Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Trans Ekspeditsioonide OÜ esitas Viru Maakohtule hagi OÜ Õnneratas vastu kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20.09.2004 ühekordse veolepingu nr 876. Lepingu kohaselt kohustus hageja toimetama veose sihtpunkti marsruudil Rootsi-Eesti-Venemaa. Pealelaadimise kohaks oli Mörrumi linn Rootsis. Mahalaadimise koht oli Sankt-Peterburg. Hageja sõlmis 29.09.2004 tellimuse transpordifirmaga SIA Jaktus, kes pidi toimetama kauba sihtpunkti Sankt-Peterburgi tellimuses märgitud juhiste kohaselt. Veos kadus Rootsis. Kostja esitas 07.10.2004 hagejale kaduma läinud veose maksumuse ulatuses kahju hüvitamise nõude summas 656 775.40 krooni. Hageja tasus 15.10.2004 ja 15.11.2004 kostjale kokku 56 775.40 krooni, kuid siis leidis, et kauba kaotsiminek toimus kauba müüja IFÖ Sanitär AB tegevuse või hooletuse tõttu ning seetõttu on kauba omanikul AS-l Lavesta õigus nõuda kahju hüvitamist kauba müüjalt, mitte vedajalt, s.o hagejalt. Hageja pöördus korduvalt kostja poole nõudega tagastada nimetatud summa, kuid kostja seda ei teinud. OÜ Õnneratas esitas Viru Maakohtule vastuhagi Trans Ekspeditsioonide OÜ vastu. Vastuhagi kohaselt tellis OÜ Õnneratas 20.09.2004 Trans Ekspeditsioonide OÜ-lt veoteenuse Rootsi tehasest IFÖ Sanitär AB dušikabiinide vedamiseks. Tellimus vormistati 20.09.2004 poolte vahel sõlmitud ühekordse veose lepinguga nr 876. Pooled leppisid kokku, et veolepingu osas kuulub kohaldamisele Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR). Vastavalt CMR-le on kauba kaotsimineku eest vastutav Trans Ekspeditsioonide OÜ. Kauba kaotsiminekuga tekitati OÜ-le Õnneratas kahju 656 775.40 krooni. Trans Ekspeditsioonide OÜ on hüvitanud tekitatud kahju 56 775.40 krooni ulatuses, kuid keeldus kahju hüvitamisest täies ulatuses. Kahju hüvitamise viivitamisega on lisaks põhinõudele tekkinud viivis 162 000 krooni. Trans Ekspeditsioonide OÜ ei nõustunud vastuhagiga ning leidis, et OÜ Õnneratas ei ole tõendanud, et vaidlusalune kaup ei jõudnud CMR saatelehel märgitud sihtkohta - Šiauliai Tiekimo Baze Leedu Vabariik. Kuna OÜ Õnneratas ei olnud kahju hüvitamise nõude esitamise ajal kahju kannataja või nõude omanik, tuleb OÜ-l Õnneratas tagastada Trans Ekspeditsioonide OÜ-le tühise tehingu teel saadu ehk tasutud 56 775.40 krooni.

