Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

I. Asjaolud ja hagejate hagejate nõue. I K hagiavaldus on saabunud Narva Linnakohtule 17.01.2002.a. Hagiavalduse kohaselt soovib hageja kostjad välja tõsta korterist, mille ta omandas avalikul enampakkumisel. IdaViru Maakonna Hooneregistri tõendi kohaselt on hageja Narvas xxx omanik alates 08.10.2001.a. Korteriühistu seaduse ja Tallinna mnt. 63 korteriühistu põhikirja kohaselt kostjad kaotasid õiguse, kuid hageja omandas õiguse korteriühistu liikmeks olemise kohta. 11.10.2001.a. saatis hageja kostjatele tähtkirja nõudega vabastada ebaseaduslikult nende kasutuses olev eluruum, kuid kostjad nõudele ei reageerinud. Kuna hagejale on omandatud korter vajalik elamiseks, palub hageja kostjad V S, M S, M S ja Je S teist eluruumi vastu andmata korterist välja tõsta elamuseaduse § 4 alusel. 01.03.2007.a. on Narva kohtumajale saabunud hageja I K avaldus, kus ta teatab, et on korteri müünud E K ning palub teda protsessist välja arvata ning lubada hagejana protsessi E K. Samal päeval on saabunud Narva kohtumajale ka E K avaldus palvega lubada teda hagejana protsessi. TsMS § 210 sätestab, et hagi esitamine ja menetlemine ei puuduta poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. Vaidlusaluse eseme omandi või sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Õigusjärglane võib viidatud juhul vastaspoole nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel. Kostjad oma seisukohta ei avaldanud. Kohus 30.05.2007.a. määrusega rahuldas avaldused ja lubas E K menetlusse senise hageja I.K asemel. E.K esitatud täpsustatud hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnisasjana Narvas xxx, mille ta omandas I.K 05.12.2006.a. sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. 10.01.2007.a. saatis hageja kostjatele ettepaneku üürilepingu sõlmimiseks, kuid kostjad keeldusid sellest kategooriliselt, kuna peavad korterit enda omandiks vaatamata sellele, et korter 08.10.2001.a. oksjonil kohtutäituri poolt müüdi. 06.02.2007.a. ja teistkordselt 19.03.2007.a. saatis hageja kostjatele tähtkirja üürilepingu katkestamise kohta nõudega vabastada ebaseaduslikult kasutatav eluruum. Kuna tähtkirjad tagastati hagejale, siis teatas hageja oma soovist leping lõpetada ja korter vabastada ajalehe Narvskaja Gazeta 14.06.2007.a. numbris. Kostjad keeldusid üürilepingut sõlmimast ja keelduvad korteri vabastamisest, kuigi hagejal endal on tungiv soov korterisse elama asuda. Kuna kostjad jätkuvalt kasutavad hageja omandit, siis hageja leiab, et on õiglane kostjatelt välja mõista ka hagejale tekitatud kahju 30 000 krooni. Hageja palub kostjad V.S, M.S, M.S ja J.S välja tõsta talle kuuluvast korterist aadressil xxx ja kostjatelt korteri 12 kuu kestel kasutamise eest välja mõista 2 500 krooni kuus, kokku 30 000 krooni kahju katteks. II. Kostja kirjalik vastus. 07.03.2002.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjalikus vastuses kostja M S hagi ei tunnista, sest kohtutäitur on oksjoni korraldanud täitemenetluse seadust rikkudes. Kostja teatab, et ta on pöördunud avalduste ja kaebustega justiitsministeeriumi õiguskantsleri, prokuratuuri ja Narva politseiprefektuuri ning hiljem ka Narva Linnakohtu poole, ning palub tsiviilasja enne mitte läbi vaadata, kui Narva Linnakohtus on lahendatud tema avaldus. Kostjad V.S, J.S ja M S kohtule kirjalikku vastust saatnud ei ole. Kolmas isik kohtule 20.11.2003.a. saadetud kirjalikus vastuses tunnistab hagi ja teatab, et vastuväiteid hagile ei ole. Hageja E.K hagiavaldusele ühiselt esitatud kirjalikus vastuses kostjad hagiga nõus ei ole ja paluvad hagi 30 000 krooni nõudes jätta rahuldamata. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja kohtuistungil jääb oma 08.10.2007.a. kohtule esitatud hagiavalduses esitatu juurde ja palub temale kuuluvast korterist xxx V S, M ja M S ning Je S välja tõsta. Hageja ütleb, et tal pole võimalust teada, kes kostjatest seal korteris elab ja seda korterit kasutab. Kostjad on tekitanud materiaalset kahju, mis seisneb saamata renditasus 12 kuu eest. Kui

