Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Sisulised asjaolud, poolte väited, tõendid ja nõuded Hageja nõuded, väited ja tõendid Hagiavalduse (tl 2-5), teiste menetlusdokumentide (tl 54-55 ja 89-91) ja kohtueelistungil selgitatu kohaselt esineb hagejal E. K.l (K.) SA Põhja Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse 28.11.2002 otsuse nr 17-1/8921 kohaselt kutsehaigus. Pärnu Maakohtu xx xx xxxxx otsusega tsiviilasjas nr x xx xxxxx (tl 6-27) on OÜ-lt Halinga (edaspidi kostja) E. K. kasuks välja mõistetud tervisekahjustuse hüvitis. Sama otsusega mõisteti E. K. kasuks välja lisakulud (ravikulud) 2013. aasta oktoobrikuu seisuga. Hagejal on kohtumenetluse käigus ja tänaseni tekkinud täiendavad ravikulud. Sotsiaalkindlustusameti 05.08.2016 tõendi kohaselt saab hageja kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitist ja kannatanule hüvitatakse Sotsiaalkindlustusameti poolt ka 2014 ning 2015 tekkinud lisakulutused erinevate ravi- ja sanatooriumikulude eest 56% ulatuses (tl 28). Vastavalt nimetatud tõendile on vahemikus 2014 kuni 2015 hagejal tekkinud lisakulutusi (kuludokumendid tl 60-62 ja 65-71) kogusummas 1272.57 eurot, millest 56% hüvitas Sotsiaalkindlustusamet ning 44% ehk 559.93 eurot tuleb kanda kostjal. Kuna sellest 22.20 eurot hüvitati hagejale tsiviilasjas nr x xx xxxxx menetluskuluna, tuleb nimetatud summa nõudest lahutada. Ajavahemikul 30.11.-10.12.2016 kestnud sanatoorsest ravikulust 590 eurost 44% ehk 256.96 eurot (tl 29, 63-64, 72) tasus hageja sanatooriumile otse, ülejäänu tasus Sotsiaalkindlustusamet. Seega on hagejal tekkinud lisakulutusi ajavahemikul 2013 oktoober kuni tänaseni summas kokku 804.81 eurot. Hageja on hüvitisenõude koos kuludokumentidega (ilma viimase kuluta) edastanud kostjale posti teel, kuid kostja on keeldunud kirja kätte saamast. 14.12.2016 edastas hageja esindaja nõudekirja kostjale (tl 30-32), kuid vastust sellele kirjale ei tulnud ja raha hagejale ei laekunud. Kostja sai kirja kätte. Nimetatud kirjaga oli kostja kohustuse täitmiseks määratud tähtajaks 28.12.2016. Menetluse käigus on hageja aktsepteerinud, et 2014.a jaanuarikuu kulutuse nõue summas 16.09 eurot (kostja osa 7.08 eurot) on aegunud ning palub välja mõista OÜ-lt Halinga E. K. kasuks põhivõlgnevus 787.96 eurot ning viivist põhinõudelt perioodi eest 29.12.201623.02.2017, kokku 57 päeva eest 9.51 eurot. Samuti palub välja mõista OÜ-lt Halinga viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostja esitatud vastuse (tl 46-50), teiste menetlusdokumentide (tl 80-82 ja 94-97) ja kohtuistungil selgitatu kohaselt hagi ei tunnista. Poolte vahel jõustunud kohtuotsusest nähtub, et varasemas kohtuasjas on samuti hageja nõude osas olnud ebaselgus ning hageja on oma nõuet korduvalt muutnud ja täiendanud – kostja on seisukohal, et esitatud hagis toodud 2(6)

Tsiviilasi nr 2-17-2969 faktilised asjaolud, mh esitatud nõue juba lahendatud varasemas kohtumenetluses. Varasema kohtulahendiga on seega hageja saanud hüvitise nii ühekordses osas, kui igakuiselt, samuti lisakulutuste osas. Seetõttu on ka välistatud käesolevas asjas hagi teistkordne läbivaatamine ja hagi tuleks jätta läbivaatamata. Olemuslikult ei saa olla hagejal sama sisuga nõude osas täiendavat nõuet kostja suhtes, kuivõrd nende vaheline õigusvaidlus on lahendatud. Vastupidisel juhul tekiks olukord, kus hageja rikastuks kostja arvelt. Hageja selgitab, et uue hagi võib esitada samuti juhul, kui nõutakse sellise kahju hüvitamist, mida varem ei nõutud. Käesolev hagi sisaldab hageja nõudeid kostja vastu, mis tekkisid perioodil veebruar 2014 kuni detsember 2016 ega sisaldu tsiviilasjas nr x xx xxxxx (vt otsuse lk 21 lõpus – periood november 2012- oktoober 2013). Kohtuotsusega määratud igakuine kahjuhüvitis