Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2007. a kell 14.00 tsviilkantselei kaudu Kentmanni 13 Tallinn Tsiviilasja number
2-06-19062
Tsiviilasi
AS H hagiavaldus MK’a ja HT’i vastu 57 469.97 krooni nõudes
Menetlusosalised ja nende
Hageja: AS H(reg kood XXX); hageja esindaja volikirja alusel Eliza Lainela (IK XXX XXX asukoht asukoht XXX); Kostja I: MK (isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja II: HT (IK XXX elukoht XXX); Kostjate esindaja: vandeadvokaat Ain Laansalu (Ain Laansalu Advokaadibüroo asukoht XXX)
esindajad
Istungi toimumise aeg
26. november 2007. a
RESOLUTSIOON
1.Hagi osaliselt rahuldada.
2.Välja mõista MK’alt ja HT’ilt solidaarselt 6 963 (kuus tuhat üheksasada kuuskümmend kolm) krooni ja 27 senti AS Hkasuks. Menetluskulude jaotus
3.Menetluskulud jätta 88% ulatuses AS H kanda ja 12 % ulatuses solidaarselt MK’a ja HT’i kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Kohtule 27.12.2006. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja MK 12.11.2004. a liisinglepingu nr 0089189L, mille esemeks oli sõiduauto XXX, ehitusaasta 1999. Lepinguga kohustus hageja andma sõiduauto lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt maksegraafikule. Kostja oma kohustusi ei täitnud. Hageja saatis kostjale 24.10.2005. a teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust. Hageja ütles lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles.
2.Kostja andis hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse 07.11.2005. a. Sõiduki esiklaas oli mõraga ning juhiukse aken ei töötanud. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara realiseerimiseks üle SAS-le. Vara ülevaatuse käigus selgus, et sõidukil on vaja silda reguleerida ja vahetada rooliots ning stabilisaatori tugivarras, ühtlasi lisati õli. Vara õnnestus võõrandada novembris 2005. a, kuid mõni aeg hiljem taganes ostja vara müügilepingust, kuna mootor oli kokku jooksnud. SAS poolt antud hinnangu kohaselt oli mootori kokkujooksmine tingitud asjaolust, et kostja ei olnud käitunud varaga heaperemehelikult ning ei olnud hoolitsenud mootoriõli vahetuse või lisamise eest ning mootor oli juba selle tagastamise hetkel kahjustatud. Mootori remondi esialgse kalkulatsiooni kohaselt oleks mootori remont läinud maksma 78 000 krooni. Hageja pidas nimetatud kulutust liiga suureks ning suunas sõiduki müüki romulasse (AMJ OÜ). Vara õnnestus võõrandada hinnaga 56 779.66 krooni eest.
3.Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli järgmine: hageja poolt kantud vara tagastamise ja realiseerimisega seotud otsesed kulutused kokku summas 20 723.47 krooni, mis sisaldab tagastusteenust 2 500 krooni, vara remonti 5 308.70 krooni, SAS poolt osutatud vara müügiteenust 6 038.14 krooni, vara pukseerimist 800 krooni, AMJ poolt osutatud vara müügiteenust 4 957.63 krooni, remonti summas 1 119 krooni. Vara jääkmaksumus oli 99 988.03 krooni. Kostja võlgnevus kokku moodustab 120 711.50 krooni. Vara realiseerimisest sai hageja 56 779.66 krooni ning lisaks on laekunud 6 461.87 krooni. Seega on kostja poolt hagejale hüvitamata 57 469.97 krooni.
4.Hageja palub kostjalt VÕS § 76 lg 1 ja § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 4 ning § 367 lg 1 alusel välja mõista hageja kulutused liisingesemele summas 57 469.97 krooni. Kostja vastus
5.Kohtule 07.02.2007. a esitatud vastuses kostja MK hagi ei tunnista. Hageja ei ole oma õiguste teostamisel käitunud heas usus. Auto turuväärtus tagastamise hetkel oli 120 000 – 140 000 krooni. Nimetatud hinnaga auto realiseerimisel oleks hageja saanud katta kogu debitoorse võlgnevuse kui ka liisingobjekti tagastamise ja müügiga seonduvad kulud. Kostja andis auto üle komplektselt ja töö- ja sõidukorras Tartus 07.11.2005. a. Esimene sõiduki müük toimus hinnaga 100 639.59 krooni. Kui auto müüdi 30.11.2005. a, siis puudus igasugune vajadus teostada remonttöid sellele autole detsembris 2005. a. Hageja ei ole tõendanud, et müügiks ettevalmistamiseks oleks olnud vajalik vahetada stabika tugivardad ja rooliots. Kostjal puudub kindlus, et nimetatud varuosad paigaldati üldse vaidlusalusele autole. Samuti on mõistetamatu, miks Chrysleri remonditööd anti teha peamiselt Volkswageni müügi ja remondiga tegelevale ASle Saksa Auto.