kostjad oleksid kohe korteri vabastanud, ei oleks seda renditasu nendelt nõutud. See nõue on kõigi kostjate vastu ja summa on võetud regiooni keskmise järgi - 2 500 krooni kuus. Ettepanekut rendilepingu sõlmimiseks kostjad vastu ei võtnud. Kostja V S selgitab, et korter eraldati talle ja tema perele miilitsa poolt ning siis ta erastas selle korteri. Kostja leiab, et esimene ostu-müügitehing ei olnud õiglane. Hindamine oli vale. Kuna 2001.a. tema akti koostamise juures ei olnud, siis on vallasvara kordusenampakkumise akt kehtetu ja selle järgi on ost-müük ka kehtetu. V.Šabass korraldas müüki, aga see on kehtetu, sest sinna ei kutsutud ei kostjat ega pereliikmeid. Kostja ütleb, et võttis pangast laenu just selleks, et võlg ära maksta, aga täitur sellest keeldus. Täituri otsust on vaidlustatud ja kaevatud. Korteri eest on võideldud, sest ei taha ju õue minna. Asi on algusest peale valesti toimetatud. V.Šabass’i ebaseadusliku tegevuse peale on kaebus saadetud Justiitsministeeriumi, prokuratuuri. Kostja lisab, et hageja on juba kohtuotsuseta korterist kogu pere välja registreerinud ja ka voolu välja lülitanud. M S ei ole millegagi nõus ja selgitab, et temale keegi midagi ei öelnud. Alles hiljem selgus, et korter on müüdud. 11-ndal kuupäeval tulid kaks noormeest ütlema, et korter on 10-ndal müüdud mehe võlgade katteks. V.Šabass oleks pidanud asjast teatama, aga seda ta ei teinud. Siis sai hakatud kohe igale poole kaebama. Mingeid võlgu pole olnud ega ole korteril ka praegu. Kostja leiab, et kohus lahendab praegu inimeste saatust, sest korteris ju elatakse sees. Kostja selgitab, et E.K käis küll tema juures kodus ja nõudis 2 500 krooni, aga seda raha maksta pole ja pealegi see korter ei maksagi niipalju kui hageja praegu nõuab. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. M S leiab, et ostu-müügitehing ei olnud õigesti korraldatud. Isa käis pangas ja tahtis saada laenu selle võla katteks, mille katteks korter lõpuks maha müüdi. Isa oli valmis võlga ära maksma, kuid V.Šabass ei olnud nõus, sest talle oli kohe vaja mingit raha maksta. Kui isa võlga tasuma läks, siis põhjendati sellega, et isa on hiljaks jäänud. Kuid isa ei teadnud enampakkumise toimumisest, sest sinna ei olnud kedagi kutsutud. Seadus näeb ette, et inimesel on õigus korter endal välja osta. Kuna isa sinna ei kutsutud, ei olnud tal võimalust korterit välja osta. Ta oleks selle korteri ise välja ostnud, samuti oleks ema selle välja ostnud. Kuna sinna ei kutsutud, siis seda teha ei saanud. IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Kohus, kuulanud ära poolte seletused ning hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid, tuvastas: 1) Ida-Virumaa Hooneregistri Narva filiaali 06.08.2001.a. välja antud tunnistuse kohaselt oli kostja V.S Narvas xxx omanik seoses erastamise käigus 27.03.1997.a. toimunud ostu-müügiga. Narva Linnavalitsuse 09.02.2007.a. tõendist nähtuvalt on M, M ja J S elukoht alates 04.02.1988.a. xxx. Rahvastikuregister ei kajasta alates 15.11.2002.a. kostja V.S ja alates 09.03.2007.a. kostjate J, M ja M S elukohta aadressil xxx V.S elukohana on Rahvastikuregistris alates 15.11.2002.a. kuni 09.11.2004.a. xxx ja alates 10.11.2004.a. xxx. Sellest järeldub, et kostja V.S on vaidlusalusest eluruumist lahkunud elama mujale juba 2002.a. novembrikuus. 