MAAKOHTU LAHEND

Viru Maakohus jättis 21. novembri 2008 otsusega Trans Ekspeditsioonide OÜ hagi OÜ Õnneratas vastu kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmiseks täies ulatuses rahuldamata ning rahuldas OÜ Õnneratas vastuhagi osaliselt ja mõistis Trans Ekspeditsioonide OÜ-lt välja OÜ Õnneratas kasuks kokku 713 239.80 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb lugeda kauba vedajaks CMR tähenduses Trans Ekspeditsioonide OÜ, kellega OÜ Õnneratas sõlmis veolepinguga sanitaartehnika veoks IFÖ Sanitär AB tehasest kauba saajale. Tulenevalt CMR artiklist 3 käesoleva konventsiooni kohaldamise korral vastutab vedaja nii oma tegevuse ja hooletuse eest kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. Trans Ekspeditsioonide OÜ vastutust ei välista asjaolu, et ta teostas OÜ-ga Õnneratas sõlmitud veolepingus kirjeldatud kauba veo kolmanda isiku, s.o SIA Jactus abil. Kauba saatjaks CMR mõttes tuleb lugeda AS Lavesta. CMR saatekirjal saatjaks märgitud IFÖ Sanitär AB ei saa lugeda kauba saatjaks. CMR artikli 4 kohaselt tõendatakse veoleping saatekirja koostamisega. Saatekirja puudumine, ebaõigsus või kaotamine ei mõjuta veolepingu olemasolu ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse käesoleva konventsiooni sätteid. CMR artikli 9 lg 1 kohaselt on saatekiri veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend. Nimetatud sätetest järeldub, et saatekiri ei oma veolepingu poolte õiguste ja kohustuste määramisel muud tähendust kui tõend veolepingu olemasolu kohta, s.o kui veolepingut eraldi sõlmitud ei ole, tuleb lähtuda saatekirjas märgitud tingimustest, kui on sõlmitud veoleping, siis lähtutakse konkreetsest veolepingust. IFÖ Sanitär AB poolt AS-Lavestale esitatud arvelt nr CD970190100 ja samuti CMR saatekirjalt selgub, et IFÖ Sanitär AB oli kauba müüja. Kauba transport müüjalt ostjale toimus ostja, s.o AS Lavesta kulul. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 854 lg 1 kohaselt ekspedeerimislepinguga kohustub üks isik (ekspedeerija) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu. VÕS § 855 lg 3 kohaselt kohustus korraldada veose vedamine hõlmab eelkõige sõiduki ja veotee määramist, vedaja valikut, vedamiseks vajalike veo-, lao- ja ekspedeerimislepingute sõlmimist ning nende lepingute täitmiseks vajaliku teabe ja juhendite andmist, saatja kahju hüvitamise nõuete tagamist. Ekspedeerija võib võtta lepinguga endale muude vedamisega seonduvate kohustuste täitmise nagu veose kindlustamine, pakkimine, selle tähistamine ja tollivormistuse korraldamine, sealhulgas vajalike lepingute sõlmimine. Ekspedeerija sõlmib vajalikud lepingud oma nimel või, kui ta on selleks volitatud, saatja nimel. Nimetatud sätetest lähtuvalt võib järeldada, et OÜ Õnneratas tegutses ekspedeerijana AS-ga Lavesta sõlmitud ekspedeerimislepingu alusel. Kauba saajaks on vastavalt CMR saatekirjale Eastdale Industries Limited. Veos ei ole saajani jõudnud ning kaup on kadunud. Veose saatekirjast selgub, et veoautole numbrimärgiga XXX , haagis XXX , on 30.09.2004 üle antud 48 dušikabiini. Seega on vedaja kauba vastu võtnud. CMR saatekirjadel puudub saaja märge lahtris nr 24 kauba vastuvõtmise kohta. Lähtuvalt CMR artikli 17 lg 1 vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kohaletoimetamisega viivitamise eest. CMR artikli 17 lg 2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine leidis