ongi kaotatud sissetuleku kompenseeriv hüvitis ning ei hõlma lisakulutuste hüvitamist. Kostja on seisukohal, et vaieldavad on kõik hageja poolt esitatud asjaolud. Esiteks ei ole hageja piisava selgusega põhjendanud ega sisustanud nõuet võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Jättes hagi aluseks esitatud asjaolud põhjendamata ja tõendamata ei ole võimalik hinnata kolmeastmeline delikti täitumist, mis omakorda toob kaasa olukorra, kus kostjal ei ole võimalik sisuliselt hagile vastu vaielda, kuna puudub teadmine, mis on need asjaolud, millega hageja sisustab delikti üldkoosseisu ja põhjusliku seose. Teadmata, millisele õiguslikule regulatsioonile ja põhistustele hageja oma nõude on rajanud, puudub ka kostjal võimalus tervikuna oma väiteid esitada. Kostja ei mõista, millega seoses on hageja ravi- ja sanatooriumikulutusi kandud, samuti kas tehtud kulutused on olnud põhjendatud ja vajalikud. Kõigi nimetatud asjaolude tõendamise ja põhistamise kohustus lasub hagejal. Hageja leiab, et kostja ei ole vastuväite esitamisel arvestanud menetlusökonoomia põhimõttega. Sellise sisuga vaidlus ei ole poolte vahel esmakordne ning olulisi asjaolusid on kostjal teada. Hageja esitas hagi ja tõendid selles mahus, nagu pidas vajalikuks, ja otstarbekas asuda tõendama vaid neid asjaolusid, millistele kostja vastu vaidleb või millist juba esitatud tõendi peab põhjendatult ebapiisavaks. Tsiviilasjas nr x xx xxxxx on kohus juba osa kahju hüvitamise eeldustest lisakulutuste osas tuvastanud (kostja käitumise õigusvastasus, kahju, sh kahju lisakulutuste näol, põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja kahju vahel, kostja süü ja süü %). Lisaks kahju hüvitamise eesmärgile tekib küsimus VÕS § 1043 kohaldamise lisaasjaoludes ja nende tõendamiskoormise jaotamisest. VÕS § 139 lg 1 kohaselt vähendatakse kahjuhüvist, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab või milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Hageja on esitanud väite, et vaidlus puudutab hageja tervist ja selle paranemisest tingitud lisakulude suurenemist. Seega peab hageja lisakulutuste nõudmiseks ka tõendama nende vajadust, samuti, mida on hageja teinud oma tervise parandamiseks või kahju ärahoidmiseks. On üldteada, et inimese tervis on muutuv ning tervise paranemine/halvenemine on tavapäraselt tingitud isikust tulenevatest asjaoludest (näitena tervislikku eluviisi järgiva isiku tervis paraneb/taastub, vastupidiselt ebatervislikud eluviisid, ebatervislik söök, vähene treenitus, alkoholi liigtarbimine, suitsetamine kahjustavad tervist ning põhjustavad lisakulutusi). Hagis puudub selgus, mis on need asjaolud, mis on tinginud lisakulutuste kandmise vajaduse. Samuti märgib kostja, et kuna poolte vahel puudub mistahes võlasuhe või muu kokkuleppe, millest võiks tekkida kohustusi, millele täitmiseks on pooled määranud tähtpäevi, ei ole ka alust viivise nõudmiseks. Ainus, mis pooli seob, on varasem kohtulahend, mida kostja hageja ees nõuetekohaselt täidab. Seega ei saa olla ka olemuslikult tekkinud viivitus, mida kostjalt 3(6)

Tsiviilasi nr 2-17-2969 nõuda. Kuna puudub võlasuhe ning muul viisil sissenõutavaks loetav kohustus, on esitatud viivisnõue alusetu. Hageja kordab, et kuna kostja kohustust hageja antud tähtajaks (28.12.2016) ei täitnud, muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 29.12.2016. Hageja täpsustatud põhinõude ja kõrvalnõuet kajastavast tabelist nähtuvalt on hageja kandud osa lisakulutusi jaanuaris 2014, 23.02.2017 hagiavalduse kohaselt aga ka varasemalt (alates 2013 oktoobris). Oktoober 2013 kuni veebruar 2014 tehtud lisakulutuste osas on haginõue igal juhul aegunud, kuivõrd selles osas on hagi esitatud peale tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 