2-14-54203 XxxxAS hagi XxxxAS ja XxxxOÜ vastu solidaarselt kahju hüvitamise nõudes 1 081 247,08 eurot Hageja: XxxxAS (registrikood xxxx, asukoht Xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Chirag Mody (Advokaadibüroo Primus, e-post: [email protected]) Kostja I: XxxxAS (registrikood xxxx, asukoht xxxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarvo Lindma ja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Mälberg (Advokaadibüroo Supremia, Telliskivi
Tallinn, e-post [email protected] ja [email protected]) Kostja II: XxxxOÜ (registrikood xxxx, asukoht Xxxx), esindajad Kaili-Muru xxxx (e-post [email protected]) ja Mai xxxx (e-post [email protected]) 06.09.2016, kirjalik menetlus Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Chirag Mody Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal Kostja I lepinguline vandeadvokaadi vanemabi Toomas Mälberg Kostja I lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Mägi Kostja II lepinguline esindaja Kaili-Muru xxxx Kostja II lepinguline esindaja Mai xxxx
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Toimunud kohtuistung Kohtuistungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XxxxAS hagi XxxxAS ja XxxxOÜ vastu kahju solidaarse hüvitamise nõudes. Menetluskulude jaotus
2.Kostjate menetluskulud jätta hageja XxxxAS kanda.
3.Välja mõista hagejalt XxxxAS kostja I XxxxAS kasuks põhjendatud menetluskulud summas 37 529,55 eurot.
4.Jätta rahuldamata kostja I XxxxAS taotlus menetluskulude väljamõistmiseks summa 21 148,5
osas.
5.Välja mõista hagejalt XxxxAS kostja II E XxxxOÜ kasuks põhjendatud menetluskulud summas 19 028,33 eurot.
6.Jätta rahuldamata kostja II XxxxOÜ taotlus menetluskulude väljamõistmiseks summa 4901 osas.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal kostjate kasuks tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Hageja menetluskulud summas 83 843,03 eurot jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja hagi asjaolud (tlk 2-10,Ikd, tlk 141 IIIkd, tlk 74 Vkd)
1.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista kahju hüvitis summas 785 691,90 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 117 986,59 eurot, lisaks kostjalt II XxxxOÜ hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 113 534,70 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja palub menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.09.07.2011 tekkis XxxxAS-i Rapla elektrijaamas tulekahju, mille tagajärjel sai alajaam tugevaid kahjustusi. Hageja on seisukohal, et tulekahju eest vastutavad solidaarselt alajaama ehitaja XxxxAS ja alajaama kaasoperaator XxxxOÜ. Põleng tekkis seetõttu, et XxxxAS rikkus pooltevahelist töövõtulepingut ning põleng intensiivistus ja kahju suurenes seetõttu, et XxxxOÜ rikkus pooltevahelist koostöölepingut. Põlenguni viinud asjaolude kohta on koostatud üheksa ekspertarvamust. Ekspertiisides leitu kohaselt on alajaama põlengu käik 09.07.2011 järgnev: a) Kell 15:20 lõi alajaamaga ühendatud õhuliini välgulöök, mille tagajärjel võis alajaama kanduda tavapärasest suurem pinge (liigpinge). Antud asjaolus on eksperdid ühel meelel. b) Liigpingelaine tekitas alajaamas elektrilised nähtused, mis mõjusid ka ühele jõutrafo C27 lähedal asunud pingetrafole. Antud asjaolus on eksperdid ühel meelel. c) Kell 20:05 plahvatas üks pingetrafodest. Erinevate ekspertiiside kohaselt võis lõhkenud pingetrafole küll mõjuda kas maaühendus, ferroresonants või kõrgsageduslikud võnked, kuid need ei saanud põhjustada pingetrafo ägedat lõhkemist. d) Pingetrafo võis viidatud mõjude tagajärjel lõhkeda seetõttu, et oli juba eelnevalt kahjustatud ning ei pidanud enam sellistele mõjuritele vastu. Mitmed eksperdid kinnitavad, et lõhkenud pingetrafos võisid esineda juba tootmisprotsessi tekkinud mikromõrad ning sellel võis olla ka määrav roll pingetrafo lõhkemisel.
e) Plahvatuse tagajärjel lendasid pingetrafo tükid vastu jõutrafot C27 ja süütasid selle. Sel hetkel lülitus ka jõutrafo C2T välja ning muutus pingetuks. Seda asjaolud on tuvastanud mitmed eksperdid. f) Kell 20:10 suunas XxxxOÜ juhuslikult (eksimusest) elektri väljalülitunud C2T-sse, mille tõttu põleng suurenes.
3.Hageja ei nõustu kostjate väitega, mille kohaselt ei ole võimalik põlengu põhjuseid välja selgitada, kuna hageja eemaldas vahetult pärast põlengut nii jõutrafo, lõhkenud pingetrafo kui ka teised alajaama osad. Ükski ekspertiis ei ole välja toonud, et põlengu täpse põhjuse väljaselgitamine on muutunud võimatuks just sündmuskoha koristamise tõttu. See on keeruline, kuna põlengu kustutamise käigus hävisid mitmed seadmed ning alajaama näol on tegemist keerulise ehitisega. Samas on põlenud alajaama kohta säilinud suur hulk andmeid muul kujul, mida saab põlengu võimalike põhjuste uurimisel kasutada. Alajaama osad utiliseeriti alles 19.08.2011 ehk 41 päeva pärast põlengut. XxxxAS-l oli võimalus tulla sündmuskohaga tutvuma ja analüüse teostama juba 09.07.2011. Kuivõrd põlengut kajastati laialdaselt meedias juba samal päeval, pidi XxxxAS selle toimumisest samal päeval teada saama. Hageja teavitas põlengust XxxxAS töötajat Xxxx10.07.2011, paludes mh abi alajaama süsteemide poolt salvestatud andmete lugemisel. 15.07.2011 saatis hageja XxxxAS-le ametliku kirja, milles teavitas põlengu aset leidmisest. Hageja kaasas põlengu põhjuste uurimiskomisjoni XxxxAS enda töötajad, kes osalesid uurimiskomisjoni 18.07.2011 ja 21.07.2011 koosolekutel. XxxxAS-l oli võimalus antud uurimiskomisjonis esitada vastuväiteid, kuid ta ei viidanud millegagi, et sündmuskohta või alajaama osasid ei saanud uurida. XxxxOÜ-l oli võimalus sündmuskohaga tutvuda ja analüüse teostada vahetult pärast põlengut. Kuivõrd XxxxOÜ opereeris alajaama koos hagejaga, oli tal samuti ligipääs alajaama territooriumile ja selle seadmetele. XxxxOÜ töötajad osalesid põlenguni viinud sündmustes ning viibisid alajaamas põlengu kustutustööde ajal. XxxxOÜ-l valmis juba kolm nädalat pärast põlengut ekspertiis, milles ei olnud viidatud piiratud ligipääsust sündmuskohale või seadmetele. XxxxOÜ töötajad osalesid uurimiskomisjonis ega viidanud hiljem, et neil ei olnud võimalik sündmuskohta uurida. Vastupidi, XxxxOÜ märkis hageja ekspertiisi eriarvamuses, et põlengus osalenud seadmeid tegelikult uuriti. Kuivõrd alajaam varustas suurt hulka tarbijaid ja teisi alajaamu, oli selle taastamine ajakriitiline ning ohutuse tagamiseks ei olnud mõeldav, et hageja oleks saanud sündmuskoha isegi mõneks nädalaks jätta põlengujärgsesse seisukorda.
4.XxxxAS ja XxxxAS vahel oli 02.10.2007 sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt XxxxAS kohustus teostama Rapla alajaama renoveerimise, sh kõigi vajalike materjalide, konstruktsioonide ja seadmete hankimise, monteerimise, seadistamise ning töösse valimise. XxxxAS andis valmis ehitatud ja sisustatud alajaama üle 25.11.2009. Hageja on seisukohal, et põlenguni viisid ja selle kulgu mõjutasid eelkõige järgmised XxxxAS poolsed rikkumised: a) XxxxAS tarnis ja paigaldas puudusega pingetrafo. Pingetrafo ägeda lõhkemise põhjuseks võis mitme ekspertiisi kohaselt olla selle korpuses esinenud mõrad, mis võisid tekkida juba trafo tootmise käigus. Sellise puudusega pingetrafo ei vasta VÕS § 77 lg-s 1 sätestatud keskmisele kvaliteedile. Kostja I vastuväide, justkui mõra esinemise puhul oleks seda märgatud ja käetud trafod vastu võtmata, on ebaõige, kuna pingetrafol esinenud mõrad võisid olla mikromõrad, mida poleks saanud tavapärase ülevaatuse käigus märgata. b) XxxxAS projekteeris ja ehitas alajaama, mis süttis. Hageja on seisukohal, et alajaama tuli projekteerida ja ehitada selliselt, et see ei sütti sõltumata sellest, kui suuri pingeid alajaama seadmetesse suunata. Hageja hinnangul puudub vaidlus, et alajaamale ei mõjunud vahetult ükski tuleallikas ning süttimine toimus pingetrafo plahvatamise
tagajärjel. Alajaam, mis on ehitatud selliselt, et see võib tervikuna süttida ühe seadme ülekoormamise tagajärjel, ei ole ei ole ehitatud vähemalt keskmise kvaliteediga. Tegemist on VÕS § 77 lg 1 kohase keskmise kvaliteedi nõude rikkumisega. Lisaks, kui pingetrafole oleks mõjunud selline pinge, mida see ei oleks pidanud taluma või mõni muu võrgus tekkinud anomaalia, oleks trafo pidanud reageerima ainult läbipõlemisega ehk lihtsalt lakkama töötamast. c) XxxxAS jättis välja ehitamata ja seadistamata maaühendussignaali, mis oleks võimaldanud põlengu põhjustanud rikke enne põlengut tuvastada. Töövõtulepingu kohaselt pidi XxxxAS tagama, et maaühenduse tekkimisel mõne jõutrafo ja 35kV võrgu vahelisel lõigul oleks XxxxAS juhtimiskeskusesse tulnud signaal maaühenduse tekkimise kohta. XxxxAS on ise tunnistanud signaali seadistamata jätmist. Signaali seadistamise korral oleks olnud võimalik pingetrafo lõhkemise ärahoidmine. d) Hageja leiab, et alajaama põleng kui selline on VÕS § 641 lg 2 ja VÕS § 77 lg 1 kohaselt omaette rikkumine, kuna pärast põlengut ei vastanud alajaam enam töövõtulepingust ja seadusest tulenevatele kvaliteedinõuetele. XxxxAS vastutab üldise töövõtja vastutusregulatsiooni alusel. VÕS § 642 lg 1 ja § 640 lg 2 kohaselt tuleb töövõtja vastutuse tõendamiseks tellijal tõendada, et tehtud tööl esines defekt selle üleandmisel; ilmnenud puudused ei saanud tööle tekkida töö eesmärgipärase kasutamise ega pärast selle üleandmist toimunud välise mõjutuse tagajärjel. XxxxAS vastutab, kuna alajaama põleng ei saanud tekkida selle eesmärgipärase kasutamise tulemusena ega välise mõjutuse tagajärjel. Alajaama eesmärgipärase kasutamise tagajärjeks ei ole selle intensiivne põleng. Kõik eksperdid on kinnitanud, et põlenguni viinud sündmused said alguse äikesest, mis liikus mööda kõrgepingeliini alajaama, kuid see liigpingelaine ei olnud sellise tugevusega, mis oleks pidanud seal tekitama intensiivse põlengu. Kuna välgulöögist põhjustatud liigpingelaine ei olnud midagi ebatavalist ning liigpingepiirikud oleksid pidanud selle neutraliseerima, ei saa seda pidada ebatavaliseks väliseks mõjutuseks. XxxxAS vastutust tuleb eeldada, kuna alajaama põleng toimus garantiiajal. Kuna pooled kirjutasid üleandmise aktile alla 25.11.2009 ning alajaama põleng toimus 09.07.2011 ehk enne kahe aasta möödumist, toimus põleng garantiiajal. Poolte vahel puudub vaidlus, et garantii korral ei pea tellija tõendama, et puudus oli juba olemas töö ülemineku hetkel. XxxxAS ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et nimetatud puudused ei tekkinud tema kohustuse rikkumise tulemusena. Kostja I vastutust ei välista garantiitööde aktis pretsensioonide puudumise kinnitus, nagu kostja I väitnud on. Tegemist ei ole seadusest tuleneva vastutuse vältimise alusega. Garantiitööde akti allkirjastamise ajal 19.10.2011 ei olnud kõik põlengu asjaolud selgunud, mistõttu seda selles ei kajastatud.
