2004. Isegi kui nõustuda, et viivisnõude mitteesitamine teatud aja jooksul võib nõude lõpetada ka enne selle aegumist (millega hageja küll ei nõustu), siis tuleb hinnata, kui palju peab olema nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud, et nõude esitamine kohtuväliselt või hagina ei ole enam võimalik. On ilmne, et kohtuotsusest järelduv seisukoht, nagu võiks viivise nõudmise õigus lõppeda ka juhul, kui nõuet ei ole esitatud ühe päeva jooksul, pole mõistlik. Kohus on lugenud võimalikuks üksnes viivisenõuet, mis on tekkinud pärast seda, kui viivisenõude esitamisest on teatatud. Selline eeltingimus ei põhine seadusel. Kui kohus peab võimalikuks, et hea usu põhimõte võib viivisenõude lõpetada, tuleb arvestada, et viivisenõuded muutuvad sissenõutavaks iga päev ning erineval ajal sissenõutavaks muutunud nõuete ühesugune kohtlemine peab olema millegagi põhjendatav. Antud juhul ei ole kohus esitanud ühtegi vastavat põhjendust, peale viidatud seisukoha, et viivisenõue on sissenõutav siis, kui selle esitamisest on ette teatatud (antud juhul 20.02.2004). Kuivõrd nimetatud põhjendus ei vasta kehtivale materiaalõigusele, ei ole antud juhul erineval ajal sissenõutavaks muutunud nõuete lõppenuks lugemine 19.02.2004 kell 24.00 seisuga kuidagi põhjendatud.
22.Viivisenõude ebamõistliku koormavuse korral on kohustatud isikul õigus taotleda viivise vähendamist. Kostja viivise vähendamist ei taotlenud, mis on ka protokollitud 25.10.2006 kohtuistungi protokolli teisel lehel. Nõude, s.h viivise, suurus ei ole iseenesest käsitletav erandliku asjaoluna, mis võiks tingida viivisenõude kaotuse. Oluline on märkida, et Riigikohtu praktika kohaselt isegi juhul, kui viivise vähendamise taotlus esitatakse tuginedes viivise määra ebamõistlikule suurusele, õigustavad viivise vähendamist siiski erandlikud asjaolud (Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05). Viivisemäära ebamõistlikule suurusele viitavaid asjaolusid ja põhjendusi ei ole kostja esitanud. Hageja märgib täiendavalt, et põhinõue ehk arvete summa, millelt viivist on arvestatud, on kokku 53 283 105 krooni. Eelviidatud Riigikohtu otsuses on märgitud, et juhul, kui viivis on põhinõudest väiksem, peab selle ebamõistlikku koormavust põhjendama kostja. Antud juhul ei ole kostja isegi väitnud, et viivis on ebamõistlikult suur, rääkimata vastava väite tõendamisest. Kuna viivisnõue on selle arvestamise aluseks olevast põhivõlast ligi kümme korda väiksem, siis ei saakski esitatud viivisnõuet ebamõistlikuks pidada. Kuivõrd kostja ei tuginenud viivise ebamõistlikule suurusele, puudus ka kohtul õiguslik alus viivise mõistlikkust või ebamõistlikkust hinnata, mistõttu on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg 2 ja § 436 lg 3 ja lg 4). Viivise suurus ei saa olla käsitletav ka erandliku asjaoluna, mis võiks tuua kaasa viivisenõude kaotuse hea usu põhimõtte alusel ja seega on kohus kohaldanud valesti VÕS § 6 sätteid.