2) Hagiavaldusele on lisatud ärakiri Narva Linnakohtus tsiviilasjas nr. 2-1343 tehtud 01.06.2001.a. kohtuotsusest, mille kohaselt on kostja V.S V.M kasuks välja mõistetud põhivõla katteks 19 000 krooni ja riigilõivu katteks 1 050 krooni. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud 12.06.2001.a. Seega võis V.M kohtulahendi täitmiseks koheselt pöörduda täituri poole ja seda on ta ka teinud. 3) Hageja õiguseellane I.K omandas korteri kohtutäituri korraldatud avalikul enampakkumisel vallasasjana, mida kinnitab Ida-Viru Maakonna Hooneregistri Narva filiaali

11.10.2001.a. väljastatud tõend. Asja kohtuliku menetluse kestel on vaidlustatud korter aadressil xxx Narvas muutunud vallasasjast kinnisasjaks. Kinnistusregistri väljavõttest nähtuvalt on Viru Maakohtu Narva kinnistusjaoskonnas kande nr. 1922809 all kantud registrisse kinnisasjana, katastritunnus 51102:003:0024, 643/41259 mõttelist osa elamumaast Narva linnas xxx ja selle oluliseks osaks oleva reaalosana korter xxx üldpinnaga 64,3 m2, mille omanikuks 06.08.2003.a. kinnistamisavalduse alusel on 20.11.2003.a. sisse kantud I K ning 05.12.2006.a. asjaõiguskokkuleppe alusel on 03.01.2007.a. alates omanikuks E K. Kinnistamisega on vallasasi hävinud. Seega puudus alates 11.10.2001.a. kostja V.S alus senise eluruumi kasutamiseks omanikuna. 4) Elamuseaduse kuni 01.07.2002.a. kehtinud § 4 sätestas eluruumi kasutamise õiguslikud alused, milleks on omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamuühistus, eluruumi üürileping või muu seaduses sätestatud alus. Kostjad ei ole tõendanud ühegi viidatud õigusliku aluse olemasolu ega õigust kasutada või vallata eluruume mõne muu seaduse alusel. Sellist kokkulepet, et korter jääks pärast omaniku vahetumist endise omaniku või tema pereliikmete valdusse, kohtule esitatud ei ole. Seadusele ei põhine V.S väide, et eluruumi võib kasutada, kuna ostu-müügilepingus pole eluruumi vabastamises kokku lepitud. Eluruumide erastamise seaduse § 17 kohaselt enne eluruumi erastamist eluruumi omandajaga koos elanud perekonnaliige, kes ei saanud omandiõigust erastatud eluruumile, jätkab eluruumi kasutamist omaniku perekonnaliikmena. Erastatud eluruumi endised perekonnaliikmed kasutavad eluruumi vastavalt omavahelisele kokkuleppele eluruumi üürilepingu või tasuta kasutamise lepingule, kokkuleppe puudumisel aga allüürniku õigustes vastavalt elamuseadusele. Kostja V.S ütleb, et tema sai korteri oma töökoha kaudu ja erastas selle. Pärast eluruumi erastamist võisid eluruumi üürimisest või tasuta kasutamisest tulenevad suhted olla vaid V.S ja tema endiste pereliikmete vahel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid V.S ja teiste kostjate vaheliste üürisuhete või muu eluruumide kasutamise õigusliku aluse olemasolu kohta. Järelikult kadus kostjate õigus eluruumi kasutada koos omaniku vahetumisega. 5) 10.01.2007.a. on hageja E.K teatanud kostjatele korteri omandamisest ja palunud neil teatada aeg kohtumiseks, et sõlmida rendileping. Ükski kostjatest uue omanikuga ehk hagejaga üürilepingu sõlmimist pole soovinud. Seega mingeid üürisuhteid kostjate ja I.K või E.K vahel ei ole. Seega on kostjate poolt tegemist omavolilise eluruumi kasutamisega ja nad tuleb teist eluruumi vastu andmata eluruumist välja tõsta. Kostjate viited sellele, et tegemist on invaliiduspensionäridega, asjas tähtsust ei oma. 6) AÕS § 8 järgi oli hagi esitamisel tegemist vallasasjaga. AÕS § 80 lg. 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, ja lg. 