5.XxxxOÜ rikkus lülituste ja jõutrafo C2T taaspingestamisega enda kohustusi, mis viisid põlengu intensiivistumiseni. Vahetult pärast jõutrafo C2T pingetuks jäämist tegid nii XxxxAS kui ka XxxxOÜ erinevaid lülitusi, et taastada elektrixxxx läbi alternatiivse jõutrafo C1T, kuid antud lülituste käigus suunas XxxxOÜ tõenäoliselt inimliku eksituse tõttu elektrixxxx uuesti pingetusse ja vigastunud jõutrafosse C2T, mille tagajärjel põleng oluliselt intensiivistus. Pärast esimese plahvatuse toimumist kell 20:05 häirus oluliselt alajaama normaaltalitlus, mida saab pooltevahelist koostööd käsitleva koostöölepingu lisaks oleva protseduuri kohaselt pidada avariiseisundiks ehk sise- või välispõhjustest tingitud sündmuseks, mis põhjustab elektrivarustussüsteemi või selle seadmete normaaltalitluse häire. Hageja vaidleb vastu XxxxOÜ seisukohale, mille kohaselt lasuvad tal avariiseisundi kohustused üksnes siis, kui ta on avariist teadlik. Tegemist on objektiivse seisundiga ja XxxxOÜ rikkus enda avariiseisundist tulenevaid kohustusi, kuna avariiseisundis ei tohtinud XxxxOÜ enam teha lülitusi ilma XxxxAS korralduse või nõusolekuta. Antud nõude eesmärgiks oli võimaldada XxxxAS-l avariid juhtida. Antud
lülitused tegi XxxxOÜ aga ilma XxxxAS korralduse ja nõusolekuta. XxxxOÜ ei tohtinud pärast avariiseisundi tekkimist muuta XxxxAS juhtimisel olevate seadmete seisundit ega talitlust ilma viimase korralduseta. XxxxOÜ rikkus ka avariist sõltumatuid kohustusi. Pooltevahelise koostöölepingu lisa 1 p 2 kohaselt tehakse kõik operatsioonid kummagi poole juhtimisel oleva seadmega normaaltalitlusel seadet juhtiva dispetšeri korraldusel. Kuna vaidlusalune jõutrafo oli hageja juhtimisel, rikkus XxxxOÜ kõnealuste lülitamiste tagajärjel pingetusse jõutrafosse C2T elektrixxxx suunamisega viidatud sätet. XxxxOÜ rikkus ka viidatud koostöölepingu lisa 1 p-st 10 tulenevat kohustust, mille kohaselt tohib normaalselt avatud võrke sulgeda (ka lühiajaliselt) läbi XxxxAS juhtimisel või loal olevate seadmete vaid XxxxAS-i loal. Hageja ei nõustu kostja II vastuväidetega, mille kohaselt ta ei saanud kohustust rikkuda, kuna lülitid olid tema juhtimisel. Kostjal II ei olnud piiramatut õigust teostada enda juhtimisel olevate seadmetega lülitusi. Lisaks märgib hageja, et kostja II vastuväide, justkui ei olnud tal kohustus alluda hageja juhtimisele, kuna varasemalt ei ole hageja avariisid juhtinud, on ebaõige, kuna selliseid olukordasid ei ole olnud, hageja on alati ise avariid juhtinud. Hageja ei nõustu xxxxOÜ seisukohaga, mille kohaselt ta ei vastuta kohustuse rikkumise eest, kuna ei olnud avariist teadlik. Kogu informatsioon avarii toimumise kohta jõudis nii XxxxOÜ-ni kui ka XxxxAS-ni samaaegselt läbi SCADA (alajaama info kogumise ja edastamise süsteem). Seda kinnitab XxxxOÜ poolt esitada SCADA väljavõte. Lisaks kinnitab XxxxOÜ teadlikkust avariist asjaolu, et XxxxAS-i ja XxxxOÜ dispetšerid arutasid pärast avarii toimumist telefoni teel võrgu pingestamist läbi teise jõutrafo. Seda kinnitab ka XxxxOÜ dispetšeri poolt antud tunnistus ja käitumine alajaama tehnikut asja uurima saates. Hageja on seisukohal, et jõutrafo Ct2 taaspingestamise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, kuna mitme tunnistaja sõnul muutus põleng suureks alles pärast teist plahvatust ning mitu eksperti on avaldanud arvamust, et jõutrafo taaspingestamine võis põlengut intensiivistada. Hageja ei nõustu XxxxOÜ väitega, mille kohaselt saab tunnistajate ütlustest järeldada, et teine plahvatus toimus juba enne jõutrafo C2T taaspingestamist. Hageja ei nõustu kostja II väitega, mille kohaselt koostöölepingus sätestatud kohustuste rikkumise eesmärk ei olnud hüvitada kahju, mis selle tagajärjel tekib. Kuna koostööleping sisaldab mh sätteid alajaama ühiseks juhtimiseks kui ka avariide ennetamiseks ja nende ohutuks likvideerimiseks, on selle otseseks eesmärgiks hoida ära kahju, mis võib alajaamas inimestele või selle seadmetele tekkida. Samuti on ebaõige kostja II väide, mille kohaselt ei olnud talle ettenähtav, et koostöölepingu rikkumise korral võib tekkida alajaama seadmete kahju. Koostöölepingu eesmärgiks on juhtida alajaama ning selle juhtimine ilma sellise lepinguta tooks peaaegu kindlasti kaasa kahju tekkimise nii isikutele kui ka asjadele. Vastavalt VÕS § 115 lg 1 nõuab hageja kostjatelt kahju hüvitist. Põlengu tõttu sai Rapla alajaam olulisi kahjustusi, mille likvideerimiseks ja endise olukorra taastamiseks kulus hagejal 822 443,85 eurot, millest hageja arvestab maha 36 751,95 eurot vanametalli müümise eest, seega kandis hageja kahju summas 785 691,9 eurot. Suurim kulu oli hävinud jõutrafo C2T asemel omandatud uus jõutrafo maksumusega 491 075,50 eurot. Tulenevalt VÕS § 132 lg 1 võib hageja nõuda uue jõutrafo maksumuse hüvitamist täies ulatuses, kuna uue ja hävinud jõutrafo väärtuse vahe oli hävimise ajal vähem kui 50 % - hävinud jõutrafo väärtus oli hävimise hetkel 88% uue jõutrafo maksumusest. Hageja on jõudnud sellise väärtuseni lähtudes samasuguse uue trafo hinnast ja selle amortisatsiooniastmest hävimise hetkel. Hageja nõuab kostjatelt viivist kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest. Hageja esitas kostjatele kahjuhüvitise nõude 02.08.2012 ning määras hüvitise tasumise tähtajaks 02.09.2012. Viivisenõude arvestamisel lähtub hageja 02.08.2012 nõutud summast, mis on 11 446,25 euro võrra väiksem käesolevast nõudest. Hageja nõuab XxxxAS-lt sissenõutavaks muutunud viivist vastavalt
töölepingus sätestatud määrale summas 231 521,29 eurot. Hageja nõuab XxxxOÜ-lt sissenõutavaks muutunud viivist vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 summas 117 986,59 ning viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates 09.07.2014 kuni nõude kohase täitmiseni. Kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt viivise tasumise eest summas 117 986,59 eurot (kattuv osa), kuid kostja I XxxxAS vastutab ainuisikuliselt mittekattuva viivise eest summas 113 534,70 eurot ja kostja II XxxxOÜ tulevikus sissenõutavaks muutuvate viiviste eest. Hageja on seisukohal, et kostja I XxxxAS ja kostja II XxxxOÜ vastutavad VÕS § 137 lg 1 kohaselt hageja ees põlengu eest solidaarselt. Kostjad vastutavad erinevatel alustel hagejale tekitatud sama kahju eest, kuna alajaamas tekkis kahju kostja I puuduliku töö tõttu ning kostja II poolt jõutrafo C2T taaspingestamise tõttu. On võimatu tõendada, mil määral kummagi kohustuse rikkumise tagajärjel kahju tekkis ning see ei oma hageja seisukohast tähtsust. Juhul, kui kohtu hinnangul ei vastuta kostjad hageja ees solidaarselt, tuleb kohtul TsMS § 233 lg 1 alusel kindlaks määrata kummagi kostja vastutuse ulatus ja vastavalt sellele mõista välja kahju. Kostja I, XxxxAS vastuväited (tlk80, IIkd)
6.Kostja I vaidleb hagile täies ulatuses vastu ja palub jätta see rahuldamata, menetluskulud hageja kanda.
7.Kostja I leiab, et hageja esitatud väidetesse ning tehtud järeldustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna hageja on üritanud infoküllusega ning hulgaliste viidetega tõenditele tekitada muljet hagi põhjendatusest, kuid neid täpsemalt analüüsides selgub, et hageja viidatud tõendid ei kinnita hageja väiteid. Hageja on rebinud asjatundjate poolt avaldatud lauseid kontekstist välja ning on ekslikult omistanud asjatundjatele seisukohti, mida nad tegelikult ei ole avaldanud. Hageja on jätnud asjatundjatele avaldamata kogu olulise informatsiooni toimunud kohta.
