27.detsember 2007.a. kell 16.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-06-21292
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS M(registrikood lepinguline esindaja HK;
AS M hagi ML vastu võlgnevuse 130 665,25 krooni saamiseks. XXX;
asukoht
XXX);
Kostja ML(isikukood XXX, elukoht XXX) Kohtuistungi toimumise aeg
13.detsember 2007.a.
Kohtuistungil osales
Hageja esindaja H. K
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista ML’lt (ik XXX) 130 665,25 krooni (ükssada kolmkümmend tuhat kuussada kuuskümmend viis krooni ja 25 senti) ASi M(registrikood XXX) kasuks.
3.Menetluskulud jätta täies ulatuses kostja ML kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem, kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil.
10.08.2006 kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt hageja MAS ja kostja ML sõlmisid 04.09.2004.a. liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto XXX. Lepingust tulenevalt sai kostja sõiduauto enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis süstemaatiliselt tasumisele kuuluvad maksed. 04.06.2005.a. hageja saatis kostjale tähitud kirjaga teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui kostja ei kustuta tekkinud võlgnevust 14 päeva jooksul teatise
kättesaamisest. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hageja lõpetas kostjaga lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt. Lepingu ennetähtaegselt lõpetamise tõttu kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Pärast valduse taastamist asus hageja vara realiseerima. Kostja võlgnevus hageja ees oli kokku 187 021,18 krooni ja see moodustus järgmiselt: - vara jääkmaksumus summas 165 724,09 krooni (käibemaksuta); - vara realiseerimisega ja tagastamisega seotud kulutused summas 6 882,85 krooni (käibemaksuta): - debitoorne võlgnevus 14 414, 24 krooni (käibemaksuga). Vara võõrandamisest saadud 56 355,93 krooni ei katnud kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid ning tasumata jäi 130 665,25 krooni (s.o. lepingust tuleneva 187 021,18 krooni ja vara realiseerimisest saadud summa vahe). 06.06.2006 hageja saatis kostjale kirja, milles palus tasuda lepingust tulenev võlgnevus. Kostja võlgnevust ei tasunud ning hageja taotleb kostjalt välja mõista 130 665,25 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vastuseks kostja vastuväidetele hageja märkis, et hageja osales liisingueseme soetamisprotsessis kui finantseerija. Kõik liisingueset puudutava reaalsed õigused ja kohustused (v.a. omandiõigus) kuulus kostjale kui liisinguvõtjale. Liisinglepingu üldtingimuste punkti 2.1.2. kohaselt oli kostjal liisingueseme vastuvõtmisel õigus ja kohustus muuhulgas tutvuda liisingueseme tehnilise seisukorraga; punkti 2.2. järgi oli kostjal liisingueseme vastuvõtmisel õigus fikseerida liisinguesemel esinevad puudused. Üldtingimuste punktis 2.4. on reguleeritud liisingueseme vastuvõtmisest keeldumine. Kostja ei ole liisingulepingu kehtivuse perioodil esitanud liisingueseme tehnilise seisukorra kohta mingeid pretensioone. Kostja ei ole vastavalt liisingulepingu punktile 23.2 kohast kirjalikku taganemisavaldust. Kostja on tasunud hagejale liisinguperioodil mitmeid liisingumakseid tõendab, et kostja oli siiski huvitatud liisingulepingu kehtimisest.