23.Kohus on õigesti järeldanud, et viivise osas pooled lepingut muutnud ei ole. Kohus põhjendas aga oma seisukohta viivisenõude lõppemise kohta ka poolte vahel väljakujunenud tavaga. Seejuures on kohus jätnud arvestamata, et tava on õigusjõult madalam kui leping. Antud juhul sisaldus viivisekokkulepe 14.01.1992 lepingus, mida ei saanud tavaga muuta. Tava reguleerib reeglina suhte seda osa, mida seadus ei sisusta või milles on jäänud kokku leppimata. Lisaks tekib tava teatud käitumisviisi pikaajalisest rakendamisest, kui pooled peavad seda endale siduvaks (TsÜS § 2 lg 2, VÕS § 25 lg 1). Antud juhul puudub vaidlus selles, et hageja ei ole pidanud viivisenõude mitteesitamist endale siduvaks - seda näitab nii asjaolu, et viivist on nõutud (esimest korda 20.02.2004 ehk hageja ja kostja vahel 08.10.2003 lepingu kehtivuse ajal) kui ka kohtu enda seisukoht, et on tuvastatud, et hageja ei ole viivisenõude esitamise õigusest loobunud. Siinkohal ilmneb ka kohtuotsuse vastuolulisus - kui kohus on tuvastanud, et hageja ei ole viivisenõudest loobunud, siis ei saanud kohus asuda ka seisukohale, et hageja ja kostja vahel on kujunenud tava, et hageja viivist ei nõua. Olukorras, kus viivise mittenõudmise kokkulepet ei tuvastatud, on kohus üritanud vastava kokkuleppe puudumise asendada sisuliselt tavaga, kuid kohtu põhjendused viitavad seejuures ikkagi pigem sellele, et kohus on üritanud näidata kokkuleppe olemasolu, vältides
seejuures siiski mõiste "kokkulepe" kasutamist. Otsuse vastuolulisusega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 1. Vaidlustatud otsus on järelikult vastuolus VÕS § 23 lg 1 ja § 25 lg 1 sätetega.
24.VÕS § 88 lg 1 kohaldamine käesolevas asjas on põhjendamatu. Antud juhul on hageja arvestanud kostjalt laekunud summad esmalt põhivõla katteks ja seejärel arvestanud viivist põhivõla jäägilt ehk kohelnud kostjat soodsamalt võrreldes VÕS § 88 lg-tega 8 ja 9. Kostja leidis, et laekunud summasid oleks pidanud arvestama esmalt viiviste katteks ja ülejäänud summa põhivõla katteks. Sellise arvutusmetoodika korral oleks kostja kohustused hageja ees kordades suuremad võrreldes hageja nõutuga. VÕS § 88 jätab võlausaldajale (hagejale) õiguse arvestada võlgniku (kostja) makstud summasid selliselt, et võlgnikku koheldakse seadusega võrreldes soodsamalt. Seega on kohus tõlgendanud VÕS § 88 ebaõigesti. Hageja leiab täiendavalt, et VÕS § 88 ei puutu viivisenõude lahendamisel üldse asjasse - "viivisenõude tagasiulatuv esitamine" ei saa iseenesest kuidagi VÕS § 88 lg 1 rikkuda. Kostja apellatsioonkaebuse põhjendused
25.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt välja kahjuhüvitist 4 872 639 krooni ning kohtukulud 341 310 krooni. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme.
26.Kohus leidis, et ARK on liigselt kiirustanud 2003. a lepingu lõpetamisega: ülesütlemine toimus ajal, mil kohustus ei olnud sissenõutav, mistõttu on kahju nõue põhjendatud. Kohtuvaidluse käigus leidis kinnitust, et hageja oli kursis kõikide muudatuste ja nõuetega uue standardi väljatöötamise kõikides etappides, kuid kohus jättis selle tähelepanuta. AS Number oli standardi muudatusest teadlik, ta osales registreerimismärkide tarnimise riigihankes, mille käigus teavitati teda kõigist nüanssidest. ARK-le oli vastuvõtmatu hageja poolt tarnitud toodang, mis ei vastanud vana ega uue standardi nõuetele. Hageja poolsel lepingu rikkumisel puuduvad vabandatavad asjaolud. Lepingu p 1.3 alusel kohustus hageja uue standardi kinnitamisel olema võimeline valmistama sellele vastavaid registreerimismärke. Uus standard on Eesti Standardikeskuse poolt avaldatud, seega ka vastu võetud, 13.05.2004. Kohus nõustus ekslikult hageja väitega, nagu oleks standard EVS 597:2004 kehtima hakkamine ja standardi rakendamine samastatav. Kohtuotsuses on väidetud, et nimetatud standard hakkas kehtima majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.06.2004 määrusega nr 153, mitte Eesti Standardikeskuse standardi kinnitamise ja kasutuselevõtmise 30.04.2004 käskkirjaga nr 32, mis avaldati 13.05.2004 Eesti standardiorganisatsiooni ametlikus väljaandes. Tehnilise normi ja standardi seaduse § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt loetakse Eesti standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud standard Eesti standardiks, mis loetakse vastuvõetuks, kui selle vastuvõtmise kohta on avaldatud eelviidatud teade.