8.Hageja poolt sündmuskoha kiire likvideerimine ning tõendite hävitamine on oluliselt mõjutanud õnnetuse põhjuste väljaselgitamist ning põlenguni viinud sündmuste käigu võimalikult täpset rekonstrueerimist. Hageja teavitas kostjat I 09.07.2011 toimunud põlengust alles 15.07.2011 e-kirja teel. Järgmisel tööpäeval, milleks oli 18.07.2011, oli sündmuspaik juba koristatud. Hageja eiras õnnetusjuhtumi järgselt õnnetuse toimumise ajal kehtinud elektriohutusseaduses sätestatud ega teavitanud õnnetusest Tehnilise Järelevalve Ametit ega kutsunud neid õnnetuse põhjusi välja selgitama. Hageja eirab asjatundjate arvamustes märgitut, kui väidab, et tõendite hävitamine pole mingil määral mõjutanud põlengu asjaolude täpset väljaselgitamist. Isegi juhul, kui sündmuskoht oleks tulnud kiiresti puhastada ohutuse vms ettekäändel, oleks hageja pidanud siiski asitõendeid säilitama või ladustama, et neid oleks olnud hiljem võimalik uurida, sündmuskoha adekvaatselt süstemaatiliselt fikseerima ja koostama kahjustada saanud detailidest täpse ülevaatuse. Seoses uurimiskomisjoni tööga, selgitab kostja I, et koristustöödega alustati juba enne selle kokkukutsumist ning lõpetati enne esialgsete järelduste selgumist. Kostja I ei kuulunud uurimiskomisjoni koosseisu ega osalenud komisjoni töös, sinna kuulusid enamuses hageja esindajad, kes koostasid ka hagejale sobiva arvamuse.
9.Hagejal tuleb tõendada nii töö lepingutingimustele mittevastavuse aluseks olevaid asjaolusid kui ka seda, et need esinesid juba töö tellijale üleandmise hetkel. Samuti peab hageja tõendama kahju tekkimise ning põhjusliku seoses olemasolu rikkumise ning kahju vahel. Sellist tõendamiskoormist toetab selgelt ka Riigikohtu praktika. Hageja on üritanud vabaneda temal lasuvast tõendamiskoormisest, kuna asjas kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik teha tõsikindlaid hageja nõudeid ja seisukohti kinnitavaid järeldusi ning hageja on ise kõik otsesed ja asja seisukohalt vajalikud asitõendid kostja I väidetava rikkumise kohta hävitanud. Kostja I ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt tuleb ainuüksi põlengu toimumise fakti tõttu kostja I rikkumist ja/või vastutust eeldada. Hageja ei ole selgelt ning kostjale I arusaadavalt välja
toonud, millise õigussuhte alusel on nõue esitatud. Hageja esitatud põhjendustest võib üksnes järeldada, et ta on esitanud nõude töövõtulepingu mitte garantiisuhte alusel, kuid üritab viitega garantiisuhtele muuta tõendamiskoormust enda kasuks. Hageja on ekslikult võrdsustanud põlengu töö lepingutingimustele mittevastavuse ehk puudusega. Tulekahju võib tekkida mistahes muul põhjusel ja selleks ei pea esinema lepingutingimustele mittevastavust. Välgulöögi algatatud sündmuste ahela tõttu suurema ohu allika põleng umbes kaks aastat pärast töö hagejale üleandmist iseenesest ei ole rikkumiseks ega viita mingisugusele rikkumisele/puudusele. Ebaõige on hageja väide, justkui garantiiajal ilmnenud puuduste korral tuleb eeldada, et puudus oli olemas juba töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal. Esiteks puuduvad hagejal igal juhul kostja I vastu nõuded garantiisuhte alusel, kuid teiseks on garantiiajal ilmnenud puuduse korral viide juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku hetkel kohta ebaoluline ega oma tähendust. Garantiiajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavus kehtesta mingit eeldust lepingutingimustele mittevastavuse varasema olemasolu kohta.
10.Hageja ei saa kostjalt I nõuda kahju hüvitamist garantiisuhte alusel. Esiteks ei ole tõendatud, et mingisugune lepingutingimustele mittevastavus oleks esinenud garantiiajal. Teiseks lõppes kostja I poolt tööle antud garantiitähtaeg novembris 2011. aastal ning 19.10.2011.a allkirjastatud garantiiaja lõpuülevaatuse akti ei sisalda ühtegi viidet sellele, et kostja I vastutab 09.07.2011.a toimunud õnnetuse tagajärjel toimunud töö hävimise ja kahjustumise eest. Hagejal puuduvad pretensioonid kostja I poolt tehtud töödele ja kõik garantiitööd alajaamas on lõpetatud. Sellega on hageja loobunud kostja I vastu garantiinõuete esitamisest. Kolmandaks ei ole hageja teavitanud kostjat I õigeaegselt, sh garantiiperioodi jooksul. Neljandaks, garantiilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist lepingujärgse täitmise nõudega ja seega ei ole garantiiga hõlmatud need tellija nõuded, mis ei ole otseselt seotud lepingujärgse täitmise nõudega, sh ei saa garantii esemeks olla need kahju hüvitamise nõuded, kus nõude sisuks ei ole kahjunõue täitmisel asemel. 09.07.2011.a toimunud põlengus said kahjustada alajaama osad, mis polnud töövõtulepinguga üleüldse hõlmatud. Muuhulgas ei hõlmanud töövõtuleping ka põlengu tagajärjel hävinenud jõutrafot C2T ega selle osasid ning selles osas pooled ei vaidle. Seega, kuna jõutrafo C2T ei olnud töövõtulepingu osaks ega garantiiga hõlmatud, ei saa rääkida ja uue jõutrafo C2T omandamise, demontaaži, transpordi ega uue jõutrafo paigaldamise ning mistahes muude töövõtulepingu alast väljuvate kulude hüvitamisest garantiisuhte alusel.
11.Kostja I ei ole rikkunud töövõtulepingust tulenevaid mistahes kohustusi. Kostja I ei ole tarninud ega paigaldanud puudustega (mõradega) pingetrafot. Vaidlusalune pingetrafo vastas igati töövõtulepingus tingimustele ning oli tarnitud hageja poolt väljastatud pakkumise kutse dokumentides ning töövõtulepingus kokkulepitud nõuetele. Vastasel juhul ei oleks hageja tööd vastu võtnud või koheselt märganud, et pingetrafol puuduvad nõutavad omadused. Ainuüksi pingetrafo plahvatuse fakt ei tähenda, et kostja I oleks rikkunud töövõtulepingut. Iga täiesti korras seade võib puruneda, kui sellele rakenduvad tingimused, mille jaoks see pole ette nähtud. Ka enamus eksperte on ühel nõul, et niivõrd tugevaks plahvatuseks, mis lennutab pingetrafo tükke 37 meetri kaugusele, oli vaja kahefaasilise lühise xxxx , mis põlengu sündmuste jadas eeldab kahte maaühendust ehk kahe erineva rikkekoha olemasolu. Asjatundjad on välja arvutanud, et teine rikkekoht pidi asuma just hävinenud, vana, hagejale kuuluva jõutrafo C2T peal. Kostjal I on põhjendatud kahtlus, et hageja utiliseeris jõutrafo C2T kiiresti just seetõttu, et see ise oligi vigane ning põhjustas plahvatuse ning tulekahju. Pingetrafo plahvatus ei ole kuidagi seotud pingetrafo väidetava defektsusega. Pingetrafo plahvatuse eelduseks ei ole selle väidetav puudus, vaid pingetrafo isolatsiooni riknemine toimus antud juhul kõrgsageduslike võnkumiste tõttu, mille üheks eriliigiks on ka ferroresonants. Pingetrafo ei pidanudki sellist kõrgsageduslikku stressi taluma. Ka xxxx arvamusest saab järeldada, et pingetrafo riknemine ei võrdu selle puudusega. Kuid üksnes pingetrafo isolatsiooni riknemine kõrgsagedusliku
võnkumise tõttu ei oleks saanud põhjustada pingetrafo niivõrd tugevat plahvatust, see eeldas kindlasti kahte maaühendust, mistõttu pidi jõutrafo C2T olema ise defektne. Kostja I hinnangul on täielikult tõendamata hageja käsitlus justkui pingetrafo plahvatus süütas jõutrafo C2T. Selline väide ei ole asjakohane ning on täielikult tõendamata. Ainus tõsiseltvõetav selgitus, kuidas jõutrafo C2T sai süttida enne taaspingestamist, on defektne jõutrafo C2T läbiviikisolaator, mille tõttu tekkis lühise xxxx, mis jõutrafo C2T süütas. Vastavale asjaolule on juhtinud tähelepanu mitmed asjatundjad. Alusetu on hageja etteheide, et kostja I projekteeris ja ehitas alajaama, mis süttis. Rapla alajaam oli projekteeritud ja ehitatud vastavalt töölepingule, kehtivatele nõuetele/standarditele ning hageja enda kui valdkonnaspetsialisti poolt hankes ettenähtud tingimustele. Hageja ei ole kehtestanud täiendavaid erinõudeid/meetmeid seoses tuleohutusega ning hageja oli projekteerimiseks kehtestanud range asendiplaani, mida kostja I ei tohtinud muuta. Hr Xxxx on märkinud, et: „Isegi kui Hageja on tõesti seisukohal, et ehitustööde käigus tuleb alajaama töökindlus tõsta tasemele, mis lubab seadmetele rakendada mistahes suurusega pingeid, voole ja sagedusi ning vältida terve alajaama katastroofilist süttimist, mida õnneks ei juhtunud, pidanuks selle kohta olema esitatud kindlad nõuded hankedokumentatsioonis. Arvatavasti tuleb selle saavutamiseks muuta ka kogu alajaama konfiguratsiooni. Elektriala inimestele peaks olema teada, et sündmused elektrivõrgus, eriti atmosfäärsetest liigpingetest tingituna, toimuvad teatud tõenäosusega ja esile kutsutud siirdeprotsesside tagajärjed sõltuvad suurest hulgast muutujatest. Seetõttu on 100 %-lise töökindluse saavutamine igaks olukorraks ülimalt raskendatud ja teatud olukordades ei saa täiesti välistada ka pingetrafode plahvatusi“. Lisaks ei ole hageja välja toonud ega tõendanud, et on selline „keskmise kvaliteedi“ nõue, millele ta tugineb ning mis sätestab kõrgsageduslike võngete taluvuse piiri või mõne muu võrgu tekkinud anomaalia taseme ning et kostja I töö sellele nõudele ei vastanud. Eestis kehtib standard „EVS-EN 50130:2007 Avalike elektrivõrkude tunnussuurused“, mis sätestab Eesti Vabariigi elektrivõrkudes kokkulepitud tingimused. Selles on muuhulgas sätestatud, et „pikselöökidest tekkivaid kahjustusi ei saa tehniliselt ega majanduslikult täielikult vältida“. Kostja I peab vajalikuks selgitada, et alajaama kaitseseadmed on valitud, paigaldatud ja testitud vastavalt hageja poolt sätestatud nõuetele, mis esitati hageja poolt dokumendis „041 Scope for relay protection and system automation”. Lisaks on Rapla alajaama üleandmise-vastuvõtmise aktis hageja muuhulgas kinnitanud, et „Kõik seadmed Rapla 110/35/10kV alajaama renoveerimiseks on tarnitud ja lepingus ettenähtud tööd on teostatud. Kõik lepingujärgsed seadmed on paigaldatud ja edukalt testitud. Tellija esindajate komisjon on kinnitanud, et tehnilise kontrolli käigus (aktid 10.06.2009 ja 20.10.2009) avastatud puudused olid alajaama üleandmise lepinguga ettenähtud kuupäevaks likvideeritud ning paigaldatud seadmed on käitamiseks valmis. Renoveeritud Rapla 110kV alajaamale on Rapla Vallavalitsuse korraldusega väljastatud kasutusluba nr 1721“. Seega on tuvastatud pingetrafo vastavus paigaldusnõuetele. Hageja etteheited kostjale I seoses maaühendussignaaliga on alusetud ning hageja poolt viidatud maaühendussignaali olemasolu ei oleks saanud sündmuste käiku muuta. Kostja I töövõtulepingust ei tulenenud kohustust tagada maaühenduse tekkimise täpse asukoha signaali edastamist, vaid liitsignaali C1T ja C2T maaühendusest. Liitsignaalist poleks aga olnud mingit kasu seni, kuni 35kV võrk, mis oli kostja II hallata, on ühendatud. Seni menetleb olukorda kostja II. Samas on Xxxxoma arvamuses põhjendanud, et ka see signaal ei oleks tõenäoliselt hagejani jõudnud, kuna signaali tekkimiseks puudusid tingimused, kuid see ei oma antud põlengu kontekstis sisulist tähtsust, kuna see oleks võinud kaduda juba enne, kui dispetšeril tekkis võimalus seda näha või selle nägemise korral oleks jäänud liiga vähe aega otsuse tegemiseks. Kostja I leiab, et hageja avaldatust saab järeldada, et vaidlusalune põleng tekkis hageja töötaja (dispetšeri) hooletusest. Põlengut ja kahju oleks olnud võimalik ära hoida, kui hageja oleks suvatsenud reageerida peaaegu 2 tundi kestnud ebanormaalsustele elektrivõrgus. Kuivõrd hageja on tunnistanud, et tema töötaja edastas kostja II töötajale väärinformatsiooni, mille tõttu taaspingestati
C2T jõutrafo, mis omakorda viis jõutrafo C2T lõpliku hävimiseni, siis arvestades, et hageja ei reageerinud ka elektrivõrgu põhiparameetri Uab pinge erakordselt suurele kõikumisele 2h jooksul, tuleb asuda seisukohale, et kahju otseseks põhjustajaks on hageja dispetšer oma tegevusetusega ning hoolimatu suhtumisega võrgu põhiparameetritesse.
