Võlaõigus › Muud

MAAKOHTU LAHEND

nõude sissenõutavaks muutumise päevast. Hageja on seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks siis, kui kohus tuvastas kostjapoolse lepingurikkumise; kostja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks siis, kui toimus lepingu rikkumine, hiljemalt pandi eseme hävimise (19.05.2000) järel. Kohus nõustus kostjaga. Seadus viitab hetkele, mil isik sai teada oma õiguse rikkumisest, mitte hetkele, kui kohus rikkumise tuvastas. Vastasel korral ei saaks hageja kostjalt leppetrahvi üldse kohtuväliselt nõuda, sest leppetrahv oleks sissenõutav alles pärast kohtuotsust. Et tsiviilõiguses on eelistatav vaidluste kohtuväline lahendamine, ei oleks selline lahendus kooskõlas seaduse mõttega. Järelikult muutus leppetrahv sissenõutavaks hiljemalt hetkel, mil hageja sai teada pandi eseme hävimisest, s.o 19.05.2000. Alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Samal päeval jõustunud VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega algas uus 3aastane aegumistähtaeg leppetrahvi nõude puhul 1. juulist 2002 ja lõppes 1. juulil 2005. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja esitas 2004. a kohtusse hagi kostja vastu lepingulise kohustuse rikkumise tuvastamiseks, mis ei ole võrdsustatav hagi esitamisega leppetrahvi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks – Tartu Ringkonnakohus rõhutas 18.05.2006 otsuses tsiviilasjas nr 2-04-350, et tegemist ei ole leppetrahvi nõude tunnustamisega. Järelikult ei ole aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg 4 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Leppetrahvi nõue kui õiguskaitsevahend on kohaldatav lepingulise kohustuse rikkumise korral ning TsÜS § 146 lg 4 sätestab eritingimuse aegumisele juhuks, kui (antud juhul leppetrahvi) nõude aluseks olev kohustuse rikkumine oli tahtlik. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks oma lepingujärgseid kohustusi tahtlikult rikkunud. Ringkonnakohus viitas oma lahendis kostja käitumist kirjeldades eelkõige hooletusele. Ühestki tõendist ei tulene, et kostja oleks tahtlikult põhjustanud pandieseme hävimise. Seega on kostja tahtlus tõendamata ning TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisele ei tule. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et hagi on aegunud ja seega tuleb menetlus tsiviilasjas lõpetada. Et aegumise kohaldamise tõttu on käesolev vaheotsus samane lõppotsusega, esitas kohus ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sissenõutavaks muutumine nii kehtinud TsÜS § 116 kui ka kehtiva TsÜS § 147 lg 1, 2 järgi. Kuivõrd hageja ei teadnud ega saanudki teada oma õiguste rikkumisest 19.05.2000 ja pöördus selle tuvastamiseks kohtu poole, tehes seda seaduses sätestatud tähtaja jooksul, ning sai teada kohtumenetluse lõppedes oma õiguste rikkumisest, ei ole asjas tegemist aegumisega. Leppetrahvi nõuet ei saa esitada ilma materiaalõiguslikku alust, milleks on kohustuse rikkumine, tuvastamata, mistõttu on materiaalõigusliku aluse olemasolu primaarne nõude esitamiseks, see tähendab nõude sissenõutavaks muutumiseks. Kohus välistab sisuliselt õigusvaidluses, kohtumenetluses, õiguste rikkumisest teadasaamise, mis on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Riigikohus annab asjas nr 3-2-1-55-07 juhise, et jõustunud kohtuotsusega on võimalik õiguste rikkumisest teadasaamine ja aegumise kulgemise algustähtaeg rikkumise tuvastamise kaudu kohtumenetluses, kui ei esine aluseid, mis viitaksid rikkumise varasemale teadasaamisele. Antud asjas käis vaidlus lepingu rikkumise olemasolu üle, mis välistas selle rikkumise teadasaamise enne vaidluse lõppu. Kohus on vääralt hinnanud viidatud ringkonnakohtu otsuse sisu. Ringkonnakohus on viitega leppetrahvi vähendamise võimalusele osutanud hageja õigusele nõuda leppetrahvi kohtumenetluses. Kostja ei ole vastu vaielnud pandilepingu rikkumisele, leppetrahvi suurusele ega taotlenud selle vähendamist maakohtus. Kuivõrd kohus on vääralt kohaldanud aegumist, on võimalik maakohtu otsuse tühistamine ja uue otsuse tegemine, millega hagi rahuldada. 2) Hageja on selgelt väljendanud hagis tsiviilasjas nr 2-04-350 soovi esitada leppetrahvi 1 000 000 krooni nõue kostja vastu. Leppetrahvi nõuet ei saa käsitleda eraldi lepingu rikkumise tuvastamiseta. Hageja on esitanud hagi tsiviilasjas nr 2-04-350 06.04.2007, see on aegumistähtaja jooksul, millega seoses peatus hagi aegumine vastavalt TsÜS § 160 lg 1, kuivõrd hagi oli suunatud leppetrahvi nõude rahuldamisele. Hagi esitamisest 14.04.2004 nõude tunnustamiseks, rikkumise tuvastamiseks kuni hagi aegumise üldise tähtajani 01.07.2005 on tähtaeg 1 aasta 2 kuud 19 päeva, mis on järelejäänud aegumistähtaeg hagejale hagi esitamiseks leppetrahvi nõudes. Seoses aegumise peatumisega on aegumistähtaeg pikenenud arvates 23.08.2006 (riigikohtu määrus) 1 aasta 2 kuu ja 19 päeva võrra kuni 11.11.2007. Hagi on esitatud 26.01.2007, järelikult tähtaegselt. Seadusandja on isegi läbirääkimiste toimumise ajaks lugenud võimalikuks nõude aegumise peatumise (TsÜS § 167 lg 1), rääkimata olukorrast, kus poolte vahel on õigusvaidlus lepingu rikkumise toimumise üle, mis on otseselt seotud leppetrahvi nõude võimalikkusega. Seaduse analoogiat kasutades oleks kohtul olnud võimalik juhinduda ka TsÜS § 167 lg sätestatust. 3) Kohus on vääralt kohaldanud TsMS § 442 lg 2 p 8. Kohus ei põhjenda, miks ei või hageja teada saada õiguste rikkumisest kohtu kaudu ega viita seadusesättele, millel selline järeldus põhineb. Kohus ei märgi, millistel tõenditel põhineb järeldus, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 19.05.2000, kui hävis pandiese. Alles kohtuvaidluses selgusid kõik asjaolud, mis olid põlenguga seotud ja kohus tegi otsuse, millega tuvastas lepingu rikkumise kostja poolt. Kohus on asjas teinud vaheotsuse, mis ei ole kooskõlas TsÜS § 449 lg 3. Kuivõrd kohus on kohaldanud aegumist, oleks kohus pidanud tegema lõppotsuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Üllar Roostoja

Egon Konsand

kui

Andra Pärsimägi

ka

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.