27.Lepingu p 1.3 kohaselt oli AS Number kohustatud viima registreerimismärgid uue standardiga vastavusse muudatuse kehtima hakkamise ajaks ja nimetatud kokkuleppe eesmärk oligi kindlustada olukord, et ajaks, millal kehtestatud standard muutub ARK-le kohustuslikuks, on tootja oma lepingulised kohustused koheselt täitnud ja võimeline tootma standardile vastavaid registreerimismärke. Seetõttu oli AS Number algusest peale kaasatud standardi väljatöötamise kõikidesse etappidesse, mistõttu oli tal piisavalt aega ja võimalusi täita lepingut kohaselt. Kohus nõustus hageja väitega, et standardi kehtivuse osas tuleb järgida tehnilise normi ja standardi seaduse § 4 lg-t 6, mis sätestab, et tehnilist normi sisaldavate õigusaktide avaldamise ja jõustumise vahele jäetakse mõistlik aeg, et tootjal oleks võimalik kohandada oma toode või tootmisviis normile vastavaks. Kehtivus ja kohustuslikkus on erinevad asjad. Hageja võttis endale lepinguga kohustuse valmistada standardi kehtima hakkamisel uuele standardile vastavaid registreerimismärke.
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.06.2004 määruse nr 153 § 21 lg 3 sätestab: „Alates 01.07.2004 väljastatav sõiduki registreerimismärk peab vastama Eesti standardi EVS 597:2004 punktis 3.6 kehtestatud nõudele...“ Lepingu ülesütlemine 31.05.2004 oli seaduslik. Kohus märkis otsuses ebaõigesti, et hageja andis 07.06.2004 ARK-le registreerimismärgi näidise, mis oli EVS 597:2004 standardiga vastavuses. Kohus ei põhjendanud, miks ja millistel alustel ta pidas puudustega näidist standardile vastavaks.
28.Kohus väidab, et ARK ei kohelnud erinevaid registrimärkide tootjaid võrdselt, sest AS Teede REV 2 sai üleminekuperioodiks ettenähtud mööndusi kasutada, hageja aga mitte. Kohus ei arvestanud, et erinevate tootjatega olid sõlmitud erinevad lepingud, milles poolte õigused ja kohustused ei olnud ühesugused, seega ei saanud erinevaid tootjaid ühtemoodi kohelda ja neilt samu asju nõuda. Ebaõige on väide, nagu oleks AS Teede REV 2 saanud eelnimetatud mööndusi kasutada. AS Teede REV 2 ei võtnud endale lepinguga samasuguseid kohustusi nagu hageja, sest leping sõlmiti pärast standardi kehtima hakkamist. Isegi kui mõlemad lepingud sisaldanuks samu kohustusi, siis ei saaks ühe lepingupartneri rikkumine vabandada teise rikkumist, seda enam, et AS Number omas pikaajalisi kogemusi ja pidi olema ARK põhivajaduste täitja registreerimismärkide osas ning AS Teede REV 2 ainult täiendava vajaduse osas.