12.Hageja ei saa töö lepingutingimustele viidates tugineda ka VÕS § 641 lg 2 p-le 2, kuna poolte vahel oli sõlmitus põhjalik ja detailine kokkulepe töö omaduste kohta – töövõtuleping, mis välistab vastutuse viidatud alusel. Isegi, kui sellist kokkulepet ei oleks, ei kuuluks viidatud säte kohaldamisele, kuna kostja I poolt hagejale üle antud töö sobis otstarbeks, milleks hageja seda vajas. Kostja I poolt tehtud töö ei vastaks lepingutingimustele üksnes siis, kui puuduksid omadused, milles oli kokku lepitud. Antud juhul vastas kostja I tehtud töö kõikidele kehtestatud nõuetele ja standarditele, mis võimaldas hageja jaoks lepinguga seotud eesmärgi saavutamist.
13.Kostja I ei vastuta väidetavate rikkumiste eest. Rapla alajaamas 09.07.2011. a toimunud põlengu eest vastutab hageja, kuna talle oli alajaama juhusliku hävinemise ja kahjustumise riisiko üle läinud juba 25.11.2009.a. Kuivõrd hageja tugineb töös väidetavalt esinevatele puudustele, peab hageja vastavalt VÕS § 642 lg 1 ja 640 lg 2 tõendama, et töö ei vastanud lepingutingimustele ning vastav mittevastavus esines juba tööde üleandmisel. Käesoleval juhul hageja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole. Hageja on üksnes märkinud, et antud juhul tuleb eeldada puuduste olemasolu, kuna kostja I andis töödele garantii. Kuid kostja I on juba eelnevalt selgitanud, et hageja seisukohad puuduste eeldamise ning tõendamiskoormise kostjale I kandumise kohta ebaõiged, kuna need ei põhine asjakohasel materiaalõigusel ega kohtupraktikal. Lisaks on hageja kostja I hinnangul segi ajanud selle, et põleng iseenesest ei saa olla lepingutingimuse mittevastavuseks. Kui käesolevas asjas jaatada kostja I vastutust, siis tekiks olukord, kus töövõtulepingust tulenev riskijaotus on poolte vahel ebaõiglaselt ja ebaproportsionaalselt töövõtja kahjuks. Ei saa pidada mõistlikuks, et töövõtja kannab kogu alajaamaga seotud riski ka pärast seda, kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko on tellijale üle läinud ning tellija on suurema ohu allikat juba ca 2 aastat vallanud ja kasutanud. Töövõtja ei ole tellija kindlustusandja, kes peab vastutama kõikide mistahes ebanormaalsete kontrollimatute elektrinähtustest (äike) alguse saanud ning sellele järgnenud elektriliste anomaaliatega (ferroresonants ja kõrgsageduslikud võnked) seotud riskide eest. Kostja ei vastuta ka VÕS § 641 lg 3 kohaselt, kuna järgis hageja kui valdkonna asjatundja kehtestatud nõudeid ja juhiseid. Seda, et kostja I järgis hageja nõudeid ja juhiseid, kinnitab hageja poolt kostjalt I ilma pretensioone esitamata tööde vastuvõtmine ja hilisem garantiiperioodi järgne pretensioonide puudumise kohta protokolli vormistamine. Hageja ei saa VÕS § 644 kohaselt tugineda kostja I väidetavale rikkumisele ka seetõttu, et ei ole töö lepingutingimustele mittevastavusest teatanud kostjale I õiges vormis ega ka õigeaegselt. Hageja teatas kostja I väidetavatest puudustest alles pärast õigust lõpetava tähtaja möödumist. Töövõtulepingu p 6.5 kohaselt oli hageja kohustatud teatama töös avastatud vigadest ja/või puudustest kirjalikult esimesel võimalusel, kusjuures teatamise viimane päev oli garantiitähtaja viimasele päevale järgnev viies tööpäev. Tegemist on poolte vahel kokku lepitud õigust lõpetava tähtajaga. Esmakordne sisuline teade kostja I poolt tehtud töö väidetavatest puudustest seoses õnnetusega on hageja poolt kostjale I saadetud alles 08.02.2012 a ehk 7 kuud pärast õnnetuse toimumist. Töövõtulepingu p-s 6.5 on ette nähtud tahteavalduse tegemine kirjalikult, mistõttu ei saa ka töövõtulepingu p 13.1 kohaselt lugeda lepinguga kooskõlas olevaks hageja paarirealist e-kirja 15.07.2011. aastast. Sellest tulenevalt on ebaõiged hageja väited, et ta teatas puudustest kostjale I juba 6 päeva pärast Rapla alajaama põlengut ning seda saab pidada töövõtulepinguga kooskõlas olevaks teatamiseks.
Kostja vastutus on välistatud ka muudel alustel. Eelkõige seetõttu, et hageja on kostjale I pärast 09.07.2011. a põlengut selgesõnaliselt ning ühemõtteliselt kinnitanud, et tal puuduvad hageja suhtes pretensioonid. Lisaks on kostja I vastutus töövõtulepingu p 10.6 alusel igal juhul välistatud, kuna sellest tuleneb, et pool ei või tugineda kohustuse rikkumisele teise poole poolt ega kasutada sellest tulenevalt ühtki õiguskaitsevahendit, kui kohustuse rikkumise põhjustas tema enda tegu. Kostja I hinnangul on tegemist VÕS § 101 lg-s 3 märgitud hea usu põhimõtte sätestamisega töövõtulepingus, mis konkretiseerib hea usu põhimõtet õiguskaitsevahendite kasutamisel. Kuna hageja poolt kostjale l tehtud etteheited on otseselt tingitud hageja enda käitumisest, ei vastuta kostja I mitte ühegi rikkumise eest ka töövõtulepingu p 10.6 alusel.
14.Kostja I poolsete väidetavate töövõtulepingu rikkumiste ning hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Isegi, kui kostjale I midagi ette heita, mida kostja I küll eitab, siis isegi, kui need väidetavad rikkumised mõttes eemaldada, on selge, et jõutrafo C2T oleks võinud siiski süttida tingituna mh äikesest, ferroresonantsist ja/või muudest kõrgsageduslikest võnkumistest. C2T süttimiseks ning seeläbi kahju tekkimiseks ei pea esinema Töövõtulepingu rikkumist kostja I poolt. Lisaks eelnevale, isegi kui mõttes kas asendada kostja I poolt väidetavad tegemata jätmised, siis ka sellisel juhul võinuks süttida C2T ning hagejale oleks ikkagi tekkinud kahju. Lisaks eeltoodule välistavad kostja I vastutuse ka hageja enda väited, kuna hageja on hagiavalduses välja toonud, et kostja II taaspingestas C2T jõutrafo, tekitades tulekahju katastroofilise suurenemise. Kostjale I jääb arusaamatuks, kuidas saab kostja II dispetšeri käitumise tagajärgede eest vastutada kostja I.
15.Kostja I on seisukohal, et hageja esitatud ulatuses ei kuulu kahju mingil juhul hüvitamisele, kuna vastasel juhul toimuks kahju hüvitamise kaudu hageja rikastumine. Põhjendamatu on hageja nõue osas, milles hageja nõuab kostjalt I uue jõutrafo maksumuse hüvitamist summas 491 075,50 eurot. Hageja enda koostatud ja esitatud dokumendist nähtub, et C2T jõutrafo TDTN-25000/110 tehase numbriga 18902 jääkväärtus 30.06.2011.a, s.o loetud päevad enne põlengut, oli hageja hinnangul kõigest 20 535,18 eurot ning jõutrafo oleks täielikult amortiseerunud hageja enda andmete ja arvestuse kohaselt 21 kuu jooksul. Kui kostja I peaks hagejale tekkinud kahju eest vastutama, tuleb kahjuhüvitis vähendada VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 140 alusel nullini. Kostja I on seisukohal, et hagejast tulenevad asjaolud on kahju tekkimisel ning selle suurenemisel omanud olulist tähendust. On äärmiselt ebaõiglane, kui Rapla alajaama kui suurema ohu allikale iseloomuliku riskiga tõttu tekkinud või sellega otseselt seotud kahju peaks hüvitama kostja I ning hageja kui suurema ohu allika valdaja ei peaks ei mingisugust riski kandma.