aset nõude avaldaja ebaõige toimingu või hooletuse tõttu, nõude avaldaja juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus, kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR artikli 18 lg 1 kohaselt selle tõestamine, et kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud artikli 17 punktis 2 toodud asjaolude tõttu, lasub vedajal. Trans Ekspeditsioonide OÜ ei tõendanud oma väidet, et vaidlusalune kaup on Rootsis laaditud ja saadetud läbi Šiauliai Venemaale ning kaup on saabunud kauba omaniku juurde. Kuna vedaja vastutab kauba kaotsimineku eest ning vastutust välistavaid asjaolud tuvastamist ei leidnud, on kauba saatjal on õigus nõuda vedajalt kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamist. CMR artikli 23 lg 1 kohaselt, kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et kauba, 48 dušikabiini maksumuseks on 656 755.40 krooni. AS Lavesta on oma 28.01.2005 kirjaga nr 130/04 on loovutanud veose kadumisega seotud kahjutasu nõude OÜ-le Õnneratas. VÕS § 164 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kuna Trans Ekspeditsioonide OÜ on OÜ-le Õnneratas tasunud veose kadumisega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku 56 775.40 krooni, kuid kauba maksumuseks oli 656 775.40 krooni, tuleb Trans Ekspeditsioonide OÜ-l hüvitada kahju summas 600 000 krooni. CMR art 27 lg 1 kohaselt võib nõude avaldaja nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist. Viivis arvutatakse (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast arvates. OÜ Õnneratas esitas Trans Ekspeditsioonide OÜ-le nõude veose kadumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 07.10.2004 kirjaga nr 83. Trans Ekspeditsioonide OÜ seda ei vaidlustanud. Seega on OÜ-l Õnneratas õigus arvutada viivist alates 07.10.2004. Viivise arvutamise periood lõpeb viivise nõude esitamisega kohtule 17.07.2008, kuna OÜ Õnneratas ei ole esitanud nõuet välja mõista viivis kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni. Viivise määraks tuleb lugeda 5% aastas. Viivise arvestuse periood on 07.10.2004 kuni 16.07.2008, s.o 3 aastat 9 kuud ja 9 päeva – 3 x 30 000 + 9 x 2500 + 9 x 82,20 = 739.80 kokku 113 239.80. Kuna Trans Ekspeditsioonide OÜ-l (üleandjal) tekkis seoses veose kadumisega kohustus hüvitada OÜ-le Õnneratas (saajale) veolepingust tulenev kahju summas 656 775.40 krooni ning kohustus ei ole ära langenud, siis ei ole Trans Ekspeditsioonide OÜ-l õigust kohustuse täitmisena üleantud summat 56 775.40 krooni tagasi nõuda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Trans Ekspeditsioonide OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu

Maakohus analüüsis veotellimusi millele oli kantud sihtkohaks Venemaa St. Peterburg ning CMR saatelehe lahtris 3 asuvat sihtkohta Läti Šiauliai ning leidis ebaõigesti, et CMR saatelehel näidatud sihtkoht ei ole siduv, kuivõrd pooled ei ole veose lepingus nr 876 kokkulepitud sihtkohta eraldi sõlmitud kokkuleppega muutnud. CMR konventsiooni artikli 4 kohaselt tõendatakse veolepingut saatedokumendi koostamisega. Artikli 5 p 1 kohaselt koostatakse saatedokument kolmes originaaleksemplaris, millele kirjutavad alla nii saatja kui ka vedaja. Allkirjad võivad olla trükitud või asendatud saatja ja vedaja templitega, kui see on lubatud saatedokumendi koostamise asukohariigi seadustega. Saatedokumendi esimene eksemplar antakse saatjale, teine on kaubaga kaasas, kolmas aga jääb vedajale. Artikli 