29.Kohus nõustub oma otsuses audiitorfirma BDO Eesti AS arvamusega kahjunõude suuruse osas, kuid ei ole põhistanud ega selgitanud, miks ta jätab kostja seisukohad kahjunõude osas arvestamata. Kohus jättis tähelepanuta ARK poolt esitatud tõendid - majandusaasta aruanded. Nimetatud dokumendid on kahtlemata adekvaatsemad ja objektiivsemad tõendid kui esitatud BDO Eesti AS arvamus. Hageja on esitanud kahjunõude, mis on absoluutselt tõendamata. Hageja poolt esitatud paberilehti ei saa tõendina aktsepteerida. Hageja ei esitanud ühtegi kinnitatud arvet või teostatud väljamakset kinnitavat dokumenti kulutuste kohta. AS Number on äriettevõte, mis peab arvestama pidevalt äririskidega ning olema valmis tootmise ümberkorraldamiseks tänapäeva turumajanduste tingimustes. Leping lõppes 01.06.2004, millest ARK teavitas hagejat kirjaga selgesti ning sellest tulenevalt on kohatu esitada nõuet kulutuste kohta, mida hageja tegi pärast 01.06.2004 (näit juuni 2004 töötasud). Tõendatud ei ole laovarudest tulenev kahju. Hageja poolt esitatud lisast ei selgu kogused, ühiku maksumus jne. Põhjendamatu on esitada laos olevate materjalide osas kahju hüvitamise nõuet. Hageja on jätnud tõendamata väite, et nimetatud laovaru ei saaks realiseerida muul viisil. Kostjale ja kohtule teadaolevalt on AS Number majandusaastaaruannete kohaselt laovarusid realiseerinud duplikaat registreerimismärkide tootmisega, seda nii 2004. a kui 2005.a. Kohus on nimetatud asjaolu jätnud tähelepanuta. Ka Riigikohus on märkinud, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel tuleb kahju saanud isiku reaalselt võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused, mis kahju saanud isik sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema. Kostjale on arusaamatud hageja arvestused nn saamata jäänud tulu osas. Need andmed ei lange kokku majandusaasta aruannetega. Kuigi hageja ei ole näidanud, millisel ajal on kõik nn kulutused tehtud, on kohus hageja tõendeid ja seisukohti aktsepteerinud. Ka enne 08.10.2003 tehtud kulutuste näol tekkinud väidetav kahju on alusetu ja põhjendamatu: ei ole võimalik järeldada, millistest hindadest need tuletatud on.
30.Kohus asus ebaõigele seisukohale, et 1992. a sõlmitud leping ei muutunud kehtetuks 2003. a sõlmitud lepinguga, seda läbi grammatilise tõlgenduse. Apellant on seisukohal, et 2003.a lepingu pga 13 muudeti kehtetuks 1992. a leping ning sellest tulenevalt ei saa esitada nõudeid sellise lepingu alusel, mis on kehtetu. Kui 1992. a lepingu kehtetuks muutmisega jäid kõik sellest lepingust tulenevad kohustused kehtima, siis tekiks küsimus, mis eesmärk oli uue lepingu sõlmimisel.
Vastused apellatsioonkaebustele
31.Pooled vaidlevad vastastikku teineteise kaebustele vastu ja paluvad need jätta rahuldamata ning kohtuotsus vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
32.Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kahjuhüvitise, selle maksmisega viivitamise eest viivise ja menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas ning saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude, tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja ringkonnakohtu otsusega nõue osaliselt rahuldada. Kuna pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust viivise summas 375 krooni väljamõistmise osas, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kolleegium eeltoodud osas maakohtu otsust ei kontrolli.
33.Poolte vahel oli sõlmitud 14.01.1992 leping transpordivahenditele numbrite tootmiseks. 22.09.2003 väljakuulutatud riigihanke liikuritele registreerimismärkide hankimiseks alusel sõlmiti 08.10.2003 poolte vahel uus leping registreerimismärkide valmistamiseks ja tarnimiseks tähtajaga neli aastat. 31.05.2004 ütles kostja hagejale 08.10.2003 sõlmitud lepingu üles, kuna hageja ei suutvat lepingut täita ja valmistada registreerimismärke kooskõlas uue standardiga. Alates juulist 2004 ei ole kostja hagejalt numbrimärke tellinud. Hageja leidis, et lepingu ülesütlemine on tühine, kuna hageja ei ole lepingut rikkunud ja andis kostjale tähtaja lepingu täitmiseks. Kostja lepingut täitma ei asunud ja 30.07.2004 ütles hageja lepingu üles. Hageja väitis, et lepingu rikkumisega tekitas kostja hagejale varalise kahju. Eeltoodud asjaolud olid nõude aluseks. Hageja palus kostjalt välja mõista 08.10.2003 lepingu rikkumisega tekitatud kahju 4 572 311 krooni ja kahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintress ning nii 14.01.1992 kui ka 08.10.2003 lepingu alusel esitatud arvete maksmisega viivitamise eest viivise 5 442 966 krooni. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et lepingu ülesütlemine hageja poolse lepingu rikkumise tõttu oli õigustatud, hageja ei ole tõendanud kahju suurust ja viivise nõudmisel pärast lepingu lõppemist ei ole hageja toiminud heas usus, kuna ei ole üle kümne aasta kestnud lepinguliste suhete ajal viivist nõudnud.