KOSTJA VASTUVÄITED
19.10.2006 kirjalikus vastuses ja 11.05.2007 täiendavas vastuses kostja vaidles hagile vastu. Kostja tunnistab, et soovis kõnealust sõidukit osta ja allkirjastas pangas mitmeid pabereid. Sõiduk meeldis kostjale fotodelt ning ta sai sellega tutvuda XXX tänava parklas. Proovisõitu kostjal teha ei võimaldatud. Kuna sõiduk oli suhteliselt uus ja nägi hea välja, siis kostja allkirjastas paberid. Peale üleandmis-vastuvõtu akti sai kostja kätte autovõtmed. Sõidukile järele minnes selgus, et sellega sõita ei saa, sest mootoris on suur auk külje peal. Kostja teatas pangale, et ei soovi seda autot ja taganes lepingust. Kostja sai aru, et hageja on sellega nõus. Hiljem tuli pangast lepingu ülesütlemise teade. Iga kord, kui kostja sai pangast mingi teate, võttis ta pangaga ühendust ning peale selgitusi pangatöötajad kinnitasid, et asi selge ja kostjat rohkem ei tülitata. Eeltoodu tõttu tuli kohtusse hagi esitamine kostjale üllatusena. Kostja ei ole kunagi sõidukit kätte saanud ega saanud sellega meetritki sõita. Kostja selgitas välja, et sõiduk Ford Mondeo, registrinumbriga 793 ADC oli parklasse viidud nööri otsas juba 12.08.2004.a. Auto oli parklasse viinud Foxman AS, kes oli ka sõiduki mootori ära lõhkunud. Siis müüdi seda sõidukit. Kostjale sokutati see 07.10.2004.a. Seega vedeles sõiduk parklas juba 2 kuud enne kostjale müümist. Kostja soovis sõidukiga sõita samal päeval 17.10.2004.a, kui allkirjastas üleandmise- vastuvõtmise akti ning sai võtmed, kuid auto oli korrast ära. Paari päevaga sai selgeks, et autol on viga, mida ei ole võimalik parandada ning enne nädala möödumist kostja taganes lepingust ja pank aktsepteeris seda. Vaatamata üleandmisakti allkirjastamisele autot tegelikult kostjale üle ei antud, anti ainult võtmed. J OÜ parkla F AS-ile esitatud arvest nähtuvalt sõiduk seisis parklas 12.08.2006 – 22.08.2006, millal pank selle R tõstukiga minema lohistas. Sõiduk müüdi odavalt, sest uus ostja oli kostjast parema tehnilise taibuga ja nägi vea ära. Kostja täiendava vastuse kohaselt ta usaldas hagejat kui oma ala asjatundjat. Kostja leiab, et teda on pettusega ning ebaõige ettekujutuse loomisega kallutatud tehingut tegema. Kui kostjal oleks võimaldatud liisingueseme tehnilise seisukorraga tutvuda ning tal oleks olnud võimalik sõiduki
tegelikust seisukorrast teada saada, ei oleks kostja vaidlusalust tehingut teinud. Hageja nõudis pidevalt arvete tasumist, ähvardades pöörduda inkassofirma poole. Kostja tasus arveid, arvates, et asja inkassofirma kätte minnes tuleks kostjal kanda mingeid kulutusi. Kostja käitus heas usus ning teadis, et enammakstud või alusetult makstud summad kuuluvad talle tagastamisele. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL
Kohus arutas asja 31.05.2007 eelistungil, 11.09.2007 ja 13.12.2007 kohtuistungitel. Hageja jäi istungitel oma nõude juurde, leides, et kostjal oli kohustus ja võimalus tutvuda liisingueseme tehnilise seisukorraga. Kostja on allkirjastanud lepingud ja üleandmise-vastuvõtmise akti ning asunud tasuma liisingumakseid. Kostja 31.05.2007 ja 11.09.2007 istungitel leidis, et hageja on rikkunud hea usus põhimõtet, koostades dokumendid selliselt, et nende kohaselt kostja ei ole lepingu tingimusi täitnud. Tegelikkuses oli hageja väga hästi teadlik sõiduki seisukorrast, hageja ja F AS tegutsesid koos ja lõid kostjale tegelikest asjaoludest vale pildi. Sõiduki üleandmise ja vastuvõtmise tehing on teeseldud tehing, kostja on tehingu teinud eksimuse tingimustes. 13.12.2007 kohtuistungile kostja ei ilmunud, kohtukutse on isiklikult allkirja vastu kätte saanud 30.11.2007 (t.l. 102), istungile mitteilmumist õigustavate seaduslike takistuste olemasolust ei ole kohtule teatanud. Hageja taotlusel kohus lahendas asjas sisuliselt kostja osavõtuta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kuulanud ära menetlusosalised, tunnistaja, uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, kohus tegi kindlaks, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
2.Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - hageja ja kostja vahel sõlmiti 04.09.2004 liisinguleping nr XXX sõiduauto XXX kostja poolt kasutamise võimaldamiseks vajaliku tehingu finantseerimiseks. - 04.06.2005 teatisega hageja ütles liisingulepingu üles, kostja on teatise kätte saanud, liisinguese on hagejale tagastatud ja see realiseeriti hinnaga 56 355,93 krooni (käibemaksuta), vara ostuhind tasuti liisinguandjale 12.04.2006.a.