12 p 1 kohaselt on saatjal õigus käsutada kaupa, iseäranis nõuda vedajalt veo katkestamist, kauba ettenähtud üleandmiskoha muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale. Saatja kaotab selle õiguse hetkest, mil saatedokumendi teine eksemplar on üle antud saajale. Artikli 12 p 5 a sätestab kauba käsutamisõiguse teostamise korra, nähes ette, et saatja, kes soovib teostada seda õigust, esitab vedajale saatedokumendi esimese eksemplari, millele peavad olema kantud uued juhised vedajale ja hüvitab vedajale kulud, kaod ja kahjud, mis on tekkinud neid juhiseid täites. Artikli 12 p 5 b kohaselt peab neid juhiseid olema võimalik täita hetkel, mil need saab täitmisele asuv isik ja see ei tohi segada vedaja tavalisi ettevõtmisi ega kahjustada teiste saadetiste saatjaid või saajaid. Artikli 17 p 2 kohaselt vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Eeltoodud CMR konventsiooni sätetest saab järeldada, et sõltumata asjaolust, millise sihtkoha pooled lepivad kokku veolepingus, võib seda sihtkohta hiljem saatja poolt muuta. Selline saatja õigus kehtib kuni veose saajale väljaandmiseni. Saatja AS Lavesta andis välja CMR saatelehe, millele on kantud veolepinguga võrreldes teine sihtkoht nähes ette, et kaup tuli Venemaa asemel toimetada Lätti. Tegemist on AS Lavesta juhisega vedajale ning see juhis on vedajale reeglina kohustuslik. Seega kaup veetigi Lätti Šiauliaisse. Maakohtu järeldus, mille kohaselt on primaarne sõlmitud veose leping nr 876, on vastuolus CMR konventsiooni artikliga 12. Asjaolu, et kauba sihtkoha andmeid ja veolepingu tingimusi muudeti, ilmneb IFÖ Sanitär Eesti AS vastusest hagejale 19.08.2008, milles on märgitud, et CMR saatelehel on saatja eest alla kirjutanud IFÖ Sanitär AB töötaja ja et tarneaadressi (sihtkoha) andmed kanti CMR saatelehele saatja AS Lavesta juhiste alusel. Saatja AS Lavesta pidi juhise muutmisest teatama vedajale, kelleks oli kostja. Kostja ei esitanud tema ja AS Lavesta vahel sõlmitud lepingut. Hagejale ei ole teada, kuidas need isikud määratlesid vaidlusaluse kauba sihtkoha. AS Lavesta ja kostja vahel lepingu olemasolu tugineb kostja väitel, et AS Lavesta tellis kostjalt vaidlusaluse veo. Maakohus ei pidanud vajalikuks välja selgitada, kes tegelikult andis veolepingus kokkulepitud sihtkoha muutmise juhise. Kostjale oli sihtkoha muudatus teada. 02.10.2008 kohtuistungil selgitas kostja, et sihtkoha muutmine oli talle ette teada ja seda tehti tahtlikult, väites, et Eesti seadused ei anda võimalust teostada tollioperatsioone ja siis pidi veose suumana läbi Šiauliai. Kostja ei selgitanud, milliseid dokumente tuleb esitada. Järgmisel kohtuistungil 22.10.2008 teatas kostja, et tegelikult korraldas kostja ka Rootsis kauba pealelaadimist ning andis vastavad juhised. Sellest järeldub, et kostja andis ilmselt ka

sihtkoha muutmise juhise. Sihtkoha muudatus võidi seega teha hoopis kostja, mitte AS Lavesta initsiatiivil. Kuna kostja ei pidanud vajalikuks esitada tema ja AS Lavesta vahelist lepingut, siis ei ole võimalik kontrollida kohustuste jaotumist AS Lavesta ja kostja vahel. Kostja pidi sihtkoha osas juhise muutmisest teatama hagejale kui lepingulisele vedajale, kes oleks saanud üle vaadata tegeliku vedajaga sõlmitud veolepingu tingimused ja saatja juhise täidetavuse CMR konventsiooni art 12 p 5 b) mõttes. Kuna kostja ei teatanud hagejale sihtkoha muutmisest, võttis kostja üle vastutuse