34.Kolleegium leiab, et õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt ei olnud hageja jätnud täitmata 08.10.2003 sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Samuti ei olnud hageja täitnud neid mittenõuetekohaselt. See tähendab, et hageja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud ja kostja poolt lepingu ülesütlemise sisulised eeldused ei olnud täidetud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega eeltoodud osas ja TsMS § 657 lg 6 järgi neid ei korda. 08.10.2003 sõlmitud lepingu punkti 1.3 järgi kohustus hageja standardi muutumisel registreerimismärgid viima vastavusse muudatuse kehtima hakkamise ajaks, see on 01.07.2004. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja poolt lepingu ülesütlemise ajaks ei olnud uus standard kehtima hakanud. Asjaolu, et hageja oli teadlik uue standardi väljatöötamisest, ei tähenda, et hageja oleks lepingut rikkunud. Maakohus ei ole segi ajanud tehnilist normi ja standardit ja, arvestades asjas esitatud tõendeid, tuvastas õigesti, et hageja ei pidanud alates 13.05.2004 hakkama tootma uuele standardile vastavaid numbrimärke. Standardi muutmine on kogum õiguslikke toiminguid ja 08.10.2003 lepingu punkti 1.3 sisustades ei saanud maakohus seda sisustada ainult formaalselt lepingus kirjapandust lähtudes. Kostja väidet, et hageja ei oleks suutnud uuele standardile tulevikus üle minna, kohtule esitatud tõendid ei kinnita. Kostja ei saanud nõuda hagejalt uue standardi järgimist enne selle kohustuslikuks muutumist. Maakohtu järelduse õigsust on kinnitanud ka Riigikohus käesolevas asjas ringkonnakohtu eelneva otsuse peale esitatud kassatsioonkaebust läbi vaadates. (Riigikohtu 06.12.2007 otsus 3-2-1-100-07 p 13).
35.Kuna kostjal ei olnud alust 08.10.2003 lepingu ülesütlemiseks, siis oli kostja kohustatud lepingut täitma. Kostja oma kohustusi vaatamata hageja poolt antud täiendavale tähtajale ei täitnud ja hageja oli õigustatud lepingu üles ütlema. Seoses kostja poolse lepingu rikkumisega on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on kohustatud hagejale tekitatud kahju hüvitama. Kahju suurust peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Hageja väidete kohaselt oli otsene varaline kahju 1 069 508 krooni, millest 529 821 krooni moodustas laovaru, ja saamata jäänud tulu 3 502 803 krooni. Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks audiitorfirma BDO Eesti AS arvamuse ning hageja raamatupidamisdokumendid, mille alusel oli audiitor oma järelduse teinud. Maakohus on kahju suuruse kindlakstegemisel lähtunud audiitori arvamusest, leides, et audiitori arvamust ümberlükkavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kostja on kogu menetluse vältel väitnud, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Kostja on vastuses hagile väitnud, et kahju suurus ei lähe kokku hageja majandusaasta aruannetes sisalduvaga, põhjendatud ei ole laos olevate materjalide hüvitamise nõuet, tõendamata on hageja väide, et laovaru ei saa realiseerida muul viisil. Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud hageja majandusaasta aruanded. Maakohus kostja vastuväiteid ja esitatud tõendeid hinnanud ei ole. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks pidanud maakohus hindama kostja vastuväiteid. Asjaolu, et kostja pole eraldi vastu vaielnud audiitori arvamusele, ei tähenda, et maakohus ei pidanud hindama teisi kostja vastuväiteid. Jättes kostja vastuväidetele vastamata ja esitatud tõendid hindamata, on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. TsMS § 656 lg 1 p 5 sätestab, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises osas põhjendanud ja ringkonnakohtus ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kolleegium leiab, et kahju suuruse aluseks olevate asjaolude tuvastamine ja sellekohaste tõendite hindamine on asja lahendamisel olulise kaaluga ja esmakordselt kostja vastuväidete põhjendatuse ja vastavate tõendite hindamine ringkonnakohtu poolt rikub poolte kaebeõigust, kuna TsMS § 688 lg 1 p 3 kohaselt ringkonnakohtu otsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid Riigikohus ei kontrolli. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus kahjuhüvitise väljamõistmise nõude osas tühistada ja TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel saata uueks arutamiseks maakohtule. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kolleegium märgib, et juhul, kui maakohus ei saanud aru, kuidas lükkavad kostja arvates hageja majandusaasta aruanded ümber hageja arvestuse kahju suuruse kohta, siis oleks kohus pidanud tulenevalt TsMS § 348 lg-st 1 ja § 351 küsima kostjalt selle kohta selgitusi. Samuti tuleb kahju suuruse väljaselgitamisel arvestada kostja vastuväidetega laovaru realiseerimise võimaluste kohta. Kolleegium märgib, et tavapäraselt on tootmisvaruks soetatud materjale võimalik realiseerida või kasutada muul otstarbel, mis väldiks kahju tekkimise või vähendaks seda. Juhul kui hageja väidab, et laos olevaid materjale ei saanud kasutada, peab ta nimetatud asjaolu usutavalt põhistama. Kuna kahju hüvitamise nõue saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis tuleb ka hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest viivise nõudes tehtud otsus tühistada ja saata uueks arutamiseks maakohtule.
36.Hageja on oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse viivise nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja nõudis kostjalt viivise tasumist ajavahemikus 03.07.1995 kuni 07.03.2004 (tlk 22-31) arvete tasumisega viivitamise eest. Vastavasisulise nõude esitas hageja kostjale esmakordselt 20.02.2004. Vaidlust ei ole selles, et hageja poolt esitatud arvetel ja poolte poolt teineteisele esitatud saldoteatistel, mida on esitatud seisuga kuni 31.12.2003, ei ole märgitud viivist. Maakohus on leidnud, et hageja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline ja hageja viivisnõue kuni 20.02.2004 toimunud viivituse eest tuleb hea usu põhimõtte kohaselt jätta rahuldamata. Sõltuvalt asjaoludest võib õiguse pikema aja jooksul kasutamata jätmine kaasa tuua selle teostamise
lubamatuse. Kolleegium leiab, et õige on maakohtu järeldus, et õiguse kaotamise doktriini eeldused on täidetud ning hageja õigus nõuda viivist tuleb teatud osas lugeda lõppenuks. Asjas tehtud otsuses on ka Riigikohus leidnud, et maakohtu vastav järeldus on õige.
