Elering AS hagi Empower Aktsiaseltsi ja Elektrilevi OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.01.2015 vaheotsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
254 303,30 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Empower Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Elering AS (registrikood 11022625, asukoht Kadaka tee 42, 12915 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal Kostja I: Empower Aktsiaselts (registrikood 11445550, asukoht Hermanni 8a, 10121 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer Kostja II: Elektrilevi OÜ (registrikood 11050857, asukoht Kadaka tee 63, 12915 Tallinn)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 19.01.2015 vaheotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.09.07.2014 esitatud ja 19.11.2014 täiendatud hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja mõista kahju summas 785 691,90 eurot, seisuga 08.07.2014 viivise summas 117 986,59 eurot ja menetluskulud. Lisaks palub hageja kostjalt II välja mõista seisuga 08.07.2014 viivise 113 534,70 eurot ja alates 09.07.2014 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kahjult kuni kahju täieliku tasumiseni.
2.Hagejale kuulub Rapla elektrialajaam, mille funktsioon on kõrgepinge elektri muundamine madalapingeliseks elektriks ja selle edastamine lõpptarbijatele. Alajaama ehitas kostja I vastavalt hageja ja kostja I vahel 02.10.2007 sõlmitud töövõtulepingule. Kostja I kohustus teostama Rapla elektrialajaama renoveerimise, sealhulgas kõigi vajalike materjalide, konstruktsioonide ja seadmete hankimise, monteerimise, seadistamise ning töösse viimise. Kostja I oli sisuliselt kohustatud alajaama ehitama algusest lõpuni, s.t alates projekteerimisest kuni seadmete paigaldamiseni. Kostja I andis valmis ehitatud ja sisustatud alajaama hagejale üle 25.11.2009.
3.Hageja kahju nõue tuleneb 09.07.2011 Rapla elektrialajaamas toimunud tulekahjust, mille tagajärjel sai alajaam tugevaid kahjustusi, mille likvideerimiseks ja endise olukorra taastamiseks kandis hageja kahju 785 691,90 eurot, millele lisandub viivis. Kell 15:20 lõi alajaamaga ühendatud õhuliini välk (mitu kilomeetrit kaugemal alajaamast), mille tagajärjel võis kanduda alajaama seadmetesse tavapärasest suurem pinge (liigpinge). Liigpinge tõttu võis saada kahjustada kaabel jõutrafo C2T ja 35 kV võrgu vahelisel lõigul ning tekkis ühendus kaabli ja maa vahel (maaühendus). Maaühenduse tõttu mõjus jõutrafo C2T lähedal asunud pingetrafole tavapärasest suurem pinge. Kell 20:05 ehk ca 5 tundi hiljem kõnealune pingetrafo plahvatas ning selle tükid lendasid jõutrafo C2T vastu ja vigastasid mh trafo kohal paiknevat õliga täidetud läbiviikisolaatorit, kust hakkas trafo kaanele valguma õli, mis ka süttis ning hakkas põlema väikese leegiga. C2T lülitus automaatselt välja ja muutus pingetuks. Kell 20:09 suunas kostja II juhuslikult elektri väljalülitunud C2T-sse. Kuigi C2T oli selleks ajaks juba vaikselt põlemas, lahvatas see taaspingestamise tagajärjel põlema suure leegiga ning hävis kiiresti koos kõigi seda ümbritsevate seadmetega. Tulekahju kohta on koostanud ekspertiisid 27.07.2011 kostja II, 04.08.2011 hageja ning 05.01.2012 RO Tallinna Tehnikaülikoolist koos riiklikult tunnustatud tulekahjueksperdiga HP. Lisaks teostas hageja palvel ekspertiisi ka 26.06.2014 Rootsi ekspert STRI AB. Ekspertiisides on jõutud ühisele seisukohale, et kell 20:05 lõhkes üks pingetrafodest, selle tükid lendasid jõutrafo C2T vastu ja vigastasid seda, jõutrafo kaanele voolas selle tagajärjel õli ja süttis. Pingetrafo lõhkemise ajal mõjus sellele alajaamas tekkinud maaühendus, kuid see ei oleks tohtinud põhjustada pingetrafo lõhkemist, kuna maaühendusest tekkinud pingetõus jäi lubatud piiridesse. Pingetrafo võis lõhkeda hageja ekspertiisi kohaselt sellele mõjunud ferroresonantsi tagajärjel, TTÜ ekspertiisi kohaselt sellele mõjunud kõrgsageduslike võngete tagajärjel, STRI ekspertiisi kohaselt kõige tõenäolisemalt selles esinenud pragude tõttu.