veolepingu nõuetekohase täitmise üle. Veolepingu kohaselt lasub vedajal kohustus toimetada kaup sihtkohta ja seal saajale üle anda. Antud juhul jättis kostja sihtkoha muutmise osas hagejale kui veose lepingu nr 876 järgsele vedajale juhise edastamata, rikkudes olulisel määral veose lepingu nr 876 tingimusi. Sellise olulise rikkumisega võttis kostja üle hagejal lausuva kauba sihtkohta toimetamise ja saajale üleandmise kohustuse. Maakohus isegi ei analüüsinud neid väited, ega kohaldanud hageja vastutusest vabastamise aluseid. Kohtuasja toimikus on kahesuguseid CMR saatelehti, millede erinevus seisneb lahtri 24 osas, ühel on see lahter tühi ja teisele on lahtisse 24 kantud kellegi loetamatu allkiri. Maakohtu seisukoht, et kuna CMR saateleht on olemas, siis tuleb lugeda, et veos on veoks vastu võetud, ei ole õige. Maakohus tugines oma järeldustes kostja väidetele, kes teatas, et kaup on saatja poolt veoks üle antud aga ei ole saajani jõudnud. Kostja ei tõendanud, et saatja kauba veoks üldse üle andis. Tavapäraselt toimub kauba veoks üleandmise tõendamine vedaja poolt CMR saatelehele allkirja andmisega. Ka CMR konventsiooni art 5 p 1 näeb, ette et saatelehele kirjutavad alla nii saatja kui ka vedaja. Hageja seadis kogu kohtumenetluse vältel kahtluse alla kauba veoks üleandmise ja viitas asjaolule, et hagejale saadeti IFÖ SANITAR AB poolt faksi teel CMR saateleht 04.10.2004 kell 10.46. Selle saatelehe kauba veoks vastuvõtmise lahter 24 oli tühi. Hiljem esitas kostja sama CMR saatelehe, milline olevat samuti välja saadetud IFÖ SANITAR AB poolt faksi teel 04.10.2004 kell 13.36 ja millel oli juba lahtrisse 24 kantud kellegi allkiri ja kommentaar. Hageja esitas koos hagiga Tallinna Linnakohtu 06.06.2005 määruse tsiviilasjas nr 2/109-3506/05, milles olid samuti kajastatud saatelehe eksemplaridel erinevad andmed. Hageja on veendunud, et tegelikkuses on õige vaid see CMR saateleht, millise sai hageja IFÖ SANITAR AB poolt faksi teel 04.10.2004 kell 10.46. Selle saatelehel puudub CMR konventsiooni artiklis 5 p 1 ettenähtud vedaja allkiri. Sellest tulenevalt ei ole kostja tõendanud kauba veoks üleandmist. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme. TsMS § 229 lg kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 232 lg 2 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 243 lg 1 kohaselt kohus uurib tõendeid vahetult ja hindab neid lahendi tegemisel. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus võttis hageja esitatud tõendid (06.06.2005 kohtumääruse, CMR saatelehed) vastu, kuid läks neist vaikides mööda, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Ebaõige on ka maakohtu järeldus, et tõendamiskoormus lasub ainult hagejal. Veoks üleandmist pidi tõendama kostja. Saatja, AS Lavesta ei tõendanud kauba vedajale veoks üleandmist. Seega oleks pidanud maakohus tuvastama vedaja vastutuse eelduseks oleva

kauba üleandmise. Kostja jättis esitamata kaks olulist tõendit - CMR saatelehe ja ekspordideklaratsiooni originaalid, millistele tuginedes oleks kostja saanud tõendada kauba veoks üleandmist ja seeläbi hageja kui vedaja vastutuse olemasolu. Kostja esitas väidetavalt IFÖ SANITAR AB poolt faksi teel saadetud CMR saatelehe, milline ei lange kokku hageja poolt esitatud ja samalt isikult saadud saatelehega. Kostjal oli võimalus esitada kohtus vaidluse olemasolul CMR saatelehe originaal. CMR konventsiooni artikli 