6.Kostja õiglustundega on vastuolus hageja arvamus, et olles liisingeseme tagastanud korrasolevana, peaks kostja vastutama selle eest, et keegi pärast kostjat autot kasutanud isik on auto ära lõhkunud. Kostja ei vastuta kui keegi kolmas isik on sõitnud autoga selliselt, et mootor purunes. Samuti ei saa kostja vastutada sellise auto pukseerimis- ja müügikulude eest. Kostjale
jääb mõistetamatuks SAS 30.05.2006. a esitatud ja juunis 2006. a tasutud arve XXX mootori defekteerimise kohta, kui auto müüdi „romuna“ 22.02.2006. a.
7.Hageja nõuab kostjalt müügikulusid kahekordselt. Sellisest ebaõiglasest loogikast võiks järeldada, et kostja vastutus selles osas on piiramatu. Kostja hinnangul ei saa hageja nõue kostja vastu olla suurem kui 769 krooni. Kohtuistung
8.Kohtuistungil 26.11.2007. a jääb hageja esindaja esitatud haginõude juurde. Pärast AS-s S teeninduses käimist auto võõrandati kolmandale isikule, kes selle tagastas koheselt, kuna auto mootor jooksis kokku. Seejärel viidi auto AS-i Saksa Auto, kes tegi põhjaliku uuringu. Selgus, et remondikulud on suured ja seega otsustati auto romulasse viia.
9.Kostjate esindaja seletuse kohaselt tagastatud auto oli töökorras. Auto müüdi väga odavalt, alla turuhinna. Kahelda võib ka selles, kas remonti üldse teostati. Kostja auto näol on tegemist ameerika autoga, kuid autot parandas hoopis Volkswageni esindus ehk saksa autode parandaja, mis on suhteliselt kummaline. Kostjad ei vastuta selle eest, kui peale valduse üleandmist on seda kahjustatud. Kui uus ostja on sõitnud auto romuks, ei vastuta selle eest kostjad.
10.Hageja esindaja seletuse kohaselt peavad kostjad vastutama, kuna ei täitnud lepingujärgseid kohustusi. Kui nad oleksid lepingut täitnud, poleks olnud üldse vaja autot Tallinnasse tuua. Kõik kulutused, mis tehti, tehti seetõttu, et kostja rikkus lepingut ja jättis kogu realiseerimisprotsessi hageja peale. Seega peab ta hüvitama ka kogu kahju, mis hagejal tekkis. Antud juhul pole tõendatud, et vara oli rohkem väärt, seega võib arvata, et vara müüdi turuhinnaga.
11.Kostjate esindaja seletuse kohaselt selle auto turuhind on 120 000 - 140 000 krooni, oleme esitanud ka selle kohta tõendi. Seega hageja müüs auto alla turuhinna. Teiseks asjaolu, et hageja ei kontrolli, kuidas hind määratakse, või kuidas remonti teostatakse. Antud juhul pole ühtegi tõendit, et sellisel kujul müügiks ettevalmistamine oli üldse vajalik. Hageja ei ole tõendanud, et juba üleandmisel oleksid olnud autol sellised puudused, mis toonuks kaasa auto iseenesliku mootori kokkujooksmise. Kohtu põhjendused
12.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostjate esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele.
13.Kohus on tuvastanud, et hageja ja MK sõlmisid 12.11.2004. a liisinglepingu nr 0089189L, mille esemeks oli sõiduauto XXX, riikliku registreerimismärgiga 072 CHR (tl 25-32, 34-36). Hageja omandas vara Vexmaris OÜ-lt ja andis selle lepingu perioodiks MKa valdusesse ja kasutusse. 12.11.2004. a allkirjastasid hageja ja HT käenduslepingu, millega kostja II võttis endale kohustuse täita lepingust nr 0089189L ja sellele sõlmitud lisadest tulenevaid kohustusi hageja ees solidaarselt MK’aga. 20.10.2005. a saatis hageja kostjale I lepingu ülesütlemise teatise, kuna kostja I lepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli 8 886.95 krooni (tl 33).