4.Hageja leiab, et hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist kostjatelt, kuna mõlemad kostjad on rikkunud oma kohustusi ning tekkinud kahju on rikkumisega põhjuslikult seotud.
5.Kostja I rikkumine seisneb selles, et ta tarnis ja paigaldas puudusega pingetrafo ning selles, et ta ei ehitanud välja maaühenduse signaali, mis on ette nähtud selleks, et rike avastataks ja likvideeritaks õigeaegselt. VÕS § 641 lg 1 kohaselt vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kuni mittevastavus ilmneb alles pärast seda. Käesoleval juhul tuleb eeldada puuduste olemasolu, kuna kostja I andis
alajaamale kaheaastase garantii. Samuti kehtis töövõtulepingu alusel tehtud tööle garantii tulenevalt EHS §-st 4. Kostja I vastutuse hindamisel on oluline vaid asjaolu, et alajaam põles maha ning muutus kasutuskõlbmatuks.
6.Kostja II rikkumine seisneb selles, et kostja II dispetšer ületas oma pädevust ning lülitas juhuslikult sisse kahjustunud ja põleva jõutrafo C2T. Kostja II rikkus C2T taaspingestamise koostöölepingut. Kostja I aegumise vastuväited
7.Kostja I leiab, et hageja nõue tema osas on aegunud ja palub teha asjas vaheotsus ning kohaldada aegumist.
8.Hageja nõue on esitatud alusel, et kostja I olevat teostanud töövõtulepingule mittevastava töö, mis seisneb väidetavalt puudusega pingtrafo tarnimises ja paigaldamises ning maaühendussignaali väidetavas seadistamata jätmises. VÕS § 651 lg 1 kohaselt algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest. Kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Kostja I andis töö üle 25.11.2009. Aktis on märgitud, et kõik seadmed on nõuetekohaselt tarnitud, paigaldatud ja testitud. Seega, isegi kui hagejal oleks olnud töövõtulepingust tulenev nõue kostja I vastu, aegus vastav nõue 25.11.2012.
9.Kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 146 lg 2, kuna hageja on märkinud väidetava puudusena pingetrafo tarnimise ja paigaldamise. Pingetrafo on mõõtevahend, mitte ehitis. Teiseks väidab hageja, et kostja I jättis välja ehitamata ning seadistamata maaühendussignaali. Maaühendussignaal on oma olemuselt informatsioon, mis edastatakse kaitsereleest tellija dispetšerile. Maaühendussignaal informeerib keskpingeelektrivõrgus, maandamata või üle takistuse maandatud võrgus, tekkinud olukorda, kus üks elektrivõrgu faasidest on kokkupuutes maaga ja/või maandatud konstruktsiooniga. Seega ka maaühendussignaali puhul ei ole tegemist ehitisega.
10.Hageja leiab ekslikult, et juhul kui hagi on aegunud töövõtulepingu alusel, ei ole hagi aegunud garantiilepingu alusel. Puudub vaidlus, et garantiiperiood algas 09.07.2011 ja lõppes 25.11.2011. 23.05.2012 on hageja ja kostja I allkirjastanud garantiitööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti, mille kohaselt on kõik garantiitööd Rapla 110kV alajaamas lõpetatud, tellija on tööd üle vaadanud ja tellijal puuduvad pretensioonid töövõtja suhtes. Hageja ei ole garantiilepingu alusel mistahes nõuet tulenevalt tulekahjust kostjale I esitanud. Ligi aasta peale tulekahju toimumist on hageja kinnitanud, et garantiitööd on kõik nõuetekohaselt teostatud ning mistahes pretensioone hagejal kostja I suhtes ei esine. Hageja seisukoht kostja I aegumise vastuväidete osas
11.Hageja ei vaidle vastu vaheotsuse tegemise taotlusele. Hageja leiab, et nõue kostja I vastu ei ole aegunud ja kostja I aegumise taotlus ei ole põhjendatud. Maakohtu otsus
12.Harju Maakohus jättis 19.01.2015 otsusega kostja I taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja jätkab tsiviilasjas menetlust.