5 p 1 kohaselt koostatakse saateleht kolme eksemplaris, mille esimene eksemplar antakse saatjale, teine on kaubaga kaasas, kolmas aga jääb vedajale. Seega oli saatjal AS-il Lavesta olemas saatelehe originaal. Kohtutoimiku lk 131 asuv CMR saatelehe eksemplar on ärakiri, mitte originaal. Kostja seadis hagejaga veose lepingu nr 876 sõlmimisel tingimuseks, et vedaja autojuht pidi pealelaadimiskohas võtma vastu ekspordideklaratsiooni, toimetama selle registreerimiseks Stockholmi ja seejärel Narva linna Rahu 4a. Hageja omakorda seadis sama tingimuse tegelikule vedajale 29.09.2004 sõlmitud lepingus. Selles lepingus oli täpsustatud tolliformaalsuste tegemine - vedaja autojuht pidi võtma vastu ekspordideklaratsiooni, toimetama selle Stockholmi DHL Expressi, seal registreerima ja seejärel toimetama Narva linna Rahu 4a. Ekspordideklaratsioon koostatakse samuti vähemalt kolmes eksemplaris, millisest saatjale jääb üks eksemplar. Saatja andis vedajaga kaasa ühe eksemplari, milline jäi pärast tolliformaalsuste tegemist tolliagendi juurde. Arve kohaselt oli ostjaks AS Lavesta, kes asub Eestis, mitte kolmandas riigis, seega võib eeldada, et AS-il Lavesta on olemas nii ekspordideklaratsiooni originaal kui ka andmed, kuhu see kaup deklaratsiooni andmetel tuli kohale viia. Seega juhul, kui kostja soovis tõendada, et kaup anti üle vedajale ja et see kaup veeti ka Rootsist välja, oleks kostja pidanud esitama nii CMR saatelehe kui ka eksperdideklaratsiooni originaali. Antud asjas omavad samuti tähendust veoki ja haagise registrimärkidega seonduvad asjaolud. Registriandmete väljatrüki kohaselt auto registrimärgiga nr XXX on tegelikul kallurauto, millise omand kuulus OÜ-le Akaato. Haagis nr XXX kuulus OÜ-le Kiili Betoon ja see kanti esmakordselt autoregistrisse alles 21.12.2005, seega enam kui aasta pärast vaidlusalust vedu. Hagejale on arusaamatu, kuidas sai saatja AS Lavesta või siis kauba müüja - pealelaadija IFÖ SANITAR AB märkida CMR saatelehe lahtrisse 17 sõiduvahendi registrimärgid XXX /XXX Arvestades registrimärkide erisusi, soovis hageja, et kohus nõuaks IFÖ SANITÄR AB-lt välja dokumendid, mis tõendavad, kuidas toimus kauba pealelaadimine (koopiad auto tehnilisest passist ja autojuhi isikut ja volitusi tõendavatest dokumentidest vms). Samuti taotles hageja kohtu kaudu päringu tegemist CMR saatelehel märgitud saajale Tiekimo Baze Lätis Šiauliai linnas, küsides, kas vaidlusalune kaup sinna jõudis ja millise sõiduvahendiga. Tiekimo Baze-st teatati hagejale suuliselt telefoni teel, et kaup jõudis kohale, kuid teise sõiduvahendiga. Nad keeldusid hageja päringule kirjalikult vastamast. Maakohus jättis hageja taotlused rahuldamata ning sellega jäi hageja ilma oluliste väidete tõendamise võimalusest. Põhja Politseiprefektuuri 08.10.2004 kirjas kinnitatakse, et 04.10.2004 registreeriti veoautolt Volvo FL7 registrimärgi XXX vargus. Viivise nõue on esitatud suure hilinemisega ja hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja esitas vastuhagi 26.10.2005 ning alles 17.07.2008 hagiavaluse muudatuse ning nõudis lisaks põhivõlale 600 000 krooni ka viivist 162 000 krooni. Maakohus märkis oma otsuses ekslikult, et kostja esitas hagejale nõude 07.10.2004 kirjaga nr 83 ja et hageja ei ole seda vaidlustanud. Viidatud dokument kannab pealkirja maksegraafik. Hageja on kostja nõude suhtes selgelt väljendanud oma keelduvat seisukohta. Kostja ei pidanud vajalikuks alates 07.10.2004 nõude esitamisest kuni 17.07.2008 vastuhagi muutmiseni vajalikuks hagejale viivisenõuet esitada. Riigikohus on oma lahendis