3.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja vastutab liisingueseme puuduste eest, kas kostja oli lepingu sõlmimise ajal puudustest teadlik ning kas kostja on liisingulepingust taganenud.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 4 annab võlausaldajale õiguse taganeda lepingust või öelda leping üles. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
5.Esmalt kohus käsitleb kostja vastuväiteid, et talle ei antud võimalust liisinguesemega tutvuda, teda kallutati pettusega lepingu sõlmimisele ning asja puudustest teadasaamisel kostja viivitamata taganes lepingust. Kohus leiab, et kostja sellised väited on paljasõnalised ja otsitud, esitatud eesmärgiga vabaneda vastutusest.
6.Asjas puudub sisuline vaidlus selle üle, et lepinguesemeks olnud XXX ei olnud tehniliselt korras. Esitatud dokumentaalsed tõendid, eelkõige J OÜ arve F As-ile parkimisteenuse eest (t.l. 45) ning tunnistaja E. N ütlused tõendavad, et hiljemalt alates 12.08.2004 ei olnud nimetatud
sõiduk sõidukorras. Kohus leiab aga, et veenvad ei ole kostja väited, et ta ei olnud lepingu sõlmimise ajal sõiduki tehnilisest seisukorrast teadlik.
6.1.Kostja on allkirjastanud 04.09.2004 liisinglepingu hagejaga sõiduauto XXX, tehasetähis XXX, registreerimismärk XXX kasutamise võimaldamiseks vajaliku tehingu finantseerimiseks. Liisingulepingu punkti 21 esimese lause kohaselt on liisingulepingu osaks muu hulgas liisingulepingu üldtingimused (edaspidi üldtingimused, t.l. 31 - 36). Liisingulepingu punkti 8.2 kohaselt liisingueseme müüjalt vastuvõtmisel esindab liisinguvõtja liisinguandjat, lähtudes liisingulepingu üldtingimuste II osast, mis reguleerin liisingueseme üleandmist. Vastavalt üldtingimuste punktile 2.1.2 on liisingueseme ja selle juurde kuuluva dokumentatsiooni vastuvõtmisel liisinguvõtjal õigus ja kohustus tutvuda muu hulgas liisingueseme tehnilise seisukorraga. Liisingulepingu punkti 7.3 kohaselt liisinguandja ei vastuta, kui liisinguese ei vasta müügilepingu tingimustele ja/või sellel on puudused.
6.2.Kostja on kirjalikus vastuses kohtule väitnud, et tal puudus piisav tehniline taip sõiduki seisukorra hindamiseks. Samas kostja ei ole tõendanud, et tal puudus võimalus sõidukit üle vaadata ja selle tehnilist seisukorda kontrollida spetsialisti juuresolekul. Kohtuistungil kostja kinnitas (t.l. 67), et ta proovis autot parklas käivitada, kuid ei saanud; kostja olevat jäänud uskuma müüja kinnitust, et see võib olla pikast seismisest ning lubadust, et müüja saab auto korda. Seejärel kostja allkirjastas lepingud. Seega oli kostja juba enne lepingu sõlmimist teada saanud, et sõiduk ei ole täiesti sõidukorras, kuid sellele vaatamata sõlmis lepingu.
6.3.Kostja väide, et liisingulepingus kirjapandud liisingueseme ülevaatamise säte ei tähenda, et seda oleks tegelikkuses tehtud, on sisutu. Kostja on vaimselt terve, teovõimeline isik. Kohus möönab, et lepingus kirjapandud lepinguesemega tutvumise kinnitus ei eelda, et tegelikkuses on lepinguesemega tutvutud. Kuid kinnitades lepinguesemega tutvumist võttis kostja endale vastutuse võimalike tagajärgede eest. Seega kostja, jättes eelnevalt tegeliku olukorraga tutvumata, kirjutas lepingule alla omal riisikol ning alusetud on kostja väited, et hageja lõi kostjale tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ja pettusega kallutas lepingu sõlmimisele.