13.Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: hagejale kuulub Rapla elektrialajaam, mille funktsioon on kõrgepinge elektri muundamine madalapingeliseks elektriks ja selle edastamine lõpptarbijale; 02.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja I töövõtulepingu, mille kohaselt kostja I kohustus teostama Rapla elektrialajaama renoveerimise, sealhulgas kõigi vajalike materjalide, konstruktsioonide ja seadmete hankimise, monteerimise, seadistamise ning töösse viimise (I kd tl 20-33);
kostja I andis valmis ehitatud ja sisustatud alajaama hagejale üle 25.11.2009 (I kd tl 35-40); tulenevalt 02.10.2007 töövõtulepingu punktist 5.8 ja 5.9 andis kostja I teostatud tööle kahe aastase garantii, mis lõppes 25.11.2011 (I kd tl 24); 09.07.2011 tekkis hageja Rapla elektrialajaamas tulekahju, mille tagajärjel sai alajaam tugevaid kahjustusi; 23.05.2012 allkirjastasid hageja ja kostja I garantiitööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti.
14.Maakohus leidis, et aegumise kohaldamise taotluse lahendamiseks tuleb nõude aegumise tuvastamiseks esmalt kvalifitseerida hageja nõue (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-54-13, p 11 ja 12). Käesoleval juhul on hageja seisukohal, et kostja I vastutab hagejale tekitatud kahju eest tulenevalt VÕS § 641 lg 1 töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, seega on tegemist tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1).
15.TsÜS § 147 lg 1 alusel aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus toetab hageja seisukohta, et käesolev hageja nõue kostja I vastu ei tulene otseselt mitte töö lepingutingimustele mittevastavusest, vaid töövõtulepingu alusel hagejale kahju tekitamisest. Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (vt Riigikohtu kohtulahend kohtuasjas 3-2-1-167-12, p 10, kohtuasjas 3-2-1-102-13, p 11). Hageja kahjunõue sai kõige varasemalt muutuda sissenõutavaks Rapla elektrialajaama kahjustumisel ehk 09.07.2011, mil toimus Rapla elektrialajaamas tulekahju ehk sellisel juhul aegus hageja kahjunõue kostja I vastu kõige varasemalt tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 kolm aastat hiljem ehk 09.07.2014. Hagi on kohtule esitatud 09.07.2014. Seega ei ole esitatud hagi aegunud.
16.Kohus toetab ka hageja seisukohta, et isegi kui tegemist oleks töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõudega, mille aegumine algas VÕS § 651 lg 1 järgi töö valmimisest ehk alates 25.11.2009, siis ei ole hageja kahjunõue ka nimetatud juhul aegunud. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 2 ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja on näidanud puuduseks puudusega pingetrafo tarnimise ja paigaldamise ning maaühendussignaali välja ehitamata ning seadistamata jätmise, ei tähenda see, et tegemist ei ole ehitise puudusega. Tulenevalt 02.10.2007 hageja ja kostja I vahel sõlmitud töövõtulepingust pidi kostja I teostama Rapla alajaama renoveerimise, sealhulgas kõigi vajalike materjalide, konstruktsioonide ja seadmete hankimise, monteerimise, seadistamise ning töösse viimise. Kostja I oli sisuliselt kohustatud alajaama ehitama algusest lõpuni, s.t alates projekteerimisest kuni seadmete paigaldamiseni. Kui kostja I tarnib ja paigaldab puudustega asju või jätab midagi välja ehitamata ja paigaldamata, siis on kohtu hinnangul tegemist ehitise puudusega, millisel juhul kohaldub TsÜS § 146 lg 2 ehk nõue oleks aegunud 25.11.2014.