sätestatud aegumistähtaega. Tulenevalt TsÜS § 143 taotleb kostja aegumise kohaldamist osas, mis puudutab haginõude perioodi oktoober 2013-jaanuar/veebruar 2014. Hageja oleks pidanud nõude esitama kohe kui kutsehaiguse tuvastati, sest tekkinud kulud olid ettenähtavad. Kohe kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Eraldi saab tulevikus tekkiv kahju aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei ole kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole hageja esile toonud. Ülalpool on märgitud hageja nõustumine nimetatud aegumise vastuväitega osaliselt. Tsiviilasjas nr x xx xxxxx esitatud arstliku komisjoni 22.11.2002 otsusega tuvastati kutsehaiguse poolt põhjustatud töövõime kaotus 50% ning kohtuotsusega tuvastati, et kutsehaigus on 44% ulatuses tingitud kostja õigusvastasest tegevusest. Lisakulutuste nõude on hageja esmakordselt esitanud eelmises tsiviilasjas, mille otsus jõustus 12.07.2016. Kostja loogika järgimisel tuvastati alles siis hageja õigus lisakulutusi nõuda ja nimetatud menetluse ajal peatus hagi aegumistähtaeg. Seega ei ole hagi aegunud. Hageja poolt viidatud kohtulahend tugineb suures osas tsiviilkoodeksile, haginõue aga võlaõigusseadusele. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja poolt esitatud kohtulahend ja sealne õiguslik käsitlus on ülekantav tänasesse kohtuasja, on kostja seisukohal, et haginõudena lisakulutuste nõue on põhjendatud üksnes juhul, kui selle vajadus on tuvastatud arstliku ekspertiisiga. Eelnimetatu tuleneb Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 nr 172 määruse „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta” (edaspidi ajutise korra) punktis 8, kus lisakulutuste hüvitamine toimub üksnes eeldusel, kui selle vajadus on kinnitatud arstliku ekspertiisiga. Lisakulutuste vajadus ja selle eeldused on aga hageja poolt tõendamata. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus nõustub hagejaga, et 4(6)

Tsiviilasi nr 2-17-2969 hagejale kutsehaigushüvitise maksmise kohustus (kostja tegevus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kutsehaigusega) on tuvastatud juba eelmises kohtuotsuses tsiviilasjas x xx xxxxx (tl 6-27). Nagu nimetatud kohtuotsuses juba on tuvastatud, on - käesoleval juhul vaja kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, sest kostja tegevus ehk tervistkahjustavates tingimustes töötamine, millest tulenevalt on hagejal kahju tekkinud, toimunud enne 01.07.2002 (VÕSRakS § 11) - TsK § 463 lg 1 kohaselt vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav organisatsioon (hageja töötas kostja juures 1980-2002) kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused - Käesoleval juhul asjakohane Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ (ka Ajutine kord) ja just selle korra p 8, mille kohaselt kahju eest vastutav organisatsioon hüvitab kannatanule järgmised lisakulutused, kui nende kulutuste vajadus on kinnitatud arstliku ekspertiisiga: 1) proteesid ja abivahendid; 2) retseptiravimid; 3) sanatooriumituusikud; 4) sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi; 5) kulutused kannatanu kõrvaliseks hoolduseks. Käesoleval juhul on lisakulutusteks hageja retseptiravimid ja sanatoorne ravi, mille summaliste kulutuste osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kohtul ei ole alust kahelda, et tegemist on kellegi teise retseptiravimite või kellegi teise sanatoorse ravi kuludega. Hageja nõuet kinnitab ka Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2013 otsus nr 1038718 (tl 56), millega nimetatud ameti ekspertiisi peaspetsialist on hagejal tuvastatud töövõime 50%-lise kaotuse alusel (põhjuseks märgitud kutsehaigus) märkinud, et nimetatud tervisekahjustusest tingitud lisakulud on retseptiravimid ja taastusravi 10 statsionaarset