14.Poolte vahel puudub vaidlus, et liisingleping on kehtivalt hageja poolt üles öeldud ning kostja I andis hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse 07.11.2005. a Tartus. Vastavalt 07.11.2005. a koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktile oli sõiduki esiklaas mõraga ning juhiukse aken ei töötanud (tl 37). 16.11.2007. a andis hageja vara realiseerimiseks üle SAS-le (tl 38).
15.Poolte vahel on vaidlus selles, millises ulatuses peavad kostjad hüvitama hagejale kulutused, mida hageja kandis seoses liisingesemega. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisinglepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
16.Hageja leiab, et kostjate lepingust tulenev võlgnevus hageja ees on järgmine: hageja poolt kantud vara tagastamise ja realiseerimisega seotud otsesed kulutused kokku summas 20 723.47 krooni, mis sisaldab tagastusteenust 2 500 krooni, vara remonti 5 308.70 krooni, SAS poolt osutatud vara müügiteenust 6 038.14 krooni, vara pukseerimist 800 krooni, AMJ poolt osutatud vara müügiteenust 4 957.63 krooni, remonti summas 1 119 krooni. Kokku on kostjate poolt hagejale hüvitamata 57 469.97 krooni. Kostjate vastuväite kohaselt näitab AMJ OÜ poolt 31.01.2006. a koostatud akt, et sõiduki tegelik turuhind oli 120 000 kuni 140 000 krooni. Hageja müüs sõiduki tunduvalt alla turuhinna ning hageja poolt nõutud kulud on põhjendamatud ja ebamõistlikult suured.
17.Kohtule esitatud liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt liisinguvõtja on kohustatud, juhul kui liisinguandja tuginedes lepingu VII osa punktidele ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, hüvitama liisingfirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtule esitatud üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt oli vara ligikaudne müügihind 90 000 krooni (tl 38). 30.11.2005. a müüdi sõiduk esmakordselt pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist hinnaga 100 635.59 krooni (tl 67). Hageja hinnangul tuleb aga liisingueseme väärtuseks lugeda 56 779.66 (ilma käibemaksuta), s.o. hind millega liisinguese müüdi teistkordselt 22.02.2006. a (tl 13). Kohtule on esitatud AMJ OÜ akt, mille kohaselt terve sõiduki turuhind on 120 000 kuni 140 000 krooni (tl 95) Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses on VÕS § 367 lg 3 sätestatud liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetk 07.11.2005. a. Kuna sõiduk müüdi 16.11.2007. a 100 635.59 krooniga, siis see ongi liisingueseme väärtus kostja I poolt selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul ei saa lähtuda AMJ poolt pakutud turuhinnast, kuna vaidlust ei ole selles, et autol olid puudused, nimelt oli sõiduki esiklaas mõraga ning juhiukse aken ei töötanud (tl 37).
18.Kohus nõustub kostjatega selles, et hageja ei ole tõendanud, et hageja poolt näidatud ulatuses kulutused on tekkinud kostjate tegevuse tulemusel. Vaidlust ei ole selles, et alates 30.11.2005. a oli sõiduk kolmanda isiku valduses, kellele sõiduk müüdi SAS poolt 100 635.59 krooni eest. Asjaolu, et auto oli uue omaniku käes ainult 7 päeva ei alust järelduseks, et sõiduki mootori kokkujooksmise eest sellel perioodil vastutavad kostjad. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjatelt ka nende kulutuste hüvitamist, mis kaasnesid pärast auto teistkordset tagastamist ja hilisemat müüki AMJ OÜ poolt 67 000 krooni eest (koos käibemaksuga) (tl 43). Kohtu hinnangul ei saa hageja kostjatelt nõuda seega OÜ Moneklar 31.12.2005. a arve 800 krooni tasumist puksiirteenuse osutamise eest detsembris 2005. a (tl 50), AMJ 16.03.2006. a arve alusel 5 850 krooni sõiduki komisjonitasu (tl 52) ning SAS 30.05.2006. a arve alusel summa 1 320 krooni tasumist mootori defekteerimise eest (tl 54).
19.Kohus ei nõustu kostjatega selles, et kõik hageja poolt tehtud kulutused vaidlusaluse sõiduki müügiks on põhjendamatud. Ka juhul kui kostjad oleksid ise korraldanud müügitegevust, oleksid
sellega paratamatult kaasnenud võõrandamisega seotud kahjud ja kulud. Hageja on krediidiasutus, kelle põhitegevus ei ole sõidukite müügiteenuse osutamine.