nr 3-2-1-100-07 ning Tallinna Ringkonnakohus on oma 02.02.2008 lahendis tsiviilasjas nr 2-05-13580 avaldanud, et pikka aega esitamata viivisenõude osas võib kõne alla tulla viivisenõude lõppemine hea usu põhimõtte alusel. OÜ Õnneratas vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt vastavalt CMR artiklile 17 lg 1 vastutab vedamise käigus kaotsiläinud veose eest vedaja, kes kannab vastutust veose vastuvõtmise hetkest kuni veose üleandmiseni kaubasaajale. Veose kohaletoimetamise tõendamise otsene kohustus lasub vedajal, kelleks on Trans Ekspeditsioonide OÜ. Asja materjalid peavad sisaldama CMR-saatelehte koos veose kohaletoimetamise märkega, kuid nimetatud dokument asja materjalides puudub. Vedaja, Trans Ekspeditsioonide OÜ poolt nimetatud veose transportimiseks etteantud veoki laadimine toimus vedaja poolt aktsepteeritud ja allkirjastatud ühekordse veolepingu alusel. Kõik andmed auto kohta esitas vedaja. OÜ-le Õnneratas jääb arusaamatuks, kuidas apellant tunnistab veolepingu sõlmimist, CMR-saatelehe ja arve väljastamist, veose pealelaadimist, kuid ei tunnista vedaja vastutust nimetatud veoteenuse osutamise eest ning ei soovi tõendada veose edasist saatust pärast selle vedamiseks vastuvõtmist. Vedaja vastutusest vabastamise normide kohaldamise tõendamine on vedaja kohustus (CMR konventsiooni artikkel 18 lg 1).

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima face, siis tõendab eeltoodud saateleht kauba Trans Ekspeditsioonide OÜ-le kui pooltevahelises õigussuhtes vedajale veoks üleandmist ning Trans Ekspeditsioonide OÜ-l tekkis sellest hetkest CMR art 17 lg 1 kohane vastutus (riskivastutus) kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest. Apellandi poolt esitatud kahtlused selle kohta, kas Eestis kallurautona registreeritud sõiduk reg nr-ga XXX , mille tagumise numbrimärgi varguse kohta oli 04.10.2004 esitatud Lõuna Politseiprefektuurile avaldus, ja haagisega nr XXX , mis kuuluvad Eestis registreeritud erinevatele äriühingutele, said faktiliselt osaleda Lätis registreeritud äriühingu SIA Jactus poolt veo teostamisel, ei ole asjakohased ega lükka ümber CMR-saatelehes märgitut äriühingu SIA Jactus poolt kauba veoks vastuvõtmise kohta. CMR art 17 lg 2 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine leidis aset nõude avaldaja ebaõige toimingu või hooletuse tõttu, nõude avaldaja juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus, kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Vastavalt CMR art 18 lg-le 1 lasub selle tõestamine, et kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud artikli 17 punktis 2 toodud asjaolude tõttu, vedajal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele kogumis antud hinnanguga, et Trans Ekspeditsioonide OÜ ei ole oma vastuväidet, et vaidlusalune kaup on Rootsis laaditud ja saadetud läbi Šiauliai Venemaale ning kaup on saabunud kauba omaniku juurde, tõendanud. Apellant ei olnud esitanud maakohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kauba saaja oleks kauba kätte saanud, samas nähtub kohtule esitatud CMR-saatekirjade eksemplaridest, et neil puudub saaja märge lahtris nr 24 kauba vastuvõtmise kohta. Ka ei ole vastustaja OÜ Õnneratas menetluses omaks võtnud asjaolu, justkui oleks kauba