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. AÕS § 81 sätestab, et omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hagejal ei ole vaja esitada iseseisvat nõuet omandiõiguse tunnustamiseks, sest nii hooneregistri õiendi kui ka kinnistusraamatu kande kohaselt on esialgne hageja olnud ja on tema õigusjärglane vaidlusaluse korteri omanik. AÕS § 82 lg. 1 kohaselt peab hageja vaidluse korral tõendama, et kostja valdab tema asja. Nõude vaidlustamisel peab kostja AÕS § 83 kohaselt tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel. Hagejale kuuluv eluruuum on kostjate valduses, mida kostjad kinnitavad. Kas korter on kõigi kostjate tegelikus valduses jäi selgusetuks. Hageja sõnutsi tema täpselt ei tea, kes korteris tegelikult elavad. Eelistungil 12.09.2007.a. kinnitas M.S, et elavad korteris V.S kahekesi, tütar J.S on küll sissekirjutatud, kuid korteris ei ela, ja poeg üürib korterit kusagil Uuskülas. M.S ise kohtuistungil selgitas, et tema elab vahel ema juures, vahel oma elukaaslase juures Uuskülas. M.S sõnutsi on nemad V.Stepanov’iga lahutatud, kuid nüüd elab mees jällegi tema juures. Seda kinnitab ka hageja esitatud 19.04.2007.a. tehtud väärteo otsus, millest nähtuvalt V.S on keeldunud lahkumast

korterist aadressil xxx Kostjad pole hageja omandiõigust vaidlusalusele eluruumile vaidlustanud, samuti ei ole nad tõendanud, et nemad on eluruumi omanikud. Hagejaga sõlmitud ostu-müügilepingut tühistatud pole. Enampakkumise seadusevastaseks tunnistamist pole tõendatud. Kostjad pole taotlenud eluruumi üürilepingu sõlmimist. Kinnistamise aluseks olevaid asjaolusid vaidlustatud pole. Seega eluruumi kasutamiseks kostjatel õiguslik alus puudub ning kostjad valdavad hagejale kuuluvat vara õigusliku aluseta. Eluruumide vabastamise kohustuse täitmata jätmisel saab eluruumi anda hageja valdusse üksnes kostjaid välja tõstes. Seega võib eluruumi väljanõudmise viisiks olla seadusevastase valdaja väljatõstmine ja väljatõstmine tuleb otsustada kõigi kostjate suhtes, sest oluline on, et kõik need isikud, kellelt valduse võtmist soovitakse, oleksid täitedokumendis kirjas. Kostjad ei ole tõendanud neil hagejale omandiõiguse alusel kuuluva eluruumi valdamiseks ühegi õigusliku aluse olemasolu, mistõttu on nad kohustatud hageja nõudel eluruumi vabastama ja nende valduses oleva vara tagastama. 7) TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma nõudeid või vastuväiteid. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Kostjad oma vastuväiteid tõendavaid dokumente kirjaliku vastusega koos esitanud ei ole. Küll on esitatud kaks vastuhagiavaldust koos lisadega, millest nähtuvalt on küll kohtutäituri tegevust vaidlustatud, kuid mitte selleks täitemenetluse seadustikuga sätestatud korras. Kohus jättis erinevate kostjate poolt esitatud vastuhagid menetlusse võtmata 27.04. ja 03.05.2007.a. määrustega. Määruseid ei vaidlustatud ja need on jõustunud. 8) Kostja V.S väide, et juba esialgne ostu-müügileping on ebaseaduslik, asjas hinnatav pole, kuivõrd leping on sõlmitud mitte kostja ja I.K vahel, vaid täitemenetluse käigus. Kostja ei saa sõlmitud ostu-müügilepingut vaidlustada ilma enampakkumist kehtetuks tunnistamata või kohtutäituri tegevust vaidlustamata. Kehtinud TMS § 77 sätestas kohtutäituri tegevuse peale kaebamise korra, mille kohaselt ei saanud kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsust kohtutäitur ise tühistada, vaid see kuulus läbivaatamisele maa- või linnakohtus. Seega pidi kostja täituri tegevuse peale kaebuse esitama esmalt täiturile ning juhul, kui täitur oma otsusega kaebust ei rahuldanud, võis kostja kaevata edasi Narva Linnakohtule. Sellekohaseid selgitusi on Riigikohus korduvalt andnud oma lahendites 3-2-1-53-01, 3-2-1-36-02, 3-2-1-22-03, 3-2-1-145-03. Kohtutäituri tegevust pole kostjad seadusega sätestatud korras vaidlustanud. Kostjad M. ja V.S on esitanud kaebusi täituri kui ametiisiku tegevuse ja täituri suhtes kriminaalkorras vastutusele võtmise suhtes. 