6.3.Kostja sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktile (t.l. 12) allakirjutamisega oma vastutusel tõendas liisingueseme komplektsust ja laitmatut funktsioneerimist. Tulenevalt üldtingimuste punktist 2.2. tulnuks üleandmis-vastuvõtuaktis fikseerida vastuvõtmisel ilmnenud liisinguesemel esinevad puudused ja müüjapoolne nende likvideerimise tähtaeg. Vaidlusaluses 07.10.2004 aktis mingeid puuduseid ega nende kõrvaldamise tähtaegu fikseeritud ei ole. Võttes arvesse sõiduki vigastuse iseloomu (kostja kinnitusel auk mootori külje peal), kohus leiab, et puudus pidi olema silmaga nähtav ja tuvastatav ka tehnilisi eriteadmisi mitteomava isiku poolt auto tavalise hoolsusega ülevaatamisel. Sellest, et mingeid puudusi aktis ei fikseeritud, kohus järeldab, et lepinguesemeks võiski olla remonti vajav sõiduk. Kohus leiab, et üksnes sõiduki hind ei tõenda, et tegemist pidi olema sõidukorras autoga. Korraldaval kohtuistungil 31.05.2007 kostja avaldas soovi tõendada eksperthinnanguga, et liisingulepingus näidatud hind on tehniliselt korras sõiduki hind, kuid lubatud ekspertarvamust kostja kohtule ei esitanud, 11.09.2007 kohtuistungil kostja ekspertiisi vajalikkuse küsimust enam ei tõstatanud.
7.Õige ei ole kostja väide, et vaatamata üleandmis-vastuvõtu akti allkirjastamisele ei ole autot talle kunagi tegelikult üle antud. Kostja kinnitab, et talle anti üle auto võtmed, samuti oli kostja valduses sõiduki registreerimistunnistus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 kohaselt valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sõiduki võtmete üleandmisega anti kostjale üle sõiduki valduse teostamise abinõud. Kostjal oli olemas võimalus auto ära viia. Asjaolu, et kostja valdust väidetavalt tegelikult ise kasutama ei asunud, vaid andis auto võtmed parkla valvuri kätte, ei tõenda, et kostja oleks auto valdusest loobunud ja selle omanikule (hagejale) tagastanud. Seega oli auto valdus kostjale üle antud vastavalt liisingulepingule. Seda kinnitab ka võtmete tagastamise märge sõiduki tagastamise 19.08.2005 aktil (t.l. 14) ning kostja esindaja seletus kohtuistungil, et hageja nõudmisel 2005.a. suvel sõitis esindaja kostja eest parklasse, kus auto asus, võttis parkla valvurilt võtmed ja andis hageja esindajale.
8.Üldtingimuste punkti 3.6. kohaselt liisingueseme kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus, mis on seotud liisingueseme kahjustumise, tehnilise või majandusliku
kõlbmatuse või liisingueseme suhtes algatatud kriminaal- või kohtumenetlusega, ei vabasta liisinguvõtjat osamaksete ja intressi tasumise kohustusest.
9.Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta lepingust taganes. Liisingulepingu punkti 23.1. ja 23.2 kohaselt oli liisinguvõtjal õigus liisingulepingust taganeda 7 kalendripäeva jooksul selle allkirjastamisest, esitades selleks kirjaliku avalduse. Lepingust taganemise korral oli kostja kohustatud lepingu alusel saadu hagejale tagastama 2 päeva jooksul. Vastavalt VÕS § 188 lg-le 1 lepingupool taganeb lepingust taganemisavaluse tegemisega teisele lepingupoolele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust taganemine on nn kujundusõigus, mille kehtima panekuks piisab ühepoolsest tahteavaldusest ja teise poole nõusolek ei ole vajalik. Taganemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 kohaselt tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Väidetavalt kostja teatas hagejale lepingust taganemisest suuliselt telefoni teel, helistades klienditeeninduse numbril. Seega tegi kostja taganemisavalduse eemalviibijale. Tulenevalt TsÜS § 69 lõigetest 2 ja 3 loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta või tegevuskohta ning tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus leiab, et klienditeeninduse üldisele telefoninumbrile tehtud tahteavaldust ei saa lugeda avalduseks, millega juriidilisest isikust lepingupoole volitatud esindajal oleks mõistlik võimalus tutvuda. Avalduse kättesaamise tõendamiskoormis lasub vaidlus korral tahteavalduse tegijal. Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud, et hageja on lepingust taganemise avalduse kätte saanud. Vastupidi, kostja tegi kuni 2005.a. aprillini liisingumakseid, s.t. ta asus lepingut täitma. Seega taganemise formaalsed eeldused ei ole täidetud ning taganemine (kui see oli tehtud) ei ole kehtiv. Kostja väited, et makseid tegi tema eest vend, kes lepingust taganemisest ei teadnud, ei ole asjakohased. Ei ole usutav, et lähedased ja tuttavad teevad kostja eest tuhandete kroonide eest makseid, kuid kostjat ennast sellest ei teavita. Kohtu hinnangul on õige eeldada, et kostja oleks viivitamata lähedastele teada andnud, kui kostja tõesti oli lepingust taganenud ning hageja alusetult jätkas arvete esitamist ja kostja lähedased neid ekslikult tasusid. Kostja väited on ka vastuolulised. Samaaegselt väitega, et vend tasus hageja saadetud arveid omal algatusel, väidab kostja teiselt poolt, et soovis arveid tasudes vältida inkassofirma võimalikke lisakulutusi ja võlglaste nimekirja sattumist. Seda, et kostja tegelikkuses lepingust ei taganenud tõendab ka asjaolu, et kostja ei ole hagejalt nõudnud väidetavalt inkassoteenuse hirmus heas usus tasutud summade tagastamist, samuti see, et kostja ei tagastanud hagejale auto võtmeid.