37.Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult tuvastanud, et hea usu põhimõttest tulenevalt hageja kaotab kogu 20.02.2004 eelnenud perioodi eest viivisenõude, kusjuures isegi selles osas, mis muutus sissenõutavaks vahetult enne 20.02.2004. Kolleegium leiab, et hageja väide on õige ja kolleegiumil tuleb kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis annavad aluse hageja nõude osaliseks rahuldamiseks. Ka Riigikohus on leidnud, et tuleb tuvastada, kas hageja viivisenõue tuleb lugeda hea usu põhimõtte alusel lõppenuks nii nagu leidis maakohus - kuni 20.02.2004 - või on asjaolud muutunud varem ja teatud ajaperioodi eest pole põhjendatud viivisenõude lõppenuks lugemine. Lepingu alusel tehtud töö eest tasumiseks esitas hageja kostjale arved ja pärast kalendriaasta lõppu esitasid pooled arvelduste kontrollimiseks saldokinnituse, milles oli fikseeritud võlg kalendriaasta lõpu seisuga. Toimikus olevate saldokinnituste kohaselt ei ole pooled neil kordagi näidanud viivisvõlgnevust. Tavapäraselt on saldokinnitused esitanud kostja, välja arvatud saldokinnitus 2000. aasta kohta, mille on 2001. a jaanuaris esitanud hageja. Saldokinnituste hindamisel tuleb lähtuda poolte vahel lepingu täitmisel väljakujunenud praktikast. Tavapäraselt aktsepteeriti lepingupartneri poolt esitatud saldokinnitust vaikimisi. Kostja on esitanud hagejale saldokinnitused ja hageja ei ole neile vastanud. Sellisest käitumisest on pooled saanud järeldada, et saldokinnitusel olev võlasumma on õige. Asja materjalide kohaselt ei ole poolte vahel põhivõla suuruse osas olnud mingeid vaidlusi. Seega ei saa kolleegiumi arvates oluliseks lugeda mitte ainult hageja poolt esitatud saldokinnitust, vaid ka kostja poolt hagejale esitatud saldokinnitusi ja nendega nõustumist hageja poolt. Kolleegiumi arvates mitte ainult saldokinnitused ei näita hageja vastuolulist käitumist viivise nõudmisel, vaid ka hageja poolt kostjale esitatud arved (tlk 346-365), milles ei ole näidatud viivist. Kuigi pooled ei ole kohtule esitanud kõiki vaidlusalust perioodi puudutavaid arveid, ei ole pooled kordagi väitnud, et hageja esitatud arvetel oleks ära näidatud viivisenõuet. Eeltoodule on oma otsuses tuginenud ka maakohus ja kolleegium maakohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi ei korda. Saldokinnituste ja arvete esitamist ilma viivist märkimata pikema perioodi jooksul tuleb kolleegiumi arvates pidada erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada selle nõude suhtes hea usu põhimõtet. Oma käitumisega on hageja jätnud mulje, et ta on loobunud viivise nõudmisest.
38.Järgnevalt tuleb tuvastada, millisest hetkest saab lugeda, et hageja on käitunud viisil, millest kostja sai järeldada, et hageja soovib viivise nõuet realiseerida. Tavapäraselt esitati iga kalendriaasta lõppemisel järgneva aasta jaanuari keskel või lõpus teisele lepingupoolele saldokinnitus. Viimane ilma kuupäevata saldokinnitus (tlk 65) on esitatud 2004 jaanuaris 2003 aasta kohta. Ka sellel saldokinnitusel ei ole kostja näidanud viivisvõlgnevust. Pärast saldokinnituse esitamist 20.04.2004 on hageja teatanud, et ta soovib kostjalt viivist. Kolleegium leiab, et 20.02.2004 kirjast saab järeldada hageja mittenõustumist kostja saldokinnitusel oleva võlaga. Eeltoodu tõttu ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud lugeda alates 2003. aastast arvestatud viiviste osas hageja nõuet lõppenuks. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustusega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuni 07.10.2003 kehtinud lepingu lisa nr 1 p-s 6 (tlk 15) olid pooled kokku leppinud arvete mitteõigeaegselt tasumisel viivises 0,5 % päevas. 08.10.2003 sõlmitud lepingus viivises pooled kokku leppinud ei ole. Seega tuleb kohaldada seadusjärgset intressimäära, mis kuni 27.12.2003 oli 7 % aastas ja alates 27.12.2003 14% aasta. Vastavalt hageja esitatud arvestusele on 01.01.2003 – 20.02.2004 arvestatud viivis 2 252 393 krooni. Kostja viivise
arvestusele vastu vaielnud ei ole. Seega tuleb viivis summas 2 252 393 krooni välja mõista.
37.Õige on hageja kaebuse väide, et maakohus on vaidlustatud otsuses ebaõigesti kohaldanud VÕS § 88. Kuna poolte vahel ei olnud vaidlust kohustuste täitmise järjekorra osas, siis VÕS § 88 kohaldamine ei ole asjakohane.
38.Arvestades, et lõpliku otsuse kogu nõude kohta teeb maakohus asja uuel läbivaatamisel, siis menetluskulud tuleb kindlaks määrata ja jaotada maakohtul asja uuel läbivaatamisel.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.