16.Hageja nõue kostja I vastu kahju hüvitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Nii õiguskirjanduse kui ka kohtupraktika kohaselt peetakse hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks mh ka vastuolulist käitumist. Kostja I on eelnevalt kirjeldanud hageja vastuolulist käitumist seoses mh varasema kinnitusega, et tal puuduvad kostja I suhtes pretensioonid, kuid mõne kuu möödudes esitas kostja I vastu nõude. Kostja I palub kohtul tuginedes ka VÕS § 6 lg 2 alusel jätta hagi rahuldamata.
17.Kostja I palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kui kohus leiab, et hageja nõudel on alust, palub kostja I kohtul vähendada kahju hüvitise suurust ja tulenevalt VÕS § 162 lgst 1 viivisenõude suurust. Kostja II, XxxxOÜ vastuväited (tlk 1, IIkd)
18.Kostja II vaidleb hagile täies ulatuses vastu ja palub jätta see rahuldamata, menetluskulud hageja kanda.
19.Hageja kahju hüvitamise nõude aluseks peab vastavalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemale praktikale olema täidetud järgmised eeldused: a. võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); b. võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; c. võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); d. kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); e. kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); f. rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja II ei ole hageja ja kostja II vahel sõlmitud koostöölepingut rikkunud. Rapla alajaamas toimunud sündmus on üks paljudest analoogsetest sündmustest hageja ja kostja II koostöös ning sündmuse alguses vahetatud/hageja poolt edastatud info põhjal ei erinenud kuidagi teistest analoogsetest sündmustest, mil vajalikud lülimised klientidele võrguühenduse taastamiseks teeb kostja II. Vaidlusalusele sündmusele järgnevatel olukordadel, kui katkestus on toimunud hagejale kuuluvas alajaamas, ei ole hageja kordagi juhtimist üle võtnud sõltumata katkestusega hõlmatud klientide arvust ja katkestuse muudest asjaoludest. Kostja II on seisukohal, et kuivõrd kostja II ei ole pooltevahelist lepingut rikkunud, siis ei esine tema vastutust lepingu rikkumise eest. Hagejale ei ole tekkinud kahju. Üks osa hageja poolt esitatud nõudest seisneb tulekahju tagajärjel hävinud jõutrafo hüvitises. Konkurentsiameti poolt antud info alusel on nii hävinud kui uus jõutrafo vastavalt hävinud trafoamortisatsiooniperioodile arvatud võrgutasudesse, mis tähendab, et nimetatu on hüvitatud ja kuulunuks hüvitamisele sõltumata kõnealuse jõutrafo hävimisest. Täpsemalt selgitades võttis hageja vana jõutrafo C2T töösse 31.05.1999, mistõttu on tegemist enne 2003. majandusaasta algust soetatud põhivaraga. Konkurentsiamet on oma aruandes „XxxxAS-i investeeringute mõjust ettevõtte võrgutasudele“ muuhulgas selgitanud, et on rakendatud printsiipi, kus enne 2003. aastat soetatud põhivara amortiseeritakse kiirendatud kuluminormiga 6,25% ehk 16 aasta jooksul aastaks 2019 ning edaspidine põhivarade arvestus toimub nn puhtalt lehelt. Aastaks 2019 on vana põhivara amortiseerunud, XxxxAS-i võrguteenuse tarbijad on selle ettevõtte võrgutasude kaudu ettevõttele suures osas kinni maksnud ja nn vana põhivara jääkmaksumuse ja kapitalikulu suurus muutub nulliks. Kostja II hinnangul on hageja hävinud jõutrafo asendamise kulud valdavalt võrgutasude kaudu juba kätte saanud ja osaliselt laekuvad need kuni 2019 kehtivatest võrgutasudest. Teine osa hageja kahjunõudest tuleneb 25.11.2009 rekonstrueeritud alajaama taastamisest pärast vaidlusalust põlengut. Kostja II hinnangul on alajaama taastamise kulud tehtud hageja investeeringute eelarvest, mille katteallikaks on samuti praegu ja pärast 2019. aastat kehtivad võrgutasud. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja II, et käesolevas tsiviilasjas esitatud nõude rahuldamise läbi leiaks aset hageja alusetu rikastumine, sest kahju hüvitamise kohustust pole olemas kuivõrd jõutrafo C2T asendamisega ja alajaama taastamisega seotud kulud on hageja juba saanud või saab läbi võrgutasude. Kahju ei ole hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Hageja on esitanud kostja II vastu kahju hüvitamise nõude poolte vahel sõlmitud koostöölepingu rikkumisest tulenevalt. Tegemist on elektrituruseaduse § 40 lg-s 5 sätestatud lepinguga, mille kohaselt on süsteemihalduril (hageja) õigus oma kohustuste täitmiseks seada süsteemi kasutamisele põhjendatud tehnilisi piiranguid ning tal on õigus tootjatelt ja võrguettevõtjatelt (kostja II) nõuda, et need sõlmiksid süsteemi tehnilise koostöö ja varustuskindluse tagamiseks koostöölepingu mõistlikel ja võrdse kohtlemise põhimõtet arvestavatel tingimustel. Poolte vahel sõlmitud lepinguga määratakse mh
kindlaks elektrivõrgu varustuskindluse tagamiseks poolte tehniline koostöö, s.h. poolte õigused ja kohustused elektrivõrgu juhtimisel, elektripaigaldiste käitamisel, juhtimiskäskluste ja signaalide edastamisel ning põhivõrguettevõtja (hageja) ja jaotusvõrguettevõtja (kostja II) elektrivõrgu skeemides ja seadmete koosseisus tehtavate muudatuste teavitamisel ja kooskõlastamisel. Sellest nähtub, et nimetatud koostöölepingu eesmärgiks on leppida kokku poolte tegevused süsteemi juhtimise raames, mitte aga maandada poolte majandustegevusest tulenev loomulik suurema ohu allika valdaja risk mistahes tegevuse puhuks ning kohustada poolt (kostja II) ilma tegevuse eest tasu saamata kandma vastutust võimaliku piiramatu kahju eest. Nimetatu viiks selgelt tasakaalust välja lepingujärgsed poolte õigused ja kohustused. Hageja peab kahju hüvitamist nõudes eelduslikult tõendama, et tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav. Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. Lepingulise kohustuse rikkumise korral piiratakse rikkuja vastutust VÕS § 127 lg 2 alusel sel teel, et hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks, ning VÕS § 127 lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. Järelikult võib lepingu rikkumine teatud juhtudel olla kahju põhjuseks, kuid see ei anna alust rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui kahju tekkimine oli ka võlausaldajale endale ootamatu, siis tavaliselt sellist kahju võlgniku jaoks ettenähtavaks pidada ei saa, välja arvatud juhul, kui võlgnik oli antud olukorras keskmisest paremini sellise valdkonna kohta informeeritud. Kostja II on seisukohal, et ei saanud ega pidanudki ette nägema hagis kirjeldatud asjaoludel kahju tekkimist. Kostja II tegevuse ja saabunud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Juhul kui kostja II väidetav lepingurikkumine on tuvastatav, tuleb lisaks tuvastada, kas hagejale oleks tekkinud kahju ka siis, kui kostja II ei oleks talle süüks pandud lülitusi teinud. Esiteks puudunuks kostja II-l vajadus lülitusi teostada kui alajaamas poleks eelnevalt tekkinud olukorda, mis põhjustas katkestuse ja hiljem tulekahju, ehk siis kostja II poolt poleks lülitusi tehtud. Teiseks, kui lülitusi oleks olnud vaja teha, poleks need kindlasti olnud seostatavad ei tulekahju ega selle suurenemisega olukorras, kus alajaamas poleks eelnevalt põlengut olnud. Seega poleks hagis väidetud tagajärg iseseisvalt vaid kostja II tegevuse tõttu saabunud. Kolmandaks on kohtumenetluses esitatud tõenditega tõendamist leidnud, et alajaamas puhkenud tulekahju oli kostja II poolt tehtud lülituste tegemise hetkeks saavutanud ulatuse, mille tagajärjel oleks alajaam ja selle seadmed pöördumatult kahjustatud sõltumata kostja II tegevusest. Seega puudub põhjuslik seos kostja II tegevuse ja saabunud kahju vahel.
20.Hageja kui suurema ohu allika valitseja VÕS § 1058 järgi kannab ise oma tegevusest tulenevat riskivastutust. Kuivõrd sündmuste ahel sai alguse välgulöögist, mis on vääramatu jõud ning põleng tekkis ning laienes tulenevalt alajaama kui sellise spetsiifilisest ohtlikust olemusest, mis on suurema ohu allikale iseloomulik risk, siis nendest asjaolust põhjustatud ebasoodsa tagajärje riski kannab nii suurema ohu allika valdajana kui vastavas valdkonnas majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna hageja. Seega, juhul kui leida, et kostjad vastutavad tekkinud kahju eest mingis osas, on vääramatu, et olulises määras jääb tekkinud kahju siiski eeskätt hageja enda kanda.
21.Hageja kahjunõude suurus ei ole põhjendatud. Hageja nõuab muuhulgas uue samaväärse jõutrafo maksumuse hüvitamist, mis aga tulenevalt hävinud jõutrafo C2T vanusest ja amortisatsiooniastmest on selgelt põhjendamatu. Kohtumenetluses kogutud tõendite kohaselt on hävinud jõutrafo jääkväärtus 20 535,18 eurot, missugune summa on ka ainus põhjendatud jõutrafo hävimise tõttu tekkinud kahju suurus. Hageja kahjunõude suurus kuulub oluliselt vähendamisele
VÕS § 139 kohaselt põhjusel, et kahju on tekkinud tulenevalt asjaoludest ja ohu tagajärjel, mille eest hageja ise vastutab, ning põhjusel, et hageja jättis kostja II tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suure kahju tekkimise ohule. Hageja dispetšer nägi põhivõrgu infopilti kajastavalt SCADA-lt, et 20:05:31 lülitus jõutrafo C2T diferentsiaalkaitsest välja. Seda nähes oleks ta pidanud koostöölepingu ning Juhtimise Protseduuri kohaselt otsekohe informeerima jõutrafo diferentsiaalkaitse väljalülitumisest kostja II dispetšerit ning tegema talle selgeks, et kuivõrd tegemist oli jõutrafo avariiga, juhib nii hageja kui ka kostja II seadmete lülituste tegemist hageja. Hageja oleks pidanud asuma avarii likvideerimist juhtima, kuid ta ei teinud seda. Selle asemel andis kostja II dispetšerile vale informatsiooni jõutrafo RLA rakendumise kohta, samuti andis oma käitumisega märku, et lülitusi võib teha lähtuvalt normaaltalitluse olukorrast.