10.Üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma liisingu osamakseid vastavalt maksegraafikule. Üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt hagejal oli õigus üles öelda, kui kostja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäitelikult. Hageja poolt esitatud lepingu 0087091L laekumiste koondväljavõttest nähtuvalt ei ole kostja alates 17.04.2005 makseid tasunud. Eelnevalt on 30.11.2004, 20.01.2005, 16.04.2005 ning 17.04.2005 kostja eest teinud makseid kostjale lähedased isikud, kokku summas 22 757,06 krooni. Liisingulepingu ülesütlemise teatise 04.07.2005 seisuga oli kostjal võlgnevus hageja ees 10 810,68 krooni 65 kalendripäeva eest. 14.07.2006 teatisest nähtuvalt (t.l. 27) olid kostjal tasumata liisingu osamaksete arved tasumise tähtaegadega 30.04.2005, 30.05.2005, 30.06.2005 ja 300.07.2005.a. Eeltoodu alusel oli hageja õigustatud liisinglepingu üles ütlema.
11.Vastavalt VÕS § 367 lg -le 1 liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 järgi lähtutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg-st 4 liisinguvõtja peab
hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Üldtingimuste punktist 3.7. tulenevalt juhul, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h. liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine).
12.Kostja ei ole vaidlustanud liisingvara tagastamise ja realiseerimisega kaasnenud kulude summat 6882,85 (käibemaksuta), mistõttu kohus loeb, et nende kulude suuruse osas vaidlus puudub. OÜ R 24.08.2005 väljastatud arvega vara tagastamise teenuse kohta (t.l. 18), Saksa Auto AS 31.03.2006 arve müügiteenuse eest tasumiseks ja 29.12.2005 arve sõiduki müügiks ettevalmistamise teenuse eest tasumiseks (t.l.20 ja 22); OÜ R 22.08.2005 arve pukseerimisteenuse kohta (t.l. 24-25) ning AS M konto väljavõtetega on tõendatud, et hageja on nimetatud summa tasunud käesolevas asjas liisingueseme tagastamisega seotud teenuste, müügiks ettevalmistamise teenuse ja müügiteenuse eest. Samuti kostja ei ole vaidlustanud auto võõrandamise hinda ega võlgnevuse arvestust. Vara müügiaktiga nr XXX (t.l. 28) on tõendatud, et liisingulepingu alusel kostja kasutuses olnud XXX müüdi 31.02.2006.a. hinnaga 66 500 krooni. AS M 13.07.2006 õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta (t.l. 16) nähtub, et liisinguandja nõudeid kostja vastu oli kokku 187 021,18 krooni, millest vara realiseerimisest saadud summa lahutamisel jääb võlgnevuseks 130 665,25 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista.
13.TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi täies ulatuses rahuldas, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus selgitab, et taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks esitatakse asja lahendanud kohtu (mitte nimeliselt kohtuniku) nimele. Harju Maakohtus menetleb taotlust TsMS § 174 lg-le 6 alusel kohtunikuabi hagita menetluses.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.