9) V.Šabass’i taotlusest erasüüdistusasja algatamiseks kostja M.S suhtes nähtub, et kohtutäitur algatas täitemenetluse Narva Linnakohtu 01.06.2001.a. otsuse nr. 2-1243 ja sissenõudja V.M avalduse alusel 21.06.2001.a. Täitur V.Šabass’i 21.11.2001.a. vastusest M.S selgub, et V.S viibis 09.08.2001.a. korteri arestimise juures, ei teatanud oma perekonnaseisust ega ühisvara olemasolust ega teinud mingeid kaebusi täitemenetluse käigus. Täitemenetlus on lõpetatud 30.01.2001.a. Kuna kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks on eraldi seadusega sätestatud kord, kuid seda korda pole järgitud, siis puudub kohtul õigus käesolevas asjas hinnata kohtutäituri tegevuse seaduslikkust, sealhulgas vara arestimist ja enampakkumise tühistamist, kuna enampakkumise kehtetuks tunnistamise korra sätestab TMS § 647 , mille järgi tunnistab kohus enampakkumise kehtetuks ühe aasta jooksul, arvates enampakkumise päevast, kui asi müüdi isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. TMS § 78 sätestas, et kui kohtutäitur rikub vara arestimisel seadust, mis on aresti tühistamise aluseks sõltumata sellest, kas vara kuulub võlgnikule või teistele isikutele, vaadatakse avaldus aresti tühistamise kohta läbi kui kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS §-s 77 sätestatud korras. Sellist avaldust võib esitada kuni arestitud vara müümiseni. Seega, kui täiturile esitati täitmiseks vastav täitedokument - jõustunud kohtuotsus, ei saanud kohtutäitur selle õiguspärasust kontrollida, vaid oli kohustatud tegutsema täitemenetluse seadustikust lähtuvalt.

10) Kostjate vastuväited selle kohta, et täituri tegevus oli ebaseaduslik, sest neile ei teatatud oksjoni läbiviimisest, ei ole kooskõlas asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Nii nähtub M.S 07.03.2002.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjast, et kostjad olid teadlikud oksjonite läbiviimisest. M.S kaebusest Justiitsministeeriumi õiguskantslerile, Riigiprokuratuurile ja Narva Politseiprefektuurile selgub, et tema sai korteri oksjonil müügist teada 11.10.2001.a., kuid mitte oma abikaasa käest, ja läks 12.10.2001.a. kohtutäituri juurde asjaolusid selgitama. Samast kaebusest ilmneb, et ajal, mil võla asja kohtus läbi vaadati, sai V.S invaliidsuspensioni ja tal polnud millestki muust võlga maksta kui pensionist, mis aga võlausaldajat ei rahuldanud, sest V.M soovis kogu võlasumma saamist. Kaebusest nähtuvalt 08.10.2001.a. käis V.S kohtutäituri juures, et võlgnevust tasuda, kuid täitur keeldus sellest, kuna oksjon on teistkordselt välja kuulutatud. Kaebuses on märgitud, et M.S on poole korteri omanik, sest korter on omandatud abielu ajal, kuid temale isegi ei teatatud korteri arestimisest. Kaebuses palub M.S tunnistada korteri oksjon ebaseaduslikuks ja tühistada oksjoni tulemused ning võtta kohtutäitur Viktoria Šabass kriminaalvastutusele KrK §-de 133, 161 järgi. Seesama kaebus on Riigiprokuratuuri poolt saadetud kuuluvusel Narva Linnakohtule 17.10.2001.a. Narva Linnakohtu 29.10.2001.a. kirjast nähtuvalt on kaebajale selgitatud kaebuse läbivaatamise korda ja antud kaebuse esitajale aega riigilõivu 60 krooni tasumiseks. 