22.Hagejal oli võimalus kahju tekkimist vältida. Tunnistaja Xxxxon andnud istungil ütluseid selle kohta, et kaitsereleed, mis oleksid saanud fikseerida soovitud pingeväärtuseid, ei reageerinud, kuna neil puudus alus salvestuse algatamiseks. Xxxxon selgitanud, et kostja II oleks saanud maaühenduse olemasolu kontrollida lühematel lõikudel, kui hageja oleks tellinud teistsuguse signaali. Ühtlasi oli hagejal võimalus määrata alajaama seadmete paigutus, muuhulgas pingetrafo ja jõutrafo omavaheline paiknemine, et võimaliku plahvatuse korral ei saaks viga teised olulised alajaama seadmed, millede vigastused võiksid võimalikku kahju ulatust laiendada. Käesoleval juhul tulenes 35kV pingetrafode asukoht jõutrafo C2T suhtes otseselt hageja hankedokumentatsiooni dokumendist ja nõudest, milles sätestatakse XxxxAS-i ja XxxxOÜ vaheline teeninduspiir ning XxxxAS-ile kuuluvate seadmete maht ja paigutus.
23.Kostja II on seisukohal, et esitatud nõuet ei saa kostjatele süüks pandud tegevustest ning väidetavalt nende tagajärjel saabunud kahju olemusest solidaarvastutusel põhinevaks nõudeks pidada. Kuivõrd hageja ei ole vastutuse määra ning sellest tulenevat hüvitamisele kuuluva kahju suurust nimetanud, ei saa hagi rahuldada.
24.Hageja poolt esitatud viivisenõue on alusetu. Tulenevalt tekkinud kahju suuruse olulisest vähenemisest saab ka hageja viivisenõue tugineda vaid hüvitamisele kuuluva kahju tegelikule suurusele. Kostja II leiab, et juhul kui kohus kahjuhüvitise ning viivise siiski kostjatelt välja mõistab, tuleks vähendada tasumisele kuuluva viivise kogusuurust, kuna hageja tegevust nõude sissenõudmisel (mh kohtumenetluse algatamine vahetult enne aegumistähtaja saabumist ja huvi puudus kompromissiläbirääkimiste vastu) ei saa pidada heauskseks. Kohtu põhjendused
25.Kohus, kuulanud üle tunnistajad, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
26.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus määras asja menetlemise poolte nõusolekul TsMS § 403 alusel 06.09.2016 korraldaval istungil kirjalikku menetlusse (tlk 20-21, VI kd). 17.04.2017 kohtumäärusega jättis kohus hageja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata ja määras pooltele tähtaja soovi korral
esitada asjatundja arvamus dokumentaalse tõendina. Hageja esitas kohtule 17.05.2017 Xxxxarvamuse (tlk 154, VI kd) täiendavalt varasemalt kogutud tõenditele.
27.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastab, kas võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kas võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; kas võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Poolte vahel puudub vaidlus, et -09.07.2011 toimus XxxxAS-i Rapla elektrijaamas tulekahju; -Tulekahju tagajärjel hävinesid hagejale kuuluvad trafo C2T jt alajaama seadmed; -XxxxAS ja XxxxAS vahel oli 02.10.2007 sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt XxxxAS kohustus teostama Rapla alajaama renoveerimistöid. -XxxxAS ja XxxxOÜ vahel oli koostööleping. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse hagiavalduses hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, hagi on esitatud VÕS § 115 lg 1 alusel, põhjendusel, et rikutud on lepingulisi kohustusi, mistõttu tulekahju eest vastutavad solidaarselt alajaama ehitaja XxxxAS ja alajaama kaasoperaator XxxxOÜ. Hagi asjaolude kohaselt on kahju sellises suures ulatuses tekkinud, sest XxxxAS rikkus poolte vahelist töövõtulepingut ning tulekahju intensiivistus ja kahju suurenes ka seeläbi, et XxxxOÜ rikkus poolte vahelist koostöölepingut. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kelle süü tõttu tekkis 09.07.2011 alajaama tulekahju ja selle tagajärjel hagejale kahju. VÕS § 137 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut vastutavad samal või erineval alusel kolmandale isikule tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. TsÜS § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Korraldaval istungil selgitas kohus välja vaidluseseme ja tegi pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, sh kuulata üle tunnistajaid, kahjujuhtumi, selle järgsete toimingute ja muude vajalike asjaolude väljaselgitamiseks.
28.VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagi faktiliste asjaolude (TsMS § 363 lg 1 p 2) kohaselt sai 2011. aasta juulis Rapla alajaamas tekkinud tulekahju tagajärjel alajaam tugevaid kahjustusi. Kohus saab lähtuda hagi põhjendatuse hindamisel TsMS § 439 kohaselt eeltoodud asjaoludest. Kahju hüvitamise eesmärk ja ulatus on sätestatud VÕS §-s 127. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tegemist on varalise kahjuga, mida reguleerib VÕS § 132. Hageja nõuab kostjalt otsese varalise kahju hüvitamist, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub lg 2 kohaselt hüvitamisele hävinenud asja väärtus. VÕS § 132 lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise.
29.Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 punktist 27 tulenevalt, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
30.TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse, hinnatakse seda arvamust TsMS § 293 lg 2 kohaselt dokumentaalse tõendina. Pooled on kohtule esitanud mitmeid asjatundjate hinnanguid sündmuse kohta, mis on käsitletavad dokumentaalse tõendina.
31.Hageja ja XxxxOÜ vahel oli sõlmitud 21.03.2007 töövõtuleping nr PV-PRO-078-24 (tlk 20, Ikd), lepingu objektiks oli Rapla 110 kV alajaama renoveerimine, materjalide, konstruktsioonide, seadmete hankimine, monteerimine, seadistamine ja töösse viimine. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et XxxxAS tarnis ja paigaldas puudustega pingetrafo, projekteeris ja ehitas alajaama, mis süttis ning jättis välja ehitamata ja seadistamata maaühendussignaali, mis oleks võimaldanud põlengu põhjustanud rikke enne põlengut tuvastada. Hageja ei ole tõendanud töö lepingutingimustele mittevastavust ega kahju tekkimise ning põhjusliku seoses olemasolu väidetava rikkumise ning tekkinud kahju vahel. Rapla 110 kV alajaama renoveerimise üleandmise aktist 25.11.2009 nähtuvalt kõik lepingujärgsed seadmed testiti ja alajaamale väljastati kasutusluba (tlk 35, Ikd). Hageja ja XxxxAS kirjutasid üleandmise aktile alla 25.11.2009 ning alajaama põleng toimus 09.07.2011, seega toimus põleng küll garantiiajal. Hageja poolt 23.05.2012 allkirjastatud garantiitööde üleandmise ja vastuvõtmise lõppaktist ilmneb (tlk 88,89 IIkd), et hagejal puuduvad pretensioonid kostja I poolt tehtud töödele ja kõik garantiitööd alajaamas on lõpetatud. Seega ainuüksi viitega garantiiajale ei ole alust teha järeldust, et kostja XxxxAS oleks olulise lepingurikkumisega hagejale kahju tekitanud. Seadme mittevastavust ei kinnita ükski tõend. Põlengu, kui sündmuse kohta koostati XxxxOÜ liikmete poolte 27.07.2011 tehniline akt (tlk 41, Ikd). Nimetatud aktist ilmneb, et põlenguni viinud sündmused said alguse äikesest, mis liikus mööda kõrgepingeliini alajaama ning tehti ettepanek käsitleda jaotuseadme vigastust kui garantiijuhtumit kambri isolatsiooni defekti tõttu. Kostjad on hagejale etteheitnud, et viimane teavitas kostjat I 09.07.2011 toimunud põlengust 15.07.2011 e-kirja teel, neil puudus võimalus sündmuskohaga tutvuda, sest järgmisel tööpäeval, milleks oli 18.07.2011, oli sündmuspaik juba koristatud. XxxxAS uurimiskomisjoni aktiga 04.08.2011 kaasati jõutrafo C2T vigastumise põhjuste uurimisele Xxxxja XxxxEE jaotusvõrk OÜ poolt ja XxxxAS poolt Xxxx(tlk 49, Ikd), kes jäid aga eriarvamusele.
32.Kostja seisukohta, et jõutrafo C2T ei olnud töövõtulepingu osaks ega garantiiga hõlmatud, mistõttu ei saa rääkida uue jõutrafo C2T omandamise, demontaaži, transpordi ja uue jõutrafo paigaldamise ning mistahes muude töövõtulepingu alast väljuvate kulude hüvitamisest garantiisuhte alusel, ei ole hageja vaidlustanud. Töövõtulepingus oli kokku lepitud lepingu objekti osas, kostja kohustuseks oli Rapla 110 kV alajaama renoveerimine, materjalide, konstruktsioonide, seadmete hankimine, monteerimine, seadistamine ja töösse viimine. Hageja peab kostja lepingu rikkumiseks mh tegevust, et XxxxAS tarnis ja paigaldas puudusega pingetrafo. Pingetrafode tootja RITZ Instrument Transformers GmbH analüüsis (03.02.2014, tlk 23-64, IIIkd) märgitakse, et pingetrafo on tarnitud nõuetekohases seisundis. Kostja on viidanud, et Rapla alajaama puhul oli tegemist trafodega, mis sisaldasid vähem kui 100 l süttivat vedelikku ning täiendavaid erimeetmeid vajalik rakendada ei olnud (hankedokument 011VT 238 p 3, tlk 90, IIIkd). Xxxxon kohtu arvates põhjendatult leidnud, et isolatsioonirikked on vältimatud ja asjaolude kokkusattumisel on alati võimalus plahvatuseks, kostja alajaama ehitajana ei pea tegema kõikvõimalikke võnkumiste võimalikkuse hindamiseks arvutusi, see peaks olema eraldi ülesanne, mis on kajastatud hinnas (tlk 83, IIIkd). Kohus nõustub ka E. Kuke järeldusega, et kuivõrd pingetrafo on töös olnud mitu aastat,
on tõenäolisem isolatsiooni rikke tekkimine tulenevalt välistest teguritest kui defektist, samuti on õige viide sellele, et pragude ajalise tekke uurimiseks ei piisa fotomaterjalist (tlk 56, IVkd). Sama on leidnud oma arvamuses Xxxx (tlk 73, IVkd). Seega on tõendamata puudustega pingetrafo paigaldamine ning hageja väide, nagu ainuüksi juhtum, et alajaam põles maha, oleks lepingu rikkumine, ainetu.