17.Lisaks toetab kohus hageja seisukohta, et kuna hageja kahjunõue tugineb lisaks garantiilepingule, siis ei ole hageja nõue aegunud ka nimetatud alusel. Töövõtulepingu punktide 5.8-5.9 alusel andis kostja I teostatud tööle garantii, mille kohaselt kostja I kohustus kõrvaldama töös puudused, mis ilmnevad kahe aasta jooksul alates töö üleandmis-vastuvõtmisaktile allakirjutamisest. Rapla elektrialajaama kahjustumisel 09.07.2011 ei olnud kaheaastane garantiiperiood lõppenud ning kuna garantiilepingust tulenevad nõuded aeguvad tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kolme aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest, siis aegus ka garantiilepingust tulenev nõue kõige varasemalt 09.07.2014.
Apellatsioonkaebus
18.Kostja I palub 18.02.2015 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 19.01.2015 otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega kohaldada kostja I suhtes esitatud hagi osas aegumist. Menetluskulud palub jätta hageja kanda.
19.Kostja I leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud protsessinorme ning vääralt kohaldanud materiaalõigust, mis on viinud eksliku kohtulahendini. Hageja on esitanud kostja I vastu nõude töö väidetava mittevastavuse alusel, mille puhul kohaldub aegumistähtaja arvestamisele VÕS § 651 lg 1. Hageja ei ole esile toonud puuduseid ehitises, mis annaks aluse TsÜS § 146 lg 2 kohaldamiseks. Samuti ei ole hageja esitanud nõuet garantiilepingu alusel. Seega kohaldub hagi aegumisele TsÜS § 146 lg 1 ning esitatud hagi aegus 25.11.2012.
20.Kostja I leiab, et maakohtu seisukoht hageja nõude kvalifitseerimisel on vastuoluline ja arusaamatu. Esmalt leiab maakohus, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude töö lepingutingimustele mittevastavusest VÕS § 641 lg 1 alusel ning seejärel asub seisukohale, et hageja nõue kostja I vastu ei ole tulene otseselt mitte lepingutingimustele mittevastavusest, vaid töövõtulepingu alusel kahju tekitamisest. Maakohus ei ole aga märkinud, et millise sätte alusel on hageja nõue kvalifitseeritud. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 436 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning jätnud hageja nõude nõuetekohaselt kvalifitseerimata.
21.Nii esitatud hagiavaldusest kui 19.11.2014 hageja poolt esitatud uues hagiavalduse terviktekstist tuleneb üheselt, et hagi on kostja I vastu esitatud alusel, et kostja I olevat teostanud töövõtulepingule mittevastava töö, mis seisneb väidetavalt puudusega pingetrafo tarnimises ja paigaldamises ning maaühendussignaali väidetavas seadistamata jätmises. Seega on hagi esitatud alusel, et kostja I on väidetavalt teostanud töövõtulepingu alusel puudusega töö.
22.Maakohus märgib nõustudes hagejaga, et tegemist ei olevat otseselt mitte töö lepingutingimustele mittevastavusega, vaid töövõtulepingu alusel hagejale kahju tekitamisega. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et üldised kahju hüvitamise sätted ei ole iseseisvaks nõudealuseks, mille alusel saaks kahju hüvitamist töövõtjalt nõuda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju (vt Riigikohtu 02.11.2010 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-21-93-10). Ainus väidetav rikkumine, mida hageja kostjale I ette heidab, on töö lepingutingimustele mittevastavus.
23.Seega kuivõrd on tegemist lepingutingimustele väidetavalt mittevastava tööga ning vastaval alusel on esitatud kahju hüvitamise nõue, kuulub antud juhul kohaldamisele VÕS § 651 lg 1, mille kohaselt algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest. Kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest.
