Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt loovutas Elisa Eesti AS hagejale 18.11.2015 nõude kostja vastu põhisummas 96,43 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Elisa Eesti AS ja kostja olid sõlminud liitumislepingud, mille alusel esitati kostjale igakuiselt arveid osutatud teenuste eest, mida kostja oli kohustatud tasuma arvel märgitud tähtajaks. Lepingutel kinnitas kostja, et ta on tutvunud ja nõustub lepingu lahutamatuks osaks olevate üldtingimustega. Lepingute kohaselt juhul kui klient kasutab kõnepaketti, mille osas kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka perioodil, mil kliendile on mobiilteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil mobiilteenuseid osaliselt kasutada, kuid kohustub tasuma Elisale miinimumarveid kuni mobiilteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni. Kostja on jätnud tasumata arve nr 2006468452 maksetähtpäevaga 15.04.2013 järgi 46,27 eurot; arve nr 2006668586 maksetähtpäevaga 16.05.2013 alusel 38,29 eurot ja arve nr 2006876014 maksetähtpäevaga 15.06.2013 järgi 11,87 eurot. Vastavalt pooltevahelise lepingu lahutamatuks osaks olnud teenuse kasutamise üldtingimuste p 7.8, kui kostja ei tasu arveid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub kostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist 0,15% iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja arvestab viiviseid alates arvete maksetähtajale järgnevast kalendripäevast kuni hagiavalduse koostamise päevani 15.11.2016 186,47 eurot, kuid tegutsedes heas usus, vähendab viivise nõuet 96,38 eurole. Hageja esindaja Julianus Inkasso OÜ on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud makse meeldetuletusi. Võlgnevuse sissenõudmiskulude suurus tuleneb Julianus Inkasso OÜ sissenõudmiskulude hinnakirjast. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevuse 96,43 eurot, võla sissenõudmiskulud kohtueelses menetluses 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 96,38 eurot; viivised alates 16.11.2016 kuni põhinõude summas 96,43 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses; väljamõistetud menetluskuludelt kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leiab, et nõue on aegunud. Samuti pole Elisa Eesti AS poolt tulnud ühtegi meeldetuletust antud lepingu osas. OÜ Aktiva Finants nõue on alusetu ja ülekohtune (tl 83,85). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 404 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 91). Tartu Maakohtu 22.mai 2017.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente (tl 91). Hageja on kohtumääruse kätte saanud 22.05.2017 (tl 93), kostja 15.08.2017 (tl 99). Kostja on kohtule kirjalikult teatanud, et antud nõue on aegunud (tl 99). VÕS § 164 lg 1,2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Teatisest (tl 20) nähtuvalt on Elisa Eesti AS loovutanud 18.11.2015.a. nõude loovutamise lepinguga OÜ Aktiva Finants nõude S. R. vastu põhisummas 96,43 eurot koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja oli sõlminud liitumislepingud Elisa Eesti AS-ga, kes on loovutanud nõude OÜ Aktiva Finants. Seega on astunud Elisa Eesti AS asemele võlausaldajaks OÜ Aktiva Finants. Kostja on esitanud haginõudele vastuväite, et tema vastu esitatud nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1,2,3 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled kokku leppinud maksete tasumises arvete alusel, vaidlusaluste arvete maksetähtaeg oli vastavalt 15.04.2013.a., 16.05.2013.a. ja 15.06.2013.a. (tl 26,28, 30). Seega algas nende nõuete aegumistähtaeg 31.12.2013.a.; maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitas hageja kohtusse 16.09.2016 (tl 2-3) ja hagiavalduse 15.11.2016 (tl 16). Seega on hagi esitatud enne aegumistähtaja möödumist (kolme aastat sissenõutavaks muutumisest) ning hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja on oma nõude põhjendamiseks esitanud kohtule koopiad Elisa Eesti AS ja kostja vahel sõlmitud liitumislepingutest (tl 21, 23-24), Elisa Andmesideteenused AS teenuste kasutamise üldtingimused ja Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimused (tl 32-57), kostjale esitatud

arvete koopiad (tl 26-31), võlateatise ja hagihoiatused (tl 58-63), sissenõudekulude summa kujunemise (tl 64). VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et Elisa Eesti AS ja kostja vahel olid sõlmitud liitumislepingud ja kostja kohustus oli igakuiste arvete alusel tasuda lepingus märgitud tähtajaks esitatud arved. Hagiavalduse kohaselt on kostjal tasumata arveid 96,43 euro ulatuses. Kostja on vastuses leidnud, et leping kaotas kehtivuse kuna teenus ei toiminud. Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimused, mida pooled liitumislepingute kohaselt kohustusid täitma, reguleeris ka liitumislepingu ülesütlemist ja lõppemist. Üldtingimuste p 8.2 kohaselt tuleb kirjalikus vormis lepingu ülesütlemiseks kliendil esitada Elisale kirjalik avaldus. Elisa Andmesideteenused AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 4.5 kohaselt teenuse osutamise piiramine ei vabasta klienti kuumaksete või miinimumarve tasumise kohustusest vastavalt hinnakirjale. Pooltevaheliste lepingute kohaselt juhul kui klient kasutab kõnepaketti, mille osas kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka perioodil, mil kliendile on mobiilteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et liitumislepingud oleksid vaidlusalusel perioodil (märts-mai 2013) olnud lõppenud või üles öeldud. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks nimetatud perioodi eest arved tasunud. Seega loeb kohus hageja esitatud liitumislepingutega ja arvetega, tõendatuks, et kostja võlgneb uuele võlausaldajale hagejale tasumata arvete eest 96,43 eurot. Kohus ei nõustu hageja väitega, et sissenõudmise tasu on arvestatav Julianus Inkasso hinnakirja kohaselt. Sisuliselt on tegemist võlgnevuse sissenõudmisega hagejale kostja poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudega kostja vastu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagiavalduse lisadest nähtuvalt on kostjale saadetud 11.12.2015 võlateatis, 02.03.2016 ja 23.05.2016 hagihoiatused (tl 58-63). Põhjendamata ja tõendamata on esimese tasulise kirja kolmekordne hind. Kohus leiab esitatud tõendite alusel, et hagi võla sissenõudmise kulude hüvitamise osas on osaliselt summas (kolm kirja x5 eurot=) 15 eurot tõendatud ja tuleb selles osas osaliselt rahuldada. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 15.04.2013 seitse) protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja on esitanud viivisenõude tulenevalt liitumislepingutest ja Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p-st 7.8 0,15% tasumata võlasummast päevas. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole otseselt sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud leping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitanud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Elisa Eesti AS teenuste kasutamise tingimuste p 7.8 kohaselt on Elisa Eesti AS õigus nõuda maksetähtpäevaks tasumata summalt viivist, arvestades alates arvele märgitud maksetähtpäevale järgnevast kalendripäevast 0,15 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75 % aastas on enam kui kuus korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8,75% kuni 8 % aastas. Eelnevast tulenevalt on lepingutes ja üldtingimuste p 7.8 nimetatud viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud viivist alates arvete maksetähtajale järgnevast kuupäevast kuni hagiavalduse esitamiseni. Kohtu arvutuste kohaselt on seadusjärgne viivis tõendatud arvetelt hagis nimetatud perioodi eest kuni hagi esitamiseni kokku 27,86 eurot. Hageja on taotlenud viiviste väljamõistmist kostjalt ka TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib koos põhinõudega esitada hagis viivisenõude selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajal veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt, so. 96,43 eurolt alates hagi esitamisele järgnevast päevast 16.11.2016 kuni põhinõude täitmiseni, kusjuures viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega 27,86 eurot kokku ei tohi kohtupraktika kohaselt ületada põhinõude 96,43 euro suurust. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt välja mõista hageja kasuks 139,29 eurot, s.o. põhivõlg 96,43 eurot, võla sissenõudmise kulu 15 eurot ja viivised hagi esitamiseni 27,86 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt, so. 96,43 eurolt alates 16.novembrist 2016 kuni põhinõude täitmiseni, kusjuures ei tohi viiviste suurus koos juba arvestatud viivisega 27,86 eurot ületada põhinõude 96,43 eurot suurust.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega: 63 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja 47 % kostja menetluskuludest jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja taotleb kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõiv 75 eurot ning õigusabikulud 190 eurot. Kostja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, samuti ei nähtu asja materjalidest tema poolt kantud menetluskulusid. TsMS §-dest 138 lg 1, 2; 139 lg 2; 144 p 7 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv kokku 75 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades hagiavalduse sisu ja nõude suurust, asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, hagi lahendati kirjalikus menetluses, hageja on kohtule esitanud peale hagi materjalide veel vaid arvamuse kostja vastuse kohta, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks esindaja õigusabikuluks hageja esindaja tasu summas 80 eurot. Kuna hageja menetluskuludest tuleb kostjalt välja mõista 63 %, siis 63%x 155= 97,65 eurot. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt väljamõistetavatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt ei tohi viivisenõue ületada menetluskulu nõude (97,65 eurot) suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.