33.Seoses põlenguga on erinevad asjatundjad läbi viinud mitmed uuringud ja andnud oma hinnangud, kuid kohus leiab, et õnnetuse põhjuste osas ei ole selgelt esile toodud üheselt kellegi tegevust/tegevusetust kahju tekkimisel. Kohtu hinnangul on asjatundjate arvamustest üheselt võimalik järeldada, et rike alajaamas sai alguse äikesetormist ca 15.20 paiku. Põlengu põhjuste osas on arvamused pigem oletuslikud ja seotud võimatusega seda kindlaks teha. Xxxxarvamuse ja STRI hinnangu (tlk 54, IVkd) kohaselt on fotode järgi võimatu välja selgitada, mitu pingetrafot plahvatas, tükke ei ole võimalik kokku koguda, sest põlengukoht on likvideeritud. Xxxxja xxx (tlk 54, Ikd), aktis viidatakse asjaolule, et palju olulisi tõendeid on puudu, põlenud jõutrafo tulemused, jms. STRI hinnangu (tlk 58, Ikd, tõlge tlk187, Ikd) kohaselt sai dielektriline läbilöök pingetrafos toimuda ainult seetõttu, et isolatasioon oli juba enne kahjustatud. Pingetrafode tootja RITZ Instrument Transformers GmbH analüüs (03.02.2014, tlk 23-64, IIIkd) märgitakse, et xxxx ei ole olnud võimalik kahjujuhtumi algpõhjust kindlaks teha, kohapealset ülevaatust ei olnud võimalik läbi viia. Analüüsis on olulise riskina esile toodud ferroresonants (tlk 60, IIIkd). xxxx arvamus (tlk 65-68, IIIkd) kahjujuhtumi kohta on koostatud 30.10.2014, hinnanguna STRI aruandele R14-1029 ning RITZ analüüsile. Hinnangus märkis asjatundja, et palju argumente, mis on toodud Tallinna Tehnikaülikooli 08.11.2011 ja RITZ Instrument Transformers GmbH analüüsis, ei ole arvesse võetud. Xxxxon läbi viinud trafo C2T põlengu analüüsi, mis on koostatud 25.10.2015 arvamusena (tlk 69, IIIkd) ja eraldi arvamus jõutrafo hävinemise kohta (tlk 52, IVkd). Hageja hinnangul projekteeris ja ehitas kostja alajaama, mis süttis ja jättis välja ehitamata ja seadistamata maaühendussignaali, mis oleks võimaldanud põlengu põhjustanud rikke enne põlengut tuvastada. Hageja seisukohta ei toeta E. Kuke arvamuses toodud seisukoht, et xxxx 35kV maaühendussignaali olemasolu ei oleks saanud sündmuste käiku muuta, sest on tõendeid, et signaali tekkimiseks puudusid tingimused, sest maaühendust ei olnudki. Isegi juhul, kui signaal oleks saanud tekkida, on võimalik, et signaal oleks kadunud enne, kui dispetšeril tekkis võimalus seda näha või kui ta seda nägi. Jäi liiga vähe aega signaali alusel otsuse tegemiseks. Eksperdi hinnangul maaühendussignaali iseeneslik kadumine on tavaline nähtus (tlk 83, IIIkd, tlk 59, IVkd)). Xxxxon oma arvamuses põhistanud, miks maaühenduse signaal vaidlusaluse põlengu kontekstis sisulist tähtsust ei oma, seda ka kohtuistungil ütluste andmise käigus selgitanud (tlk 27, Vkd). Seega ei ole kohtu hinnangul hageja sellekohane väide maaühendussignaali osas põlengu ärahoidmisel tõendamist leidnud. Kohtuistungil andis Xxxxka tunnistajana ütlusi, jäädes oma arvamuse juurde (tlk 19, Vkd), Xxxx oma arvamuses on keskendunud (tlk 70, IVkd) trafo põlengu algfaasi sündmustele, pidades võimalikuks, et pingetrafo plahvatuse ja jõutrafo C2T süttimise, esmase trafoõli laigu põlemise väikese leegiga, põhjustajaks oli kahefaasiline lühis diferentsiaalkaitse tsoonis, teise rikkekohana jõutrafo peal. Xxxx andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi (tlk 29, Vkd), jäädes esitatud arvamuse juurde. Kohus märgib, et spetsialisti arvamused, kus hinnatakse teise asjatundja järeldusi ja ei sisalda iseseisvat uuringut ning lähteandmeid, ei saa arvestada asjatundja hinnanguna. Hageja on esitanud Carl Ejnar Sölver kommentaarid eksperthinnangutele (Ritz, TU Dresden, Xxxxarvamus) seoses pingetrafo rikkega aruandena R15-1163 (tlk 168, IIIkd), mis ei sisalda iseseisvat analüüsi ega järeldusi.
34.Hageja ja XxxxOÜ vahel 30.04.2009 sõlmitud koostöölepingu (tlk 18, IIkd) ja Juhtimise Protseduuri reeglitega määratleti poolte tehniline koostöö elektrivõrgu varustuskindlustuse tagamiseks. Lepingu p 3.2.5 ja 3.4.7 kohustusid pooled esimesel võimalusel informeerima avariitalituse või häiringu tekkimisest. Hageja väitel tekitas XxxxOÜ talle kahju tegevusega, kui rikkus lülituste ja jõutrafo C2T taaspingestamisega enda kohustusi, mis viisid põlengu intensiivistumiseni. Vahetult pärast jõutrafo C2T pingetuks jäämist tegid nii XxxxAS kui ka
XxxxOÜ erinevaid lülitusi, et taastada elektrixxxx läbi alternatiivse jõutrafo C1T, kuid antud lülituste käigus suunas XxxxOÜ elektrixxxx uuesti pingetusse ja vigastunud jõutrafosse C2T, mille tagajärjel põleng oluliselt intensiivistus. Kohus nõustub XxxxOÜ väitega, mille kohaselt lasuvad tal avariiseisundi kohustused üksnes siis, kui ta on avariist teadlik. Hageja väitel, XxxxOÜ rikkus kõnealuste lülitamiste tagajärjel pingetusse jõutrafosse C2T elektrixxxx suunamisega koostöölepingu viidatud sätet. XxxxOÜ rikkus viidatud koostöölepingu lisa 1 p-st 10 tulenevat kohustust, mille kohaselt tohib normaalselt avatud võrke sulgeda (ka lühiajaliselt) läbi XxxxAS juhtimisel või loal olevate seadmete vaid XxxxAS-i loal.
35.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et trafo sisse lülitus toimus (tlk 79 pöördel, IVkd), kostja on esile toonud, et seda ei oleks toimunud, kui kostjal oleks hageja tegevuse kohta olnud informatsioon. Samas kahju oleks tekkinud vaatamata sellele, sest alajaam juba põles. XxxxAS uurimiskomisjoni aktist 04.08.2011 (p 5.2.1,tlk 51, Ikd) nähtuvalt ei olnud dispetšerite suuline infovahetus piisav, ekspert Xxxxon oma arvamusel leidnud, et hageja dispetšer ei reageerinud pikaajalistele, (üks tund ja 50 minutit) pingete väga suurele hüppamisele, kui pinge on üks olulisemaid parameetreid (tlk 83, IIIkd). Asja materjalide kohaselt XxxxAS dispetšer Xxxxnägi põhivõrgu infopilti kajastavalt SCADA (PEV-SCADA), et jõutrafo lülitus diferentsiaalkaitsest välja. Samuti kinnitas ekspert Xxxx(tlk 20, Vkd), et XxxxAS dispetšeril oli Scada andmetest võimalik näha elektrivõrgus toimuvaid ebanormaalseid sündmusi. Sama kinnitas ka Xxxx, kelle ütluste kohaselt pidanuks hageja dispetšer pingete nö hüplemisele reageerima (tlk 29, Vkd). Seega on tõendatud, et kostjal puudus teave ning käsitles lülituse tegemisel olukorda normaaltalitlusena. Teiseks leiab kohus, et tunnistajate Xxxx, Xxxx, Xxxxja Xxxxütlustega on ümberlükatud hageja väide, et XxxxOÜ töötaja poolt tehtud sisse lülitus suurendas kahju. Tunnistajate Xxxx ja Xxxx ütlustega on tõendatud, et juba enne lülitust olid jõutrafol leegid, põlev õli purskas ja voolas mööda trafot alla, mistõttu tuli oli intensiivne.
36.Hageja seisukohta, et jõutrafo C2T taaspingestamise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest muutus põleng suureks alles pärast teist plahvatust ja jõutrafo taaspingestamine võis põlengut intensiivistada, ei kinnita tõendid. Tunnistaja Xxxx(tlk 13, Vkd) sõnul oli kaks plahvatust, teine oli särtsaka moodi, mis andis tulele hoogu juurde. Xxxxoli esimene, kes sündmuskohale jõudis (tlk 16, Vkd), püüdis XxxxAS dispetšerit kätte saada, plahvatust ei kuulnud, oli lühisele iseloomulik särtsakas. Hageja on esitanud Xxxxarvamuse, millega (tlk 157, VI kd) soovib kinnitada oma väidet, et jõutrafot C2T vigastanud pingetrafo võis lõhkeda seetõttu, et see oli puudusega ning kostja taaspingestas kell 20.10 ebaõigesti jõutrafo ning kostja taaspingestamise tõttu tekkis põleng. Nimetatud arvamuses on ebatäpsusi, kuivõrd põlengust teavitati Häirekeskusele 09.06. kell 20.06 ning otseste teavitajate xxxx ja xxxx ütluste kohaselt alajaam teavitamise hetkel juba põles, nähes lahtist leeki. Seega ei kinnita eelnimetatud tõendid hageja väiteid. VÕS § 127 lg 1 alusel kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Lepingulise kohustuse rikkumise korral piiratakse rikkuja vastutust VÕS § 127 lg 2 alusel sel teel, et hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks, ning VÕS § 127 lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tõendamist ei leidnud, et alajaamas puhkenud tulekahju oli kostja II poolt tehtud lülituste tegemise hetkeks saavutanud ulatuse, mille tagajärjel oleks alajaam ja selle seadmed pöördumatult kahjustatud sõltumata kostja II tegevusest. VÕS § 139 kohaselt põhjusel, et kahju on tekkinud tulenevalt asjaoludest ja ohu tagajärjel, mille eest hageja ise vastutab, ning põhjusel, et hageja jättis
kostja II tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suure kahju tekkimise ohule. Tõendatud on, et hageja dispetšer nägi põhivõrgu infopilti kajastavalt SCADA-lt, et 20:05:31 lülitus jõutrafo C2T diferentsiaalkaitsest välja. Seega on põhjendatud kostja seisukoht, et seda nähes oleks ta pidanud koostöölepingu ning Juhtimise Protseduuri kohaselt otsekohe informeerima jõutrafo diferentsiaalkaitse väljalülitumisest kostja II dispetšerit. Tõendatud ei ole kahju oluline suurenemise selle tegevuse tagajärjel. VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Eeltoodud sätete alusel hagi rahuldamise eelduseks on see, et kostja on kohustust rikkunud, hagejal tekkinud kahju, mille suurus on kindlaks määratud ja kostja käitumises ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Eeltoodud eelduste tõendamiskoormis lasub hagejal, mis asja sisulise arutamise käigus tõendamist ei leidnud ja hagi kostjate vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamisele ei kuulu.
37.VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise nõude väljamõistmiseks puudub alus, kuivõrd kahju väljamõistmiseks vajalikud eeldused on tõendamata.
38.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
39.TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja 2 alusel on hagihinnaks 1 081 247,08 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 173 lg 1 järgi asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus kõik menetluskulud täielikult hageja kanda.