24.Maakohtu poolt viidatud TsÜS § 147 lg 1 antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Kostja I viitab oma apellaktsioonkaebuses erialakirjanduses asutud seisukohale, et VÕS § 651 lg 1 on erisätteks TsÜS §-st 147 lg-st 1 ning VÕS § 651 rakendamisel hakkavad kõik lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkivad nõuded, st ka kahju hüvitamise nõuded, aeguma üheaegselt, st alates asja üleandmisest tellijale. Seega maakohtu viited üldiste kahju hüvitamise nõuete aegumise regulatsioonile on ekslikud, kuivõrd kohaldamisele kuulub VÕS § 651 lg-st 1 tulenev eriregulatsioon. Antud juhul võttis hageja töö vastu 25.11.2009 ning järelikult algas hageja nõude aegumistähtaeg 25.11.2009. Seega on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi kohaldades TsÜS § 147 lg 1 ning jättes kohaldamata VÕS § 651 lg 1.
25.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuivõrd aegumistähtaeg algas 25.11.2009, aegus hageja nõue 25.11.2012. Maakohus leiab täiendavalt, et isegi kui aegumistähtaeg algas 25.11.2009, ei ole hagi aegunud viitega TsÜS § 146 lg-le 2, mille kohaselt ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Kostja esitas maakohtus nii väited kui tõendid, et pingetrafo ega maaühendussignaal ei ole ehitised. Vastavale väitele ja tõenditele hageja vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei ole maakohtu otsuses leitud, et pingetrafo või maaühendussignaal on ehitisteks. Seega ei ole maakohtu otsuses võimalik aru saada, kuidas ehitiseks mitteoleva mõõteseadme ning signaali väidetav puudus on samastav ehitise puudusega. Maakohus on taas rikkunud TsMS § 436 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.
26.Hagi alusena on hageja märkinud väidetavalt puudusega (väidetavalt pragudega) pingetrafo tarnimise ja paigaldamise. Pingetrafo on mõõtevahend, mitte ehitis. Eeltoodu kinnitamiseks esitas kostja I maakohtule Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt vaidlusalusele pingetrafole kui mõõtevahendile väljastatud tüübikinnituse ning pingetrafo tootja joonise. Samuti on hageja hagiavalduses selgelt märkinud, et pingetrafo on mõeldud ainult selleks, et mõõta jooksvalt võrgu pinget. Vastavaid väiteid ja tõendeid maakohus hinnanud ei ole.
27.Teiseks väidetavaks kostja I poolseks rikkumiseks nimetab hageja maaühendussignaali seadistamata jätmist. Maaühendussignaal on oma olemuselt informatsioon, mis edastatakse kaitsereleest tellija dispetšerile. Maaühendussignaal informeerib keskpinge-elektrivõrgus, maandamata või üle takistuse maandatud võrgus, tekkinud olukorda, kus üks elektrivõrgu faasidest on kokkupuutes maaga ja/või maandatud konstruktsiooniga (nimetatakse ühefaasiliseks maaühenduseks). Seega ka maaühendussignaali puhul pole ilmselgelt tegemist ehitisega. Lisaks on oluline rõhutada, et maaühendussignaal oli releekaitseseadmetes olemas, nii nagu kõik teised signaalid, mida hageja soovib kas kohe või hiljem kasutusele võtta. Sellistele spetsiaalsetele signaalidele aga tuli hageja poolt määrata ka tingimused, milliste esinemisel signaal aktiviseerub ehk käivitub. Maaühendussignaalile määratleti vastavad tingimused hageja poolt alles 17.04.2012. Seetõttu polnud kostjal I kuidagi võimalik iseseisvalt, ilma hagejata, nimetatud signaali seadistada. Vastavale kostja I poolt maakohtus esitatud väitele ei ole maakohtu otsuses samuti vastatud.