08.11.2001.a. kohtumäärusega on keeldutud V.S kaebuse Viktoria Šabass’i ametiisiku tegevuse peale menetlusse võtmisest ja kaebus tagastatud, sest kaebaja ei pidanud kinni sedalaadi asjade eelnevast kohtuvälisest lahendamise korrast. Seda kohtumäärust ei ole vaidlustatud ning sellega on lahend kaebuse osas olemas. Narva Politseiprefektuuri teatise kohaselt V.Šabass’i tegevuses KrK § 161 sätestatud kuriteo koosseis puudub ja M.S on selgitatud, et sellekohase otsuse peale on võimalik edasi kaevata Narva Prokuratuuri. Narva Prokuratuur oma 21.11.2001.a. saadetud vastuses soovitab täituri tegevuse peale kaevata kohtusse. Justiitsministeeriumi kohtute osakonna 13.11.2001.a. vastuses nr. 2-19/13016 M.S kaebusele on selgitatud kaebajale, et TMS § 6410 lg. 5 sätestab, et võlgnik on kohustatud teatama kohtutäiturile vara arestimise aktile allkirja andmisel või selle kättesaamisel ühisvõi kaasomandisse kuuluvate asjade olemasolust arestitud vara hulgas, vastasel juhul ei ole tal sellele asjaolule viidates õigust kaevata akti ebaõige koostamise peale. Vastavalt TMS §-le 647 tunnistab kohus enampakkumise kehtetuks ühe aasta jooksul, arvates enampakkumise päevast, kui asi müüdi isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Kaebajale on selgitatud tema õigust pöörduda hagiga Narva Linnakohtusse. Sellekohase hagi kohtule esitamise kohta tõendeid esitatud ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi lahendit ei vara arestist vabastamiseks ega ka ühisvara jagamise või lahusvaraks tunnistamise nõudes. 11) 29.10.2001.a. on Narva Linnakohtule saabunud V.S kaebus kostja V.Šabass’i suhtes ametiisiku tegevuse peale. Kaebus on registreeritud nr. 4992 all. Viidatud kaebusest nähtub, et V.Šabass kutsus V.S vestlusele, et kindlaks määrata summa tasumine võlgniku poolt. V.S ettepanek kohtutäiturile ei sobinud. Kaebaja väitel võttis ta Sampo Pangast 50 000 krooni laenu ja tahtis võla kustutada, kuid täitur seda ei lubanud, enampakkumisel osaleda ei lubanud ja müüs korteri ainult 37 500 krooni eest, kuigi korteri tegelik väärtus on 80 000 krooni. V.S teavitab, et tal on sõiduauto ja ühisvarana suvila, mistõttu polnud õige korterit müüa. Kaebuses palub V.S algatada kriminaalasi V.Šabass’i suhtes KrK §-de 133 ja 161 järgi ning tunnistada korteri enampakkumine kehtetuks. Kaebust põhistavaid tõendeid lisatud ei ole. Küll on täiendavalt lisatud ilma kuupäeva ja allkirjata V.S kaebus ametiisiku tegevuse peale, milles ta lisaks viidatud 29.10.2001.a. kaebuses kirjeldatutele lisab, et V.Šabass rikkus TMS § 6410 lg. 5 nõudeid, kuna V.S ei kirjutanud korteri arestimise aktile alla, V.S palvele vabastada vara aresti alt kas või üheks päevaks, täitur keeldus. V.S kirjutab, et ta otsis raha

ja leidis raha ja viis selle täiturile, kuid täitur keeldus raha vastuvõtmisest ning müüs ikkagi korteri ainukesele ostjale 37 500 krooni eest. V.S selgitab, et alates 22.10.2001.a. läks ta haiguslehele ega saanud õigeaegselt kaebust esitada, mistõttu ta palub ennistada kaebuse esitamise tähtaeg ja tunnistada 08.10.2001.a. enampakkumise tulemused kehtetuks. V.S leiab, et 1) kohus 01.06.2001.a. ei märkinud tähtaega, milllise aja jooksul ta peab võla ja kohtukulud tasuma. Täitemenetluse seadustik ei keela võla kustutamist igakuiselt osade kaupa, 2) kohtutäitur lähtus ainult Molokov’i huvidest, korter müüdi väljamõeldud hinnaga ja 2-3 korda odavamalt, millega tekitati kaebajale kahju, 3) kohtutäitur ei võtnud arvesse võlgniku perekonnaseisu ja asjaolu, et korter on abielu ajal soetatud ühisvara, 4) oma 21.11.2001.a. kirjas kohtutäitur valetab, et võlgnik viibis arestimise juures ning et võlgnik ei esitanud kaebusi. Oma teatises täitur ei selgitanud, kuhu on võimalik tema käitumise peale