või 14 ambulatoorset päeva aastas koos sõidukuludega. Tegemist on Ajutise korra p 8 mõttes ekspertiisiga ning seetõttu on hageja rahalised nõuded põhjendatud, v.a osas, milles ta ise neist oma 10.08.2017 menetlusdokumendis loobus – hageja vähendas nõuet seoses aegumisega nõustumisega 804.81 eurolt 787.96 euroni ehk 16.85 euro võrra ning viivise nõuet 10.05 eurolt 9.51 euroni ehk 0.54 euro võrra. Kokku vähendas hageja nõuet seega 17.39 euro ehk 2,13% (hagi täpsustuse nõue 13.04.2017 menetlusdokumendi kohaselt oli 814.86 EUR). Kostja vastuväited hagi aegumise ja viivise osas ning viited Riigikohtu lahendile nr 3-2-1161-16 ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus peab aegumise hindamisel lähtuma sellest, millal hageja sellisest kahjust teada sai. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 lg 1 sätetele on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust teada sai. Käesoleval juhul on hagi esitatud 23.02.2017 ning hageja lõplik nõue hõlmab alates juulist 2014 tekkinud retseptiravimite ja sanatoorse ravi kulu, arvestades kostja osa terviskahjus ehk 44% kuludest. Hageja ei saanud ei 2002.aastal töösuhte lõppedes ega enne vastavate kulutuste tekkimist nendest teada ja seega ei ole haginõuded aegunud. Hageja ei nõua igakuist hüvitist (milline küsimus on vastava indekseerimisega tsiviilasjas nr x xx xxxxx juba lahendatud), vaid jätkuvalt tekkivaid lisakulutusi. Samadel asjaoludel on lisakulude nõue rahuldatud ka eelnimetatud kohtuasjas, samadel asjaoludel on aegumise vastuväide ka eelnimetatud kohtuasjas rahuldamata jäetud (ka siis väitis kostja, et hageja nõuete aegumistähtaeg pidanuks juba kutsehaiguse tuvastamisel 2002.a algama). Vaidlust ei ole selles, et kostja sai hageja nõude kahju hüvitamiseks (14.12.2016 kiri, tl 30-34) 5(6)

Tsiviilasi nr 2-17-2969 kätte ning tähtaeg nõude täitmiseks oli 28.12.2016. Seega on VÕS § 113 lg 2 alusel põhjendatud arvestada viivist alates 29.12.2016 (võlgnetavalt summalt on õigus nõuda viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest) kuni hagi esitamiseni ja edasiulatuvalt kuni nõude kohase täitmiseni TsMS § 367 alusel. Seega tuleb hagi rahuldada. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostjakanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Käesoleval juhul on hageja menetluskuludeks tasutud riigilõiv 175 eurot ning menetlusega seotud õigusabi kulud 6 tunni ulatuses summas 600 eurot (100 eurot tund), millele lisandub käibemaks. Kostja on märkinud, et põhjendamatu oleks nõuda temalt kogu menetluskulu hüvitamist, sest tema vastuväidete põhjal on hageja nõuet ligemale 10% vähendanud ning 27.06.2017 kohtueelistungil alles tutvus hageja kostja 26.05.2017 vastusega, tehes seda seega kohtuistungi arvelt (hageja nõuab ka kohtuistungi ajakulu eest esindajatasu hüvitamist). Kohus nõustub osaliselt kostjaga ja leiab, et kuna hageja haginõue on vähenenud 2,13 %, mille osas hageja on ise tunnistanud nõude aegumist ning hageja tõepoolest tutvus kohtueelistungil 26.05.2017 menetlusdokumendiga vähemalt 10 minutit (samas ei eristata 10.08.2017 menetlusdokumendi koostamist 26.05.2017 menetlusdokumendiga tutvumisest, märkides kokkuvõtlikuks ajakuluks 1,5 tundi), siis on põhjendatud õigusabikulude vähendamine ühe tunni võrra. Seega peab kohus mõistlikuks kulutuseks õigusabile 5 tundi hinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks (tegemist on mõistliku tunnihinnaga, kohtupraktikas on aktsepteerinud oluliselt kõrgemat määra vandeadvokaadi puhul) ehk 600 eurot ning riigilõiv kui vältimatu kulutus hagimenetluses 175 eurot. Kokku seega 775 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seega käibemaksu tagasi (TsMS § 174 lg 10). Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.