28.Maakohtu otsuses on asutud seisukohale, et kuna töövõtulepingu objektiks oli Rapla alajaama renoveerimine koos vajalike materjalide, konstruktsioonide ja seadmete paigaldamisega ning juhul kui kostja I tarnib ja paigaldab puudustega asju või jätab midagi paigaldamata, siis on tegemist ehitise puudusega ning kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 2. Apellant vastava seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 146 lg 2 kuulub kohaldamisele üksnes juhul kui on tegemist ehitise puudusega. Antud juhul puudub vaidlus, et nii pingetrafo kui maaühendussignaal ei ole ehitiseks. Asjaolu, et ehitise renoveerimisel paigaldatakse ka seadmeid ning tehakse muid töid, näiteks signaalide juhtimine, ei muuda vastavatest seadmetest või muudest töödest tulenevaid väidetavaid puudusi ehitise puudusteks. Hageja ei ole esile toonud ühtegi ehitise väidetavat puudust, mille oleks põhjustanud kas väidetav pragudega pingetrafo või maaühendussignaali puudumine. Vastavate asjaoludega põhjendab hageja tulekahju tekkimist, mitte aga puuduseid ehitises. TsÜS § 146 lg 2 kohaldamise eelduseks on ära näidata konkreetne ehitis ning selle puudus, mida aga antud juhul hageja teinud ei ole.
29.Seega kuivõrd mõõteseade ei ole ehitiseks ning mõõteseade väidetav puudus ning maaühendussignaali väidetav seadistamata jätmine ei ole ehitise puudusteks, siis on maakohus ekslikult kohaldanud TsÜS § 146 lg 2. Aegumistähtaja määramisel kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1.
30.Lõpetuseks leiab maakohus, et kuna hageja nõue tugineb lisaks garantiilepingule, siis ei ole hageja nõue aegunud ka nimetatud alusel. Kohtuotsuses puuduvad igasugused põhjendused, millest on järeldatud, et hageja on nõude esitanud garantiilepingu alusel. Seega on maakohus ka vastavas osas rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Asjaolu, et tulekahju toimus garantiiperioodil, ei tähenda, et nõue oleks seetõttu garantiilepingu alusel esitatud. Töövõtulepingu punkt 5.8 näeb ette töödele ja seadmetele kahe aastase garantii arvates töö üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamisest ning töövõtja oli kohustatud garantiiperioodil ilmnenud puudused likvideerima võimalikult kiiresti. Poolte vahel puudub vaidlus, et garantiiperiood algas 09.07.2011 ja lõppes 25.11.2011. 23.05.2012 on hageja ning kostja I vahel allkirjastatud garantiitööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakt, mille kohaselt on kõik garantiitööd Rapla 110kV alajaamas lõpetatud, tellija on tööd üle vaadanud ja tal puuduvad pretensioonid töövõtja suhtes. Antud juhul ei ole hageja garantiilepingu alusel aga mistahes nõuet tulenevalt tulekahjust hagejale esitanud. Vastupidi, ligi aasta peale tulekahju toimimist on hageja kinnitanud, et garantiitööd on kõik nõuetekohaselt teostatud ning mistahes pretensioone hagejal kostja suhtes ei esine. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. Kostja II apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud.
33.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejale kahju põhjustanud põleng sai alguse alajaama kui ehitise puudustest, mistõttu kohaldub hageja nõudele TsÜS § 146 lg 2 järgi viie aastane aegumistähtaeg. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et Rapla alajaama tuleb tervikuna pidada ehitiseks EHS § 2 lg 1 mõttes. Alajaama näol on tegemist elektriseadmete kompleksiga, mille eesmärgiks on kõrgepingelise elektrienergia muundamine madalama pingeliseks elektrienergiaks ning selle jaotamine tarbijatele. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostja I kohustus alajaama tervikuna renoveerima ning paigaldama sinna kõigi muude seadmete hulgas ka uued pingetrafod ning jaama jälgimis- ja juhtimissüsteemi nõuetekohaseks tööks vajalikult seadistama, oli nende tööde tulemus osa loodud ehituslikust tervikust ja eeldus alajaama eesmärgipäraseks toimimiseks. Öeldu tõttu on õige maakohutu järeldus, et pingetrafo puudus ning alajaama jälgimis- ja juhtimissüsteemis maaühendussignaali seadistamata jätmist tuleb käsitleda alajaama kui tervikliku ehitise puudusena.
34.Kuna hagi ei ole eeltoodu põhjal aegunud, puudub vajadus anda hinnangut maakohtu poolt käsitletud teistele võimalikele aegumist puudutavatele asjaoludele.
35.Menetluskulud kuuluvad jaotamisele ja kindlaksmääramisele asja lõplikul lahendamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.