kaevata, mistõttu on möödunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks avalduse esitamise tähtaeg, 5) täitur ei tutvustanud vara arestimise akti ning rikkus TMS § 51 lg. 1 nõudeid, sest võlgnik ei osalenud hindamisel, 6) vastavalt TMS §-le 57 määrab vara müügi järjekorra võlgnik, kuid sellest õigusest jäeti võlgnik ilma, kui arestiti korter, kuigi olid veel olemas auto ja suvila. Kuna V.S kahelehelisel kirjutisel (tl. 86-87) puudub kaebuse esitaja allkiri, kuupäev ja mis tahes muu märge kaebuse mis tahes asutuses registreerimise kohta, siis tuleb järeldada, et kaebuse täpsustav tekst on koostatud hiljem, seda pole tegelikkuses kellelegi lahendamiseks saadetud ja see on lisatud alles vastuhagiga esitatud tõendite hulgas. Kuigi viidatu pole tõendina arvestatav ega seetõttu ka hinnatav, järeldub sellest, et tegelikkuses oli V.Stepanov võlgnikuna teadlik kõigest, mis täitemenetluses toimus, teda kutsuti täituri juurde ja talle anti võimalus vara müügi järjekord ka määratleda, kuid võlgnik seda ei teinud. Võlgniku väited on vastuolulised ja tõendamata - kord ütleb, et võttis laenu pangast, siis, et otsis raha ja leidis seda, siis jälle, et võttis laenud. Tegelikkuses ainult kogus ta tõendeid, et laenutaotlust esitada, mida tõendavad OÜ Laguna Kinnisvarabüroo eksperthinnang, V.S avaldus Ida-Viru Maakonna Hooneregistrile ja M.S seletus. Kui vara oli aresti all, siis polnudki võimalik pangalt laenu saada, sest tagatis puudus. Seda kinnitab V.S ise ka oma 28.11.2001.a. kohtutäiturile adresseeritud kirjas, kus ta teatab, et sai arestimisest teada Sampo Pangas ja et ta on 29.10.2001.a. esitanud Narva Linnakohtule kaebuse nr. 4992 all. Kuna aga nr. 4992 all registreeritud kaebus on ühel lehel ja selles pole lisade olemasolu näidatud, tõendab see veel kord, et V.S kahelehelist kirjutist ei ole Narva Linnakohtule esitatudki. Seega, lähtuvalt esitatud tõenditest ja kostjate seletusest, ei ole õige kostjate väide, et sellekohane mis tahes nimetusega kaebus, avaldus või hagi on lahendamata, neid pole registreeritud või need on kohtus kaotatud. 12) Kostja M S 2007.a. veebruarikuus esitatud kaebused notar Sergei Nikonov’i tegevuse peale ja vastutusele võtmiseks asjas tähtsust ei oma, kuivõrd M.S ei ole I.K ja E.K vahel sõlmitud asjaõiguslepingu pooleks. 13) Hageja kahjunõue summas 30 000 krooni jäi tõendamata. Kohtuistungil leidis M.S ja hageja ütlustega kinnitust, et mingit võlgnevust korteri maksete osas kostjatel ei ole. Muu viisil kahju hagejale tekkimist hageja ei tõendanud. Kahjunõue on esitatud VÕS kehtivuse ajal. VÕS § 127 lg. 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 sätestab hüvitatava kahju liigid. Viidatud paragrahvi lg. 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab

kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg. 1 p. 5 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, samuti seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Kohtu arvates oleks ka ebaõiglane nõuda olematu kahju hüvitamist, kuna hageja vaidlusalust korterit ostes teadis, et korter on kostjate valduses ja üürileping puudub. Seega jääb hagi 30 000 krooni kahju nõudes kõigi kostjate vastu tervikuna rahuldamata. Lähtudes tuvastatust tuli kohus järeldusele, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab kohus kohtukulud poolte endi kanda. Lähtudes tuvastatust kohus kohaldas ES § 4, AÕS §-de 80-83, VÕS 127, 1043 sätteid, TMS §-de 647 , 77-78 sätteid ja juhindus TsMS §-de 230, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik Ärakiri õige

/allkiri/ S.Tooming /kohtunik/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.