20.Kohtu hinnangul on kostjad kohustatud tasuma 2 950 krooni sõiduki tagastusteenuse eest (tl 46). Liisinguandja ei ole kohustatud sõiduautot ise vastu võtma. Käesoleval juhul on sõiduki kostjalt I vastu võtnud OÜ R ning esitanud hagejale teenuse eest arve nr A 724. Kohus ei nõustu kostjatega selle, et SAS poolt väljastatud arve 252602227 on põhjendamatu, kuna sõiduk oli tagastamise hetkel töökorras. AS Son seadnud auto müügikõlblikuks, st. teinud vajalikud tööd selleks, et sõiduk võimalikult soodsalt müüa. Käesoleval juhul on vahetatud varuosad, mille puhul on normaalne nende kulumine. Paljasõnaline on kostjate väide, et stabika tugivarda ja rooliotsa vahetamine olid ilmselt mittevajalikud tööd. Eeltoodust tulenevalt on kostjad kohustatud hüvitama hageja poolt tehtud kulutused summas 6 264 krooni vastavalt arvele 252602227. Kohtu hinnangul on põhjendatud ka SAS arve summas 7 125 krooni, mis sisaldab tasu sõiduki realiseerimise eest (tl 48). Liisinguvõtjal on võimalus ka ise sõiduautole ostja leida, kui ta seda aga ei tee, on ta kohustatud võõrandamisega seotud kulutused põhjendatud osas katma.
21.VÕS § 367 lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et vara jääkmaksumus oli 99 988.03 krooni (tl 21, 45). Liisinguvõtja peab liisinguandjale hüvitama lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kuna lepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale ning selle müügist saadi 30.11.2005. a 100 635.59 krooni, tuleb auto jääkväärtust selles ulatuses ka arvestada. Hageja on teinud põhjendatud kulutusi seoses liisinglepingu ennetähtaegse lõpetamisega ja liisingeseme müügiga summas 14 072.70 krooni. Kuna hageja sai sõiduki müügist 651.56 krooni rohkem kui oli selle jääkmaksumus, tuleb müügist rohkem saadu kostjatelt väljamõistatavatest vajalikest kulutustes ka maha arvata. Pärast lepingu lõppemist on hagejale laekunud 6 461.87 krooni (tl 45), seega on hageja põhjendatud nõue kostjate vastu kokku 6 963.27 krooni.
22.Kohtule on esitatud käendusleping nr 0089189L, millega HT on võtnud endale kohustuse tagada solidaarselt Mairo Kingsepaga liisinglepingust tulenevate kostja I kohustuste kohane ja täielik täitmine. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kuna HT ei ole kohtule käenduslepingust tulenevaid vastuväiteid esitanud, kuuluvad hageja poolt seoses liisinglepingu ülesütlemisega liisingesemele tehtud põhjendatud kulutused summas 6 963.27 krooni HTilt solidaarselt MK’aga hageja kasuks väljamõistmisele.
23.TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud kulude ja lisakulude arvestus ei ole hageja poolt koostatud ning kostja I ning kostja II kui käendaja vastu esitatud heas usus. Hageja on seostanud kostjate vastutuse tekkimise asjaoluga, et vaidlusalune sõiduk oli uue ostja käes üksnes 7 päeva (tl 88),
mistõttu ei saanud sõiduk romuks muutuda muul põhjusel kui kostjate tegevuse tõttu. Kohus nõustub kostjatega selles, et sõiduki romuks muutumiseks ei ole vaja ka 7 päeva, vaid see võib juhtuda ka lühema ajaperioodi jooksul. Kohtule esitatud arvelt nr 252602227 nähtuvalt tegeles sõiduki müügieelse hooldusega AS S(tl 39). Kohtu hinnangul oleks juba siis olnud võimalik tuvastada mootori kokkujooksmise oht õli puudumise tõttu. Auto hooldaja sellist ohtu aga ei tuvastanud, vaid vahetas stabika tugivarda ja rooliotsa ning teostas vajalikud müügieelsed remonttööd. Kohus leiab, et vastuolus hea usu põhimõttega on panna nii ajaliselt kui ka summaliselt määratlemata kohustused liisinguvõtjale. Menetluskulud
24.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud 88% ulatuses hageja kanda ja 12% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Karin Sonntak Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.