saaja (Eastdale Industries Ltd) kauba oma Šiauliais asuvas baasis kätte saanud. Põhjendatud ei ole samuti apellandi väited, et tema kui vedaja vastutust välistab see asjaolu, et teda ei olnud saatja (AS Lavesta ega OÜ Õnneratas) poolt algselt kokkulepitud sihtkoha andmete (Venemaa St. Peterburg asemel Leedu Šiauliai) muutmisest teavitatud. Antud juhul nähtub esitatud tõenditest, et vedu teostas faktiliselt Läti äriühing SIA Jactus apellandiga sõlmitud veolepingu alusel ning viimane pidi kauba pealelaadimisel ja CMR-saatelehe eksemplari saades kohe sihtpunkti muutumisest teadlik olema, samas puuduvad andmed, et SIA Jactus (tema autojuht) keeldunuks veost CMR art 12 p-de 5b ja 6 kohaselt. Kuna CMR art 17 p-st 3 tulenevalt vastutab vedaja ka oma agentide (käesoleval juhul äriühingu SIA Jactus) tegevuse eest, siis ei saa apellant viidata vastustaja poolsele lepingurikkumisele talle veo sihtkoha kohta käiva juhise muutmisest mitteteavitamisel. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et tõendatud ei ole ka see, et saatja antud juhise muutmine sihtkoha osas olnuks veose kaotsiminekuga põhjuslikus seoses. Maakohus on otsuses õigesti tuvastanud ka selle, et AS Lavesta on oma nõude loovutanud kehtivalt OÜ-le Õnneratas. Apellandi vastupidised väited ei ole põhjendatud. Apellandi viited I kd tl-del 16 ja 18 olevatele Tallinna Linnakohtu 09.05.2005 määrusele tsiviilasjas nr 2/27-2488/05 ja 06.06.2005 määrusele tsiviilasjas nr 2/109-3506/05 OÜ Õnneratas avalduste alusel pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta ning tl-del 57-59 olevale Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2005 määrusele nr 2-2/1483/05 ei ole asjakohased, kuna neis tuvastatud asjaolud ei ole käesolevas tsiviilasjas kohtule siduvad.

dokumentide väljanõudmisel, mis tõendaksid, kuidas toimus kauba pealelaadimine (koopiad auto tehnilisest passist ja autojuhi isikut ja volitusi tõendavatest dokumentidest vms), ning päringu tegemisel CMR saatelehel märgitud saajale Šiauliais, kuna viimane on Trans Ekspeditsioonide OÜ-le küll telefonitsi kinnitanud vaidlusaluse kauba sinna jõudmist, kuid keeldunud sellekohaste dokumentide esitamisest Trans Ekspeditsioonide OÜ-le. I kd tl-del 88-93 olevast kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus oli nimetatud istungil andnud pooltele tähtaja täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks 16. mai 2008, apellant aga oli osundatud taotlused tõendite nõudmiseks esitanud vahetult 02.10.2008 toimunud kohtuistungil, seega oluliselt hiljem maakohtu antud tähtajast. Kuna taotlus tõendite kogumiseks oli esitatud hilinemisega, Trans Ekspeditsioonide OÜ ei olnud põhistanud hilinemise mõjuvat põhjust ning taotluse rahuldamine tinginuks asja lahendamise viibimise pikema aja vältel, siis oli maakohus õigustatud kooskõlas TsMS § 237 lg-ga 1 jätma Trans Ekspeditsioonide OÜ taotluse tõendite kogumiseks 02.10.2008 toimunud kohtuistungil rahuldamata. Kuna menetlus maakohtus kestis piisavalt pikka aega ja maakohus oli juba esimestel kohtuistungitel selgitanud pooltele nende tõendamiskoormuse jagunemist, siis oli Trans Ekspeditsioonide OÜ-l piisavalt aega asjaomaste tõendite (sh eelviidatud tõendid, ekspordideklaratsioon) õigeaegseks nõutamiseks (sh oma lepingupartnerilt, äriühingult SIA Jactus, kes vedu vahetult teostas) ja kohtule esitamiseks.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.