40.TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
41.Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks õigusabikulud summas 54 218,75 eurot (ilma käibemaksuta), riigilõiv summas 6103,12 eurot, eksperdikulud summas 24 533,95 eurot ja muud vajalikud kulud summas 1690,33 eurot, kokku 86 546,15 eurot. Hageja esitas kohtule 01.09.2017 taotluse enammakstud riigilõivu tasumiseks, mille kohus rahuldas 05.09.2017 kohtumäärusega tagastades hagejale hagi esitamisel enamtasutud
riigilõiv summas 2703,12 eurot. Seega on hageja kandnud menetluskulusid kokku summas 83 843,03 eurot.
42.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, siis tuleb hageja menetluskulud summas 83 843,03 eurot jätta hageja kanda.
43.Edasi hindab kohus TsMS § 138 lg 1, § 138 lg 2, § 144 p 1, § 175 lg 1, § 174 lg 8 kohaselt kostjate menetluskulusid.
44.Kostja I on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja I menetluskuluks õigusabikulud summas 47 874,25 eurot (ilma käibemaksuta), riigilõiv ja kautsjon summas 5 243 eurot ning asjatundjate kulud summas 5 560,80 eurot, kokku 58 678,05 eurot. Kostja I on seoses aegumise vaidlusega kandnud riigilõivu summas 2700 eurot 18.02.2015 esitatud apellatsioonkaebuselt ja kautsjonit summas 2543 eurot 29.05.2015 kassatsioonikaebuse esitamiselt, kokku 5 243 eurot. Hageja on esitanud vastuväite leides, et nimetatud kulu tuleks jätta täielikult hageja kanda. Kohus nõustub hagejaga ja leiab, et kuivõrd kostja I taotlus aegumise kohaldamiseks jäi vaheotsusega rahuldamata, ei ole nimetatud summat TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja Riigikohtu 09.09.2015 määruse resolutsiooni p 3 kohaselt põhjendatud hagejalt välja mõista. Kostja I on seoses asjatundjate arvamustega kandnud kulusid kokku summas 5 560,80 eurot. Kohus leiab, et nimetatud summa on põhjendatud ja vajalik. Kostja I menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja I lepinguliste esindajate tunnitasu suuruseks oli kuni 18.02.2015 125 eur/h, alates 28.04.2015 kuni 29.10.2015 160 eur/h ja alates 06.01.2016 136 eur/h. Hageja vaidleb kostja I lepingulise esindaja kuludele osaliselt vastu leides, et kostja I õigusteenuse osutamisele on kulunud ebamõistlikult palju aega ja kostjale I osutatud õigusteenuse hind on ebamõistlikult kõrge. Hageja on seisukohal, et kostjale I õigusteenuse osutamiseks kulunud aega tuleb vähendada 350 tunnilt ja 30 minutilt 227 tunni ja 37 minutini ning arvestades käesoleva vaidluse keerukust on põhjendatud kostja I lepingulise esindaja tasu kuni 125 eur/h. Sellest tulenevalt peab hageja põhjendatuks kostja I õigusabikulusid summas 28 452,08 eurot. Arvestades käesoleva vaidluse keerukust ja Riigikohtu praktikat leiab kohus, et kostja I lepinguliste esindajate tunnitasu on põhjendatud kuni 125 eur/h. Edasi hindab kohus kostja I lepingulise esindaja kulusid. Kohus, hinnates kostja I menetluskulude nimekirja ja hageja seisukohti, toob siinkohal välja kulud, mida ei pea antud menetluses põhjendatuks. Kulud, mida kohus peab põhjendatud, arvestab kohus 125 eur/h määras. Hageja väidab, et menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja I esindaja osutanud seoses aegumise vaidlusega õigusteenust kokku 77 tundi ja 30 minutit (menetluskulude nimekirja sissekanded vahemikus 13.08.2014 kuni 03.07.2015). Kohus, tuginedes TsMS § 162 lg-le 1, § 171 lg-e 1 ja Riigikohtu 09.09.2015 määruse resolutsiooni punktile 3, on seisukohal, et aegumise vaidlusega seotud menetluskulu ei ole põhjendatud hagejalt välja mõista. Samas ei ole kohus nõus, et kostja I lepinguline esindaja kogu vahemikul 13.08.2014 kuni 03.07.2015 üksnes aegumisega seotud küsimustega tegeles, mistõttu peab kohus selle ajavahemiku eest põhjendatud ajakuluks 25. Hageja väidab, et menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja I esindaja osutanud seoses 10.02.2016 seisukoha koostamisega õigusteenust kokku 47 tundi ja 38 minutit, mis on ebamõistlikult palju. Kohus nõustub hagejaga osaliselt ja leiab, et kostja I esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguteks kokku 30 tundi ja 38 minutit, millise loeb kohus põhjendatuks.
Hageja väidab, et menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja I esindaja osutanud seoses 25.07.2016 seisukoha koostamisega õigusteenust kokku 58 tundi ja 15 minutit, mis on ebamõistlikult palju. Kohus nõustub hagejaga ja leiab, et kostja I esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguteks kokku 38 tundi, millise loeb kohus põhjendatuks. Hageja väidab, et menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja I esindaja osutanud seoses 09.06.2017 seisukoha koostamisega õigusteenust kokku 16 tundi ja 30 minutit, mis on ebamõistlikult palju. Kohus nõustub hagejaga osaliselt ja leiab, et kostja I esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguteks kokku 11 tundi ja 30, millise loeb kohus põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks vähendada kostja I õigusteenusele kulunud põhjendatud ajakulu 94 tunni ja 45 minuti võrra ja lugeda põhjendatuks ajukuluks 255 tundi ja 45 minutit (350,5 - 52,5 - 17 - 20,25 - 5). Kuivõrd kohus loeb kostja I lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 125 eurot, on õigusabikulud põhjendatud kokku summas 31 968,75 eurot (255,75*125). Kokku on põhjendatud kostja I menetluskulud summas 37 529,55 eurot (asjatundjate kulu summas 5 560,80 eurot + lepingulise esindaja kulu summas 31 968,75 eurot), millised kuuluvad hagejalt väljamõistmisele. Kostja I menetluskulud jäävad rahuldamata summas 21 148,5 eurot (taotletud 58 678,05 eurot – rahuldatud osa 37 529,55 eurot).
45.Kostja II on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja II menetluskuluks õigusabikulud summas 23 929,33 eurot (ilma käibemaksuta), millest 17 026 eurot on advokaadikulud ja 6903,33 eurot esindaja kulud käenduslepingu alusel. Kostja II menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja II advokaadist esindajate tunnitasu suuruseks oli olenevalt esindajast 110 - 205 eur/h. Hageja vaidleb kostja II lepingulise esindaja kuludele osaliselt vastu leides, et kostja II õigusteenuse osutamisele on kulunud ebamõistlikult palju aega ja kostjale II osutatud õigusteenuse hind on ebamõistlikult kõrge. Hageja on seisukohal, et kostjale II õigusteenuse osutamiseks kulunud aega tuleb vähendada 129,8 tunnilt 112 tunnini ning arvestades käesoleva vaidluse keerukust on põhjendatud kostja II advokaatide tasu kuni 125 eur/h. Sellest tulenevalt peab hageja põhjendatuks kostja II õigusabikulusid kokku summas 20 903,33 eurot. Arvestades käesoleva vaidluse keerukust ja Riigikohtu praktikat leiab kohus sarnaselt eelnevaga, et kostja II lepinguliste esindajate tunnitasu on põhjendatud kuni 125 eur/h. Edasi hindab kohus kostja II lepinguliste esindajate kulusid. Kohus, hinnates kostja II menetluskulude nimekirja ja hageja seisukohti, toob siinkohal välja kulud, mida ei pea antud menetluses põhjendatuks. Kulud, mida kohus peab põhjendatud, arvestab kohus advokaadist esindajate puhul 125 eur/h määras ja käenduslepingu alusel esindajate puhul 100 eur/h määras. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II esindajal kulunud e-toimiku juurdepääsuga seotud e-kirja ettevalmistamiseks 0,3 tundi (arve nr 141720). Kohus leiab, et esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguks 0,1 tundi, millise kulu loeb kohus põhjendatuks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II esindajatel kulunud hagile vastamise tähtaja pikendamise taotluse ettevalmistamiseks ja edastamiseks kokku 2,3 tundi (arve nr 141720). Kohus leiab, et esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguks 0,5 tundi, millise kulu loeb kohus põhjendatuks.
Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II esindajatel kulunud hagi vastuse koostamiseks kokku 47,6 tundi (arve nr 141720). Kohus leiab, et esindajatel võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguks 30 tundi, millise kulu loeb kohus põhjendatuks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II esindajal kulunud hageja 30.09.2014 tähtaja pikendamise taotlusega tutvumiseks 0,2 tundi (arve nr 142242). Kohus leiab, et esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguks 0,1 tundi, millise kulu loeb kohus põhjendatuks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II esindajal kulunud hageja 14.10.2014 tähtaja pikendamise taotlusega tutvumiseks 0,3 tundi (arve nr 142242). Kohus leiab, et esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguks 0,1 tundi, millise kulu loeb kohus põhjendatuks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II esindajal kulunud kohtukutsega tutvumiseks 0,2 tundi (arve nr 150067). Kohus leiab, et esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguks 0,1 tundi, millise kulu loeb kohus põhjendatuks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II esindajatel kulunud vahemikul 19.02.2015 kuni 23.02.2015 täiendatud hagiavaldusele vastuse koostamiseks kokku 18,5 tundi (arve nr 150351), vahemikul 09.03.2015 kuni 16.03.2015 sama dokumendi koostamiseks kokku 9,7 tundi (arve nr 150667) ning vahemikul 27.10.2015 kuni 28.10.2015 sama dokumendi koostamiseks ja edastamiseks kokku 5,3 tundi (arve nr 152308). Kohus leiab, et esindajal võis kõige rohkem kuluda viidatud toiminguks vastavalt 10 tundi, 6 tundi ja 4 tundi, seega kokku 20 tundi millise kulu loeb kohus põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks vähendada kostja II advokaadist esindajate õigusteenusele kulunud põhjendatud ajakulu 33,5 tunni võrra ja lugeda põhjendatuks ajukuluks 97 tundi (130,5-0,2-1,8-17,6-0,1-0,2-0,1-8,5-3,7-1,3). Kuivõrd kohus loeb kostja II advokaadist esindajate põhjendatud tunnitasuks 125 eurot, on kostja II advokaadist esindajate õigusabikulud põhjendatud kokku summas 12 125 eurot (97*125). Kohus peab põhjendatuks ja mõistlikuks kostja II käsunduslepingu alusel esindajate õigusabikulusid summas 6903,33 eurot (69,03 tundi tunnihinnaga 100 eur/h) Kokku on põhjendatud kostja II menetluskulud summas 19 028,33 eurot (advokaadist esindajate kulu summas 12 125 eurot + käsunduslepingu alusel esindajate kulu summas 6903,33 eurot), millised kuuluvad hagejalt väljamõistmisele. Kostja II menetluskulud jäävad rahuldamata summas 4901 eurot (taotletud 23 929,33 eurot – rahuldatud osa 19 028,33 eurot).
46.TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
47.TsMS § 178 lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.